Neljapäeva õhtul maandusin uuesti Tromsøs, peale kuuajalist Eestis viibimist. Elan nüüd kokkuhoiurežiimil ja seetõttu otsustasin lennujaamast koduni jäävad kolm ja pool kilomeetrit jalgsi ära käia. Vinnasin pambud selga ja hakkasin astuma. Lehvitasin veel sama lennuki pealt tulnud tuttavatele Hispaania tšikkidele, kes ootasid järjekorras taksot. Nõrgad lõunaeurooplased, muud te ei oska, kui raha raisata ja majandusi põhja lasta. Vaadake nüüd, kuidas see karune Eesti mees läheb ja tassib ise oma asjad koopasse. 16 kg check-in pagas ja lisaks veel pardakoti viiekas.
Polnudki vaja kaua kõndida, kui sain selle väikese pingutuse eest juba autasu kätte – linnakumaga segatud öötaevas veiklesid tohutud virmalised, kõige võimsamad mida ma seni näinud olen. Taksoaknast poleks see vaatepilt pooltki nii võimas olnud, kui nüüd – olin just stardiraja alusest tunnelist läbi jõudnud, seega seisin raja kõrval, lõunapoolses otsas. Kohutava mürina saatel tõusis üle minu virmalisterohelisse taevasse üks kahemootoriline Widerøe turboprop. Teele kuhugi lõuna poole, võibolla Bodøsse, võib-olla Lofootidele. Pimedus, virmalised ja Widerøe propellermootorite müra. Toetasin koti lumisele maapinnale, vaatasin lummatult neid virmalisi ja naeratasin totralt kõigile mööduvatele autodele. Jah, olen tõesti tagasi Tromsøs. Ja selline vastuvõtt! See linn tahab mind ära võrgutada ja mulle tundub, et ma hakkan tasapisi ta meelitustele järele andma.
Taolised taaskohtumised aitavad kõike kuidagi paremini mõista. Paremini kui siis, kui ma oleksin terve selle aja siin viibinud. Antropoloogias on see üks sagedastikasutatav meetod – kui tahad võõrast kultuuri paremini mõista, siis käi vahepeal ära. Ja võid kindel olla, et äraoleku ajal, ning veelgi enam – tagasi saabudes – tekib hulgaliselt uusi vaateid ja mõistmisviise.
Minul aitas see äraolek sõnastada enda jaoks essentsiaalse Tromsø: pimedus, virmalised ja propellermootorid. Et ma elan lennujaama lähedal, on see propelleripõrin nüüdseks saanud Tromsø helisignatuuri absoluutselt lahutamatuks osaks. Praegugi, laupäeva õhtul, kui ma seda oma toas kirjutan, kostab aknast jälle üks lennurajal ruleeriv turboprop, et asuda teele kuhugi Altasse või Teravmägedele. Võtsin oma helisalvestaja ja mikrid siia Norrasse kaasa. Tunded Tromsø vastu käsivad midagi omale mälestuseks talletada.
Need ärakäimised töötavad muidugi kahte pidi. Ühest küljest käisin ma Tromsøst ära ja olin vahepeal Eestis. Teisest küljest aga olen ma ju nüüd Eestist ära, Tromsøs. Ja tegelikult tahangi rohkem Eestist kirjutada. Esiteks tundub mulle nüüd juba pöördumatult, et oleme selline klišeelikult rahulik ja põhjamaine rahvas. Seda oli näha siis, kui detsembri keskel lumeuputuselisse Eestisse saabusin. Kõik olid tasased ja rahulikud, andsid teineteisele liikluses teed ja olid mõistvad. Lausa lust oli liigelda. Lumi toob endaga kaasa krudina ja sellise omapärase helide pehmenemise. Aga lisaks tundub mulle nüüd, et pehme lumi tekitab inimestes ka mingi tungi turvalisuse järele. Kõik on rahulikud ja justkui nagu vati sees.
Teiseks – rahareform möödus äärmiselt asiselt, efektiivselt ja täiesti igavalt. Mäletan eelmist rahareformi, krooni tulekut. Seda, kuidas inimesed olid peomeeleolus, kui rahavahetuspunktides järjekorras seisti. Kuidas värisevi käsi anti ära oma rublad ja saadi asemele tutikad lõhnavad kroonikupüürid. See oli nagu mingi vabanemise ja iseseisvuse sümbol, tõestus maailmale, et meie – eestlased – oleme ka olemas. Oleme vastu seisnud sajanditele, sõdadele, ikaldustele ja karmidele talvedele, et nüüd lüüa jalaga vastu oma paest maapinda, nii et kadakad värisevad, ja öelda kõlaval häälel: meie oma kroon, kurat raisk! Euro tulek seevastu oli aga selline üdini planeeritud, läbimõeldud ja elektrooniline üritus, et mingit pidulikkust ega pinget selles absoluutselt ei olnud. See oli lihtsalt üks asi, mis oli vaja ära teha. Nagu poenimekiri. Käia koeraga jalutamas, võtta vastu euro ja tuua sisustuspoest vannitoa remondi jaoks plaadid ära. Umbes sellisesse kategooriasse liigitus ta nüüd. Väga euroopalik kuidagi.
