3. juuni 2018

Peame rohkem igavlema

Uus tehnoloogia hekseldab saabudes tihti puruks ja lükkab laiali kõik enda ees. Lugesin hiljuti "Kõrboja peremeest" ja kuigi see on väga hea raamat (väga väga hea!), siis tajusin, et mul puudub võime lõpuni aru saada nendest inimestest seal, kes harisid maad ikka põhiliselt oma ihurammuga. Nende suhe oma maaga oli ju sõna otseses mõttes füüsiline, kehaline. Jah, ma olen ka vikatiga heina niitnud ja lapsepõlvesuvedel kasuvanaisaga seda rõuku pannud, ja tänu nendele lapsepõlvesuvedele on minul, Lasnamäe poisil, mingid unustuse ja ettekujutuselasude alla mattuma hakkavad mälestused heina lõhnast päikeseloojangupunase taeva taustal, ja mul on selle kaudu side maaga. Aga maa ei ole mulle kunagi tähendanud elatist ega tööd. Sellest, kuidas traktorid ja muud jõumasinad muudavad jäädavalt ja pöördumatult põllumeeste suhet oma maaga, muudavad selle läbi-klaasi-abstraktsemaks, räägib väga hästi Hollandi visuaalantropoloogi Metje Postma film "Av maren en mennen" ("Of Mares and Men"). Mõned aastad tagasi linastus Maailmafilmil üks teine, ka väga hea, film kuskilt India kolkakülast, kuhu jõudis lõpuks ometi elektrivalgus. Vanad inimesed ei mõistnud seda barbaarset kalki ohtlikku (elekter võib ju tappa!) valgusallikat. Nad ei süütanud pimeduse saabudes elektripirni, vaid jätsid hütiukse lahti, et tähevalgus tuppa pääseks. Mulle hakkab tunduma, et ma olen ka juba üks nendest vanadest inimestest.

Reisisin märtsis Maltal. Reisimine on muutunud. Ma ei mõtle ainult tähendusekandjaid, asju mille pärast reisitakse. Näiteks Gozo saar Malta külje all, kus nädalakese elasime, müüs ennast veel kümme aastat tagasi nümf Kalüpso kodusaarena, kus Odüsseus seitse aastat vangis oli. Igasse turismibrožüüri oli see lugu ära trükitud, see oli müügiargument. Aga peale seda, kui seal filmiti mingid "Troonide mängu" osad, on loomulik, et Odüsseuse müüt ununes. Vanad müüdid jäid uutele alla, ja Gozot hakati müüma kui "Troonide mängu" saart. Loomulikult. Ma ei mõtle muutuste all seda. Ma mõtlen, et muutunud on reisimise olemus, see tegevus ise. Selline maailmareis nagu ma 2009. aastal paberist Lonely Planetite, suust-suhu informatsiooni ja näpuotsatäie interneti abil tegin, on nüüd juba võimatu. Maailm muutub hämmastava kiirusega, ja praegu reisides näengi ma turismipiirkondades seda suurt muutusehämmeldust, kui kõik need turistid, kes tulid ju omaarust reisile, aga veedavad ikka suurema osa ajast oma nutitelefonide külge naelutatuna, aeg-ajalt pilgu tõstavad ja hetkeks neid Vahemere vaateid vaadates "mis toimub?!" mõtlevad. Mu telefoni on installitud Tripadvisor, Hotels.com, Booking.com, Agoda, Malta ühistranspordiäpp ja mingi Malta kohaliku omavalitsuse poolt tellitud mõttetu turismiäpp. Lisaks on mu telefonis veel kaamera ja kogu see fotode ja videode manageerimine selleks mõeldud äppides. Ja Google Maps ütleb mulle väga täpselt, kuidas ma saan kohalike Malta liinibusside abil kiiresti ja odavalt kuhugi liikuda, kusjuures isegi kui ma mõne kohanime natuke valesti kirjutan, ütleb ta mulle, mida ma tegelikult mõtlesin. Ma võiksin ju kõiki neid äppe mitte kasutada, reisida nagu Chris McCandless "Into The Wildist", visates kõik kaardid lihtsalt minema, aga siis oleks see juba hoopis teistmoodi reis. See oleks protest ühiskonna vastu, punk, kontrareis. See pole mu eesmärk. Mu eesmärk on lihtsalt puhata, näha veits vaatamisväärsusi, veeta aega oma tüdrukuga ja lugeda palju. Ma ei taha protestida. Niisiis veedangi ma palju aega selleks ette nähtud turismiäppides ja kusjuures Booking.com-is olen saavutanud juba "Genius" leveli, mis annab edasiste öömajade bookimisel -10% soodustust.

Foto: Tanel Toomsalu

See foto on tehtud 2009. aastal Nepaalis, ilmselt Namche külas. Mul on käes vana klapiga Nokia (s.t.  ta oli juba siis vana - Flo oli enne mu reisi andnud mulle enda vana telefoni, kui minu oma ära varastati - mäletate neid aegu, kui sõber võis sulle tasuta oma vana telefoni anda, ja see ajas asja ära?). Ja siis, keset Nepaali mägesid sain ma - kujutage pilti! - sõnumi Eestist. 160 hästi armast tähemärki. 2011. aastal tegin sealsamas välitöid ja siis oli mu toas, seal Nepaali mägikülas, juba wifi. 2013. aastal olin seal kolmandat korda, ja siis ei olnud wifit enam vaja, sest mul oli 3G ja nutitelefon.

