21. juuli 2011

Tagasi küll, aga kus?

Oma taaskohtumist Eestimaaga kujutasin ma selle kahe kuu jooksul, mis ma Himaalaja mäestikus veetsin, vaimusilmas ette väga tihti. Kõik ju teavad, et kui olla millestki või kellestki pikka aega eemal, siis ettekujutus sellest asjast või inimesest moondub. Kauni neiu silmade värv muutub, sünnimärgid, kortsud, ebameeldivad maneerid ja ebatäiuslikkused kaovad. Mälestustesse jääb mingi platonlik idee, kujutlus perfektsest igatsuse objektist. Nii igatsesin ka mina loomulikult mitte argihalli automürast poliitikunõmedat delfikommentaatorilolli alkoholiga liialdavat keskmist Eestit vaid ikka heinalõhnalist valgetesuveööde headesõpradegatäidetudTartu ja asfaldilõhnalist maanteede Eestit.

Et mul Tartus enam oma kodu pole, on mu siia saabumise rituaaliks saanud "vali sõber, kelle pool seekord ööbida". See on selline akt, mida ma tahan iga kord läbi mängida, rituaal mis võimaldab mul tunnetada sügavalt enda kuulumist siia sotsiaalvõrgustikku, siia kultuuriruumi. See tunne eristab Eestit kõikidest teistest maailma kohtadest. Siin olen ma oma. Otsin taskust telefoni: "Kellele ma siis seekord helistan?" Noh, helistasin näiteks Jackile. Panin asjad ta esikusse maha ja läksime linna peale. Võtsime välikohvikus istet ja poole tunni pärast oli meid juba neli. Tunni pärast kaheksa. Veel veerand tundi hiljem veel rohkem, lõpuks ma enam ei lugenud. Sõpru ja nende sõprade sõpru ja ka täiesti võõraid inimesi oli nii palju. See on Tartule ainuomane raudkindlalt spontaanne asjade käik. Sõbrad kogunevad kokku. Siin linnas see lihtsalt on nii.

Ühel hetkel ma käisin kohvikus sees, et omale järgmine tee võtta. Ootasin et mind teenindataks, pilk eksles aknast välja ja ma nägin meie laudkonda väljas istumas. Elavalt žestikuleerides seletati teineteisele midagi. Naerdi. Joodi. Söödi. Ja selle kõige keskel oli üks tühi tool. Minu tool. Kirjeldamatu soojus täitis südame, kui vaatasin oma sõpru tegemas seda, mida nad teevad. Olemas need, kes nad on. Mitte kaugel teiselpool planeeti, vaid siinsamas tänaval, akna taga. Lobisesime teenindajaga mingist tühjast-tähjast. Siis ma võtsin oma tee ja ütlesin: "Ma lähen nüüd oma sõprade juurde tagasi." Sest ma tahtsin väga seda kellelegi öelda. Ja siis ma läksingi. Ja ma istusin oma tooli peale keset kõike seda. Ja ma olin tagasi.

Kui mingi taoline suur asi saab teoks, siis see tekitab naljaka tunde. Midagi, mille peale sa oled pikka aega ja palju mõelnud, saabki teoks. Ongi kohal. Siin. Sinu ees. Vaata. Võta. Katsu.

Ma olen oma suve tegelikult päris osavalt ära planeerinud, arvan nüüd. Muidugi ma ei teinud seda teadlikult, nagu ikka saan alles hiljem asjadest aru. Aga umbes nädal peale kirjeldatud stseeni marssisin ma Lõuna-Tartumaal. Mu jalas olid sõdurisaapad, seljas jalaväelase varustus. Mu ees kõndis leitnant. Madala hommikupäikese kiired torkisid läbi männimetsa tüvedemere mu silma. Me läksime vabasammumarsil läbi Uniküla künkliku männimetsa, pea kohal männivõradest katus ja jalge all mustikatest ning samblast põrand. Ma oleks tahtnud hetkeks peatuda, natuke mustikaid süüa. Hommikupäikeses paistsid nad väga isuäratavad. Leitnant tundus samuti sõbralik mees, võib-olla tõesti teeks korraks peatuse?

