14. veebruar 2011

Akadeemiline piip

Ethnographers think - at least this one does - that if you believe you have eliminated the Hawthorne effect, you have probably smoked too much for breakfast.


--- Michael Agar. We Have Met the Other and We're All Nonlinear: Ethnography as a Nonlinear Dynamic System. Complexity vol. 10, No. 2, Nov/Dec 2004, pp. 16-24.

Kui juba akadeemilistes publikatsioonides kasutatakse kanepisuitsetamisega seotud metafoore, kas siis poleks tõesti aeg situatsiooni üle natuke järele mõelda?

Tegemist on ilmselt huumorit ja sõnademängu hindava autoriga, see on tekstist näha. Näiteks defineerib ta liblikaefekti vastandi. Liblikaefekt on siis mittelineaarsete süsteemide omadus, mille kohaselt väike muutus lähtetingimustes võib mõjutada tulemust väga suurel määral (kuulus näide liblikast, kes Hiinas tiibu lehvitab, mille tulemusena USA-d tabab orkaan). Selle vastandiks on bürokraadiefekt: ükskõik kui palju sa algtingimuste muutmise nimel ei rassi, lõpptulemus jääb ikka samaks.

Hoidugem bürokraadiefektist oma eludes. Ja ärgem hommikusöögiks liiga palju suitsetagem.

12. veebruar 2011

Ross Kemp vs Armadillo

Võrdlev kriitika kahe Afganistani-teemalise tele/filmiteose kohta. Esimeseks on Briti Sky One'i viieosaline telesari "Ross Kemp in Afghanistan", teiseks on taanlaste dokfilm "Armadillo". Viimast muide näitab ETV millalgi märtsis "Välisilm soovitab" sarja raames. Soovitan jälgida reklaami, ja õigel hetkel ennast teleka ette sättida, tegemist on päris hea teosega. Aga mõlemad nad on täis kõrbetolmu, vere lõhna ja vahetut kohalolemise illusiooni. Mõlemad on kaunis intensiivsed.

Ross Kemp in Afghanistan
Ross Kemp otsustas, et seebiooper "Eastenders", kus ta nahktagis kiilakat jõhkardit mängis, ei ole päris tema unelmate töö ja ta otsustas hakata omaette tegema uurivaid telesarju. "Ross Kemp on Gangs" näiteks on selline sari, kus ta käib maailma erinevates linnades ja uurib kuidas, edeneb peksmine, vägistamine, vargused, narkokaubandus ja jalgpallihuligaanlus kohalikel gängidel. "Ross Kemp in Afghanistan" on aga selline sari, kus ta kleebib end Briti sõjaväe üksuse külge ja veedab nendega mõned kuud Afganistanis.

Kindlasti on see eetiliselt küsitav teguviis - minna sõjakoldesse ja filmida telesari eraõigusliku ehk kasumit taotleva telekanali tarbeks. Minu peas tekkis see küsimus kohe hetkega. Aga kui vaatasin sarja ära ja natuke järele mõtlesin, siis said need küsimused rahulikult kõrvale pandud. Ebaeetilist midagi otseselt silma ei hakanud, saade sündis kõigi osalejate nõusolekul, no mõistlikkuse piires. Ja mis selles siis halba on, et järjekordse lollaka tantsusaate, talendišõu või CSI-krimisarja asemel näidatakse midagi vahetumat? Midagi, kust vaatajal on ehk isegi midagi õppida? Midagi teadmiseks võtta?

Fakt, et see sari on tehtud, ei häirinud. Häiris hoopis retseptsioon. "Oh see on ikka päris kõva sari sest seal said mitu tüüpi surma ja kuulid lendasid jube lähedalt mööda!" Ma LOODAN väga, et sedasi rääkijad on televisiooni poolt tuimestatud, nad lihtsalt ei tee enam vahet mis teleekraanil on päriselt toimuv ja mis on päris filmist. Üks plasmahelendus kõik. Ma LOODAN et see nii on. Et nad pole lihtsalt ära loomastunud televaatajad, kelle jaoks sõda on mingi meelelahutus mida kartulikrõpsude kõrvale vaadata.

