Operaator Kõps mägederiigis

Räägivad, et EOS 5D Mark II on väga vinge fotokas, sest sellega saab videot teha. No minu vana EOS 350D ront teeb ka väga hästi videot. Nepaalis eksperimenteerisin timelapse'i võimalustega.
Vaadake ise:

http://vimeo.com/album/160585

(Kes ei tea, mida timelapse tähendab, siis see tähendab seda, et sa teed mingi regulaarse ajavahemiku tagant pilti ja siis paned need kokku filmiks.)

Mungad

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.

Mõned soovitused

Saabununa tagasi Himaalajatest on mul mõned soovitused sulle, kes sa elad keset lääne tsivilisatsiooni luksusi merepinna kõrgusel.

1) Tee mõni väike füüsiline pingutus. Näiteks sammu kiiresti trepist üles, üle ühe astme. Naudi seda, et kiirenenud hingamine taastub loetud sekundite jooksul ja sellega ei kaasne praktiliselt mingit lämbumistunnet. Naudi normaalse hapnikusisaldusega atmosfääri. Naudi asjaolu, et sa ei pea kõndima vanuri kiirusel, kepile toetudes, ähkides nagu astmahaige. Sest 5000 m kõrgusel, kui sul on aklimatiseerumiseks olnud vaid mõned päevad, peab.

2) Mine õue, külma kätte. Seisa seal veidi, kuni tunned et külm hakkab tõesti kontidesse pugema. Siis mine ruttu oma tuppa. Oma sooja tuppa, kus temperatuur on umbes.. noh.. toatemperatuur. Ja tunne rõõmu sellest, et sa ei pea pugema magamiskotti, kandma toas seitset kihti riietust ja jooma termosetäite kaupa teed, et sooja saada.

3) Mine vetsu ja vaata oma ilusat potti. Ilusat puhta prill-lauaga euroopalikku potti. Tore ju, et sa ei pea kükitama auguga laudpõrandaga putkas, mis on ehitatud mäekülje kohale.

4) Vaata oma toas ringi. Vaata kõiki neid seadmeid, mis tarvitavad elektrit - oma arvutit, lampi, mobiiltelefoni laadijat. Ole õnnelik, sest seinast tuleb elektrit, mis need seadmed kõik tööle paneb. Mõtle tänulikult nendele kateldele, mis Ida-Virumaal keevad ja sulle elektrit toodavad. Sa ei pea peale päikeseloojangut elama maja ainsa 4W säästupirni valgel, mis põleb päeval päikesepatareist kogutud elektri jõul. Kui veab. Kui ei vea, antakse sulle küünal...

5) Telli takso või istu oma autosse ja sõida sellega kuhugi. See on tegelikult päris kõva luksus, et sa saad sisepõlemismootori jõul liikuda, kui ise enam edasi ronida ei jaksa. Himaalajates saab muidugi tellida helikopteri, aga selle Kathmandust kohaletulek üksi maksab juba 7000 dollarit.

6) Võta telefoni või arvuti teel ühendust kellegagi, kellest sa hoolid. Ütle talle, et sa temast hoolid. Sest Himaalajates võid sa oma musikesest väga puudust tunda, aga sul ei ole mitte mingit võimalust talle seda öelda, sest mobiilivõrku pole ja lähim fikstelefoniga küla on küll teisel oru küljel näha, aga sinna on terve päeva tee. Internet? Jah, siit nelja päeva kaugusel on satiühendus internetiga. Kui Vishnu annab, siis see täna ka töötab, kui oled nõus maksma 1000 ruupiat tunni eest.

Kui see kõik on tehtud, siis istu oma laua taha tagasi ja kadesta mind. Kadesta, sest sa pole hinganud kõrgmäestiku hõredat õhku. Sa pole jälginud sinust 5 meetri kaugusel mööda külatänavat sõitvat pilve. Sa pole külmavalu-uimasust unustanult vaadanud kuldse päikeseloojagu kuma Everesti mäeküljel. Sa pole istunud 4000 m kõrgusel šerpamajas jakisitaahju ääres soojas, nautinud hoolitseva šerpa-vanaema külalislahkust ja joonud chang'i tema tagasihoidliku mehega, kes räägib sulle oma kolmest Everesti tipus käigust. Sa pole seisnud kõrgmäestiku absoluutses kõrvulukustavas vaikuses ja lummatult vaadanud oma tuhandeaastast voolu voolavat liustikku. Sa pole kuulnud raginat, millega kukub jääkosest alla järgmine jääpank.

See kõik, teate, on lihtsalt ja absoluutselt väga suur. Meie planeet. Ja meie inimesed selle peal.

Tulge ja vaadake ise. Mul pole lihtsalt sõnu.

Nepaal ja eesti keele piir

Kuna ma armumise-sõna kasutasin Iraani kohta ära, siis Nepaali kohta mul enam sõna pole. Reisisin poolteist kuud ja nüüd siis lõpuks jõudsin eesti keele piiridest väljapoole. Alguses, kui Nepaali jõudsin oli kõik veel korras. Kathmandu on eesti keeles kirjeldatav: kõige õigem väljend selle kohta oleks "Maailma segunemispealinn". Et Nepaal oli 1951. aastani välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on Kathmandus väga palju sisuliselt keskaegset, mis on segunenud 21. sajandi telekommunikatsioonilise, tehnoloogilise, turismindusliku ja turumajanduslikuga. Usunditest on siin segunenud hinduism ja budism. Budistide jaoks on hinduistid enamvähem õigel teel, nad lihtsalt pööravad liiga palju tähelepanu mingitele jumalus-kehastustele; hinduistide jaoks omakorda kummardavad budistid Buddhat, kes oli vaid Višnu üheksas kehastus. Niiet mõlemas usundis on naaberusund ka kenasti oma koha leidnud. Budistid ja hinduistid kummardavad kenasti kõrvuti, vahest kasutavad nad isegi samu templeid, sest pole ju mõtet ehitada kahte eraldi templit.
Niisiis, segunemispealinn. Hindu, Tiibeti ja Hiina kultuuride segunemise, lääne vs ida segunemise, keskaegse ja tänapäevase segunemise pealinn. Aga kui bussiga Himaalajate poole hakkasime sõitma, siis aknast välja vaadates tundsin kuidas eesti keel jääb järjest jõuetumaks nende vaatepiltide kirjeldamisel. Ja kuskil Jiri ja Shivalaya vahel, hirmsat moodi rappuvat külavahe-mägiteed pidi sõites istus minu lähedal üks Nepaali vanamees, kes hoidis kaenla all kana. Vaatasin seda närviliselt kaagutavat kana, vaatasin vanamehe kortsulist nägu, vaatasin kaljuseid mägesid, vaatasin seda teeäärest algavat kuristikku, mille serv kihutas lahtisest bussiuksest vaevu küünrakaugusel, vaatasin mööduva maja seinale maalitud suurt sirpi ja vasarat - maoistide sümbolit, vaatasin neid newareid, tiibetlasi, šerpasid ja kurat teab mis rahvaste esindajaid. Ja niimoodi me ületasimegi eesti keele piiri. Edasine kirjeldus annab edasi vaid osa tegelikkusest. Vaid niipalju, kui keel võimaldab.

Nüüdseks oleme matkanud kaheksa päeva läbi äralõigatuse. Läbi külade, milledeni pääsemiseks ainuke tee ongi see, mida mööda meie tulime - kitsuke mägirada, mida mööda peab päevade kaupa kõmpima. Kõik vajalik, mida kohapeal valmistada ei saa, tassitakse sinna seljas. Ehitusmaterjal, toiduained, tööriistad. Elektrit neis külades enamasti pole, välja arvatud mõned ettevõtlikumad külad, kes on vangistanud mõne läheduses asuva mägioja paarisaja kilovatist generaatorit vedama ja tõmmanud traadid paari kilomeetri raadiuses laiali. Paljude majade katustel on ka päikesepatareid, mille laetud akud õhtul majakese ainsat säästupirni toidavad. Me elame küünla- ja taskulambi valgel. Läheme magama kell kümme õhtul, sest pimedas pole eriti midagi teha peale lugemise. Ärkame kell seitse hommikul, aga külma tõttu ei poe magamiskotist välja enne, kui päike pole üle mäeharja tõusnud küla peale paistma.

Täna puhkame provintsipealinnas (nimega Namche Bazaar). See on kohalikus mõistes tohutu suur koht - siin on vist üle saja maja! Ja lisaks on siin sellised luksused, nagu pidev hüdroelekter, fikstelefon ja internet! Võõrastemaja, milles me elame, ei ole lihtsalt ühekordse laudseinaga onn, vaid meenutab päris maja. Sellel on lausa kolm korrust. See küla ise on ehitatud orukülje peale, nagu kõik asustused siinkandis. Mäekülg on nii järsk ja kuristik selle all niivõrd sügav, et kogu see asula meenutab pigem mingite lindinimeste eluaset kuskilt muinasjutust.

Nagu ma ütlesin, oleme väljaspool eesti keele piire. Pildid aitaksid, aga internet on siin nii kallis, et ma saan neid üles laadida alles Kathmandusse naastes (dets lõpus). Seniks üksainuke foto matka algusest, kui mäed olid veel väga leebed ja pinnas terrass-põldudeks konverteeritav. Pildi paremas nurgas on näha ka mägirajake, mida mööda me oleme nüüdseks üle nädala aja kulgenud.

PS - Tegin isikliku kõrgusrekordi Lamjura mäekurus, 3550 m merepinnast. See kestab veel paar päeva. Täna aklimatiseerume Namches (u. 3400 m), homme liigume Everest Base Campi poole, kus ma ilmselt pystitan uue rekordi. Base Camp ise jääb ilmselt nägemata, sest praegusel aastaajal ei toimu seal mitte midagi.

PPS - Everesti olen nüüd ka näinud. Kaugelt küll, aga homme hakkame lähemale minema. Ta on võimas, ta tõmbab. Mõistan George Mallory't, kellelt küsiti, et miks ta tahab Everesti otsa ronida. Mallory vastas: "Because it's there". 1924. aastal jäi Mallory oma kaaslasega kadunuks, nende külmunud surnukehad leiti alles 1999. aastal tipu lähedalt. Kas nad tippu ka jõudsid või mitte, seda ei tea keegi.

Bahraini lennujaamas

Praeguseks on Iraan läbi. Istun Bahraini lennujaamas, sest veebisait, kust ma pileti ostsin, arvas et Bahraini kaudu on kõige parem Delhisse lennata. See veebisait teab ilmselt maailma lennuliinidest rohkem kui ükski inimene, sest tal on terve andmebaas peas. Niisiis pidin teda uskuma.

Nii et mingisuguse veebisaidi ja andmebaasi tõttu olen ma riigis, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi. Moodsad ajad. Lennuk oli Euroopa oma, lennufirma Bahraini Kuningriigi oma, üks stjuuardess soomlanna, mina eestlane, reisijad iraanlased. Ja kirsiks jäätise peal võttis siin lennujaamas mind vastu kahemeetrine jõuluvanakuju ja "Jingle bells". No häid jõule tõesti!

Lennu ajal tuli kõlaritest araabiakeelseid teadaandeid. Tänu Hollywoodi propagandale on valge lääne inimese jaoks see, kui araabia keel ja lennukid esinevad ühes ja samas situatsioonis, väga tugeva terrorismi-konnotatsiooniga. Sestap panin pleieri pähe ja kuulasin Chalice'i.

Olin 5000 m kõrgusel kuskil pimeda Pärsia lahe kohal, mu pea kohal lõunamaa tähtkujud ja all sähvis äike. Aga Chalice tekitas ikkagi natuke sellise tunde, et ma olen kodus (aitäh, Jarek!). Ma igatsen praegu väga oma armast külma ja sopast Tartut. Igatsen oma inimesi, oma keeles rääkimist. Sõprusi, mis kestavad kauem kui ühe õhtu või neli-viis päeva.

Tunni aja pärast viib lennuk mu Delhisse ja sealt hiljem Nepaali. Ma ei mäleta enam seda, kuidas ma Eestist lahkusin. Aga olen alles kuu aega teel olnud. Maakera kumerusest on enamik veel ees, aga näe, juba igatsen koju.

Päris suur on see meie planeedike.

Shiraz

Need autorongk2igud osutusid ikkagi pulmarongk2ikudeks. Olen veidi pettunud, lootsin midagi huvitavamat. Aga tegelikult on loogiline, et pulmarongi tehakse 66siti. P2eval ei oleks see Iraani liikluses lihtsalt v6imalik. Seismist oleks rohkem kui s6itmist, ilmselt m6lgitaks 2ra ka v2hemalt paar-kolm autot. Ja Esfahan on nii ilus koht, et pool Iraani k2ib seal abiellumas.

Tegin vahepeal ulja m2giretke, olen nyyd n2inud loojuva p2ikese veripunast helki Zagrose lumistel tippudel ja v6in 6nnelikuna surra (aga niipea veel ei tahaks). Liikusin l2bi m2gede Esfahanist Shirazi. Siin passin nyyd kuni laup2evani. Uudiseid on ka pressifrondilt: kirjutasin Ekspressi reisilisale artikli rongis6idust ja Go Discoveryle sellestsamast m2giretkest. Millal nad ilmuvad, ei tea 6elda. Ma hoiaks silma peal, aga siin ajaleheputkades ei myyda kumbagi v2ljaannet.

