Otsingud

Andrateede eeskujul vaatasin veidi oma blogi statte. Selgub et 11 korda on minu blogisse jõutud google otsinguga "ja see, et see kõik olemas on". Kes see oli? Ja miks 11 korda? :)
Ja see inimene võiks ka end näidata, kes otsis mu blogist sõnu "amööb tartu".

Cash out

Et ma olen töötu, ostsin kasiinodest ja pankadest sularaha väljavõtmise vahendi juba igaks juhuks ära. Pärastpoole pole võib-olla enam raha.

Revolutsioon

Lihtsalt tuli tahtmine teile sellist lugu lasta. :)

Tšau, pläsku!

Lahkusin täna Playtechist, firmast kus ma töötasin viimased 8 aastat. Nägin selle ajaga, kuidas pisikeses 50 ruuduses kontoris paiknevast 9 töötajaga asjandusest kasvas ülemaailmne kombinaat millel on filiaalid viies või kuues riigis, börsiväärtust 13 miljardit krooni (praeguse börsisurutise seisus) ja ainuüksi Eestis vist oma 400 töötajat. What a trip, eh? Kuuldavast palkab Playtech jälle uusi töötajaid juurde, niiet annan oma arvutitrooni üle järgmisele.

Aga lisaks palgatööle otsustasin maha jätta veel ühe kahjuliku harjumuse. Nimelt joomise. Mõlemad on ajule nüristavad ja pärsivad loovat mõtlemist. Mõlemad algavad pläskust.

Mu pangaarvel on praegu 700 krooni. Aga kodus on veel veidi süüa ja jube hea on olla.

Väike maailm ja suur inimene selle sees

Mumbais on raudteejaam, mida vanasti kutsuti Victoria Terminuseks, nüüd aga Chhatrapati Shivaji Terminuseks. See on tohutu, kümne Balti jaama suurune transpordisõlm. Selles jaamas sebib pidevalt tuhandeid inimesi, tuhanded kastitud kerjuseperekonnad pikutavad põrandal, reisijad istuvad ja ootavad oma rongi, rikšajuhid otsivad kliente. Vähem kui aasta tagasi seisin ma keset seda raudteejaama, käed kõrval rippumas ja imestasin suu ammuli kogu selle sebimise üle. Veidi hiljem ma muretsesin pakihoidu antud seljakoti turvalisuse pärast. Veel natukese aja pärast tundsin ärevust eelseisva öise rongisõidu pärast. Ma sõin, jõin, hingasin, rääkisin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin seal. Tegin seal inimeseks olemise asju, koos hindude, moslemite, kristlaste, sikhide, džainistide, budistide ja ateistidega minu ümber.

Nüüd aga, vähem kui nädal tagasi sisenesid sinna raudteejaama kaks meest, kes avasid rahvamassi pihta Kalašnikovidest tule ja pildusid granaate. Kokku toimus kolme päeva jooksul selles linnas kümme terroriintsidenti: tulistamisi ja pommiplahvatusi. Surma sai veidi vähem kui 200 inimest. Taj Mahali hotellis peeti maha korralik sõda terroristide ja India eriüksuste vahel, hoiti pantvangis kümneid inimesi ja plahvatas vähemalt kuus pommi. Selle hotelli eest ma kõndisin tookord mööda. Mind peatas üks turistidest elatuv kerjuspreester, kes sidus mu käe ümber mingi paela, küsis raha ja pobises mingi loitsu.

See pael on mul siiani ümber käe. Ma püüan arvata, et kas ka see kerjus veel oma igapäevast turistide koorimise tööd teeb, või läks ta ära oma jumala juurde.

Ja siis ma mõtlen, et inimene peab olema üks paganama suur loom, kui tema sisse mahub korraga armastus ja soov lapsi saada, ning samas ka soov tulistada automaadist juhuslike inimeste pihta.

Ja veel mõtlen ma, et maailm on geograafilises mõttes väga väikseks jäänud, kui Tartu tudengi südame panevad kokku tõmbuma terroriaktid Mumbais.

(India reisikiri, India fotod)

Protsendipunkt

Viimasel ajal on hakanud levima väljend "protsendipunkt". Seoses kõiksugu majandusuudiste ja muu taolisega alati miski kukub või langeb nii ja niipalju "protsendipunkti". Kas keegi oskab seletada, kust kohast see väljend võetud on? Miks seda "punkti" sinna vaja on? Miks ei räägita "mu loeng algab 20 minutipunkti pärast", ei osteta poest "250 grammipunkti ühepajatoitu" või ei saada palka "9000 kroonipunkti"? Mida on protsendid meile teinud, et me neile seda "punkti" sappa peame toppima?

