22. november 2007

Tehnolaator

Üks kaubamaja eskalaatoritest seisab juba mõnda aega. Esimestel päevadel, kui ma sealt käisin, oleksin iga kord peaaegu pikali kukkunud. Mitte sellepärast, et eskalaator oleks mu jalge alt ära sõitnud, vaid vastupidi, sellepärast, et ta seisis paigal. Ma nägin tehnilisest rikkest teavitavat hoiatussilti juba eemalt, eskalaatorile astudes teadvustasin endale sajaprotsendiliselt, et pind, millele ma astun, ei liigu, vaid seisab paigal. Aga ikkagi, kui mu saabas puudutas metalset astet, läbis kogu keha iiveldav nihe, umbes nagu kõikuvas laevas merehaiguse alguses. Ma käin sealt igal hommikul tööle minnes ja igal õhtul töölt tulles, ja harjumus liikuvast trepist on lihtsalt liiga sügavale üle keha lihaskiusse sööbinud, et puhtalt ratsionaalse teadvuse jõuga oleks võimalik seda ületada.

Kas pole midagi sarnast toimumas meie progressimütoloogiast läbiimbunud ühiskonnas? Kõigi inimeste sügavaimatessegi teadvusetasanditesse on sisse ehitatud arusaam lineaarsest progressist, mis pidevalt kuskil "toimub", tehnoloogiast mis pidevalt "areneb"? Kui tihti olen ma diskussioonis mingi probleemi tehnoloogilise lahendatavuse üle põrganud argumendile "oota veel paarkümmend aastat, küll siis näed" või "sada aastat tagasi arvati ka, et.. blah blah". Kõik näivad seda uskuvat.

Juba sõnapaar "tehnoloogia areneb" ütleb nii mõndagi meie arusaamast. Tehnoloogiat mitte ei arenda valges kitlis onud laborites, vaid tehnoloogia areneb. Tehnoloogia on mingi olend või mõistus või nähtus, mis on laotanud ennast üle maakera, hõljub meie ümber õhus ja areneb. Inimese ja riiklike institutsioonide ja teadusasutuste ülesanne ei ole seda mitte esile kutsuda, vaid "soodustada". Ei, ma ei näri lihtsalt väljendi kallal tähte. Need väljendid väljendavadki valdavat mõtteviisi, et tehnoloogia areng toimub juba kuidagi iseenesest. Ta on nagu mingi sammal, mis kasvab ja levib igale poole. Sammal selles mõttes, et ta on lihtsalt "aja küsimus".

Ma ei sea seda mõtteviisi halba valgusesse, me ei arva et sellel midagi viga oleks. Ma tahaks lihtsalt, et mõni teist sisendaks endale kogu jõust, et eskalaator seisab. Ma tahaks, et mõni suudaks sellest progressimütoloogiast väljapool olles tehnoloogia ja progressi üle mõtiskleda. See on seotud mu magistritöö teemaga. Mul on vaja värskeid mõtteid. Ja siin mütoloogia sees on õhk juba suht umbne :)

Tööõpetus

Meile tööõpetuse tunnis pandi südamele, et tööriistu tohib kasutada ainult ettenähtud otstarbeks. Seega, kruvikeerajaga millegi lahtikangutamine ja tangidega naela sissetagumine olid rangelt keelatud. Oleks keegi seda ka neile ekskavaatorijuhtidele õpetanud, oleks inimkultuur vaesem nende kahe überlaheda video võrra:
http://www.youtube.com/watch?v=IPFW0VqV9m8
http://www.youtube.com/watch?v=K9GOJt5mRIg

19. november 2007

Riisist

Ma olen nüüd viimastel päevadel freerice.com-i kaudu annetanud ilusti 100+ riisitera iga päev. Kas keegi teab, kui palju see kaaluliselt on? Kui palju kaalub 100 riisitera? Või kui mitu riisitera on 100 grammis? Umbes?

14. november 2007

Freerice-schmeerice

Mitte miski ei ole püsiv ja paigalseismiseks pead täiest jõust jooksma. Sain sellele tarkuseterale kinnitust täna, kui püüdsin lisada freerice-i bännerit. Selgus et bloggerionud on vahepeal jälle usinasti klahve klõbistanud ja kõik süsteemi ümber teinud. Nüüd uuendasin ma oma blogi template'i ja tänu sellele avanesid minu ees loetamatud uued superägedad lisavõimalused. Nagu näiteks teha küsitlusi. Paningi kohe ühe tähtsa küsitluse püsti, vaadake üles paremasse nurka.

ps - freerice'i bänner peaks ka siiski kohe tulema. see on mõnusalt jabur asi, seda peab reklaamima.