Kuid kahjuks me polnud siin leitnandiga kahekesi. Otse meie järel marssis nelikümmend noort inimest. Käimas oli sõdurioskuste baaskursuse kuues päev ja me marssisime vaikides läbi metsa lasketiiru poole. Mind oli selleks päevaks määratud grupi komandöriks-kamandajaks. "Rühm JOONDU!" olin ma hüüdnud ja kõik võtsidki joondu. "Pareeeeeem POOL!" ja kõik pöörasidki paremale. Nüüd leitnandi järel marssides oleksin ma tahtnud kõik seisma ja mustikaid sööma käsutada. ("Rühm, hargneda! Süüüüüüüaaaaa MUSTIKAID!") Aga ma jätsin selle nalja siiski tegemata. Mustikate söömise asemel veetsime me päeva automaatidest tulistades ning granaate heites. Ja kõik need kümme päeva püüdsin ma igaõhtuse meditatsiooni abil endas tasakaalustada seda vägivallalainet. Nagu Halloween'i ajal jooksid paganad ringi koledates kostüümides hirmutamaks kurje vaime, nii jooksin ja paugutasin mina sõduriks kostümeerituna metsa all, et peletada sõjaohtu. Ma õppisin seda, kuidas olla hea võitleja, et ma kunagi see olema ei peaks. Nagu Murphy seadus vihmavarju kohta. Militaarspetsialistid ütlevad selle kohta heidutus.

Aga mille peale ma varem ei tulnud, oli see, et need kümme füüsiliselt rasket, magamatusest kurnavat ja pidevast pingutusest läbivõtvat päeva ja ööd suruvad mu maadligi ning muudavad vastuvõtlikuks. Planeerisin omandada metsas sõjaväelist väljaõpet, ent sellest kujunes hoopis hindamatu taaskohtumine kodumaaga. Instruktori kärkimise saatel surusin end samblasse ja harjutasin madalroomamist. Moondamise tundides lõikasin oma kodumaa taimestikust tükke ja toppisin neid enda külge, õppimaks kuidas näha välja nagu tükike Eestimaad. Topograafiatunnis uurisin kaardi pealt selle maa pinnavorme ja siirdusin seejärel, kompass käes, selle pinnale orienteeruma. Ma olin koos oma igatsetud Eestimaaga, väga lähedalt, väga reaalselt ja väga füüsiliselt.

Ja kursuse lõpus, 35 kilomeetrise jalgsirännaku keskel leidis aset vist selle taaskohtumise kulminatsioon, see sündmus, mis tagantjärele vaadates tundub kogu asja mõte. Selja taga oli umbes 20 kilomeetrit, ees veel 15. Me olime maganud veidi üle kahe tunni. Siis tõstnud oma täisvarustuse taas selga ja asunud edasi liikuma. Ma olin koos kolme Sakala võitlusgrupi mehega, tublid võitlejad, sitked nagu kadakad kõik. Me olime kõndinud mööda põlde, külavaheteid ja metsaaluseid. Möödunud majadest, mille õuedes käisid hubased reedeõhtused koosviibimised, taustaks õlu ja raadio Elmar. Me olime lahendanud kontrollpunktides ülesandeid. Me tulime mööda teed, kui tee oli. Kui teed ei olnud, tulime asimuudi järgi otse läbi metsa. Me edestasime kõiki teisi meeskondi vähemalt poole tunniga. Me olime võidukad ja peatamatud.