Elasin siiani soliidses hotellis, mida pidav vanah2rra ilmselt p2rines revolutsioonieelsest ajast. Ta oli v2ga suursugune, osutas mulle pidevalt rituaalsete liigutustega teed ja r22kis 2gedat lordilikku inglise keelt. Kui ma kysisin, kas hotellis ka internetiv6imalus on, oli ta lausa solvunud:
"But sire! This is a hotel, is it not? Therefore we most certainly have internet."
Tjah, tore hotell oli. Aga kallis, sestap kolisin k6ledasse ja kylma peldikusse, mis on 500 m eemal ja poole odavam.

Tegelikult ma tahtsin elama minna Automaadivendade Ordu yhikasse, aga Automaadivendade Ordul on t2na just mingi aastap2ev, seet6ttu on kogu Iraani Automaadivennad v2ga elevil ja yhikas suletud. Automaadivendade Orduks nimetan ma seda asutust: Islamirevolutsiooni Valvureid, see on siis segu Kaitseliidust, hiiglaslikust 2rikorporatsioonist ja usulisest liikumisest. P2ris hirmus, kas pole. Aga nad peavad Shirazi odavaimat 66maja (voodikoht on 20 kr), kus elavad p6hiliselt palver2ndurid. Oleks mulle sobinud ilusti, aga * v6tku. Neid ja nende aastap2eva. T2naval sebib palju noori laigulises mundris poisse, kes lehvitavad rohelisi islamilippe ja on r66msad. Lisaks tahavad nad k6ik minuga suhelda, aga see pole Iraani oludes midagi erilist. Siin tahavad k6ik kogu aeg igal pool v2lismaalastega suhelda. Pleier aitab siinkohal v2ga h2sti, sest siis ma lihtsalt ei kuule neid.

Fotol olen ma mingis pisikeses Iraani m2gikylas koos paari noore terroristiv6sukesega. Me ei osanud eriti teineteise keelt, aga kalale kutsusid nad mind sellegipoolest.

Esfahan ja Ir4n H4xx0r

Sain Iraani valitsuse internetitsensuurist jagu. Selleks tuleb
k2ivitada pisike exe-failike nimega UltraSurf. Internetist seda
t6mmata ei saa, sest vastav sait on... noh... blokeeritud. Aga kui
kysida, siis umbes iga teine noor inimene v6ib selle sulle m2lupulga
peale kopida. J2rjekorde n2ide sellest, et keelud ja tsensuur on
m6ttetud asjad. Nad ei saavuta midagi, muudavad lihtsalt inimeste elu
ebamugavamaks.

Esfahan on muidu kift, rahvas on sama 2ge, aga liiklusummikud ja
reostus pole nii hullud, kui Teheranis. Elame peat2nava 22res ja
6htuti umbes 10-12 vahel on siin selline komme, et jube pikk rongk2ik
autosid s6idab m66da peat2navat edasi-tagasi, inimesed autodes
pasundavad, lasevad k6vasti muusikat ja huilgavad. Vahest on m6ni auto
ka lilledega kaunistatud, vahest s6idab rongk2igu l6pus vilkuritega
politseiauto ja hyyab valjuh22ldist midagi farsi keeles. Ma pole veel
aru saanud, kas politsei yritab neid korrale kutsuda v6i vastupidi,
osaleb rongk2igus. Ja mis rongk2ik see selline yldse on. Oleks ma
Eestis, arvaks et pulm. Aga see toimub igal 6htul. Pealegi siin on
Iraan. See rahvas siin v6ib niiv6rd r66msameelselt t2histada n2iteks
seda, et 6htu j6udis k2tte v6i seda, et naabert2nava Mehrat sai
hakkama jube maitsva kebabiga. Neist v6ib k6ike uskuda.

T2na 6htul pyyan v2lja uurida, mis v2rk on. Sest kuna nad mu
hotelliakna alt iga kymne minuti tagant m66da s6idavad, siis magada
niikuinii ei saa.

ps - pilte ikka yles panna ei saa. Internet on flickri jaoks liiga aeglane.

Teheran sai läbi

Oli täiesti hull. Meid adopteerisid kaks neidu, kellele ma mõttes andsin nimeks Õed Segased. Nad sisustasid ära kogu meie aja. Vedasid meid autoga ringi, toitsid, lahutasid meelt, jagasid infot. Istusime nendega restoranides, kohvikutes, liiklusummikutes ja parkides. Põhimõtteliselt polnud meil endal vaja enam mitte millegi pärast muretseda, kõik tehti ette ja taha ära. Uskumatu.

Õed Segased on nad sellepärast, et üks (Anusha) ei osanud eriti inglise keelt, aga juhtis autot nagu segane. Ise ta ütles, et nagu Schumacher. Ma arvan siiski, et nagu segane. Aga siin on kõik juhid sellised. Teine (Hourieh) oskas inglise keelt veidi, aga mitte eriti palju, arvestades, et ta töötab inglise keele õpetajana. Ja oma vähest keeleoskust kasutas ta suht segase jutu ajamiseks.

Iraan on siiani mulle õpetanud:
- Keelebarjäär ei tähenda, et suhelda ei saaks. Vabalt saab: kehakeele, käte, häälitsuste ja telepaatia abil.
- Alkoholikeeld ei tähenda, et pidutseda ei saaks. Need inimesed siin pidutsevad kaine peaga hullemini kui eestlased purjus peaga.
- Riietumist puudutavad sundused - vähemalt põlvedeni ulatuv mantel ja kaetud juuksed - ei tähenda, et naised ei või ilusad välja näha. Siin ringi vaadates saad aru, et taljesse liibuva lõikega mantlis ja pearätiga naisterahvas võib väääga seksikas olla.

Aga kõik "ebasünnis" (ehk see, mis puudutab muusikat, pidutsemist ja üldse enese hästi tundmist) käib muidugi suletud akende ja ettetõmmatud kardinate taga. Ja keset pidu võib keegi sulle muu jutu seas poetada, kuidas politsei teda suviste valimisjärgsete demonstratsioonide ajal puukaigastega peksis või kuidas tema kõrval seisnu kuuli sai. Politseid on siin kahte tüüpi - bad police ja good police. Institutsionaalsetest tagamaadest ma pole aru saanud, aga bad police liigub põhiliselt öösiti. Tean, et kui bad police on läheduses, siis ei tohi eriti midagi teha. Peab seisma, kõndima või istuma ja vaatama sirgelt enda ette. Siis ei juhtu midagi halba. Good police on seevastu väga abivalmis. Ükskord alustas good police meiega ise juttu, küsisid et kust oleme ja nii edasi, aretasid sellist tavalist turistidialoogi. Ja jutu lõpetuseks andsid meile igaleühele suhkrutüki. Politsei jagab suhkrut! No ma ei tea :)

Selline koht on siis see Iraan. Ma armun iga päevaga järjest rohkem ära. Ainsaks negatiivseks asjaoluks on Teherani kohutavalt reostatud õhk ja tohutud liiklusummikud, suure osa ajast veetsime seal ühest kohast teise liikudes, kas siis metroos, Segaste Õdede autos või mõnes taksos. Aga Teheran on nüüdseks õnneks seljataga.

Nüüd on meie rongi peal moodustunud kolmesest seltskonnast jäänud alles kaks - Pier (itaallane) sõitis tagasi Türki. Kurdistan on talle millegipärast väga hingelähedane ja ta läks sinna mingit fotoreportaaži tegema. Meie Francisega jätkame Iraani lainel. Kirjutan seda praegu bussis teel Esfahani poole. Francis nokib mu kõrval magada. Kui interneti leian, siis postitan ära kah.

PS - Kõik kes te loete seda blogi facebooki kaudu, teadke et facebook on Iraanis blokeeritud ja ma ei saa teile vastata (kuni ma ei leia häkki, millega blokist mööda saab). Flickr on kah blokeeritud, sestap ei ole ma saanud ka uusi fotosid üles panna. Tuleb kannatada Indiani (poolteist nädalat veel).

Teheran

Rong jäi umbes 10h hiljaks, seega kestis sõit Istanbulist Teherani kokku 84h. Türgi territooriumil sõitis rong enamasti umbes 50 km/h, seega tunne oli väga kodune (nagu Edelaraudtee). Sellest sõidust võiks eraldi postituse teha, aga uued muljed tulevad aina peale ja ma lihtsalt ei jõua kõike üles kirjutada kahjuks.

Igatahes oleme nüüd Teheranis ja peale esimest päeva olen ma täiesti vapustatud. Inglise keeles on hea väljend: "Can't get one's head around smth." No praegu on nii, et I just can't get my head around this place. Ma mõtlen Iraani tervikuna. Ja eriti siinseid inimesi. Kuidas saab olemas olla nii siiralt ja otsekoheselt heatahtlik, uudishimulik ja külalislahke rahvas? Miks nad on olemas? Kust nad tulid?

Me olime Teheranis viibinud alla kuue tunni, kui meil oli juba neli telefoninumbrit, kuhu helistada, kui peaks abi vaja olema, kui tekib mingeid küsimusi või on lihtsalt jututuju. Sõbraks saamiseks piisab siin sellest, kui minna tänaval kelleltki juhiseid küsima või mõnikord ka sellest, kui lihtsalt kellelegi möödudes otsa vaatad. Kohe alustatakse juttu ja sõbrunetakse. Meie õhtu lõppes sellega, et olime ühe perekonna pool kodus, sest me arutasime poes omavahel inglise keeles kust leida pudelivett ja üks neiu küsis, kas ta saab meid aidata. Sai küll aidata - otsis meile selle pudelivee, jalutas ja jutustas meiega tund aega mööda Teherani tänavaid ja lõpuks viis enda poole koju, kus tema perekond pakkus teed, puuvilju, datleid ja kooki, tema noorem õde mängis meile trummi ja et sellest jäi väheks, kutsuti kohale muusikaõpetaja, kes esitas pisaraidkiskuvalt ilusa traditsionaalse ballaadi mingil kolmekeelsel poognaga iraani pillil.

See, et meid õhtu lõppedes autoga tagasi hotelli viidi, oli juba täiesti loomulik. Polnud lihtsalt võimalik, et asjad oleksid saanud kuidagi teistmoodi minna, sest hotell asus tõesti Teherani teises otsas. Perenaine nõudis tungivalt, et me igaüks võtaksime kaasa ka kotitäie datleid. Me ei jaksanud enam vastu vaielda :)

Muud huvitavat juhtus niipalju, et surusime kätt Iraanis ja kogu maailma šiiidi kogukonnas väga püha mehega, sest sattusime lihtsalt mingisse mošeesse sisse astuma. Mošees oli väga tšill atmosfäär. Laed ja seinad olid kaetud peegelmosaiigiga, kogu ruum oli heledasti valgustatud ja inimesed siin-seal põlvitasid palves. Ruumi ühes otsas istus kõrge trooni otsas mingi vanamehenäss (ehk mulla) ja rääkis mikrofoni sisse mingit farsikeelset juttu. Tema ümber istusid olid poolkaares härdad kuulajad. Hiljem nad ka laulsid midagi, nii et pisarad silmas. Istusime seina äärde maha, sest ei tahtnud inimesi väga segada. Aga ikka tuli mingi mees, tutvustas ennast ja küsis, kust me oleme (praegu on meid kolmene seltskond, kes rongi peal moodustus: mina Eestist, Pier Itaaliast ja Francis Quebecist - muide umbes pooled inimesed siin isegi teavad Eestit, uskumatu). Ajasime temaga veel veidi juttu, kuni mulla lõpetas oma rituaali. Siis ta vabandas end hetkeks, ütles et tutvustab meid mullale ja läks mullaga rääkima. Selle peale liikus mulla meie juurde, kogu mošeetäis rahvast hardas austuses tema järel (omavahel trügides, sest igaüks tahtis mullale lähemale pääseda). Meid filmiti ja pildistati mobiilidega, ja mulla hakkas meile läbi oma tõlgi rääkima. Kõigepealt vabandas, et ta inglise keelt ei oska, ja siis ütles mitmel erineval moel, et oleme siin linnas tema külalised, kui meil peaks vaja olema toitu, öömaja, raha, sõpra, abi jumalasõna osas või ükskõik mida muud, siis me ainult öelgu talle. Ülejäänud rahvas noogutas innukalt kaasa ja ma olin kõigest sellest nii liigutatud, et ei osanud muud, kui tammuda jalalt jalale, korrutada totakalt "Very nice, thank you!" ja mõelda, et mu sokid peale kolmepäevast rongisõitu vist haisevad väga.

Hiljem selgus, et see mulla polegi mulla, vaid lausa ajatolla, tema nimi on Amjad ja ta on tõeliselt sõbralik ja suure vaimuga mees, seda võin ma nüüd öelda. Temast lihtsalt kiirgus seda.