No ühest küljest oli tegemist väga tugeva sarjaga, aga selle juurde tulen tagasi hiljem, et lõpetada positiivse tooniga. Enne veel veidi negatiivset. Miks on vaja igasse kuradi telesaatesse saatejuhti? Ma tean, et telebosside arvamus keskmisest televaatajast on väga madal. Televaataja pole bosside arvates eriti targem märjast põrandalapist. Tarvis on saatejuhti. Iga sündmuse järel või ajal ilmub kaadrisse saatejuht, kes seletab vaatajale: vaadake nüüd toimub see ja too. Huvitav mis tunne oleks olla Ross Kemp? Olla lahinguväljal ja riskida oma eluga, selleks et mängida sedavõrd totrat rolli?

Refleksiivsuse puudumine häiris ka - ainult paaris ärevas olukorras oli korraks näha helimeest või kuulda kaamerameest. Muul ajal hoiti vaatajat ranges teadmatuses filmimise tegelikkusest. Ei mingit vihjet sellele, et situatsioonis viibivad ka kaameramees ja helimees. Miks?

Sõdurid räägivad intervjuudes oma tunnetest ja motivatsioonist, ja muutuvad sõja kulgedes aina siiramaks ja vahetumaks. Saatejuht räägib ka vaatajale oma tunnetest ja motivatsioonist, ent säilitab terve sarja vältel oma professionaalse telenäo ja räägib kuni lõpuni väga professionaalset telemöla. Näiteks "Ma tulin siia selleks, et teha saade sellest, kuidas on olla 21. sajandil Briti sõdur Afganistaanis". Ent miks sellisel juhul oli Ross Kemp ise oma saate peategelane? Miks meile ei tehtud saadet sellest, kuidas on olla sõdur, vaid tehti saade sellest, kuidas on olla saatejuht?

Reklaamijad. Ma ei vaadanud seda asja telakast, seetõttu ei pidanud ka reklaame vaatama (miks inimesed üldse telekat vaatavad, sellest pole ma ammu aru saanud?). Aga kui seal vahel oleks reklaamid olnud, siis oleks olnud ikka väga imelik. Kes tahaks ennast sellise sarja vahel reklaamida? Hea televaataja, loodame et nautisite seda äsjast lõiku reaalsest lahingutegevusest Afganistanis. Loodame, et otsustate ka meie popi ja noortepärase iPhone'i kasuks - see muudab teie elu sama põnevaks, nagu on sõduritel Afganistanis.

Intervjuud on küll suht hõlmavad ja laiaspektrilised, kuid dokfilmi stiilile omaselt puised (kui tuleb filmimeeskond - kaameramees pistab sulle objektiivi nina alla, helimees õõtsutab pika poomi otsas su pea kohal mikrofoniblimpi ja saatejuht hakkab küsimusi küsima, siis käitub ka karastunud sõjamees puiselt). On näha küll ägedat evolutsiooni meeste tunnetes - alguses, peale väljaõppe lõppu ja enne lennuki peale minekut on kõigi ajud ilusasti koolutatud ja räägitakse armee PR lausetes. Isikupära ja erinevust on, aga ainult armee PR-is lubatu piires. Hiljem, juba peale esimest kuuajast pikemat operatsiooni on meeleolud hoopis teised. Eriti peale tagasijõudmist Camp Bastioni ja sellega kaasnevat pingelangust. Tulevad esile iseloomud ja isiksused. See on hea. Seda võiks rohkem näidata. Vähem saatejuhti ja rohkem tegelasi.

Kõige selle kriitika lõppu tuleb öelda, et tegemist oli siiski põneva vaatamisega (no muidu ta poleks ju telesari). Ross Kemp viitsib vaeva näha. Lõppude lõpuks on nad ju kõva töö ära teinud, enda elud ohtu seadnud et meie laisalt lamaskledes saaksime saada osa sõjategevusest Afganistanis. Üle keskmise kvaliteetne televisioon.