Sel laupäeva varahommikul kella viie paiku pani vaatepilt mu ees mind korraks seisatama. Mu kaaslased läksid ees, mööda kruusateed, mis laskus väikselt künkalt kergelt allapoole ja keeras kaares vasakule. Ühel pool teed oli mets, teisel pool kollendav viljapõld. Üle kõige selle voogas hall rõske udu. See nägi välja nagu üks päris hea maal ja ma olin selle sees. Väsimusest vastuvõtlikus ajus püsis see kujutluspilt maali sees olekust päris kaua ja päris intensiivselt. Me olime kõndinud umbes kolmveerand tundi viimasest kontrollpunktist. Kolmveerand tundi vaikivat füüsilist pingutust ja saabaste samme kruusasel teel. Rütm. Ja lõhnad, mis vahelduvad kui sa möödud metsatukast, viljapõllust või heinamaast. See minek oli juba iseenesest nii meditatiivne, et ma alustasin eriti mõtlematagi kõndimise pealt metta bhavana ehk tingimusteta heasoovlikuse meditatsiooni. Iseenese meele treenimiseks soovisin piiramatult headust kõikidele elusolenditele. Iseendale, oma kaaslastele, kärkivale instruktorile. Diktaatoritele ja heategijatele, sõpradele ja vaenlastele, kõigile võrdselt. Kes on seda kunagi praktiseerinud, teab kui tohutult hea tunde see tekitab. Ma täitusin meeldiva surinaga, tahtmisega anda tingimusteta ära kõik see viimane jõuraas mis minus veel on. Ma unustasin kõik enda ümber, silmad läksid poolkinni ja ajulained võtsid mingi päris ainulaadse kuju. See meditatiivne seisund kukkus välja päris hästi, päris intensiivselt ja puhtalt. Nii me kõndisime edasi mingi kümmekond minutit. Ja kui ma silmad uuesti lahti tegin ja oma situatsioonist täiel määral teadlikuks sain, puhkesin veidikene naerma. Sest mulle tuli meelde et ma olen sõdur. Tingimusteta headuse mediteerija, käes automaat AK-4.

Nagu see jõgi, millesse ei saa kaks korda astuda, on Eestimaa vahepeal muutunud. Tartusse on ehitatud mõni uus maja, avatud mõni uus koht, suletud mõni teine. Kuskil on mingi maanteejupp valmis ehitatud. Ühesõnaga jõgi on vahepeal edasi voolanud. Aga jõest veelgi enam on vahepeal muutunud sellesse astuja. Nüüd see muutunud astuja sumpab umbes kuu aega ringi selles muutunud Eesti-jões. Tajub oma muutunud meeltega seda muutunud objekti.

Olen tagasi, aga misasi see on, milles ma tagasi olen?

19. juuli 2011

See timelapse siis

Nagu lubatud, veel viimane timelapse. Seekord Kathmandust ja seekord muusikaga. Proovin veidi areneda, sestap katsetan siin asju.

Pühendus läheb muidugi Liibanonist päästetud Eesti matkasellidele, kaasränduritele ja kosmonautidele meie omal planeedil. Tere tulemast tagasi koju Jaan, Kalev, Madis, August, Priit, Andre ja Martin! Loodan, et teie sõnum sellest, kui hea koht elamiseks on Eesti, jõuab rahvale kohale.


Kathmandu Timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

8. juuli 2011

Kathmandust

Eelmist postitust lõpetades oli mul mõttes palju väikseid fragmente, millest kokku panna väike jutuke Kathmandust. Palju väikseid ja omavahel suuresti sobimatuid killukesi. Sest umbes selline ongi minu suhe selle linnaga. Vastandlik ja fragmentaarne. Fragmentaarne on ta sellepärast, et ma tunnen siit umbes täpselt kolme piirkonda - esiteks muidugi turistikvartal Thamel ja selle ümbrus, teiseks Swayambhunath (ja teekond esimesest teisesse) ja kolmandaks lennujaam. Ma ei salli seda linna silmaotsastki, sest ta on näide halvast stsenaariumist, mida majandusareng ja globaliseerumine endaga kaasa võib tuua. Ja mind tõmbab siia linna, sest temas on midagi ainulaadset, mingi lõhnade ja helide kombinatsioon. Ja just siin olles läheb selle kuskil minu kõhus tekkiva sisemise värina sagedus resonantsi mingi kõrgema hingelise sagedusega, kui kasutada kõrgelennulisi füüsikalis-spirituaalseid väljendeid.

Ma matkasin mägedes ühe Kathmandus üles kasvanud noormehega. Me olime parajasti pahiseva, kristallselge veega ilusa mägioja ääres ja ta ütles mulle, et kui ta oli väike laps siis Kathmandus oli ka selliseid ojasid. Oli ka rohelisi riisipõlde ja kenasid puudesalusid. Mul oli raske teda uskuda, sest kõik mida mina Kathmandust tean, on haisvad fekaalijõed, prahiga ülekuhjatud platsid, liiga palju inimesi ja kohutava liikluse lärm ja ving. Ma olen lugenud arhitektuuripärlitest, mida Kathmandu kunagi omas ja ma näen et sellest linnast on tehtud betoonkängardega palistatud ülerahvastatud solgiauk. Arengumaades toimuva "arengu" negatiivne musternäide.