Kui ma Indiasse esimesest silmapilgust armusin, oli see selle maa tohutute mastaapide, demograafilise ja sotsiaalse olukorra ning psühholoogiliste ja spirituaalsete reaalsuste paljususe tõttu.

Praegu, peale esimest õhtut Iraaniga, on mul taas tunne, et ma olen armunud. Aga seekord elanikkonda, lihtsalt inimestesse siin. Eks vaatame, mis tulevik toob. Praegu on alles esimese päeva õhtu ja seda kõike on olnud nii palju, et ma nüüd lihtsalt panen pastaka käest, sest olen rampväsinud.

Head ööd!

Vallutasin Aasia

Peale kahte lühikest luureretke Aasia poolele kolisin eile lõplikult
siia. Vahepeal oli siis selline situatsioon, et ise viibisin Aasias,
mu seljakott aga hostelis Euroopas. Nüüd aga olen Euroopa tolmu
saabastelt pühkinud ja ilmselt ei jõua kodumandrile tagasi enne
kevadet.
Istanbuli kohta niipalju, et kui tahate linna, milles oleks paras
ports eksootikat aga mis oleks siiski suht euroopalik, siis tulge
siia. Aga arvestage, et see on elanike arvult maailmas suuruselt viies
linn. Ja oma suuruse tõttu ei ole ta nii odav, kui "vähearenenud"
Türgi kohta võiks oletada. Eriti kehtib see alkoholi kohta, millele
Türgi on kehtestanud väga kõrged maksud. Samas eestlasele ikkagi
täiesti talutav. Ööelu on siin see-eest selline, et Zavoodi tihedusega
kokkupakitud pidu käib 4-5 kvartali suurusel territooriumil. Tõsiselt,
püüdsin sellest mäsust risti läbi minna, oi kui kaua aega läks.
Praegu elan Koray nimelise noormehe keldrikorteris Aasia poolel
Kadiköy linnaosas. Noormees ise läks sõbra juurde, sest kahekesi siia
elama ei mahu. Vaat selline külalislahkus. Küll aga jättis ta mulle
oma koera. Mängime ühe kollase plastmassrõngaga ja ma loen talle
Orwelli "Loomade farmi" ette.
Muide, ma mõtlen, et peaksin "Loomade farmist" enne Iraani piiri lahti
saama. Tõenäoliselt on see Iraanis keelatud raamat ja võib piiri peal
jamasid tekitada. Vähemagi pärast on inimesi Iraanis vangi pandud -
näiteks vales kohas pildistamise eest. Nõukogude Liidu kasvandikuna ma
umbes tean, kuidas need asjad toimivad. Lapsena nägin "Loomade farmi"
käsitsi trükitud eestikeelset tõlget kiirköitja vahele köidetuna ja ei
mõistnud, miks peaks selline tore loomadega raamat keelatud olema.
Kuidagi veider on mõelda, et ma kardan raamatut üle piiri viia.
Raamatut?!! Raamat kui keelatud aine. Jabur.
Kui tsensuurist rääkida, siis internet on Türgis tsenseeritud.
Avastasin selle, kui püüdsin vaadata üht youtube-i videot. Kogu
youtube on "decision no 2008/402". Selle peale guugeldasin pornot ja
ennäe - enamik pornosaite kah blokeeritud. Elagu valitsused, kes
otsustavad inimeste eest, mis meile hea on!
Igatahes, rongipilet Teherani on ostetud, kolmapäeva õhtul asun teele.
Vahepeal on väike laevasõit üle Van-i järve Ida-Türgis, kuid üldiselt
kestab rongisõit kolm ööpäeva. Millega on kõige parem liiprite maitset
suust peletada?

Puhkan Istanbulis

Eelkõige puhkan blogimisest. Seetõttu ei viitsi praegu kirjutada.
Kuulsin ja nägin pilti, et Eestis tuli lumi maha. Mind tabas
koduigatsus. Hoidke mu Eestit hästi!

Vahelduseks pilte

Reisi pildigalerii tekib tasapisi siia:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157622607583529/

Osad vajavad ilmselt timmimist ja kommentaare, aga kõik see tuleb kunagi hiljem.

Rahvastevaheline ühendus lõpuks ometi leitud!

Palun teatage kohe ÜRO-le: leidsin rahvastevahelise ühenduse! See asub
Odessa ja Istanbuli vahel kurseeriva reisilaeva M/S "Caledonia"
pardal! Vaata fotot. Kes oleks osanud arvata :)

Muid uudiseid laeva pardalt: ümberringi on meri! Ja midagi peale mõne
vahest mööduva laeva näha ei ole. Laev ise on umbes sama suur kui
Hiiumaa praam, siin on üks inimtühi "Disco Bar" (kui välja arvata
baarmen/dj) ja üks koht kus istuda ja telekat vaadata ja muud nagu
polegi. Suurema osa ajast veedan seega oma kajutis või üle koridori
ameeriklaste kajutis (sõbrunesin siin ühtedega). Mobiililevi keset
Musta merd ei ole, aga üks Ukraina operaator pakub mingit
erikuraditelefoniteenust (satitelefoni?). Wifit pakutakse ka, aga
selle kiirus on umbes täpselt nii suur, et mulle tundub et andmeside
käib läbi selle sama erikuraditelefoniteenuse (satitelefoni?). 1 tund
internetiühendust maksab 5 USD, maksta tuleb administraatori kätte.
Siis administraator helistab kuhugi, mõne minuti pärast tuleb üks onu
ja viib su paar korrust kõrgemale, mingisse aparaate täis tuppa ja
trükib mingist kassatšekiaparaadist välja paberi, kus on sinu
kasutajanimi ja parool. Teenindus on siin väga sõbralik ja
personaalne.

Toitlustuskorraldus on siin ka ainulaadne. Ettenähtud kellaajal
hüütakse kõlaritest midagi arusaamatut, mille peale inimesed kogunevad
söögisaali ja kõik istuvad endale ettenähtud ja piletil ära märgitud
numbriga lauda. Lauas istub neli inimest ja kõik siis niimoodi söövad.
Samal ajal tuleb ka sotsiaalne olla ja oma lauakaaslastega vestlust
purssida. Kes mis keelt parajasti oskab. Nurgast jälgib toimuvat
ohvitseride laudkond. Sellist korraldust olen ma veel näinud
Titanicu-ajastut kujutavates filmides, mujal mitte. Päris äge.

Kõik reisijad pidid käima ka laevaarsti visiidil. Laevaarst küsis et
kuidas elu läheb, kuhu reisida on plaanis ja ega seagripisümptomeid
pole täheldanud. Selline muhe vanamees, ütles et väga naudib oma tööd,
saab palju vestelda. Kuigi mulle tundub, et seda lõbu on tal ainult
selle seagripipaanika ajaks.

Nagu oodata võis, on siin põhiliselt ukrainlased ja türklased, kuid
nagu igal pool, on ka siin peale minu veel mõned backpackerid. Üks on
Austraaliast ja kaks nagu eelpool nimetatud USA-st. Üks neist on ka
Eestis käinud, ja esimese asjana mainis ta Eesti naiste ilu - nii et
Eesti naised, olge meelitatud, isegi keset Musta merd pean teile
komplimente edastama. USA poisid said omale lauanaabriteks 40-aastased
usbekitarid, kes on vastupidiselt, mitte nii ilusad ja vaeseid
ameeriklasi agarasti oma kajutisse kutsuvad.

Minu kajutikaaslasteks on üks arusaamatut päritolu noormees, kes
räägib vene keelt, aga enamasti on kuhugi kadunud või magab oma
voodis. Teine on St. Peterburis elav venelane, kes on teel
Kinshasha-sse, kus teda ootavad mootorrattad ja sõbrad. Lähevad umbes
kuuajasele Aafrika-tuurile. Käib iga aasta umbes taolisel reisil. Vaat
selline mees. Eestlasi fašistideks ei pea, aga gruuslasi peab
augustisõja algatajateks küll. Et me temaga nende teemadeni üldse
jõudsime, tähendab muidugi seda, et me jõime koos viina
(tema+ameeriklased). Ja noh saimegi sõbraks. Ja ühtlasi panime paika
Putini, Obama, bin Ladeni ja muud olulised maailmaajaloolised
küsimused. Üldiselt suht mõistlik tüüp.

Kuna siin eriti midagi teha pole, siis tänan õnne, et leidsin enne
lahkumist Odessast raamatupoe, kus müüdi umbes kümmet ingliskeelset
raamatut. Ostsin kolm neist ära: Mario Puzo "Ristiisa", Orwelli
"Animal farm" ja Burroughs "Gods of Mars". Tiiatriin - Gaimani polnd.
Ühel ameeriklasel nägin ka "Catcher in the Rye'd", ilmselt võtan selle
talt varsti laenuks. Ristiisa sain just praegu läbi, aga lugemist
õnneks niisiis veel jätkub.

Sellega lõpetan oma ettekande Mustalt merelt, rahvastevahelist
ühendust kandvalt kruiisilaevalt M/S "Caledonia"!

Apokalyptilised tervitused seagripipealinnast!

V2lit66d j2tkuvad. Neegervenelase nimi on Ben. Tema ema on venelanna,
kes putkas N6ukogude piiride avanedes USA-sse. Emaga on Benil mingi
probleem. Ja yhel hommikul kell 6 otsustas ta hakata seda probleemi
telefoni teel lahendama. Ta tegi seda samas toas, kus me ylej22nud
magada pyydsime. Konstrueerisin m6ttes juba mahlast lauset, millega
teda kostitada, aga siis tabasin, et ma tulin maailmasse ju selleks,
et seda kogeda, mitte selleks et siin ymberkorraldusi teha. Seega
j2tsin situatsiooni sekkumata (wu wei) ja lihtsalt lamasin edasi.
Lamasin ja kuulasin, kuidas neeger oma teiselpool planeeti asuva emaga
tylitses. L6puks l2ksid nad v2ga tylli ja Ben pani toru 2ra. Elamus
missugune.

K6rvalvoodisse laekus yks ukraina juurtega ameerika chikk, kelle
vanemad elavad Tallinnas. Kui ta kuulis et ma olen Eestist, hakkas ta
minuga kohe vene keeles suhtlema ja v6ttis v2lja pudeli Vana
Tallinnat. No ait2h :) Aga chikk on lahe, teeb mingit kunstiasja ja
reisib ringi. R2ndlind nagu mina, ainult et on leidnud omale sellise
t66, mida saab reisi k6rvalt teha. Peaks omale ka mingi sellise
rahateenimisvariandi leidma. Kas kellelgi on t66d pakkuda? Oskan
k6ike, mida ei oska, selle 6pin kohe 2ra :)

Mind yldiselt turistiv2rk eriti ei huvita, pyyan selle asemel kogeda
seda sama, mida kohalikud. Aga laup2eval proovisin siiski ka t2iega
turisti panna, ehk siis k2isin vaatamas yhte vaatamisv22rsust. Siin on
tohutu Suure Isamaas6ja memoriaal, umbes nagu Maarjam6isa oma
Tallinnas, aga noh Kiievile kohaselt mastaapne. Ehe n6ukogude
sotsrealism, stiililiselt kuulub samasse perekonda Maarjam6isa ja
pronkss6duriga. Ilmselt on kogu Ida-Euroopa taolisi asju t2is.
K6ndisin nende t66liste ja talupoegade ja s6durite bareljeefide vahel,
kuulasin k6laritest l2rtsuvaid venekeelseid veliikaja voina laule ja
syda l2ks pahaks. Rezhiim n2ljutab k6igepealt tahtlikult ja
ettekavatsetult paar miljonit inimest surnuks, siis paiskab elluj22nud
m6ttetusse ja k6ikeh2vitavasse s6tta ning seej2rel pystitab nendele
samadele inimestele memoriaali. Taoline ajaloo iroonia ei mahu minu
sisse lihtsalt 2ra, see tahtis v2lja tulla ja m6tlesin juba t6siselt,
et pean kuskil p66sa taga k2ima. Komberdasin siiski kuidagi metroosse
ja s6itsin tagasi linna.

J2rgmiseks oli plaanis Tshernob6li muuseumi minna, aga olles veidi
selle ukse peal k66lunud, sain aru et sellist muuseumiformaadis
konserveeritud masendust ei ole mulle juurde kyll vaja. Juba fuajees
oli mingi Hiroshima laste joonistus ja see m6jus masendavalt. J2tsin
muteerunud looted ja fotod plahvatanud reaktorist vaatamata ja l2ksin
hoopis linna peale fotojahile. K2isin linna peal ja all ringi (olen
metroosse j2tkuvalt armunud), kl6psisin pilte ja sain pidevalt
pragada. Metroos on millegip2rast nii, et kui paariks minutiks kuhugi
pildistama j22d, tuleb kohe mingi vormis t2di ja ajab su minema. Jube
tyytu, ma ei saa aru, mis neil pildistamise vastu on. Pidin tegutsema
mobiilselt.