13. november 2007

Fiskaalpost, osa 3

Jõudsin siis lõpuks oma postulaadi formuleerimiseni:

Raha on meem!

Hahaa! Tükk aega läks selle väljamõtlemisele, aga tulemusega võib rahul olla. :) Väidan, et raha on muutunud reaalse väärtuse kandjast, kaubandustehingutes reaalset kaupa mugavuse mõttes asendavast paberist, meemiks, ehk siis puhtkultuuriliseks nähtuseks. Ta võib küll kanda ka reaalset väärtust ja enamasti kannabki (kui ei usu, mine ja osta poest midagi). Aga ta ei pruugi (vaata oma vanavanaema tsaariaegseid rahapabereid või nõukaaegseid rublasid, millel võib olla museaalne väärtus, ei muud). Inflatsioon näkitseb väärtust aeglaselt vähemaks, devalvatsioon võtab korraga suure ampsu. Seega, raha ei ole fundamentaalsel tasemel, oma definitsiooni kohaselt, seotud mingi materiaalse väärtusega. Raha on olemas ja funktsioneerib niikaua, kui rahameem ellu jääda ja levida suudab. Õnneks on tegemist väga elujõulise meemiga :) Selle meemiga on seotud terved meemide kompleksid - edukuse, materiaalse kindlustatuse, prestiiži ja muu taolise omad.
Sellega ma panen rahateema mõneks ajaks sahtlisse.

8. november 2007

Typo Websteris


Väga tähtis. Leidsin vist websteri sõnaraamatust typo :) Vaadake ise webster.com ja otsige sõna "surge".

2. november 2007

Fiskaalpost, osa 2

Aeg-ajalt ikka saab lugeda Äripäevast või mujalt, et "toimus majanduskrahh". Viimane neist oli suve lõpus (USA sub-prime laenukriis). Viis minutit tagasi lugesin BBC-st, et olukord pole veel sugugi rahunenud, ja võib tulla uus kukkumine. Ühesõnaga kõik võib jälle hakata otsast peale.

Tegelikult ju loodusvarad on ikka sama koha peal, tehased samuti, transport töötab, elektrijaamad toodavad energiat edasi.

Reaalselt on kõik samamoodi, aga kuskil inimeste peades on mingi "majanduskrahh". Kõigil on paanika. Mingid hinnad langevad kolinal. Mingid hinnad jälle tõusevad lakke. Inimesed küll eriti hästi aru ei saa, mis toimub. Ei saagi aru saada, sest reaalselt ei toimugi midagi. Aga kõigil on selge, et on õudne jama. Sest ajakirjanikud (kes saavad sama vähe aru) ka lehes kirjutavad, et õudne jama on. Järsku on kriis ja inflatsioon ja vaesus ja laostumine ja tööpuudus. Miks? Sest kõik kartsid, et läheb halvasti. Ja kui kõik kardavad, siis nii lähebki.

Aga mis oleks kui me looks oma lokaalse paralleelvaluuta, sellise mis omaks reaalset kattevara? Ja kui eesti kroon peaks devalveeruma või mingi muu majanduskrahh meid tabama, siis meie väike lokaalvaluuta on ilusti alles, sama numbri eest saab ikka osta pätsi leiba ja viilu vorsti sinna peale. Kõlab ju hästi?

Kuna kellelgi ei oleks tohutuid summasid selles valuutas kuskil arvel ja ei oleks investeeringuid, mille tootlusele on kõrged ootused, siis peaks kõik sellesse ka rahulikult suhtuma. Kui eesti kroon kukub, siis keerame lihtsalt meie paralleelvaluuta ja krooni vahelise kursi vastavaks ja kõik läheks täpselt samamoodi edasi.

Küsimus on vaid selles, et mis oleks sobiv kattevara sellisele valuutale. Vastust otsides leidsin ma sellise asja nagu Ithaca Hours. See on USA linna Ithaca kohalik valuuta, mille kattevaraks on AEG. Iga 1 tunnine rahatäht tähendab tunniajast tööd kellegi poolt. Näiteks kui sa lähed massööri juurde ja lased ennast pool tundi mudida, siis sa maksad talle pool tundi. Massöör aga läheb edasi juristi juurde ja pooletunnise konsultatsiooni eest maksab talle sellesama pool tundi.