Detsembrikuumus

Loodetavasti on kõik, kes kavatsesid vaatama minna, selle filmi juba ära näinud, seega ma ei riku kellegi filmielamust sellest kirjutades. Kui sa siiski tahad veel vaatama minna, siis kiirusta, sest Ekraanis oli peale meie veel umbes 6 vaatajat ja nii tühja saaliga filmi vist enam kaua ei näidata (asi võib olla muidugi ka selles, et Tasku uus arusaamatu nimega kobarkino imeb kõik vaatajad endasse ja Ekraan ongi nüüd kogu aeg tühi).

Ma ei ütle seda tavalist „päris head“ või „suht jama“, mis kinosaalist väljudes enamasti üle huulte ronib. Minu käest pole mõtet seda ka küsida. Mulle meeldivad kõik Eesti filmid. „Taarka“ meeldis, „Mina olin siin“ meeldis, isegi „Tuulepealne maa“ meeldib. Löö või maha. Meeldivad. Kindlasi on määravateks teguriteks „eesti“ ja „oma“. Peruu või Läti sarnased filmid mind kindlasti absoluutselt ei paeluks.

Aga filmist endast. Kindlasti oli põhitähelepanu pööratud märulile. Kasutamata oli jäetud palju tegelaste sisemisi dramaatikaid, ka ajaloolist tausta jne. Ilmselt polnud kavas teha suurte kunstiliste ega psühholoogiliste ambitsioonidega filmi, vaid üks korralik kvaliteetne märul. Selle peale mõeldes avastasin, et „märul“ kõlab juba ette halvasti, kuigi märulifilm võib tegelikult ju olla hea. Märul, action, romantiline draama – on teatud žanrid mis on lihtsalt ära rikutud. Nagu Naked Gun rikkus igavaseks absurdiparoodia – mäletate näiteks Top Secretit – HEAD paroodiafilmi, mis tehti enne žanri rikkumist?

Aga filmi juurde tagasi. Märul oli tõesti hea. Kindlasti seetõttu, et märulis osalevad tegelased läksid mulle korda, ma suhestusin nendega ja hoolisin nendest kui minu kaasmaalastest. Tegemist ei olnud duelliga cooli neegerkurjategija ja karmikäelise karismaatilise politseiinspektori vahel. Ega ei päästetud ka planeet Maad hävingust. Ei olnud Bondi, ei Will Smithi ega Bruce Willist. Ent oli action. Kummaline, kas pole. Action ilma nende ikoonideta. Ja ilma ka actionfilmides peaaegu žanritunnuseks saanud klišeede, liialduste ja "lõpukollideta"*.

Selle eest oli (küll veidi poogitud, ent naljakas murdes kõnelev) kindral Põdder (kes oli peaaegu terve filmi kestel muide purjus – kas pole kodune?), kena naabripoiss Rõuk oma veidi lapsemeelse prutaga, tore eestimeelne venelane jne. Ja taustaks Tallinna tänavad. Kokku sai selline äge Eesti moodi kartulimärul. Ja ma ei mõtle seda halvasti. Vastupidi – tõeliselt hinge läks.

-------------------

* Lõpukoll on filmi viimane, otsustav vastane, kes enamasti astub peategelase vastu kuskil visuaalselt paeluvas asukohas ja kelle alistamiseks peab peategelane leidma mingi suure sisemise tõe, ületama lapsepõlvest saadik teda valitsenud hirmu või muutuma muul moel kõvasti paremaks inimeseks.

Poeetiline politsei!

Päeva parima uudise toob meieni Postimees: http://www.postimees.ee/?id=44709

Labas!

Et ma olen nüüd kaks korda järjest Leedus käinud, siis olen ära õppinud mingi koguse leedukeelseid väljendeid. Tegin neist nimekirja, ja panin siia kirja, iseenda jaoks, et oleks kust enne järgmist Leedu reisi vaadata (kirjapildi õigsuses pole ma sugugi kindel). Tervitused lähevad Arlisele, kes minuga koos Leedu teatud aspekte fännib.