Eile m2rkasin esimest korda neid seagripi-inimesi, kes kirurgimaskiga
ringi k2ivad. Uudistes on, et l22nepoolsed oblastid on
liikumiskeeluga. T6mbasin kaardi peal vastavad oblastid maha - nendega
on nyyd siis yhel pool. 6nneks Kiiev ja Odessa on okei. Aga koolid
olevat siiski suletud ("pikendati koolivaheaega") ja avalikud yritused
olevat kah 2ra j2etud (kuigi k2isime eile jalkamatshil, Kiievi Dynamo
vs Lvovi Karpati - ja Lvov on selle nii6elda epideemia keskmes).
Loodan et liikuda ikka lubatakse, v2hemalt rongipilet Kiievist
Odessasse mulle myydi. Rong v2ljub paari tunni p2rast. Praegu olen
Kiievi vaksalis ja kirjutan internetikohvikust seda sissekannet
(sellep2rast polegi t2pit2hti, vabandan).

Infoteadustaja kuulutab iga natukese aja tagant mingite rongide
saabumisi ja v2ljumisi, aegajalt kostab ka s6na "epidemia". Mu ukraina
keel ei v6imalda kahjuks teate sisust aru saada. V2ga p6nev.

T2na siis j2lle rongiuni.

Ikka Kiievis

Ikka Kiievis. Tegelen antropoloogiliste välitöödega. Uurimise all on
vene keelt valdav neeger (nüüd saan öelda, et olen neegriga vene
keeles vestelnud, kas sina oled?), tätoveeringuhull "dude" Torontost
(kellele läheb väga peale natsi- ja kommunismisümboolika, mida siin
turul hunnikutes müüakse ja eriti neid müüvate vanameeste
vanglatätoveeringud), suhtlemine kohalikega, kes inglise keelt ei oska
rääkida ja vene keelt ei taha rääkida (tegelikult paljud oskavad
inglise keelt, ma valin just need kes ei oska, on huvitavam), politsei
(kelle tööks on välja näha nagu ambaalid ja millegi massist
silmatorkava korral kohe tulla tüli norima), enamvähem pidevalt sadav
vihm (püüan välja uurida mis keeles ta sajab).

Paralleelselt teostan ka kahte linnageograafia-alast uurimust:
esimeseks teemaks on Kiievi stalinistlik massiivne linnaplaneering
(kui see pole veel ÜRO maailmapärandi nimekirjas, tuleks see koheselt
lisada!) ja teiseks teemaks Kiievi Underdark - siin toimub vist tõesti
pool elu maa all. Usun et kõik tähtsamad ja ka paljud mitte eriti
tähtsad toimetused saab tehtud, ilma et peaks kordagi maa peale
tulema. Need tunnelid ja eskalaatorid... uuuh. Ülihull. Sukeldun taas.
Tšau!

Teisipäev, Kiiev

Vaimustav öine rong tõi mind Varssavist Kiievisse. Rong, mille sees
oli kõik pruun ja kus vaguni peale oli kaks reisijat. Üks neist mina.
Keset ööd veeretati rong suurde angaari kus õlised päkapikud tõstsid
vagunid ükshaaval tungraudade peale ja vahetasid rattad. Võrguvahetus
Poola raudteevõrgust Ukraina oma vastu nõudis ka riistvaravahetust,
sest neil võrkudel on erinev rööpmelaius.
Leidsin siin ühe hosteli, kus öömaja maksab ainult €10. Ükski silt
selleni ei juhata, tulin aadressi peale kohale, otsisin maja, seejärel
trepikoja ja seejärel õige ukse. See asub lihtsalt ühes kesklinna
korteris. Kui ma pika edasi-tagasi tuiamise peale selle leidsin ja
lõpuks sisenesin, vaadati mind alguses veidi imelikult, et mis mõttes
keegi lihtsalt sisse tuli, ilma et oleks nädal aega ette bronninud ja
siis lasknud ennast lennujaamast ära tuua. Aga teenindus on igati
okei, siin on internet, pesuvõimalus ja mustanahaline ameeriklane kes
räägib kogu aeg. Nüüd juba umbes kümnendat tundi järjest. Kui ma linna
peale läksin, rääkis ta sellest, kui nõme on Ukraina. Kui ma tagasi
tulin, rääkis ta sellest, millised filmid talle meeldivad. Hetkel
räägib ta sellest, millist rolli mängib maailma poliitiikas Kanada jaa
nii edasi. Ta vaeseke on kuidagi sattunud siia õppima. Ilmselt peab ta
siin olema veel tükk aega. Paras talle :)
Tšernobõli tuur jääb vist ära. Saatsin laiali palju kirju, enamik
firmasid vastasid, et peab hullult pikka aega ette bronnima. Esimene
vaba slott oli 1. november. See eriti ei sobi, sest siis olen ma juba
Odessas, sest sain laevapileti 2. novembriks Odessast Istanbuli.
Praegu mõtlen, kas veeta nädalavahetus Kiievis või Odessas. Kui
kellelgi on soovitusi, andke teada.
Aga Kiiev on kuidagi... väga suur. Olen liiga kaua Eestis olnud ja
harjunud ära Tallinna ja Tartu suuruste kökatsitega. Kiiev on lihtsalt
massiivne. Kõmpisin umbes viis minutit, püüdes MÖÖDUDA ühest majast!
Läksin alla mingisse tunnelisse, et saada teisele poole ühte tänavat
ja avastasin ennast kaubandusvõrgust. Seal, kus mõistuse kohaselt
oleks pidanud olema väljapääs tänavale, algas suur mitmekorruseline
virukeskus eskalaatorite ja lõhnava kosmeetikaosakonnaga. Üleni maa all! Lõpuks, kui suutsin sellest kõigest väljuda, olin maapealse arvestuse kohaselt jõudnud eiteakuhu.
Metrood ma pole veel julgenud proovida. Siin-seal maa all on
pendeldavad uksed, kust tuleb juba metroo lõhna, aga ma jätan selle
homseks. Wikitraveli kohaselt on siin ka maailma sügavaimal asuvad
metroojaamad ja pikimad eskalaatorid. Nostalgialaks
lapsepõlvetrippidest Moskvasse ja Leningradi saab ilmselt olema tugev.
Praegu jätan vaese ameeriklase siia vatrama ja kaon ise öise Kiievi
peale fotokaga sihitult tuiama.

Esmaspäeva hommik, Varssavi bussijaam

Veetsin ööpäeva Baltikumi bussides ja bussijaamades. Pärnu - Riia -
Paneveżys - Vilnius - Varssav. Vilniuses oli mul 4 tundi aega, seega
sain kokku Sigutega, kes tegi mulle natuke linnaekskursiooni ja viis
enda juurde, kus sain veidi end kasida, sϋϋa ja telekast leedu
talendijahi saadet vaadata. Päris elus kultuur, väga tore. Sigute on
ka väga tore ja see emotsioon on nϋϋd minu jaoks laienenud temalt kogu
Leedule. Leedu on väga tore :)
Kohvikus ettekandjaga suhtlemisega sain juba täitsa ise hakkama.
Vajalikud väljendid: labas ja kava su piens, hiljem saskaite ja aciu.

Vilnius-Varssavi bussisõit kestis koos peatuste ja passikontrolliga
veidi ϋle kϋmne tunni. Naljakas oli jälgida, kuidas inimesed
nihelesid, väänlesid ja ohkisid, pϋϋdes pinkidel leida mingit
magamisasendit. Tundus, et bussitäis inimesi olid ostnud pileti
mingile seansile, mille käigus igaϋks pidi toppima kandilise klotsi
ϋmmargusse auku. Tulevad kokku, istuvad kϋmme tundi suures plekist
kastis ja topivad, aina topivad. Lõpuks väljuvad tϋlpinuna juba hoopis
teises linnas.

Ent oma põhifunktsiooni see etendus siiski täitis ja ma olen
Varssavis. Poola pole nii tore, kui Leedu. Siin on ainult ϋks suur
bussi-rongijaam, mingi tunnelirägastik maa aluste baaride ja
kioskitega, ning õnneks ka see internetikohvik siin. Ma
põhimõtteliselt keeldun siit kompleksist ka lahkumast, sest Sigute
tegi mulle selgeks, et terve Poola on halb ja paha (neil on sellised
ajaloost tulenevad omavahelised tunded, eksole). Arvatavasti istun ma
siin jaamas kuni lahkumiseni. Austusest Sigute vastu :) Ja sellepärast
ka, et on vaja internetist Ukraina kohta palju lugeda ja kaustikusse
reisikirja kirjutada.

Antropoloogi märkmeid välitöödelt: siin poola internetikohvikus istub
mu kõrval ϋks (vene?) neiu ja räägib Skype'i teel oma emaga:"Da, mama.
Da. Da, ja znaju. Da, mama. Da." Nii juba mitu minutit. Lahedad
kodused hetked, lihtsalt võõras keeles.

Tulevikuplaanid on sellised, et esiteks pϋϋan leida rongipiletit
Kiievisse, sest bussist on veidi siiber. Teiseks mõtlen Kiievist minna
Tshernobõli ekskursioonile (nendest ekskursioonidest on tehtud hea
äri). Ja kolmandaks pϋϋan telekommunikatsioonivahendite abil osta 2.
novembriks Odessa-Istanbuli laevapiletit.

Järgmine sitrep järgmisest interneti levialast.

Aeg minna

Sõbrad. Paljud teist on kindlasti juba teadlikud minu reisiplaanist.
Paljud teist sama kindlasti ei ole ka. Olgu siis uuesti üle öeldud:
pakin praegu oma seljakotti ja lahkun lähipäevil Tartust, suundudes
lõunasse ja siis itta. Otsesemateks eesmärkideks on Istanbul, Teheran
ja Nepaal. Sealt edasi pole veel plaane paika seadnud, ent kaugemaks
eesmärgiks on Kagu-Aasia, Austraalia ja Ameerikate kaudu teha tiir
peale meie armsale mullapallile. Tagasi plaanin jõuda millalgi
kevadel. Samas ma mitte midagi väga kõvasti ei plaani kah.

Siin blogis annan aeg-ajalt märku oma asukohast ja tegemistest.
Pikemat juttu ei maksa siia oodata, selle kirjutan kunagi tulevikus
korraga valmis ja panen üles.

Kohtumisteni laias maailmas.

Ma hukkusin kolmanda sõjapäeva hommikul

Viimane reservõppekogunemise etapp on seljataga. Püssid on puhastatud ja tagasi kastides, aeg kokkuvõtteid teha.

See kolmepäevane madin, mis Uniküla metsades ja küngastel nüüd toimus, kujutas umbkaudu kahe kompanii kokkupõrget. Meie poolel osales vist oma 120-150 inimest, vastaspoolel võib-olla veidi vähem. Aga igatahes rahvast oli palju ja igal pool toimus kogu aeg midagi. Kaks korda käis meid õhust luuramas vaenlase kopter, üks kord soomukiks "kostümeeritud" veoauto. Õhku lasti väga palju lõhkeainet ja ära kulutati palju paukpadruneid. Magada sai kolme ööpäeva peale kokku vast neli tundi, pluss need lõputud tunnid laskepesas "nokkimist". Praegu tunnen ennast taas juba peaaegu inimesena.

Minu esimene tulevahetus toimus kohe esimesel öösel, s.t. vastu laupäeva. Mina ja jaoülem olime just lõpetanud oma vahetuse postil, ja liikusime tagasi laagri poole läbi öise metsa. Mets oli pime ja täiesti vaikne. Jaoülem hiilis ees, tal oli öövaatlusseade. Mina läksin umbes 10 meetrit tagapool. Oma öövaatlusseadmega tuvastaski ta ühte metsateed mööda lähenemas kolm meest (tegelikult neli, nagu hetke pärast selgus). Võtsime varjatud positsioonid, lasime neil läheneda ja hüüdsime tunnussõna esimese poole. Et äkki on omad. Tunnussõna teist poolt neilt vastuseks ei tulnud, vaid nad hakkasid hoopis ruttu varje poole liikuma. Selge, tegu on vaenlasega. Avasime tule ja mu pulss läks lakke. Praegu tundub, et ka mõttetegevus nagu lakkas. Kõmmutasime veidi teineteise poole, nad hakkasid meid paremalt tiibama. Ma olin ärevusest täiesti segane. Metsavaikusest sai hetkega põrgu täis pauke ja plahvatusi. Plahvatusi sellepärast, et nad hakkasid meie poole lõhkepakette pilduma. Kui üks minust viie meetri kaugusel plahvatas, küsis jaoülem: "Laseme jalga?". Ma ei vastanud. Ma vist isegi ei mõelnud. Ilma igasuguse koordinatsiooni ja katteta panin lihtsalt liduma. Sisuliselt ulatasin vastasele enda ja oma jaoülema seljad sildiga "Palume tulistada". Lahingutuhinas läks lihtsalt meelest, et üks peab katma, kui teine liigub. Aga noh, õppus ongi selleks et õppida. Järgmine kord olen loodetavasti juba targem.

Taandusime, kohtusime ühe teise jao võitlejaga (kelleks oli Tari). Ta oli teel sinnasamma postile, oma paarilisele appi. Mõtlesime veidi järgi. Andsime rühmaülemale olukorrast teada ja jäime käsku ootama.