Ühel õhtul juba peale päikeseloojangut, läksin Swayambhunathi, mis on suur budistlik stuupa, ümbritsetuna kõiksugu väiksematest templikestest ja pühakodadest. Ma ei võtnud oma kaamerat, oma antropoloogipäevikut ega midagi muud. Tahtsin minna lihtsalt turistina. Vaadata, näppida ja uurida. Aga kohale jõudes hakkasin ma nagu iseenesest ümber stuupa käima. Lihtsalt tasakesi chillides jalutama. Turiste polnud, hooaeg on ju läbi. Üldse rahvast oli vähe ja atmosfäär rahulik. Ühe käega keerutasin palveveskeid, teine käsi taskus, jalutasin oma mõtteid mõeldes. See ei olnud üldse turismiobjekti moodi, vaid oli lihtsalt selline meditatiivne pühapaik. Ühe katuse all väikese templikese ees istus üks hindu suguvõsa, nad olid nagu mingil perekondlikul väljasõidul, tundus mulle. Miks kristlus ja islam ei võiks nii heanaaberlikult läbi saada, mõtlesin ma. On nad ju samamoodi ühise ajalooga, üksteisest välja kasvanud usundid. Jagavad samu pühakirju, nagu teevad ka hinduism ja budism. Aga millegipärast on vaja teineteise pihta automaatidest tulistada. Kui ma olin umbes kümnendal tiirul ümber stuupa, alustas suguvõsa muusikaga. Mehed mängisid trumme ja keelpille, naised laulsid mingit palvuslaulu. See oli väga ilus muusika oma kadumises ja taastekkimises, kui ma vaikselt ümber stuupa ringiratast käisin. Varsti möödus minust üks munk, ilmselt lähedalasuvast gompast pärit, oma õhtusel ringkäigul ümber stuupa. Võtsin ka oma helmekee särgi alt välja, et tekiks mungaga mingi sangha-tunne. Munk aga pani kiiruga ees minema. Varsti jõudis ta mulle ringiga järele. Mina jätkasin rahulikus tempos, kuulates muusika kadumist-taastekkimist. Kui munk mulle teise ringiga pähe tegi, mõtlesin heameelega, et mina kõnnin küll dhammat mööda palju paremini, kui see munk praegu, kellel pole kindlasti mõttes vaimne puhastumine ega dhamma, vaid lihtsalt see et saaks oma igaõhtusest kohustusest lahti. Natuke aega hiljem sain ka aru, et dhammat mööda minek pole võistlus ja võrdlused "kes paremini" on täiesti kohatud. Võtsin ainsaks mõttes tänutunde selle hindu perekonna vastu, kes õhu siin õhtus oma muusikaga nii ilusaks lõid.

Selline vaimne ja mõnus olemine oli mul tol õhtul Swayambhunathis.

Pärast läksin Thameli tagasi, seisin oma lemmiktänavanurgal ja vaatasin tänavapoisse, kes kilekotist liimi nuusutasid ja siis turistide käest raha kerjasid. Vaatasin ka turiste, kes muidugi seda liiminuusutamist tähele ei pannud, vaid pidasid tänavapoiste segast tantsu kuskilt baarist kostva muusika saatel lahedaks show'ks või kultuuriliseks kurioosumiks mida pildistada. Lasin pakkuda endale kõiki pahesid, mida Thamelil on. Hašiš, massaaž, suguühe - raha eesti pakutakse seda kõike, kui sa oled valge Põhja-Euroopa välimusega noormees, kes vaikselt üksi mööda Thameli astub. Ja ma ei tundnud isegi vastikust või pahameelt nende pakkujate vastu, sest ma olin täis mägede puhtust ja budamunkade pühendumust. Ma tundsin ainult kurbust ja kaastunnet. Nagu telefonimüüja, kes helistab sulle kõige ebasobivamal ajal, et hakata mingist kindlustusteenusest rääkima. "Kui sa vaid teaks, kui kaugel sa oled isegi teoreetilisest võimalusekesest mulle midagi müüa. Mul on lihtsalt kahju sinust, et sa oled sunnitud sellist mõttetut tööd tegema."