Sellel minul, kes siin fotol klapiga Nokiast tähemärke loeb, oli 2009. aastal Facebooki konto küll juba olemas, aga Facebook ei olnud veel see reaalajas pidevaid uuendusi purskav tähelepanuröövel. Telefoni kaudu ma sinna ei pääsenud ja see newsfeedi nimeline asi töötas tänapäeva mõistes väga kohmakalt. Postituse ülespanemisest kuni newsfeedi jõudmiseni võis minna tund aega. Milline õnnis aeglus, mõtlen ma praegu.

Ma ei saa salata, et olen natuke pettunud. Alguses lubati, et ülemaailmsest arvutivõrgust saab kogu planeeti ühendav keskkond, global village, kuhu me kõik kokku tuleme ja mcluhanlikus väikeillimarluses kõik sõbruneme. Nüüd on sellest saanud hoopis global sales funnel. Mingi imetabane iseõppiv maaväline mõistus, mis seisab kõigest maisest kõrgemal ja pakub mulle aina täpsemini sihitud tooteid.

See aeg enne nutitelefone, seda pidevat ühendusesolemist ja kõiki neid disruptivaid startuppe äratab minus üha enam nostalgiat. Eks see on suuresti ilmselt vananemise märk, iga põlvkonna jaoks oli vanasti ju rohi rohelisem. Aga ühegi vananejate põlvkonna jaoks enne meid ja meie vanemaid ei ole ka maailm nii palju muutunud.

Pilootidel on hea ingliskeelne väljend - staying ahead of the airplane. Püsi oma lennukist eespool. Ära lase lennukil sind juhtida. Mõtle ette, ära lase üllatustel tekkida. 2010. a., kui ma Tromsøs antropoloogiat õppisin, tundus mulle väga imelik, et sotsiaalvõrgustikku ehitavad arvutispetsialistid. Äkki oleks mõnda sotsiaalteadlast või lausa - hoidu jumal selle eest! - humanitaari ka tarvis? Me ei püsi muidu sellest lennukist eespool, ja võib ette tulla üllatusi. Ma ei tea, kui palju oleksid sotsiaalteadlased või antropoloogid trollifarme, hübriidsõda, Brexitit ja Trumpi ette osanud näha (võib olla üldse mitte). Aga sellest lennukist eespool ei püsi me kindlasti enam ammu.

Ma ei mõtle, et kõik see uus oleks halb, oh ei. Selles on palju head, ja nagu näha, on see uus ka elujõulisem. Muidu ta ju peale ei tungiks. Ma mõtlen lihtsalt selle peale, mida ta enda ees puruks hekseldab ja laiali lükkab. Ma olen ju arheoloog, mina korjan üles seda, mis on vana ja katkine. Niisiis, võtame välja pintsli ja kühvlikese, ja hakkame vaatama, mida see vana kultuurkiht meile jutustab.

Näiteks see tunne, et tahaks mingi konkreetse inimesega rääkida, aga ei saa, sest ta on kuskil ära. Mäletate? Praegu on ka vahest nii, et ei saa, aga siis on põhjused sotsiaalsed, ja see on hoopis teine tunne. Tahaks rääkida, aga ta on ära. Võib-olla isegi teises riigis - siis ei saa kohe päris tükk aega rääkida. Oli võimalik kedagi lausa igatseda. Olid ajad.

Veel mäletan ma unelemisi kuskil, näiteks bussipeatuses, midagi oodates. Aeg, mida tuli surnuks lüüa. Või ka teadmatuses istumine - buss pidi tulema kell 12:40, kell on juba 12:43, ja bussist pole jälgegi. Kas ma jäin hiljaks, ja buss sõitis juba ära? Või jääb hoopis buss hiljaks? Või kas ta äkki ei tulegi? See oli omalaadne kohtumine lõpmatusega - see, kui sa pidid ootama, ja ei teadnud, kui kaua veel. See on ju puhas lõpmatus. Kus ma tänapäeval lõpmatust kogeda saan?

Ja oh! Mu lemmik - igavuse tunne. Issand, kuidas ma seda aega taga igatsen. Praegu on mul igavuse tekkides alati võimalus kohe midagi kuskil klikkida, või taskust telefon võtta ja midagi tegema hakata. Ja enamasti mitte ainult võimalus, vaid ka vajadus. Ma pean kindlasti midagi tegema, olgu see siis töö või mingi inimsuhe, mis seda nõuab. Nii et selle igavuse tunde tundmiseks pean ma spetsiaalselt aega planeerima, minema kuhugi spetsiaalselt selle jaoks ette nähtud kohta või kasutama teenust. Näiteks minema kinno igavat filmi vaatama. Või vähemalt vajutama mingeid nuppe, katkestama ühendusi. Nagu mobiililevist välja pääsemiseks müüakse ka juba teenuseid - üüritakse ruume, kus sa saad olla levist väljas. Samamoodi võiks saada osta igavust. Tere, ma sooviks osta igavust. Kui kaua? Ma ei julge alguses palju võtta, ütleme tund aega. Palun, minge siit uksest sisse.

Praegu ma tunnen, et tahaks omale rohkem seda igavuse-aega, et vanu olemise viise ja vaimseid praktikaid meelde tuletada. Lasta mõttel lennata, sihitult, ilma eesmärki seadmata. "Kõrboja peremehes" lasi Katku Villu omal dünamiidiga käe otsast. Dünamiit oli uus ja ohtlik tehnoloogia, mis ei sobinud tolleaegsete olemise viisidega kokku. Uus tehnoloogia hekseldab armutult vanu olemise viise, aga kui me tahame oma lennukist ette jõuda, on meil neid veel vaja. Peame rohkem igavlema.