4. oktoober 2012

Ma olen jälle mõtlik

Bergeni linnaraamatukogus oli täna tuletõrjehäire. Akna taga ladistas vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis olid inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja lugesid kes mida, kui järsku hakkas kõlama kõrvadele valus kellahelin. Ärevad pilgud ristlesid ruumis ringi, kõik vaatasid kõiki teisi ja ootasid, et keegi midagi teeks, kuni raamatukogutädi uksele tuli ja kõigil väljuda käskis. Kui olin läpaka ja muud asjad kokku pakkinud, vihmamantli selga ajanud ja koridori liikunud, olid seal juba raamatukogutädid ja -onud punased vestid selga ajanud ja moodustanud aheliku, mis kõiki külastajaid sujuvalt ja kiiresti välisukse poole juhatas. Kõik toimus väga asjalikult-õlitatult, ning paari minutiga oli maja tühi.

Seisin koos teistega natuke aega vihma käes üle tee muruplatsil, kuhu paar punavesti liiklust kinni pannes meid kõiki juhatasid ja mis oli ilmselt evakuatsiooni-kogunemispunkt, aga siis läksin raudteejaama kioskist omale tasuta kohvi häkkima. Üle õla nägin veel üht punases vestis meest, kes hakkas just rahvahulga poole pöörduma. Ma teadsin juba, mida ta rääkima hakkab. Ütleb, et tegu oli õppusega ja kõik on korras ja et me tahtsime lihtsalt proovida. Siin Norras võetakse selliseid asju väga tõsiselt. Ja ükski nägu vihma käes seisvas rahvahulgas ei olnud viril.

Tasuta kohvi häkkimine Narveseni kioskist käib nii, et ostad suure topsi, millesse tuleb masinast lasta kaks tavalist kohviportsjonit. Kui kahe cappucino asemel aga lasta topsi sisse üks espresso ja üks cappucino, siis jääb tops pooltühjaks, sest espresso on kange, aga koguselt väike. Kioskimüüja peab sind siis algajaks amatööriks, kes on vaid ühe kohviportsjoni topsi sisse lasknud, käsib sul tagasi masina juurde minna ja veel korra nuppu vajutada, teadmata, et sa oled tegelikult juba edasijõudnud häkker. Tulebki minna tagasi masina juurde ja, nagu kästud, lasta oma topsi sisse lisaks kahele tasulisele veel üks, kolmas ja tasuta, kohv.

Tagasi raamatukogu poole jalutades ja seda kohvi käega vihma eest varjates läksidki mõtted igapäevatoimetuste juurest lendu ja tõusid kuhugi Bergeni ümbruse mäekülgedele, kus hallid vihmapilved aegamööda kuusesaludes rebenesid ja miljon pisikest niiskusepiiska puuokastes ja alustaimestikus tilk tilga haaval omavahel ühinedes väikesi nirekesi moodustasid, mis omakorda ojadeks ühinenuna alla linna ja fjordi poole voolama hakkasid. Sealt ülevalt oli vaade lausa hingemattev, kuigi ma seda ei näinud vaid ainult kujutlesin, ja nii hakkasingi mõtlema ühe hetke peale, mis oli aset leidnud nädal-poolteist tagasi Eestis, kaitseväe polügoonil Tapa lähedal.

Sest mul oli tunne, et mida rohkem ma elan maailmas, kus teatud järjekorras teatud nuppe vajutades ja teatud kohtades teatud moega seistes on võimalik omale õhust tasuta asju võluda, maailmas kus tuleleegi lõikava valu või suitsu sisse lämbumise paanika asemel tabab mind vaid kellahelin ja punases vestis tädi (ja seegi on õppus), seda rohkem jään ma ilma millestki, mis on päris, millestki, millest me kõik pärineme ja mida me unustada ei tohiks. Selles mõttes sobis see hetk seal Tapa polügoonil väga hästi. Sest see hetk oli täis PÄRIS elamust ja PÄRIS kogemust. Me olime oma kompaniiga õppusel, käimas oli vastase kaugtule imitatsioon, minu ümber lõhkesid laengud, õhk oli täis tuld ja mulda ning ma lamasin kaevikupõhjas ja vääksusin hirmust.

