Ussisõnad annavad jõudu. Mul tekib aimdus, miks peastaabi kulupead õppusele sellise nime valisid.
Ussisõnad on magamiskotid maakoolide spordisaalide põrandatel. Rühmade nimed klassiruumide ustel: TTRaR, LuR, PiR ja TaR. Lahingvestis ja automaadiga tüüp, sussid jalas ja hambahari suus, kes sulle koolimaja peal vastu tuleb.
Ussisõnad on kaablid ja ruuterid ja läpakad, üleekspluateeritud kohvimasin ja markeritega joonistatud skeemid valgetel tahvlitel. Inimesed läpakate taga ja telefonide otsas, rääkimas, seletamas, korraldamas. Veoautod sõitmas öös, kastis koormad.
Ussisõnad on ootamatu hingeline lähedus rühmakaaslasega, kellest sa enne eriti palju ei teadnud. See väga veidraks kiskuv huumor, kui sa oled samade inimestega nädal aega hommikust õhtuni koos. See, kui sa kohtad kuskil Saverna põhikooli ees muruplatsil laiguliste hulgas sõpra, keda pole mitu aastat näinud. Ja kui õhtul koju minnes näed trepikojas lahingvarustuses majanaabrit. Sinise lindiga tähistatud tsiviilauto linnaliikluses.
Ussisõnad on nimed. Sajad ja sajad nimesildid lahingvestidel. Kasemets ja Kasesalu. Jõemets ja Jõesalu. Saarejärv ja Järvesaar. Smirnov, Antonov, Karu ja Ilves. Iga nime taga inimene, iga nimesildi kohal nägu. Huvitatud ja teotahtelised, väsinud ja tülpinud, lõbusad ja jutukad näod. Igasugused näod. Heleda päevapäikese käes või õhtul hilja oranži tänavavalgustuslambi valguses. Näod, mis sind vaatavad. Näod mis ootavad sinu suust sõnu. Näod näod näod.
Ussisõnad on see, kui sa räägid ennast sodiks. Seisad kaks tundi vihmas kolmekümne mehe ees ja räägid. Päevade kaupa hommikust õhtuni räägid räägid räägid räägid. Räägid nii, et sa ei mäleta enam oma nime.
Ja ussisõnad on see, kui sa enam ei jaksa. Kui kohvitermos sai tühjaks kaheksa tundi tagasi ja viimasest suutäiest on möödas neli. Ja ussisõnad on see, et just täpselt siis, kui sa tõesti enam ei jaksa, astub kuskilt rohukõrre tagant välja mingi kadett Pikk või Mitt või Lepp, sirutab naeratades terekäe ja võtab koorma mõneks ajaks enda kanda. Sa käid korraks maapinnalohus oksel ja nutmas, tõmbad hinge ja hammustad Kekecit peale. Ja siis jaksad jälle.
Ja veel on ussisõnad see "pole hullu" kell kaheksa õhtul Nursipalu õppelinnaku betoonitolmuses keldris, kui mehed su ees on väga loppis nägudega, nad on hommikust saadik maastikul laiali olnud, talunud oktoobritormi, ja nende eelmisest soojast söögist on möödas kümme tundi. Sa oled neile juba poolteist tundi rääkinud, nad on väsinud aga sa pead neile veel rääkima paar asja enne kui nad vabaks saad lasta. Ja sa püüad neid julgustada, innustada: "Viimane pingutus veel, palju pole jäänud!" Ja sulle vastab see nimetu hääl tagant nurgast, see üdini eestlaslik "pole hullu, teeme lõpuni".
See nimetu näotu Jõesaare või Saarejõe "pole hullu, teeme lõpuni" ongi Ussisõnade vapikiri. Ilm on päris ära keeranud, aga pole hullu. Ussisõnad annavad jõudu.