Armadillo

No Armadillo näol on tegemist filmiga, mitte telesaatega, nii et see on kohe teine tera. Kui vaataja on aheldatud kinoistmesse ja tal pole seda hirmsat telekapulti ehk kanalivahetamise võimalust, julgevad rahastajad lubada märksa sügavamat stiili. Ja taanlased on kohe mõnuga sügavaks ja kunstipäraseks läinud. Tulemuseks on see, et umbes samades tingimustes, samas piirkonnas ja samal ajal tegutsenud samasuguste meeste tegevusest on valminud hoopis teistsugune teos. No umbes nagu Koit Toome laulud ja Erki-Sven Tüüri looming. Mida osad on neile jällegi pahaks pannud. Et ei sobivat teha kunstipäraseid värviefekte ja ilukaadreid, kui reaalselt inimesed sõdivad. Seda kriitikat ma ei mõista - kunstipärane käsitlus ei sobi, aga Lenorit reklaamida sobib?

Veel - kuna saatejuhti polnud, oli ekraanil kohe kõvasti rohkem ruumi. Kellele anti Ross Kempi saates sõna? Põhiliselt Ross Kempile. Vahest intervjueeriti ka mõnda sõdurit. Kellele anti "Armadillos" sõna? Sõduritele. Nemad olid need kes lugu jutustasid. Mitte saatejuht. Ja kuna ruumi oli palju, mahtus ekraanile, ülla ülla, lausa ka kohalikke! Afgaane!

Ja mis tähtsam - ka vaatajale oli ruumi jäetud. Lasti tekkida emotsioonidel. Pikad sekundid aeglasi kaadreid ja mõtlikku muusikat. Hea. Ruum ja õhk. Polnud seda pidevat pea äralöömise tunnet (Tarkovski väljend) kui vaataja avastab, et ta on tõusnud režisööri vaimsele tasemele ja seal ongi lagi ees.

Jaa, vaieldavusi oli muidugi kaa. Kui filmitegijad filmisid sõdurite lahkumispidu enne Afganistani siirdumist ja mõistsid et stripparit polegi tellitud, tellisid nad ise kähku strippari, et saada vajalikke kaadreid filmi jaoks, kus noored poisid tequila peale tisside vahelt sidruniviilu hammustavad. Sest muidu poleks ju see.

Kokkuvõtteks

Ross Kemp rääkis sellest kuidas sõduritele on vaja rohkem palka ja rohkem helikoptereid, sest nad on kodumaa kangelased kes kaugel kõrbes meie vabaduse eest oma verd valavad. Kuid Janus Metz ja Armadillo tegijad julgesid asuda sõdurite poolele mingis märksa sügavamas mõttes - nad näitasid mõistva hoolivusega kaadreid kus noored äksi täis sõdurid vahetasid vaimustunult lahinguelamusi nagu rääkiks nad arvutimängust. "Ja siis ma hüppasin sealt uksest sisse ja põmm-põmm, põmm-põmm, kaks taliibi läksid reisile ööbikuteriiki." Need kaadrid tekitasid Taani avalikkuses kõva tormi. "Issand jumal kas tõesti meie poisid on sellised metslased?" Armadillo tegijad ei kartnud tuua vaatajateni seda karmi tõde, et kui me saadame palgasõdurid enda eest maailma teise otsa sõdima, siis nad ei pakigi lahinguvarustuse hulka salvrätipakki, et peale iga kill'i pisaraid pühkida.

10. veebruar 2011

Päike

Teisipäeval nägin ma Päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole Päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, nägin ma Päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Sõin minagi Solbollet ehk päiksekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis Päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilves taeva taha või olin ma parajasti sel ajal seminaris või muul põhjusel toas. Päevad on muidugi valgemad, õigemini, nüüd saab üldse jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent Päikest otseselt näha polnud.

Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.

Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.

Foto: TRACE Project, Stanford-Lockheed Institute for Space
Seda on natuke liiga palju ühele pikka aega pimeduses elanud imetajale.

Foto: Hinode JAXA/NASA
Kunagi lapsena lugesin astronoomiaõpikust, et Päike põletab sekundis kaks miljonit tonni mateeriat energiaks. See tähendab, reaktsiooniks kuluva vesiniku ja reaktsiooni käigus tekkiva heeliumi masside vahe on kaks miljonit tonni. See kaks miljonit tonni energiat kiirgub siis raadio-, infrapuna-, valgus-, uv-, röntgen- ja gammakiirgusena maailmaruumi laiali. Maa asub Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid mingi kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel kuuele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad - kõik selle tulepalli poolt fossiilkütustesse salvestatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas Päike.

Foto: anthonymcevoy


Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)