Barack helistas mulle ja ütles, et tal on praegu kodus väga kiire. Käed-jalad on tööd täis selle va tervishoiureformiga. Nii et ta väga vabandas ja ütles, et ei saa minuga seekord Jakartasse kohtuma tulla, vaid peab selle asemel kodus senaatoritega jagelema. Tal oli väga kahju, ütles et jube hea meelega oleks minuga soojas Jakarta öös Jalan Jaksa ääres külma Bintangi libistanud, nüüd peab selle asemel kõledas Washingtonis kuivaritest poliitikutega vaidlema. Vaene vaene Barack.
Ma ise olen ka muidugi kurb, et sõber tulla ei saa. Mis teha, ostsin pileti ja lendan Balile, et seal end veidi lohutada. Eks kolan ööklubides ja baarides, uitan mööda lumivalgeid paradiisirandu ja püüan asuursinises ookeanis koralliriffide vahel sukeldudes oma muret unustada.
Praegu ootan Jakarta lennujaamas lennukile minekut. Aega on veel neli tundi. Kohale jõuan kesköö paiku, nagu ikka. Mul on selline loll komme tekkinud. Jõuda uutesse kohtadesse südaöösiti.
1 kommentaar:
Sa ära seda asja nii jäta, mees! Joo edasi. Ma arvan, et ta lõpuks ilmub kohale.
Postita kommentaar