Eesti ja Norra krooni kurss on kaks ühele, niiet kui ma tahtsin teada kas siin mingi asi on odav või kallis, korrutasin ma hinna lihtsalt kahega ja sain Eesti kroonid. Ja et see on nii lihtne, arvasin ma algul, et jään seda meetodit kasutama ka nüüd, peale euro tulekut. Arvasin juba, et veel pikka aega peale Eesti krooni käibelt kadumist, kui eestlased on kõik juba eurodes mõtlema hakanud, elab kaugel Põhja-Norras keset tundrat üks mees, kes oma peas kasutab endiselt Eesti krooni edasi. Aga võta näpust, nii siiski ei läinud. Selgus, et mul on juba väljaarenenud tunnetus Norra krooni suhtes, see tähendab, et ma adun hindu ilma arvutamata. Ja teiseks, kui juba arvutama hakata, eelistan ma naljakal kombel teisendada juba eurodesse (jagades kaheksaga). Sest raha mis mu pangaarvel on ja mille jätkumise pärast ma pean muretsema, on ju eurodes. Eesti kroon tundub nüüd selline minevikuasi. Veider, aga ei taha seda nagu enam kasutada. Või kui, siis lihtalt ajaloolise kurioosumi mõttes. Oma viimased kaksteist Eesti krooni andsin Tartus Võidu silla all vastu tulnud parmule. See tundub kuidagi kohane. Mineviku rahaühikud surevale alkoholisõltlasele. Las voolab aja Emajõge pidi unustuste Peipsisse. Või mõni muu taoline luuleline metafoor siia.
Muus osas oli Eesti ikka selline pehme, valge ja armas. Sõitsin parajasti Sebe bussiga Tartu poole, kui tundsin sellist imelikku armastust üle enda voolamas. See oleks olnud igatsus, kui ma poleks just igatsetuga parajasti koos olnud, tema maanteid mööda sõitnud. Võib-olla see oligi siis armastus. Minust üks pingirida tagapool istus Contra ja ajas telefonis mingit võro-juttu. Paar pinki eespool istus Ringo Ringvee. Kõik klõbistasid läpakatel, tukkusid või vaatasid aknast välja, lõputuid mööduvaid lumevälju. Kõik oli selline kuidagi... hea. Mõnus Eesti olemine. Ja siis tuligi selline tunne peale. Peas vasardas fraas "armas Eestimaa", nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgnes Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku oli lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi.
Selline oli siis seekordne Eestis-käik. Just natuke enne mu äratulekut hakkasid igale poole ilmuma poliitreklaamid, võimust ja korruptsioonist kilavate silmadega autokõrgused poliitikunäod vaatasid igalt pool vastu ja rääkisid mulle usaldusest ning õiglusest. See on vist küll kõige vastikum aeg üldse, kuigi ma pean demokraatiat ja seetõttu ka poliitilises elus osalemist äärmiselt oluliseks, kuid valimiste-eelne aeg on ikka kuidagi tülgastav. See on nagu hullud päevad Stockmannis või uue elektroonikapoe avamine. Nii et täpselt õigel ajal sain tulema, võib öelda. Järgmine kord, kui Eestisse tulen, on need poliitikute hullud päevad juba läbi.
Ja lõpetuseks üks tähtis teade. Kujutate mind nüüd neljapäeva õhtul lennujaamast ühikasse jõudnuna, peale pika tee kõmpimist, oma pambu tassimisest väsinuna, ent taaskohtumise erutusest õhetavana ja Tromsø armuavaldustest – sest mida muud need virmalised, lennukid ja lumekrudin olla sai, see linn tõepoolest armastab mind, selles pole enam kahtlust!!! – pööritava peaga saabusin tagasi oma ühikasse ja postkastist vaatasid arvete ning muu rämpsu seast vastu kaks postkaarti! Üks Angkor Watist Kambodžast (kuigi Vietnami margiga – huvitav?) ja teine Varanasist Indias (staarjumalus Ganeši pildiga, see on see kuulus londiga tüüp). Supertänud Liisule ja Triinule (tagantjärele ka veel Kaiele, õigel ajal läks meelest, kirja ja filmide ja muusika eest) kes mu üleskutset kuulda võtsid ja mulle stuffi saatsid. Ja see tähtis teade on selline, et süües kasvab isu. Seega saatke veel! :)
Ørneveien 56-116, 9015, Tromso, Norge.
Teie,
Tanel :)