On hetki, mis näivad kestvat väga pikalt, hetki mis muudavad meid, ja mille käigus on võimalik palju õppida. Ma arvasin, et olin selle päeva jooksul juba palju õppinud. Olime harjutanud kuulipilduja käsitsemist, laadimist ja tühjakslaadimist, tõrgete eemaldamist, positsioonile liikumist ja taandumist, käsuahelat ja ettekandeid jao sees. Aga päeva tähtsaim õppetund oli veel ees. Kui peale mitmendat proovi kõik juba enam-vähem hästi välja tuli, muutusin ma hooletuks ja lasin enda sees idanema hakata illusioonil, et ma oskan seda. Illusioonil, et ma tean, mida ma teen. Illusioonil, et ma olen selles hea. Minu õppetund seisneski selle illusiooni purustamises. Me andsime koos paarilisega kuulipildujast tuld. Üks söötis linti ette, timmis sihikut ja vahetas vajadusel vintrauda, teine kõmmutas laskesektoris tõusvate ja langevate sihtmärkide pihta. Mul oli kõik hästi - laskasend hea, relv töötas, väsimust polnud, adrenaliini aga küllaga. Paariline läks laskemoona juurde tooma ja ma jäin hetkeks laskepesasse üksi. Ja täpselt siis algaski minu õppetund.

Esimese plahvatuse ajal seisin ehmatusest nõutult, ühegi mõtteta, käed ripakil, nagu loll. Kõik eelnev oli pühitud, püüdsin ainult vankuval maapinnal ja õmblusmasina kombel taguva pulsiga tasakaalu säilitada. Teise plahvatuse ajal kukkusin kui niidetult kaevikupõhja ja mu kurgust pääses välja mingi "väääoooeeeehhhhh". Edasine on kõik udune. Ma olin näoli kaevikupõhjas ja mu maailmas polnud enam midagi muud peale mu silme ees tantsivate liivaterade. Ja nende kohutavate kõmakate. Ja selle musta lima, mis oli mu jäsemed maapinna külge kinni kleepinud ja milles ma tundsin ära oma merepõhjahirmu Tallinna lahest. Ja selle haleda halina, mille olemasolu ma alguses ei märganudki, siis aga ei saanud aru, kust see tuleb ja seejärel avastasin imestusega, et ma teen seda ise. Ma ei tea, kui kaua see tegelikult kestis. Millal plahvatused lakkasid, mu paariline tagasi jõudis, ma püsti tõusin ja sihtmärkide pihta tule andmist jätkasin. Ilmselt oli see paarkümmend sekundit kuni minut.

See paarkümmend sekundit kuni minut aitas purustada illusiooni, et ma võin olla mingiski mõttes hea võitleja, kuidagi hästi treenitud või valmis sõjaelamusteks. Ma võin osata käsitseda kuulipildujat ja tegutseda hästi jao ja rühma koosseisus, aga ma ei saa kindlasti kunagi valmis olla selleks, et minu ümber õhus lendab surm. Mulle õpetati, et maailm minu ümber võib mind neelata iga hetk, kui ta vaid tahab. Mulle õpetati alandlikkust ja tuletati meelde, et ma ei ole kuidagi eraldiseisev olend, et mul ei ole mingit omaette olemust. Budistid nimetavad seda ego-illusiooniks. Mu ego-illusioon lasti nende lõhkelaengutega tükkideks ja ma olen selle eest tänulik.

Praegu istun taasavatud raamatukogus. Akna taga ladistab vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis on inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja loevad kes mida. Siin ei ole plahvatusi. Isegi tulekahju ei ole, see oli vaid õppus. Aga ma olen käinud kohas, kus on, ja õppinud sellest midagi. Mu mõtted tulevad kõrgelt mäeküljelt alla tagasi siia ja ma asun jälle tööd tegema.