Sellest hetkest oli mets nüüd hoopis teine koht. Poolkuu valguses oli kõik mustvalge, värve ei eristanud. Kõik oli väga vaikne, iga krõps ja nagin oli kaugele kuulda. Mu süda tagus nii kõvasti, et segas kuulmist. Mul oli kohutav hirm. Nähtavus oli selline, et vaikselt liikudes oleks võinud vabalt mulle 10 meetri lähedusse hiilida, ilma et ma oleks näinud. Kartsin kõike. Riided kahisesid, rakmed nagisesid. Kõrge pulss ajas hingeldama. Püüdsin hingeldust tagasi hoida, et paremini kuulda. Siis tekkis lämbumistunne. Ja üle selle kõige vasardas rinnus kohutav hirm. Hirm hirm hirm. Lämbumistunne ja hirm.

Siis tuli käsk, et me kahekesi peame saatma Tari postile. See tähendas, et peame liikuma tagasi läbi selle ala, kus mõnda aega tagasi olime tulevahetuses. Ma tundsin füüsilist vastikust selle vastu. Liikusime hiilides, suhtlesime käemärkidega ja äärmisel juhul sosinal. Oma tunnustuseks pean ütlema, et sain enda kontrollimisega suhteliselt hästi hakkama. Saatsime Tari ära, liikusime ise tagasi. Nägime ühel korral ka vastaseid - musti varje taeva taustal liikumas üle seljandikuharja. Kui lõpuks jõudsime oma rühma alale, oli tõeline pääsemise tunne. Siin võis end tunda jälle enam-vähem turvaliselt. Oli poolteist tundi aega magada, terve igavik. Siis tuli minna uuesti järgmisele postile. See tähendas kahte tundi istumist ja taas kohutavat hirmu. Palavikuline kuulamine ja samal ajal oli ka võitlus unega. Segu surmahirmust ja kohutavast unest on uudne tunne. Tavaliselt hirm ajab une ära. Aga kui see hirm kestab tunde, ja sul on tõsine unepuudus, siis on kõik võimalik. Kuulatasin ja iga krõbina korral kaalutlesin kas pöörata pead sinna suunda ja vaadata, või mitte? Pea keeramine tähendanuks riiete kahinat, mis antud kontekstis oli kohutav kära. Pealegi nägemismeelest polnud seal eriti niikuinii kasu. Kuidagi moodi pidasime siiski hommikul kella kuueni vastu ja saabus vahetus. Liikusime tagasi rühmaalale, saime 20 minutit magada ja siis läksime põhipositsioone mehitama. Üks öö jälle edukalt seljataga.

Teisel päeval andsime lahingu soomuki ja selle järel peale tungiva jalaväerühmaga. See oli kontrollitud lahing (s.t. algas ja kulges umbes vastavalt kompanii juhtkonna kavale). Peale esmast tulekontakti tõmbusime terve jaoga tagasi eelnevalt ettevalmistatud põhipositsioonidele, selle käigus möödusime teise jao liinist, sain jälle Tarile lehvitada. Kõva lahingukära kostis mõnda aega, siis vaenlane taltus mõneks ajaks. Saabus öö, ja sai isegi poolteist tundi magada, sel ajal kui ei pidanud parajasti olema postil või sidepunktis valves.

Pühapäeva varahommikul, veel pimedas, aga alustas vaenlane uue pealetungiga. Jäi mulje, et ümber kogu kompanii ala käivad lahingud, laske oli kuulda väga mitmetest suundadest. Meie kaks jagu (kokku võib-olla kaksteist meest pluss rühmaülem) võeti positsioonidelt ja seati mingit teeristi valvama. Oli juba peaaegu valge. Õige pea oligi vaenlane platsis, terve rühm, nende ülekaal oli oma kaks ühele. Kattegrupp asus meie pihta kõmmutama, samas kui ründegrupp kenasti küljelt peale liikus.

Panime vastu mis suutsime, aga ülekaal ja koordineeritud rünnak tegid oma töö. Olime risttules. Nüüd ma võin öelda, et olen ka lahingus hukkumise ära proovinud sest meid notiti viimse meheni maha.

Kollastes vestides instruktorid reinkarneerisid meie üksuse ja me jätkasime kompanii reservis. Selleks ajaks olin ma juba nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi - kolm päeva füüsilist koormust, ärevustunnet ja väga vähest und. Pluss surmasaamine. Külmunud puulehed krõbisesid saabaste all, kui me marssisime üle päikesetõusust ja härmatisest punaseks värvunud raiesmiku kompaniiplatsi poole. Me olime hingeldavad kummitused, kaks jagu surnud sõdureid, liikumas mööda männitüvedest seinte ning püssirohusuitsust ja udust tehtud katusega metsasihti. Eemalt vaadates meenutas see kirikulöövi. Suus oli nutuklomp. Tõusva päikese kiired moodustasid puuvõradest läbi tungides suitsu sisse pikki kiirtelehvikuid, väsimus tegi kergesti vastuvõtlikuks ja see kõik läks väga hinge.

Olime kompaniiplatsil, staabitelgist kostis pidevat telefonihelinat, lahingukära jõudis aina ligemale. Ma olin veendunud, et meie kompanii on kotti võetud ja hävitatakse. Mis tunne on, kui sa tead, et sul on jäänud veel võib-olla pool tunnikest? Me ronisime kompaniiplatsi kõrval olevale kõrgele künkale. Minu kõrval rühkis kompaniiülem isiklikult. Ma olin kindel, et läheme sinna mingit last standi võtma. Mul oli kaks salve laskemoona ja kolm lõhkepaketti. Otsisin paremat varjet ja murdsin veidi oksi, mis segasid nähtavust laskesektoris. "Siia me siis sureme?" küsisin 3. jao ülemalt, kes mu kõrval endale positsiooni ette valmistas. "Ei, siin me võidame!" Ta oli vana lahinguratsu ja võttis seda kõike optimistliku huumoriga, see tegi tuju veidi paremaks. See kõik on ju mäng, pole vaja nii emotsionaalselt võtta.

Peas vasardas ainuke mõte: mida ma reaalses olukorras teeksin? Sest praegu ma teadsin, et õhtul saan juba oma päris voodisse magama heita. Aga reaalses sõjaolukorras... Kas ma oleksin võimeline veel üldse funktsioneerima? Mina tunnen ennast peale kolmepäevast sõdimist tühjakspigistatud sidrunina. Ma suutsin ennast tagant sundida vaid niipalju, et mulle antud käsud täita. Meie vanaisad aga elasid niimoodi kuude kaupa. Ma olen hämmingus, kuidas nad suutsid. Kuidas sa suudad sellises situatsioonis veel mõelda, näidata initsiatiivi, tegutseda ja panna teisi tegutsema? Võtta vastu otsuseid, millest sõltub teiste inimeste elu? Hämmastav.

Kahjuks või õnneks küll olukord katkestati ajagraafiku kohaselt, enne kui vaenlane meieni jõudis. Seega ma ei tea, kuidas see oleks lõppenud. Vähemalt ei pidanud ma teist korda oma surma läbi elama. Saabus hoopis hommik, pakuti süüa, sai puhata ja hakata laagrit kokku korjama. Kuskil läbi udu oli peas ka ettekujutus dušist, oma voodist ja kuumast teetassist. Ootus oli magus.

Õhtul, kui meid oli Tartus formeerimispunktis laiali saadetud ja kogu üritus läbi oli, kõmpisin kodu poole. Vorm seljas, ka rakmed olid peale jäänud ja seljakott seljas. Mõtlesin, et käin Selverist läbi. Nägin küll välja väga räsitud. Aga mõtlesin, et ehk inimesed väga ära ei ehmata ja ei pahanda. Surfisin siis poeriiulite vahel, kui vastu tuli noor ema, kes lükkas sellest autokujulises ostukärus oma last. See roolis hoolega käru ja mind nähes hüüdis: "Emme vaata, sõjamees!" Ta läks nähtust millegipärast nii leili, et veel mitu minutit hiljem kuulsin ma kuskilt juurviljalettide vahelt lällamist: "Sõjamees, sõjamee-eees".

Kassiir ka naeratas leebelt.

Turvamees jälgis huviga.

Kui koju jõudsin ja peeglisse vaatasin, mõistsin nende emotsioonide põhjust. Maskeerimisvärvid olid mul endiselt näos.

Selveri sõjamees.

Miks ma astusin Kaitseliitu

Reservõppekogunemise viimane faas on algamas ja teen selle puhul natuke selgitustööd. Mitmed mu tuttavad on avaldanud imestust selle üle, et minust on saanud Kaitseliidu liige. Vähe sellest, ma soovitan ka kõigil teistel Eesti kodanikel astuda Kaitseliitu. Miks?

Tõenäosus, et minu eluajal toimub Eesti territooriumil suuremat sorti sõjaline konflikt, on 50:50. Ma ei ole küll rahvusvaheliste suhete analüütik ega ole spetsialist geopoliitika alal, sestap võtan tõenäosuse jämedalt ja lambist. Aga minu erialaks on inimkonna minevik ja ma tean seda, et rahu on pigem erand, kui normaalne seisund. Sõda on tavaline asi. Vähe on neid põlvkondi, kes oma eluajal sõda või muud suuremat sorti vägivalda ei näe. Jah, hetkel vohab meil lääne kultuuriruumis humanism. Võime loota, et see suudab Euroopas mõnda aega rahu alal hoida. Aga see ei kesta igavesti. Ükskord lõppevad mingid ressursid, voogavad meist tsunamina üle immigrandid või juhtub midagi muud. Igatahes saab otsa see rahuperiood, mis praeguseks on kestnud 60 aastat. Tõenäosus, et sõda tuleb minu eluajal, on jämedalt 50:50. Sellest ma lähtun. Kui sõjaks läheb, on kasulik omada sõjaväelist väljaõpet ja kuuluda sõjaväelisse struktuuri.

Levinud on arvamus, et sõdur olla on ohtlikum, kui tsivilist. See on vale. Võimalik, et see pärineb Nõukogude sõjafilmidest, kus oli alati väga palju kangelassurmasid, või vene sõjaliste mõtlejate loogikast, mis nägigi ette väga palju kangelassurmasid ja üle lageda välja hurraa-saatel vaenlase ründamist, ma ei tea. Igatahes on see vale. Tsivilist olla on ohutum vaid tingimusel, et sa saad sõjapiirkonnast minema. See võib, aga ei pruugi sugugi võimalik olla. Statistika räägib enda eest. Teise maailmasõja 60 miljonist hukkunust olid 40 miljonit tsiviilisikud. Ka 2008. aasta Gruusia sõjas oli hukkunute seas tsiviilisikuid rohkem, kui sõdureid (mõlemad wikipedia andmeil). Jugoslaavia lagunemisel toimunust, Tšetšeenia sõdadest ja praegu Iraagis ning Afganistanis toimuvast pole mõtet rääkida. Muidugi on ka erandeid, nagu Vabadussõda, muidugi on vahest ka väga raske vahet teha tsivilisti ja kombatandi vahel, ent üldiselt on sõjaolukorras sõduri ellujäämise tõenäosus suurem. Ta kuulub struktuuri, mitte ei koba üksinda pimeduses. Ta oskab oma ülesannet. Ta on osa sõjamasinast, mis heal juhul toimib, halval juhul niiväga ei toimi, aga vähemalt suudab mingi eduga iseennast kaitsta. Tsiviilelanikkond seevastu on kaitsetu, saamatu ja hädas. Kumb on teie arvates vaenlasele ahvatlevam sihtmärk?

Ka riik, juhul kui ta peaks veel funktsionaalne olema, hoolitseb esmajärjekorras ikka oma relvajõudude eest, kuni selleni välja, et tsiviilelanikkonnalt või kaupmeestelt rekvireeritakse toiduained armee toitmiseks. Tsiviilelanikkonna osaks saavad aga heal juhul põgenikelaagrid, halval juhul genotsiid ja massivägistamised. Me kõik teame, et Genfi konventsioonid kehtivad telekaamerate ees ja kohtusaalides, mitte reaalses elus. Miks olla lammas ja lasta ennast nottida, kui sa võid olla karu ja ennast kaitsta? Hea küll, olla vähemalt siilike ja PÜÜDA ennast kaitsta?

Niisiis, juba puhtalt omakasust lähtudes on kasulik olla Eesti relvajõudude liige. Ma ei hakka üldse rääkima eetika, isamaa-armastuse ja kohusetunde teemadel. Nende sõnade relevantsus jäi kuhugi 19.-20. sajandisse, rahvusriikide riiulisse. Peale Hitlerit ei ole enam eriti moes olla rahvuslane. Las nad siis olla.

