29. august 2008

Algab Eclectica

Kui te veel ei tea, siis käes on jälle see aeg.
http://dart.ee/eclectica2008/

9. august 2008

Onu Tank



Ma sain onuks! Eile, 888-päeva õhtul kell 23:54 sündis väike tavaline ime: siia ilma tuli minu venna ja tema naise armastusest alguse saanud uus inimene. Tüdruk tuli suure pauguga, olümpiamängude avatseremoonia ja Lõuna-Osseetia sõja alguse päeval. Nagu röövlitütar Ronja, kelle sündimise ööl välk röövlilossi pooleks lõi, kui te mäletate :)
Raekoja platsis avasin vahuveini nii kõva pauguga, et kork lendas "Suudlevate tudengite" katusele. See laps saab veel suuri asju tegema!

8. august 2008

Orüks ja Ruik


Olen pikka aega püüdnud endas kultiveerida leppimist kaduvusega. On see siis budismi mõjul (millest ma tean küll vähe) või lihtsalt, aga püüan näha vananemise, unustamise, lagunemise ja hävinemise taga asjade loomulikku ringkäiku, teerajamist uuele. Ka endast püüan mitte liiga kinni hoida, selle asemel püüan mõista, et ma ei ole mingi omaette subjekt või entiteet, vaid osake Universumist ja selle ringkäigust. Seega ma kuulun taaskäitlemisse maailma hapniku-, süsiniku-, vaimuenergia-, ja milleiganesveelringluses, nagu ka kõik muu siin maailmas.

Kui ma tahan illustratsiooni sellele, et inimene ei ole mingi püsiv nähtus, vaatan youtube-ist mingi tüübi kuute aastat 90-s sekundis, või muid sellesarnaseid videosid. Ja see kõik töötab. Arvasin, et olen leppimise juba leidnud. Ma ei masendu sellest, et ma vananen ja varsti suren. Ega sellest, et kõik mis ma eksamiks pähe ajasin, on nüüdseks jälle meelest läinud. Ega sellest, et inimsuhe, mis tähendas kunagi peaaegu tervet maailma, on nüüd tähtsusetu. See kõik on Universumi loomulik ringkäik. Jaaniiedasi.

Aga siis tuleb üks autor (Margaret Atwood) ja kirjutab ühe raamatu (Orüks ja Ruik). Selles raamatus ta kirjeldab kaduvust ehedalt ja hingeminevalt. See raamat on tehniliselt hea, see mähib kaduvuse kirjanduslikult paeluvasse süžeesse, psühholoogiliselt usutavatesse karakteritesse ja virutab sellega sulle lagipähe.

Kaduvust immitseb raamatu settingust, sest settinguks on postapokalüptiline maailm. Kaduvust voolab kosena peategelase lapsepõlve- ja noorusajameenutustest, mil maailm veel funktsioneeris. Ja kontrastist nende kahe maailma vahel.

Lõpuks hakkab kaduvust sümboliseerima ka ühe kõrvaltegelase ebainimlikult tundetu ja ratsionaalne maailmapilt (kunst, usk ja armumine on tõelised vaid sedavõrd, kuivõrd nad muudavad inimese biokeemiat, jne). Sest kuidas veel saaks kaduda kõik kogemuslikult oluline ja tähendusrikas, kui mitte ratsionaalsetesse mõttekäikudesse hajumise teel?

Ja kaduvus kukub sulle tellistkivina pähe peategelase enda-mitte-leidmise näol, aina vananemise ja sihitult ringitõmblemise näol. Fakt, et inimkond lõpuks hukkub mingi õudsa haiguse läbi, on vist juba lihtsalt peategelase allakäigu manifestatsioon.

Mõistagi oli see kõik vaid minu nägemus. Aga kui soovite raamatut, mis on paari-kolme õhtuga läbitav, mis teeks teile pai, annaks lõuahaagi ja seejärel jätaks teid segaduses enda ette vahtima, siis "Orüks ja Ruik" on üks paganama hea valik.
(Tänud, Andra!)

1. august 2008

Kuidas osad mõtlevad asju väga keeruliseks

Üks vana lugu.

Ta võttis sigaretist sügava mahvi. Ta toetab seljaga vastu ööklubi seina. Vastu välisseina, sest me seisame ööklubi juures tänaval. On oktoober. Ta naeratab hurmavalt. Ma ütlesin talle enne, sees, et mul on oma tüdruk kodus ootamas. Ja ikka ta naeratab mulle hurmavalt. See hurm häirib mind. Mitte sellepärast, et ma tunneks mingit kiusatust. Kuigi ma tunnen kiusatust. Aga mitte sellepärast ei häiri see mind. Vaid sellepärast, et ma kardan talle haiget teha, sellega, et ma tema hurmale järele ei anna. Ma kirun ennast mõttes selle eest, et lasin flirdil nii kaugele minna. Samas patsutan ennast mõttes õlale, et tubli töö, mees. Siin, sinule hurmavalt naeratamas, on beib keda nii mõnedki silmapaarid ööklubis piidlesid. Ega ma pime ei ole, ma panin seda tähele. Ja ma isegi piidleks teda, noh okei, piidlengi tegelikult.