Ainult Kathmandu sarnased metsikud linnad on võimelised pakkuma selliseid kontraste, kõrgelt Swayamnbhunathi nirvaana-pilvede vahelt kuni Thameli rentslipahedeni on kõik siin olemas. Tartu ja Tromsø sarnased taltsutatud linnad on ka oma pakutavate elamuste poolest märksa hillitsetumad. Kuigi ma armastan nii Tartut kui Tromsøt väga, ja kuigi mind seob nende mõlemaga isegi nime esitäht, on Kathmandu nagu metsik armuke, keegi keda sa vihkad ja kellega kooselu sa ei suuda isegi ette kujutada, kuid kelle juurde ikkagi mingis mõttes ja aegajalt vastupandamatult tõmbab.

No väga luuleliseks läks. Varsti tulevad mõned timelapse'id. Mul oli Kathmandus terve nädal ja timelapse'i haigus lõi jälle välja. :)

7. juuli 2011

Pandav ja puskar

Inglise keelt mitte-emakeelena rääkivates riikides on alati naljakas huvituda siltidest, mis tänavatel ripuvad. Tegin fotokaga väikese tuuri.




Ja siia lõppu ka väike arhitektuuriauhind. Seda võiks vist nimetada põnevusehitiseks: "Kas kukub kokku või ei kuku?"

1. juuli 2011

Hüvasti, Namche!

Need mõtted siin postituses on mõeldud teel Namchest Luklasse. Kõndimise ajal ju suurt midagi muud teha pole kui mõelda mõtteid. Ma panin mõned mõtted ka kirja ja sina nüüd loed neid. Arvesta siis, et need mõtted on välja mõeldud Himaalaja mäestikus. Kuule Dudh Kosi jõe kohinat, kui seda loed :)

Mul oli tegelikult plaan korralikult välja magada enne pikale teele asumist, ent hommikul kl 7 oli Namches mu ukse taga asjadetassija-porter. Olin omale porteri tellinud sest ei tahtnud enam seda põrgut läbi teha, mis Namchesse tulles - s.t. ise oma 30 kg seljas tassida. Niisiis pakkisin kiiruga oma seljakoti, kaalu mul polnud aga usun et umbes 20 kg kanti ta tuli. Porter lisas selle vilistades oma tassimiskorvi, kus oli veel üht-teist. Ilmselt pidi ta seekord leppima väikese kandamiga. Turismihooaeg on läbi ja kaubandus sellega seoses ka puhkeasendis.

Porter pani ees minema, leppisime kokku vaid maja kuhu ta mu koti Luklas jätab. Alles paar tundi hiljem tabasin ma end mõttelt, et näed kui huvitav, ma üldse ei muretse oma asjade turvalisuse pärast. Esiteks on inimesed siin suht religioossed, teiseks on tegu ikkagi pisikese maakohaga. Mäestikurajad on piiratud, nii et kui sa isegi midagi tuuri paned, ei ole sul sellega eriti kuhugi minna.

Aga need polnud argumendid, miks ma oma asjade pärast ei muretsenud. Argumendiks oli selle poisi nägu. Kohmetu lihtne maapoisi nägu. Tema näost jäi mulje et, ta kõnniks pool päeva mäest üles lihtsalt selleks, et tagastada sulle mobiiltelefon või rahakott mille sa kogemata ära kaotasid. Lihtsalt heast südamest. Mis sellistest küll globalisatsiooni ja maailmamajanduse tingimustes saab, tabasin end mõtlemast. Üliinimlike võimetega lihtsad inimesed on need porterid siin, kes teevad päevast päeva ülirasket tööd. Neist peaksin ma oma järgmise filmi tegema, mõtlesin ka veel.

Käisin ringi ja jätsin kõigiga hüvasti, lubasin kirjutada ja nii edasi. Nagu hüvastijätud ikka käivad. Ise vaatasin murelikult taevasse, kus kogunesid tumedad pilved. Muide taevasse vaatamine ei käi Namches nii, et sa vaatad üles. Vaid hoopis nii, et mõne kõrgema koha pealt püüad vaadata kaugele enda ümber. Sest taevas ei ole üleval vaid sinu ümber. Osaliselt ka madalamal, aga üldiselt see madalam taevas ei mängi rolli sest ei sealne vihm ega pilved sind ei puuduta. Antud juhul mind aga puudutasid, sest ma olin teel alla. Sestap oli mul vaja ronida kõrgema koha peale, et näha taevasse. Vaat selline kolmedimensionaalne maailm on siin Namches.