Teine levinud valearusaam on umbes taoline: Eesti relvajõududel pole mõtet, sest Venemaa vallutab meid niikuinii ära, kui tahab. Seda kuuldes kipuvad mu käed jõuetult rippu vajuma. Aga ma püüan enamasti vastu vaielda umbes nii, et autos turvavöö kinnitamisel on siiski mõte, kuigi laupkokkupõrke puhul ühe korraliku 100 km/h liikuva metsaveorekkaga ei ole turvavööst mingit kasu. Metsaveorekka on ju suhteliselt väikese tõenäosusega stsenaarium. Palju tõenäolisem õnnetusestsenaarium on midagi märksa väiksemaskaalalist: libedus, purjus vastutuleja või teele hüppav kits. Ja sellistes situatsioonides võib turvavöö päästa su elu.

Rääkides Eestist siis ei ole situatsiooniks see, et naaberriik paiskab kogu oma sõjalise võimsuse meie vastu, vaid juhtub midagi väiksemat. Näiteks tekib mingi pronksiöö taoline mäss ja Venemaa toob oma väed "rahu tagama". Või plahvatab Sosnovõi Bori reaktor ja Venemaalt ujub kohale põgenikevool, millele järgnevad "korda hoidma" Vene väed. Või midagi muud taolist. Kui meil pole ühte pataljonikestki, millega ennast kaitsta, siis võib kasvõi mõni vene armeejuht ju joomingu käigus niisama naljaviluks otsustada tankikolonniga Tallinnasse vanu aegu meenutama sõita. Tähtis pole spekuleerida, mis täpselt kõik võib juhtuda, aga tähtis on see, et me oleksime siiski valmis ennast kaitsma rünnakute eest, mille vastu kaitsemine on meile võimetekohane. Mida parem on meie kaitsevõime, seda suurem on meie ellujäämise tõenäosus. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kolmas eksitus: Eesti kaitsevõimele teeb palju rohkem kasu luuletamine, lastetegu, ettevõtlus või välisinvesteeringute siiameelitamine. Tõsi, kõik need tegevused mõjuvad kindlasti hästi, aga nad ei välista sõjaväelise väljaõppe omandamist. Ka luuletades ja äritehinguid ajades võid kuuluda Kaitseliidu ridadesse. Mina näiteks kavatsen küll oma senist elu jätkata, lihtsalt omandades selle kõrval ka sõjaväelist väljaõpet. Kaitseliidu liikmed ei ole militaarid või viinalembesed automaaditäristajad, rahulikest elanikest kardinaalselt erineva ajuehitusega indiviidid. Okei, ilmselt on ka neid (ma pole küll veel näinud, olen ainult lehest lugenud). Aga enamik on siiski täiesti rahuarmastavad inimesed, nagu sina ja mina. Nagu igas suuremas organisatsioonis.

Neljandaks probleemiks on kümne-viieteist aasta tagusel ajal kaitseväes või Kaitseliidus olnud inimesed, kes nägid seal kohutavat korra- ja mõttelagedust ja on seetõttu kaotanud usu Eesti kaitsestruktuuridesse. Jah, neil on õigus, tegemist oli kohutava ajaga. Aga ajad muutuvad. Ja õnneks muutuvad Eestis nii kaitsevägi kui Kaitseliit aina paremuse poole. Muidugi on seda nõmedusehõngu siin-seal veel tunda. Aga asi paraneb. Kaitsejõud minetavad lolluse ja vaimupimeduse aura ja saavad hoopis tarkade, edukate, ilusate ja professionaalsete inimeste kooskäimiskohaks, kes harjutavad endid toimima üksusena. See on protsess, mis on meie kõigi huvides ning millele me peaksime kõik pöialt hoidma ja jõudumööda kaasa aitama. Ja mis saab olla parem, kui võtta oma särav vaimuand, paigutada see Kaitseliidu ridadesse ja võtta aktiivselt osa tegevusest?

Viies vastuargument on umbes selline: ma hoolitsen pigem enda/oma pere eest, kui mingi si*ase Eesti riigi eest. Põgenen (perega) Rootsi/Londonisse/Taisse. Siinkohal jätavad enamik väitjaid tähelepanuta emigreerumise psühholoogia. Sõja puhkemine ei ole kunagi selge ja klaar hetk - pauk käib ja nüüd on sõda, kusjuures soovijatele jäetakse 24 tundi lahkumiseks. Vastupidi, tavaliselt on need tasapisi eskaleeruvad situatsioonid. Selleks ajaks, kui sa olukorra tõsidusest aru saad ja ettevalmistustega ühele poole jõuad, võib juba olla liiga hilja. Või vähemalt oled sa juba situatsioonis, kus sa pead tegema väga raskeid valikuid. Iga tulevane põgenik peab endalt küsima - mis hetkel sa oled valmis kogu oma siinse elu, kinnisvara ja töökoha maha jätma, ning laeva/lennuki peale istuma? Mis peab selleks juhtuma? Kas vaenlase hävitajad Toompea kohal? Tankid Tallinna tänavatel? Või piisab juba mõnest pisemast kokkupõrkest piirilähedastel aladel? Tagantjärgi vaadates on alati lihtne öelda, et ma oleksin 1939. aastal põgenenud. Palju lihtsam, kui reaalselt selles situatsioon olles. Kui sa tead, et sa pead maha jätma oma sõbrad ja elu, teadmata mis tulevik toob. Kas taastatakse rahu või tuleb sõda? Kas meie riik jääb vabaks või okupeeritakse? Kui okupeeritakse, milline saab täpsemalt olema okupatsioon? Kas väljakannatamatu või peaaegu isegi talutav? Võib-olla selleks hetkeks, kui sa otsustad põgenemise kasuks, on juba hilja ja Eesti on merelt ja õhust blokeeritud?

Mis saab siis, kui näiteks su vanemad on juba liiga vanad, et võõras kultuuris ja võõra keele keskel uut elu alustada? Siin, kuigi oleks okupatsioon, oleks nad vähemalt omade keskel. Kas sa jätad nad siis maha? Mis saab siis, kui sa oled ise liiga vana? Naine/mees haige või lapsed maal? Rahad kuskil hoiusel või fondis, mille haldaja on juba poe kinni pannud? Sa ei saa kunagi kaasa võtta kõiki omale olulisi ja kalleid inimesi ja asju. Oled sa valmis nendest loobuma?

Välismaale põgenemine ei tundu mulle lihtsalt kuigi hea plaanina sõja korral. Eelnevalt ettevalmistumine ja õigeaegne vastuhakk on kindlasti oluliselt parem plaan.

Sellised on minu mõtted. Olete teretulnud osutama nõrkadele kohtadele selles arutluskäigus. Veelgi enam teretulnud olete Kaitseliidu ridadesse.

Sõjaline väljaõpe teeb poisist budisti

Sõjaväeõppustel osaledes on kasulik viljeleda budistlikult leplikku mõttelaadi. Näiteks siis, kui sa oled just kaevunud ja jaoülemad avastavad, et jaod ei paikne kohakuti ja sa pead 30 meetrit ettepoole uuesti kaevuma, siis pole mõtet vihastada. Lihtsalt mine ja kaevu uuesti.

Kui aga pimeduse saabudes selgub, et kogu rühm on valesti paigutatud ja peab hommikul varem tõusma, et kohe valgenedes 300 m eemal uuesti kaevuda, siis samuti pole mõtet oma närvirakke raisata. On see karma või saatus või midagi muud, vahet pole. Ja see, kas rühmaülem saab kompaniitelgis rämedalt sõimata või lihtsalt natuke noomida, on sinu jaoks juba taevaste sfääride muusika, mille mõistmiseks napib sinus jumalikkust. Lihtsalt võta vastu see, mida elu toob. Ja ongi nii lihtne.

Sellised hetked õpetavad läbi nägema sellest illusioonist, nagu oleks elu inimese kontrolli all. "Õnn on inimese enda teha," tavatsevad osad öelda. Enamasti on need sellised, kellel läheb hästi. Heasse perekonda sündinud, keda elu on hästi hoidnud. Aga joodikute perekonda sündinud, kutsekoolist väljakukkunud ja ise parmustunud tüübid seda enamasti ei räägi. Loogiline.

Sõjavägi ongi selline pisikene elu minimudel. Ülevalt taevast tuleb käsk. See on sinu kohustuseks ja ühtlasi vabaduseks. Elus on samamoodi, et sind pannakse mingisse elulisse reaalsusesse, mis on sinu piirideks ja samamoodi vabaduseks. Näiteks sa sünnid Varanasi teekaupmehe, Poola rekkajuhi või USA senaatori pojana. See on sinu käsk, ehk situatsioon. Selle piires on sul vabadus ja kohustus võimalikult hästi hakkama saada. Kui sa suudad rühmaülema eksimuse peale mitte vihastada, on sul juba suurem tõenäosus ka elusse adekvaatsemalt suhtuda ja mitte mõttetult vihastada poliitikute ahnuse, ametnike rumaluse ja elu ebaõigluse üle. Käsk on käsk. Ja elu on selline nagu ta on. Väga lihtne.

Sealt edasi on juba märksa lihtsam jõuda selle tunnetuseni, et reaalsus on illusioon ja et kuskil on see paljuräägitud nirvaana. Ja üldse - hakata vaikselt virguma :)

Odüsseia baitide, hex editoride, partitsioonide, file allocation table'ite ja cylinder-head-sectorite võlumaale (lugemiseks ainult arvutipededele)

Nüüd üks paar nädalat tagasi aset leidnud lugu. Selle jutu mõte on illustreerida tõika, et arvuti on suhteliselt keeruline masin, ja keerulistel masinatel on omadus väga erinevatel ja huvitavatel viisidel katki minna.

Ahjaa, kui peale selle loo lugemist mõnel teist tekib tahtmine kommenteerida umbes nii, et "nojah, võiks ikka backuppida oma andmeid", siis save it. Pole vaja seda mulle öelda :)

Lugu sai alguse sellest, et tahtsin oma Asus Eee PC klaveri US layouti vahetada EST vastu. Kuna talle pealeinstallitud Windows, nimega Eee XP, on selline stripped-down versioon, kust kõik peale hädavajaliku on eemaldatud, ei saanud layouti vahetada muudmoodi, kui tuli hankida kustkilt kbdest.dll, nimetada see ümber kbdus.dll-iks ja kirjutada EEE PC Windows\System32 kataloogis üle.
Tehtud. Lihtne. Ja saatuslik. Sest peale seda mu valge iludus enam üles ei tulnud. Windows lihtsalt hangus bootimisel. Ei aidanud ka Safe mode. Mitte miski.
No selge, on vaja bootida USB pulgalt (sest CD draivi EEE PC-l pole) ja kopida kbdus.dll tagasi, et arvuti taas töökorda saada.
Selleks on kõigepealt vaja mälupulka, mille pealt saaks bootida. Veidi googeldamist ja siis tõmbasin HP USB Disk Storage Format Tool-i, sest kõik väitsid, et "it does the job". Veidi sudimist ja pulga ümbertõstmist ühe USB pordi otsast teise otsa, kui lõpuks teatatakse mulle, et pulga formattimine õnnestus, ent boot sectori kirjutamine mitte. Damn.
Nimetatud veateade polnud siiski päris korrektne, sest nagu selgus, ei õnnestunud ka pulga formattimine. Küll aga õnnestus minu välise USB kõvaketta formattimine. Kõvaketta, mille peal on mul umbes kõik failid, mida ma elus alles hoida tahan. Alates lapsepõlves kirjutatud BASICu programmidest, kõigist kooli keemiaspikritest ja referaatidest, lõpetades ülikoolimaterjalide, bakatöö, magistritöö, ilukirjanduslike katsetuste, filmi- ja muusikakollektsiooniga. Inimesed, kes on väga arvutipõhise eluviisiga, nagu mina, teavad et oma põhilise kõvaketta kaotamine tähendab umbes sama nagu maja mahapõlemine.
Tänud, HP USB Disk Storage Format Tool. Hea, et sa oskad vahet teha erinevatel USB seadmetel, mis arvuti külge ühendatud on.
Algas kolm päeva kestnud formatitud kõvaketta taastamise saaga. Väga palju googlet, suhtlemist endast targematega, erinevate programmide installimist ja uninstallimist. Kohe suht alguses selgus õnneks, et kõik mu vajalikud failid on alles. See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et kujutasid endast "Unallocated sectors" osa, mida kõik kaotatud kõvaketta taastamise programmid mulle ka näitasid. Ainuke asi, mis puudu oli, oli FAT ehk File Allocation Table, ehk sisukord. See on umbes nagu olukord, kus raamat, mida sa tahad lugeda, on su ees laual, ent leheküljed on suvalises järjekorras ja numbreid pole peale märgitud.
Iga programm tahtis alustuseks skännida läbi selle "Unallocated sectors" osa, ehk kõik need segiläbi olevad leheküljed. Kuna see osa oli 450 GB suur, võttis see enamasti 6-7 tundi. Seejärel tõstsid lollimad programmid (või targemad programmid, mille kasutamiseks olen mina liiga loll, nagu EnCase) käpad püsti. Kuni saabus üliinformatiivset nime kandev GetDataBack for NTFS. Paljuütleva nime taga peitus ka võimas jõud, mis oli tõesti suuteline segiläbi leheküljed õigesse järjekorda panema ja mu kallid failid välja lugema. Muidugi võttis esialgne skänn aega traditsioonilise 7 tundi, seejärel, kui ma õhinal kõige tähtsamaid faile kopima olin asunud, otsustas programm kokku joosta, nii et uuesti käivitamise järel sain ma taas sooritada 7-tunnise skänni. Nüüdseks, lõpuks ometi issand jumal, on siiski kõik mu failid välja loetud ja kopitud teisele kõvakettale. See kopimine võttis muidugi vähemalt samapalju aega (pressige 450 GB usb 2.0 pordist läbi, arvake mitu võileiba selle aja jooksul jõuab köögis teha?)