Aga ma mõtlen, et ma ei ole ju lantimise pärast siin. Ma ei tulnud siia ööklubisse selleks. Ma tulin lihtsalt korraks. Koos sõpradega. Mul pole isegi eriti raha kaasas, sõbrad ostsid mulle pileti. Mu oma tüdruk magab kodus, sest ta on päev läbi tööd teinud ja homme hommikul vara läheb jälle tööle. Ma tulin lihtsalt, niisama. Ja nüüd ma seisan siin, ja tema seisab ka siin ja naeratab hurmavalt.

Ma ei saa aru mida ta sellega mõtleb. Kas see hurm on lihtsalt tema loomulik olek, või ta teeb seda hurma ikkagi selleks, et mind kuidagi ära vedada, enda poole? Äkki ta arvab, et minu jutt, et mul on kodus tüdruk ootamas oli niisama mingi udu. Et ma mängin mingit raskesti kättesaadavat? Või ta arvab, et see on tõsi, aga ma ei kavatse oma tüdrukule truu olla ja ta tahabki mind ainult korraks enda poole? Ehk ma käin tema poolt läbi, olen seal lihtsalt tunnikese-paar ja siis lähen edasi. Koju. Sest kõik ju teevad nii.

Või äkki ma kujutan seda kõike üldse ette? Äkki tal pole minust sooja ega külma? Äkki ta lihtsalt tantsis minuga õhtu otsa, ja vestles, veetis aega, ja pani niisama käe mitmel korral minu ümber. Ja ta tuli minuga koos välja ja seisab siin nüüd hetke, teeb ühe suitsu ja läheb siis koju?

Aga äkki need naised töötavadki niimoodi? Ta arvab, et veetis minuga õhtu tantsides ja vesteldes lihtsalt sellepärast, et ma olin huvitav. Ja nüüd ta mõtleb, et ta hakkab kohe kodu poole minema. Aga kui ma nüüd mingi osava nipiga tal ümber kinni võtaks ja suudleks, siis ta tuleks kaasa ja suudleks mind vastu, või kui ma teda lihtsalt jõuga haaraks ja vastu seina suruks, siis ta alluks mulle. Ja tunneks minu vastu tundeid. Oleks minu jaoks soe ja märg. Ja kui ma seda ei tee, siis ta ei tunne neid tundeid ja ei ole soe ja märg?

Ja võibolla ta tunneb minu vastu sooje tundeid, ta tahaks sügaval sisimas mind endale, kuid on juba eos alla andnud, sest ma ütlesin, et mul on kodus tüdruk ootamas. Ja võibolla tal on praegu valus ja kahju, ta mõtleb sellest, kuidas ta oleks minu pärast paljuga nõus, aga kuidas ta on hiljaks jäänud. Võibolla ma peaksin teda lohutama?

Ta võtab uue sügava mahvi. Ta ei näe välja eriti kurb. Ma ütlesin midagi naljakat, mille peale ta mulle naeratab. See võib muidugi olla mask. Ma vaatan talle sügavale silma, et näha seal tema tõelisi tundeid. Ma näen seal seda valget osa silmast, mis on igal inimesel, aga seda tumedat keskmist osa, mis on tunnete indikaator, seda ma tänavalambi valguses õieti ei näe. Ma mõtlen, et isegi kui ta on kurb, siis kas ma peaksin teda lohutama? Äkki ta hakkab sellest veel tugevamaid tundeid tundma minu vastu, kui ta tajub et ma olen hell ja hooliv? Äkki ma peaks hoopis mängima tõelist rõveauku, ütlema talle midagi solvavat ja kaduma? Aga kas see oleks piisavalt usutav? Ma olen ju jätnud mulje, et ta tõesti meeldib mulle. Sest noh, ta ju tõesti meeldib mulle. Äkki ma peaks tegema mingi teatraalse lähenemiskatse, mis on piisavalt taktitundetu ja jõuetu, et panna teda seda tõrjuma, ja äkki ma peaks siis ütlema midagi solvavat ja kaduma? Siis oleks tal ju kergem, kui ta näeks et ma olen tõeline rõveauk? Või äkki ta kaotaks siis viimase usalduse enda vastu, sest tal tekkisid õhtu jooksul tunded mingi tüübi vastu, kes lõpuks osutus selliseks vastikuseks nagu mina? Jube keeruline.
"Noh, tšau siis," ütles ta, naeratas ja lahkus. Lihtsalt niisama.
Ma seisan veel veidi ööklubi ukse ees, üksinda, ja mõtlen et mida see nüüd siis tähendas.