Rentslimiljonärid

Ma tean juba, et Indias pole eriti mõtet midagi oodata või eeldada. Sest reaalsus on alati teistsugune. Aga ikkagi, kui sulle öeldakse, et homme sa näed üht Aasia suurimat slummi, siis fantaasia läheb käima ja loob su peas mingi eelneva ettekujutuse. Võtab selle viletsuse, kerjused ja tänavamustuses roomavad lapsed, mida India linnades tihti kohtab, ja korrutab näiteks sajaga.

Ja siis, kui sa lähed ja kõnnid ringi Dharavi slummis Mumbais, irvitab India sulle jälle näkku. "Vahi lolli, jälle eeldas midagi." Näed elamuid, mis ei olegi kilest ja papist, vaid täitsa korralikest tellistest. Näed inimesi, kes ei istu niisama ega tegele varastamise ja kerjamisega, vaid kes teevad käsitööd ja sorteerivad prügist välja kõike, mida annab taaskasutada. Näed lapsi, kes käivad isegi mingit sorti koolis. Masendava issand-jumal-kui-õudne-kuidas-need-inimesed-elavad-mulje (nagu "Slumdog Millionaire'st" võis Dharavi kohta jääda) asemel sain positiivse elamuse selle kohta, kuidas väga limiteeritud ressursside abil, äärmises vaesuses, on võimalik positiivse mõtlemise ja tugeva kogukonnatunde korral suht hästi elada. SUHT hästi, sest ega see elu siin muidugi mingi meelakkumine ei ole. Näiteks need sorteeritud plastmassi graanuliteks sulatavad mehed ei tööta ilmselt just eurotingimustes, aga siin Indias tuleb oma väärtushinnangud elukvaliteedi osas enivei ümber kalibreerida. Ja see fakt, et neil on töökoda, kus nad saavad plastmassi graanuliteks sulatada, ja et slummielanikest on loodud mingi sotsiaalne süsteem, mis korjab Mumbai tänavatelt selle plastmassi ja papi ja metalli ja sorteerib ja jagab eri töökodade vahel taaskasutamiseks, ja et töökodadest väljub tooraine, mis läheb uuesti kasutusse, ja et slummi tuleb selle eest mingi raha, on juba iseenesest üli-üli-positiivne!

Ja neli-viis aastat tagasi tuli siia mingi britt, vaatas seda slummielu ja otsustas, et ta tahab midagi head siin maailmas teha. Ta otsis mõned paremini inglise keelt oskavad kohalikud omale giidideks, tegi siin-seal turistidele reklaami ja nüüd on tal organisatsioon, mis lükkab sellest slummist iga päev läbi paarkümmend turisti kuuestes gruppides. Nihestab nende inimeste maailmapilti ja tõstab teadlikkust. Ja lisaks sellele genereerib ekskursioonitasudena heal päeval kuni 10 000 ruupiat. Lahutame sellest maha organisatsiooni käigushoidmise kulud ning järele jääb puhastulu, mille abil käitab ta arvutiõpet andvat kooli Dharavi slummis. Ma vaatan talle järele, kui ta peale meie jutuajamist ronib redelit mööda tagasi oma teise korruse "kontorisse". Geenius! Mees on viie aastaga loonud omale masina, mis toodab talle iga päev tööstuslikes kogustes head karmat.

Ma tahan omale ka sellist masinat.