Peale seda võiks öelda, et peale nädalapikkust tegevust oleme suutnud taastada esialgse olukorra. :) Mõnikord peab ikka hullult vaeva nägema, et mitte midagi EI muutuks. Edaspidi ühendan ühe USB seadme formattimise ajaks kõik muud USB seadmed lahti.

Kaks soovitust filmitegijaile

Käisin "District 9'i" vaatamas, nagu mul kombeks, hilinenult. See film on kõikjal juba palju kiidusõnu saanud, ja mul ei jää muud üle, kui neile ka omalt pool alla kirjutada. Film on stiilne ja omapärane, uuenduslik ja hoogne ning moodustab ka kunstiliselt suht pädeva terviku. Et mitte korrata kõiki neid positiivseid arvustusi, kasutan hoopis võimalust ja nurisen kahe filmiklišee üle, mis selle filmi puhul just eriti häirisid. Eriti häirisid seetõttu, et olles muidu usutavuse ja reaalsuse-simulatiivsuse poolest tublisti üle keskmise, ei suutnud filmi tegijad ikkagi vastu panna nendele kahele levinud ja lamedale klišeele. Praegu suudeti valmistada üks hea film. Neid vältides aga oleks ühele poole saadud superäss ülifilmiga, millele polekski nagu midagi ette heita. Aga see olekski vist liiga hea, et olla tõsi.

Enivei.

Levinud ja lame filmiklišee nr. 1: Kui muudetakse inimese DNA-d, siis hakkab tema keha loetud tundide jooksul valju ragina ja ohtra limaerituse saatel moonduma.

See on lihtsalt uskumatu, millised mõõtmed on popkultuuris omandanud see geeni-mütoloogia. Mul ei tule meelde ühtegi filmi, mille põhiplotis oleks tähtsal kohal DNA muundamine ja kus sellega ei oleks rämedalt mööda pandud. Siit soovitus filmitegijaile: ärge kasutage oma filmides DNA-temaatikat. Te ei oska seda.

Levinud ja lame filmiklišee nr. 2: Kõik mis on oluline, sädeleb või teeb pauku.

Filmi süžee kohaselt olid tulnukate relvad väga ihaldusväärsed. Miks? Kas sellepärast, et nad ei teinud vaenlasesse mitte lihtsalt auku, nagu maa-inimeste relvad, vaid lammutasid vaenlase veristeks lihatükikesteks? See näeb kinolinal kahtlemata väga dramaatiline välja, ent millise taktikalise eelise annab sõdurile boeuf a'la tartari masin võrrelduna tavalise automaadiga? Mina seda eelist ei näe.

Siin on tegu kinokunstis vohava "visuaalsuse viirusega": kõik süžeeliselt olulised aspektid, mida on vaja rõhutada, on rõhutatud ka visuaalselt. Selle filmitegijate peades leviva viiruse tulemusena kiirgavad kõik maagilised esemed roheliselt, kõik naispeategelased on ilusad ja seksikad, kõikide arvutite kasutajaliidesed on graafiliselt vingeks disainitud ja kõrgtehnoloogia lööb alati välku. Jääb mulje, et meid peetakse idiootideks, kellele on vaja mingite visuaalsete regaaliate abil puust ja punaselt ette näidata: pange tähele, vaatajad, SEE asi siin on nüüd süžees väga oluline!

Soovitus filmitegijaile: semiosfäär on suur ja lai. Neoonselt heledav eriefekt ei ole ainus osutamisvahend.

Palun minust nüüd mitte valesti aru saada. "District 9" on väga hea film, ma ei kahetse hetkekski taga oma piletiraha. Lihtsalt taolise hea filmi taustal torkavad ka puudujäägid teravamini silma.

Võitleja Saimre raporteerib

Kolm päeva Kaitseliidu Tartu maleva reservõppekogunemist. Kolm päeva verd, higi ja mustikaid.
Ilmusin formeerimispunkti, kaasas ettenähtud varustus, registreerusin, leidsin oma üksuse, ja muu selline alguse värk. Esimeseks emotsionaalselt laetud hetkeks oli muidugi relvastuse kättejagamine. Seisan järjekorras, kõik minu ees ütlevad oma üksuse ja saavad selle eest automaadi. Jõuab järjekord minuni.
"Saimre, teine rühm, esimene jagu!"
Relvur ei võta enda kõrvalt kastist automaati vaid läheb kaugele riiuli taha. Ilmub sealt kuulipildujaga (fotol). Võtan hämmeldunult kuulipilduja, seisan veidi aega relvuripunkti kõrval ja püüan relvaga tutvust sobitada. Ikkagi esimene kohtumine.
"Tere, mina olen malevlane Saimre, kaal 81 kg," ütlen.
"Tere, mina olen kuulipilduja KSP-58, kaal 11,6 kg," ütleb kuulipilduja.
Järgneva kolme päeva jooksul saame me suurteks sõpradeks ja käime igal pool koos (jah, isegi käimlas). Tassin teda mööda teid ja metsi, telgist sisse, telgist välja, autokasti ja autokastist välja. Kuulipilduriametiga kaasnevad tuim õlg ja väsinud käsi. Kuid peale esmaste tõdede ja relva välitingimustes (ehk mittetäielikult) lahtivõtmise koolitust ei olnud see pill enam lihtsalt 11,6 kg raskust, vaid mingi funktsioneeriv seadeldis. See andis kõvasti motti edasiseks tassimiseks. Tassisin rõõmuga, sest olin juba natuke Rambo. Ja kuulipildujad lihtsalt käivad Rambodega kaasas. Nad on komplekt. Ja eriti magus mari saabus siis, kui meile jaorünnakut õpetanud Kupi instruktor sõnas, et kuulipilduja moodustab 80% jao tulejõust. Et kui olukord läheb tõsiseks, on mind kõigil järsku väga vaja. Tore on olla tähtis. Rõõmuga tõusin samblast järjekordseks sööstuks, samblatutte pudenemas, kolakas relv käes kõikumas. Rõõmuga spurtisin rünnatud ja võetud vastase ala poole, et ringkaitse sisse võtta. Endal vere maitse suus ja südamelöögid kõrvus kloppimas raske kandamiga kiirest jooksmisest. Ma ei tea, mis nägu mul sel hetkel ees oli. Ilmselt silmad pahupidi, suunurgad allapoole ja nägu punane. Aga vaimselt oli mul sel hetkel ees siiras lapselik naeratus.
Tore on ka see, et mul on alluv. Kuulipilduri abi. Kuigi reaalsuses ei allu ta mulle karvavõrdki, vaid on sama tähtis spetsialist kui mina. Aga tema rollinimetus on selline. Minu abi. "Kus mu abi on? Öelge talle, et ta kohe siia ilmuks!"
Ja muidugi on eriti tore see, kui sul on lihtsalt ürgmehelikult kõige suurem. Jaokaaslased ei ärple enam oma tühiste automaatpaugutitega, kui mina vestlusringi astun. Öiseks patrulliks anti mulle kuulipilduja asemel ajutiselt automaat. Ja ma hoidsin seda käes ja see tundus umbes sama suur asi, kui pastakas. Naljatilgad olete, mu jaokaaslased. Vaadake, mis hernepüssidega te sõtta olete tulnud.
Pikkamisi tekkis mul õigustatud kahtlus, et kui ma olen nii tähtis, siis ilmselt olen ma vastase to-kill nimekirjas esimesel kohal. Uurisin siis ettevaatlikult täpsusküttidelt, et mida neile õpetatakse. Selgub siiski, et enne püütakse tabada jaoülemat ja pooljao ülemat. KP on alles kolmas-neljas. Huhh.
KP tähendab siis kuulipildujat. See sõjaväeline kõnepruuk on ka kerge külge hakkama. Kaa pee, sektor üksteist kuni üks! Tee tee sektor neli kuni seitse! (TT on tankitõrje, ainus mees kes pidi tassima veel raskemat asja, kui mina - nimelt 14,2 kilost granaadiheitjat Carl Gustav. Seda nimetati ka "karistus Sigtuna eest"). Dialoogis hakkab domineerima formaat "mingi lause käskivas kõneviisis", vastus "Sain!" (selge, sain aru). "Jagu, püstitada telk!", jagu vastab "Sain!" ja püstitab telgi. "Võitleja, demonstreerida kuulipilduja mittetäieliku lahtivõtmise oskus kontrolliks!", võitleja vastab "Sain" ja näitab instruktorile mida ta oskab.
Asi läks veelgi paremaks, kui võtsime kasutusele filmidest tuttavad käemärgid. Käemärk "seis", käemärk "noolepea, vahe 5 meetrit", käemärk "edasi", käemärk "joostes edasi". Jagudel kästi neid omavahel harjutada. Öeldi, et võib ka omavahelisi mittestandardseid käemärke kokku leppida ja kasutada. Me siis tegime omavahelise mittestandardse käemärgi: mustikad ja söömiseks võimaldatav aeg. "Jagu ahelikku, viis meetrit!". Võtame ahelikku vahega viis meetrit. Hiilime edasi. "Mustikad, kaks minutit!" Jagu nopib kaks minutit mustikaid ja topib neid endale suhu.
Mustikaid oli seal Uniküla polügoonil tõesti palju. Ja jaaniusse! Ma olen oma elus jaaniusse näinud kolmel korral. Esimene kord oli päris õige, sest see oli jaaniöö, kunagi noores eas, kui ma olin läinud kõndima, armunud ja pleier peas ja U2 mängis veripunaselt kumava taeva all. Teine oli mingi pidu kuskil RMK metsamajas paar aastat tagasi. Ja kolmas oli nüüd, öine patrull ümber rühmalaagri, automaat käes, lahingpaariline minust kümme meetrit tagapool, hiilisime kuuvalguses metsa all, kuulasime öise metsa ja laagri hääli ning vaatasime kümnete jaaniusside siramist.
Muidugi oleme me sõjalises mõttes suht käpardlik jõud ja Kuperjanovi instruktorid hoidsid meie rühmarünnaku ajal ilmselt oiates peast kinni. Aga viie või kümne aasta pärast olen ma ilmselt juba hea sõdur. Lisaks aitab sõjaväeline väljaõpe mõista lahingsituatsioonide eripära, sõja olemust, tekkimise ja kulgemise loogikat. Jälle üks sammuke lähemal maailma asjade mõistmisele :)

Kehast

Käesolev jutt sai alguse Jüri Kolgi postitusest. Hakkasin talle kommentaaris vastama, ent vastus läks nii pikaks ja tõmbas käima veits laiemad teemad, et tegin sellest eraldi jutu. Panin siia kirja oma seisukohad seoses spordi, tervisespordi, inimkeha ja meditsiiniga.

Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)

Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.

Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.

Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.

Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.

Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.