Lihtsalt geniaalne! Neil näib asi olevat juba korralikult käima läinud, kataloogis on üle 900 teenusepakkuja, kes aksepteerivad maksevahendina tunde.

Kes teeks Tartusse sama asja? Tartu nael? Või laiemalt - Lõuna-Eesti kruvi? Mh? :)

Üks asjalik küsimus ka

Why isn't Lake Titicaca filled with boobs and poop?
Kohe jätkame fiskaaljuttu.

Fiskaalpost, osa 1

Üks youtube-i video pani mõtlema raha olemuse üle. Kõik mõtlevad ja räägivad sellest kogu aeg, kõik tegutsevad rahalistest kaalutlustest lähtuvalt. Aga misasi see raha siis ikkagi on?

Üldine arvamus on, et raha on mingi kaupade, teenuste ja kõiksugu muude hüvede mõõt. Kuskil tagumises ajusopis on ka mingi mälestus kattevarast või tagatisest. Et raha peaks olema millegagi kaetud ja Eesti krooni kattevaraks on Eesti mets.

Aga alustame parem algusest. Raha idee oli algselt selles, et see sümboliseeris mingit reaalset kaupa. Kui pottsepp läks rätsepa juurde, siis pükste eest maksmiseks ei viitsinud ta oma potte kaasa tassida, vaid selle asemel kirjutas paberi: võlgnen neli potti. Selle paberi võis rätsep viia omakorda kingsepa juurde ja sellega kingsepale tasuda. See raha oli kaetud pottidega, see tähendab, et kuskil need potid reaalselt eksisteerisid ja paberi omanik võis minna ja need välja nõuda.
Tänapäeval see enam ei kehti. Raha ei ole kaetud reaalsete kaupadega. Näiteks Eesti kroon on kullaga kaetud vaid osaliselt. Enamiku kattevarast moodustavad võlakirjad ja muud väärtpaberid.

Mida see tähendab, kui raha on kaetud väärtpaberitega? Väärtpaberid on VÄÄRT paberid vaid seetõttu, et nad on väärt raha. Sisuliselt - Eesti kroon on kaetud väärtpaberitega, mis omakorda on kaetud rahaga.

Järeldus - Eesti kroon (või USA dollar, Euro, vms.) ei ole kaetud millegi reaalsega, sest aktsia hinnast moodustab ettevõtte vara väärtus vaid osa, võlakirja väärtuse moodustab ainult võlgniku lubadus see tagasi maksta. Ma ei saa minna ja nõuda selle krooni väljastanud asutuselt (Eesti Pangalt) seda vara, mida see kroon esindab. Sest seda vara ei ole olemas. Kroon toimib ainult seetõttu, et kõik tahavad, et ta toimiks. Kroonil on väärtus vaid seetõttu, et me TEAME, et saame selle eest poest asju osta. Ainult selle TEADMISE pärast oleme me nõus hommikul rõvedalt vara tõusma ja raha eest tööle ronima.

Selle järelduseni jõudnult pean ma ütlema, et see pole tingimata halb. Pigem vastupidi - kattevarast loobumine on kaasa toonud enneolematu majanduskasvu. Paraku ka võla- ja liisinguorjuse, aga see selleks. Ülemaailmse pankurite ja kapitalistide vandenõust võib teile rääkida mõni PunaMusta aktivist. :)

Mina tahan rääkida ühest teisest ideest.

Nimelt - raha on oma olemuse (reaalse kattevara puudumine) tõttu suht virtuaalne nähtus. Seetõttu on raha väärtus ebakindel, nagu teismelise tütarlapse tuju. Teda hoiab käimas ühiskondlik arvamus, kogukonna psüühika. Kui kõik hakkaks korraga arvama, et raha on väärtusetu, siis olekski raha paugupealt väärtusetu. Sama olukord on majanduses laiemalt: kuna kõik räägivad tulevast majanduskriisist, siis ongi tulemas majanduskriis. Kinnisvara hinnad langevad, sest kõik räägivad kinnisvara hindade langemisest. Aru saamata sellest, et kinnisvarahind ei ole mingi loodusseadus ega väline suurus, vaid et see on juba algusest peale olnud täiesti kokkuleppeline asi. Kui börsil tekib hirm, et on tulemas börsikrahh, siis kõik püüavad oma aktsiaid kähku müüa, hinnad aina langevad ja ongi krahh.

Seega - mis oleks kui viiks majanduse tagasi reaalsele kattevarale? Nimelt, asutaks oma privaatvaluuta? Täpsemalt järgmises postituses.