Madalamale kipuvad kogunema muidugi just eriti vihmapilved. Ja need kogunesid kohe korralikult. Eile käisin viimast korda siin budakloostris, ja pajatasin noorte mungapoistega. Poisid, saades teada, et ma lähen Luklasse ja kuuldes mind kurtvat et juba kolm päeva järjest sajab, ütlesid et selle väikese asja ajavad nad korda. Homme on neil suur puja tulemas (üks ajas käed laiali, näitamaks kui palju viirukit nad tossama panevad) ja jumalatele puja meeldib, järelikult tuleb ilus ilm.

Valetasid, mungarajakad, mulle. Luklasse jõudsin ma läbimärjalt.


Aga enne veel Namchest. Külast väljudes leidis aset järgmine huvitav seik. Namche piiril on politseiputka, kus turistid peavad teooria järgi ette näitama oma passi, trekkerikaardi ja rahvuspargi pääsme. Sind pannakse suurde raamatusse kirja, parima tsaariaegse bürokraaditraditsiooni kohaselt. Laigulises mundris automaaturi asemel aga vaatas mulle putkaaknast vastu rõõsa poisiklutt, võib-olla umbes kümnene. "Hello sir," ütles ta väga asjaliku häälega. Ilmselt võttis ta oma ülesannet väga tõsiselt. Esitasin nõutud paberid ja jäin vaatama poisi õeraasu, kes toa tagaseina ääres omaette inglise keele harjutust kordas: "What kind of a house do you live in? I live in a stone house." Poisiklutt püüdis leida mu nime paari nädala tagusest sisenejate nimekirjast, et minu väljumine kirja panna. "Stone house, stone house," korrutas õde eemalt. Seletasin et saabusin kaks kuud tagasi, aga sellest arusaamine käis poisile üle jõu, või oli nii vana perioodi nimekiri kuskile juba ära pandud. "Stone house, stone house..." Ta libistas näpuga üle riikide tulba turistide nimekirjas: Denmark, USA, Canada, Australia, USA, New Zealand... vaatas mulle otsa, näpp liikus tagasi USA peale. "Okay sir," ulatati pass ja muud paberid mulle tagasi. Ilmselt olin ma USA nägu.

Siinsed bürokraatiaskeemid töötavad hoopis teistel alustel. Suhtumine on teine, asjad ei põhine mitte oma funktsioonidel, vaid mingil mõttelisel või sümboolsel tähendusel. Umbes sama lugu on metallidetektoritega, mis peale Mumbai terroriakte Indias suurematesse raudteejaamadesse paigaldati. Iga sissepääsu ees on nüüd siis metallidetektor ja kõik raudteejaama sisenejad-väljujad jalutavad neist läbi. Kui kellelgi on kaasas midagi metallilist, siis detektor piiksub, kui ei ole, ei piiksu. Ja üldine olukord peaks siis India siseministri arvates sellest nüüd turvalisemaks muutuma? Lihtsalt sellest, et "raudteejaamadesse on paigaldatud metallidetektorid", mis küll piiksuvad seal niisama, täiesti mõttetult, aga sümboolne jõud vist siiski rakendub. Ja ühtegi suuremat terroriakti pole tõesti ju enam toimunud...


Hea küll, edasi sain kogeda midagi võimast enda kohta. Umbes nagu oleks vaadanud Munamäge ja teadnud samal ajal et ma nihutasin seda just paarsada meetrit vasakule. Panin käed külge ja lükkasin. No umbes sama tunne oli mul, kui Namche juurest alla Jorsalesse olin roninud. Sest kujutage endale ette treppi, millest ALLA tulek võtab paar tundi aega. Ja nüüd kujutage ette end teadvat, et kaks kuud tagasi ronisite te sellest ÜLES, 30 kg turjal. Ma seisin ja vaatasin, ja suu oli ammuli. Vaata selline oli mu meeleolu kui Dudh Kosi kallast mööda edasi Lukla poole astusin. Mõnikord inimesed teevad imelikke asju, ja ma tõesti ei mõista, MIKS ma seda tegin :)

Aga praeguseks aitab. Järgmine postitus varsti. Juttu tuleb ilmselt kontrastidest maa ja linna vahel, või midagi umbes taolist.