10 sekundit

"Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse," kirjutas Exupery selle koha peal. Meie all ei olnud küll mäekinke, ent saabuva õhtu kulda oli juba ammu tunda. Moosiriiul An-2 kruvis end aegamööda Nurmsi lennuvälja kohal kõrgemale taevasinasse.
700 m - uks tehakse lahti, on esimene peatus. Neli ümmarguse varjuga hüppajat väljuvad. "Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhhhh.
"Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhh.
Lennuk jõnksatab iga äratõuke ajal. Uks uuesti kinni, lennuk tõstab tuure ja keerab nina taas ülespoole. Jätkame tõusu. Pinkidel on nüüd lahedamalt ruumi, sirutan, võtan mugavama asendi ja jään läbi ümmarguse illuminaatori välja vaatama. Kuldsed viljapõllud, mingi karjajootmisküna keset heinamaad, selle poole suunduvad igast ilmakaarest kiirtena traktorijäljed. Metsatukad, ja meie neli sõpra, kes kõlguvad juba oma avanenud ümmarguste kuplite all. Ma aiman, kuidas nad ennast seal tunnevad - eufooriliselt.
Vaatan altimeetrit - 1000 m. Hakkan veidi närvitsema, sest minu peatus läheneb. Irratsionaalsete hirmude peletamiseks panen pähe kiivri ja võtan ette varustuse kontrolli. Jalarihmad on kinni. Rinnarihm on õigesti. RSL on kinnitatud. Põhikuplist eraldumise padi, varuvarjurõngas. Kõik on omal kohal. Sirutan käe avamisrõnga peale. Võtan ära, sirutan uuesti, võtan ära, sirutan uuesti. Kombin seda, talletan kompimismeelde ja lihaste mällu selle asukoha. Et hiljem tuulemüha ja väga kiiresti mööduvate meetrite jooksul see üles leida. Hüppemeister viipab, ma tõusen. Avame ukse ja ootame. Ootame. Ootame väljahüppekohta. Lõpuks ta annab märku, ma seisan uksele. Võtan piidast kinni, kõõlun lennukiuksel 1,5 km kõrgusel Eestimaa kohal. Nii, jalgade asend, käte asend. Mõtle läbi kuidas sa ära tõukad. All on erinevat rohelist ja pruuni värvi ruudud. Eemal liiguvad pisikesed tikutoosid mööda nööri - see on Tallinn-Tartu maantee.
"Mine, kui valmis oled!" hüüab hüppemeister.
Kas ma olen valmis? Ei, esimene käsi on liiga kõrgel. Esimese jala võib panna rohkem ääre poole, täitsa serva peale, nii et pool talda on üle piidaääre. Lennukiuksel seistes ei ole vasakut ja paremat. On esimene ja tagumine käsi ja jalg. Korrigeerin. Vaatan uuesti hüppemeistrit. Tal on ikka sama nägu, sest tegelikult ei olegi möödunud igavikku, vaid ainult üks sekund.
Tõukan ära, õõnes kukkumise tunne kõhus. Kukun laperdades, näen eemalduvat moosiriiulit ja meenub õõnes tunne kõhus, kui ma olin kaheksa aastane ja üks klassiõde, kelle suhtes minu keha oli juba hakanud tootma mingeid erilisi biokeemilisi preparaate, mulle ühel klassiväljasõidul pikalt silma vaatas. Ja üks Selveri kassaneiu, kes ka mulle paar päeva tagasi silma vaatas ja sellepärast meelde jäi. Sest ta on natuke samasuguse näoga, taipan ma nüüd. Ja veel tuhat asja tulevad meelde, ja ka arusaamine et ma kukun laperdades. LAPERDADES. Miks ma laperdan?! Asend!
Korrigeerin asendit, võtan sisse elu kõige püüdlikuma delta. Ükskord ma seisin klassi ees inglise keele tunnis ja laulsin "Eii bii sii dii ii eff džii..." Tikksirgelt seistes, käed kõrval, hääl selge. See oli vist neljandas klassis. Ma sain hindeks viie. Nüüd on mul käed-jalad laiali, seljas ja puusades tugev painutus. Asend hakkab tasapisi mõjuma, kiiruse kasvades hakkab õhk mind aina kindlamini kandma ja ma saan hindeks kena stabiilse kõht maa poole asendi. Vaatan altimeetrit - 1400 m.
See kõik ei ole kestnud kauem kui kolm sekundit.
Ma näen juba ka meie klubihoonet ja selle kõrval seisvaid täppe. Ma tean, et neil on pead kuklas. Ma tean ka, kuidas ma maa pealt vaadates välja paistan - üksik must täpp, mis lennukist eraldus. Minu kõrgusel ei väljunud peale minu rohkem kedagi. Ma olen üksik kukkuv must täpp sinisel taustal. Vaatan altimeetrit - ikka 1400 m.
Ma olen hakanud spinnima. Fakkfakkfakk, see pole hea. Nii ei ole hea avada. Mis valesti on? Lasen keha lõdvemaks, enamasti tuleb spinn mingist kramplikust poosist. Väheneb, kuid ei lakka. Kompenseerin jalgadega. Saan keerlemise seisma. Altimeeter näitab nüüd juuksekarva võrra alla 1400 m.
Maapeases ajas tähendab see umbes 5 sekundit.
Vene keele tunnis võttis õpetaja järjest klassikaaslasi vastama. Minul ei olnud kodune töö tehtud. Kas ta jõuab minuni, või saab enne tund läbi? Piilusin iga natukese aja tagant kella, ja minutiseier polnud liikunud üldse, või kui, siis juuksekarva võrra. Oleks see vene keele õpetaja praegu siin. Mida ta tunneks? Või mida oleksin mina tundnud seal vene keele tunnis, kui ma oleks teadnud, et 15 aastat hiljem kukun ma kilomeetrite kõrguselt lennukist alla ja jään ellu? Korduvalt. See on väga vabastav kogemus, ja koosolekuruumis neljasilmavestluses ülemuselt noomida saamine tundub piisavalt tühine, et õlgu kehitades aknast välja passida. Võib ülemusele ka näkku naerda, miks mitte. Mida sa mehike üldse tead? Ma olen kukkunud kilomeetrite kõrguselt.
Altimeeter näitab 1200 m. Mul on ikka veel aega. Ma hoian oma kujutist endiselt musta täpina sinisel taustal. Las vaatavad mind. Ma olen ise küll ja küll maa pealt jälginud kukkuvaid langevarjureid. Kukkuv must täpp. Muudkui kukub ja kukub. Ja siis hakkab temast eralduma mingit erksavärvilist sodi. Meduus, sisekott, tropid. Ja siis see kõige suurem - sisekott avaneb ja kuppel hakkab sealt välja kasvama nagu läbi prao pugev kaheksajalg.
Aga mina kukun ikka veel, kõik see erksavärviline sodi on veel mu selja peal ranitsas. Kiirus on kasvanud juba väga suureks ja tuulemüra mu kiivri ümber on peaaegu et kõrvulukustav. Altimeeter ütleb 1100 m. Hea küll, hakkame peale. Teen avamismärguande, kuigi tean et peale minu pole mu ümber kedagi. Harjutan.
Olgu, see on tehtud. Nüüd avamisliigutused - üks käsi pea kohale (tekib veidi spinni, aga pole eriti hullu), teine käsi alla avamisrõnga juurde, seda pole. Avamisrõngast pole! Käe alla jääb ranitsa krobeline külg, ütleb kompimismeel. Rõngas on selle all, madalamal, ütleb lihasmälu. Sirutan käe allapoole. Ranitsa alumine nurk ja selle all plastmassi külm pind - avamisrõngas! Libistan sõrmed ümber selle, kontrollin veel asendit, spinni peaaegu polegi - kõik on ok! - ja tõmban rõnga välja.
Nüüd peab ootama. Umbes viis sajandiksekundit, mõnikord kaheksa. Kui ma lapsena Võrtsjärves ujudes ükskord liiga sügavale sukeldusin - tingimata oli vaja järvepõhjani jõuda ja tuua sealt peoga muda teistele näitamiseks - tekkis mul pooleks sekundiks kahtlus, kas ma jõuan üles tagasi. Ma tõusin nii kiiresti kui suutsin, mobiliseerisin ennast viimse varbaotsani selleks ujumisliigutuseks, mis mind veepinnale pidi tooma. Ja pealae ning sisekõrvaga tundsin mingi sekundi murdosa võrra ette, et avaneb veepind. Ja siis avanes veepind.
Umbes seitsmendal sajandiksekundil tunnen õlgade ja alaseljaga, et midagi toimub mu seljataga. Meduus on ilmselt tuules. Mul on juba väga hea tunne. Mingi imepisike sekundi osa hiljem tunnen veel mingit liikumist, kas oli see sisekott, mis lahkus ranitsast? Midagi seal toimub, areneb. Mu käed pigistavad õlgade ees ranitsarihmu, kui ma valmistun selleks, mis nüüd tuleb. Vägivaldseks raputuseks, kui mu keha pillutakse inertsi ja õhutakistuse jõudude käes ja kopsud röögivad endast emotsioone välja - maailma kõige paremaks tundeks, kui avanev langevari pidurdab mind 200 kilomeetriselt tunnikiiruselt 10-ni.

Õhuklapp

Mu boiler kaebleb juba viimased pool aastat surmaagoonias. Olen nõuks võtnud ta lõpuks ära puhastada ja ilmselt ka küttekeha vahetada. Ent mu teel on üks takistus - boileri tühjakslaskmiseks on tarvis avada õhuklapp. Ja mina seda ei oska. Kui ma väga ei eksi, peaks see õhuklapp ehk -ventiil olema pildil kujutatu. Kuidas see töötab? Andke nõu!

Äpardunud varesekarjus

Käisin Tartu läänepiiri taga asuvate põldude ja elamurajoonide vahel jooksmas. Ühel kõrrepõllul nägin suurt vareseparve. Hakid, varesed ja rongad on minu jaoks alati olnud mingi imeliku külgetõmbega linnud. Seega keerasin kohe põllule ja jooksin nende poole. Parv tõusis laisalt lendu ja nihkus kümmekond meetrit eemale, et uuesti maanduda. Ma jooksin edasi nende poole, udupeened Nike'i isejooksjad lömastamas maavillast eesti söödavilja kõrt. Varesed kordasid protseduuri - tõusid õhku, ei viitsinud isegi kraaksatada, lihtsalt maandusid veidi maad eemal. Ma jooksin ikka nende poole, nemad jälle nihkusid. Natuke liiga vasakule minu arvates. Ma korrigeerisin oma trajektoori, ja lähenesin neile kaarega vasakult, parv nihkus minu ees nüüd poolviltu paremale. Väga hea, parv.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.

Ikkagi viitsisin Ruhnust veel eraldi postituse teha

Foto Marge Konsa.

Ruhnu mõistmiseks tuleb mõista, et tegu on äralõigatud ja väikese kogukonnaga. Linnamugavustega harjunule mõjub häirivalt asjaolu, et polegi võimalik igal ajal poodi minna, sest pood on avatud paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Näiteks AA-patareisid ei õnnestunud mul kogu saarel viibitud nädala jooksul osta. Mismõttes ei ole patareisid poes müügil? No lihtsalt ei ole, ära on ostetud ja järgmine kaubalend toimub alles reedel. Kui ilm lubab.
Kui Eesti omale Vabadussõjas iseseisvuse kätte oli võitnud, ei teadnud ruhnlased sellest mitu aastat midagi. Kui Päts lõpuks visiidile saabus, pidi ta seletama, mida tähendab riigivanema institutsioon. Riiki juhtis ruhnlaste arusaamist mööda ju ikka keiser. Ka mu telefon lipsas aegajalt omatahtsi Läti mobiilivõrku, illustreerimaks asjaolu, et Ruhnu on Lätile lähemal kui Eestile.
Seda isoleeritust suurendab muidugi ametkondlikust saamatusest tulenev laevaühenduse puudumine. Ainsaks ühenduseks maailmaga on lennuk ja selle väsimatu piloot Karel, kes usinasti Ruhnu ja Kuressaare vahet saalib. Päev enne meie äralendu puhkes torm ja meil oli juba kahtlus, kas saamegi saarelt õigel ajal minema. Kohmitsesin parajasti ööbimiseks kohandatud aidas oma varustuse kallal, kui kuulsin propellermootori põrinat. Jooksin välja ja nägin meie Britten-Norman Islanderi siluetti madalal tormikoolutatud puulatvade kohal Ringsu maandumisraja poole laskumas. Ka teised olid välja jooksnud ja me huilgasime rõõmust - lennuk käib, me ei ole ära lõigatud!
Teiseks elamuseks oli lõputu kõndimine. Kõlab veidralt, et 3x5 km saare peal on võimalik päevade kaupa käia. Mauhh - läbi rinnuni ulatuvate nõgeste. Tipa-tapa ettevaatlikult mööda puutüve üle kraavi. Oh-oh-oh-oi! Holma avaratel rannaniitudel, vahutava mere ja mühiseva metsamassiivi vahel. Muistse inimese asustusjälgede otsinguil joonistasime me taskus tiksuva gps-i ekraanile joont. Mu sõdurisaapad olid pool päeva vapralt vastu pidanud, ent taevast, taimestikult ja kilekeebilt lõputult niriseva vee sissetungile lõpuks alla andnud. Iga samm lirtsus vastikult. Vihma sadas, ja kui vihma ei sadanud, ründas meid miljard sääske. Aga kompass ja sõjaväe topokaart näitasid, et tuleb ronida just siit üle selle okastraataia. Edasi 500 m läbi padriku asub küngas, mida tuleb kontrollida. Tuleb kaevata viis või kümme prooviauku, sõeluda muld ja otsida pinnasest inimese elutegevuse jälgi. Pärast sellist päeva saunas leili visata, kõht suitsulesta täis, on ju muidugi päris mõnus.
Kolmandaks - hülged. Kohalik piirivalveülem viis meid parajasti paadiga mööda Ruhnu lääneranniku merd põhja poole üht laevavrakki vaatama. Järsku piidlesid meid eemalt kümned silmapaarid. Merest ilmusid, kadusid ja ilmusid taas mustad peanupud. Meie sõitu jälgiti. Kui jõudsime Pärsi majakaaseme alla ja tiirutasime vrakki otsides koha peal ringi, hoiti samuti meil silma peal. Ruhnu edelarannik on hüljeste pärusmaa. Me olime külas.
Ruhnu on oma pisikese maa-ala kohta väga vaheldusrikas. Seal on raba, karisid ja madalikke, rannaniite, lodumetsa, liivaseid künkaid, männimetsa, liivarandu ja rannajärsakuid. Seal on rootsipärased kohanimed, palju ajalugu igal sammul, armsad asutused nagu pisike muuseum ja raamatukoguke ning rahulikult asjatav saarerahvas. See on teistmoodi tegelikkus, üks imelik ja äge Eesti koht.