Bali porduelu

Kirjutamine on selline imelik asi, vähemalt minu jaoks, et tihtipeale pole see kontrollitav. Seekord näiteks, kui ma peale oma esimest õhtut Balil, kell viis hommikul oma tuppa tagasi jõudsin, olin ma emotsioonidest nii pungis, et võtsin läpaka ja tahtsin kirjutada ühe blogipostituse. Poolteist tundi hiljem, kui väsimus minust lõpuks võitu sai ja ma läpakakaane kinni panin, teadsin ma juba, et blogipostitust sellest ei saa. Sest see tiraad ei mahu lihtsalt blogisse ära. 9000 tähemärki olid ekraanil ja ma polnud ikka veel suutnud kirja panna seda mõtet. Mingit sõnumit või mõtet, mis kuskil minu sees oli ja mille pärast ma üldse kirjutama olin hakanud. Aga mis oli veel liiga segane. Sestap kopipeistisin ma selle tekstimassiivi ära oma reisikirjafaili ja nüüd, hommikul alustasin lühidat ja blogiformaadile sobivamat postitust.

Niisiis, lühidalt: võtke kõige nõmedam ööklubi, mida te teate, korrutage sajaga, lisage kulbiga lääne ja ida ebavõrdsusest tulenevat sotsiaaldemokraatlikku häbitunnet ja tüütuid taksojuhte, ladyboy'sid, massaaži- ja seksipakkujaid, ning te saate Kuta, Legiani ja Seminyaki. Need on kolm lõunapoolset küla siin Balil, põhiline turismipiirkond. Tõsiasi, et siin on viimase kaheksa aasta jooksul plahvatanud vähemalt neli islamiterroristide pommi, vähemalt 300 inimest on saadetud teise ilma ja ühte baari ja ühte ööklubi lihtsalt füüsiliselt enam olemas ei ole, asetub kohe kuidagi teise valgusesse.

Ma tulin siia mõttega teha läbi sukeldumiskursused, sest see on siin odavam ja märksa ägedam, kui Eestis. Aga ausalt öeldes mõtlen ma praegu ainult sellele, mis suunas lahkuda. Kas põhja poole rahulikemasse Bali piirkondadesse, või laevaga mõnele idapoolsemale saarele. Õnneks on sukeldumisvõimalusi siin küllaga ja ma ei pea taluma seda suurt paaritumistantsu, mida lääne noored siia tegema on tulnud. Ma ei ole mingi snoob ja ka mulle meeldib väga üks väike pidu ja külm õlleklaas, aga kuskil on siiski ka minu jaoks mingi piir. Peale lihtsameelseid Sumatra väikelinnainimesi, Mumbai slumme ja Nepaali vaesust on mul lääne inimeste, minu kultuurikaaslaste pärast, lihtsalt häbi. Ja ma ei jõua imestada ajaloohoovuste ja turumajanduse keerkäike, mis on ehitanud siia, keset konservatiivset islamiriiki, sellise hoorapunkri.

Niisiis tahan ma praegu vaid lugeda Lonely Planetit ja wikitravelit, guugeldada sukeldumisfirmasid ja vaadata natuke Indoneesia kaarti, et otsustada oma lahkumise suund.

Ikka veel ei väsi maailm mind üllatamast.