Esiteks, standardfraasid:
Tere (labas), aitäh (aciu), ma ei räägi leedu keelt (aš nekalbu lietuvieškai), ma ei saa aru leedu keelest (aš nesupprentu lietuvieškai), terviseks (i sveikata), palun arve (prošu saskaita).

Teiseks, liiklemist puudutav:
bussijaam (autobusu stotis), raudteejaam (geležinkelio stotis), tänav (gatve), vasak (kaire), parem (dešine), baar (baras), kohv (kava), kohvik (kavine).

Kolmandaks, varia:
Ma armastan sind (aš miyli tu). Ikka võib ju vaja minna. Onju, Arlis!
Ma armastan moosi (aš miylu uogiene). Seda oletatavasti ei lähe vaja. :)
Raudse hundi tänav (Geležino Vilko gatve). Kui Rooma linnal on Romuluse, Remuse ja emahundi legend, siis Vilniusel on Gedyminase ja rauast hundi legend. Mis meil on? Ülemiste hallvanake? Tartu vaim? Igav. Vaat karujõuga suurvürst ja rauast hunt, see on juba midagi.

Ja lõpetuseks üks täiesti kasutu väljend: "Swedbank" - naujas "Hansabanko" vardas. Nüüd siis teate.

Liiga palju raamatuid

Järgnev info on täiesti kasutu.
Lugesin kokku raamatud, mis mul hetkel pooleli on.
Kaido Kama - "Ümbreilma reisikirä" - pole augustist saadik ridagi lugenud. Võrokeelne, seetõttu edeneb aeglaselt.
Marquez - "Sada aastat üksildust" - pikaks ja igavaks kiskunud. Selle arvamuse eest saab peksa, ma tean. Aga ikkagi.
Liis Kängsepp - "Minu Argentiina" - lihtne lugemine, edeneb ruttu, aga kahjuks ei asu minu elamises, vaid kohas kus ma aegajalt külas käin.
Thomas Kuhn - "Teadusrevolutsioonide struktuur" - alustasin kolmandat korda Lootuses, et seekord jõuan üle poole.
Ja tegelikult hoidsin korraks käes Ülo Matteuse "Läheb ega peatu" ja tahaks hoopis seda alustada.
See on nagu teleka vaatamine pidevalt kanaleid plõksides. Kuradi infoajastu.

Serbia dinaare, anyone?

Koristasin jälle oma korterit ja leidsin pooleteise aasta tagusest reisist üle jäänud 1429 Serbia dinaari. Neid Eestis kuskil vahetada ei saa, nii et mul pole nendega midagi peale hakata. Kui kellelgi on lähiajal Serbiasse asja, siis võib minu käest võtta. Nad on väärt u. 290 eek, aga motivatsiooni tekitamiseks annan ära tasuta.

Helista tel 52 161 52.

Ulme tõlkimisest

Tõlgin parajasti Bruce Sterling'i "Swarmi". Kuna see mult telliti, siis on kirjastusel Fantaasia ilmselt varsti ilmumas mingi kogu kus see novell sees on. Niiet jälgige reklaami ja ostke siis hästi palju.

UIme tõlkimine on huvitav, sest võimaldab kõiki ulmeklišeesid vaadata täiesti uue pilgu alt. Iga ulmefänn teab, et ulmes ehk science fictionis on science enamasti tunduvalt parem kui fiction - ehk siis, kirjanduslikus mõttes on ulmeraamatud enamasti kehvad, aga selle teeb tasa see science'ilikult paeluv pool. Sest olgem ausad, kirjanduslikult, puht draama mõttes, ei ole kuigi originaalne ega haarav see, et mõni järjekordne peategelane sureb kuskil dimensioonideülese amööbi kulendite vahel vaakumenergia kvarkšokki või asteroidist õõnestatud kosmosesipelgate pesa keskmes hiiglaslikus munemiskambris, neuroloogilised funktsioonid kaaperdatud kosmilise emasipelga poolt. Lugejale on see tüütu, aga tõlkijale avaneb siin alati mõni uus ja huvitav probleemideväli. Näiteks, kas peategelane ja kosmiline emasipelgas enne kulminatsiooni (ja neuroloogiliste funktsioonide kaaperdamist) toimuvas dialoogis teietavad või sinatavad teineteist? Sest originaaltekstis kasutatav "you" võib tähendada nii üht kui teist. Tavalugejana ei tulekski selle peale, et kangelasliku agendi ja kosmilise emasipelga vahelist dialoogi jälgides tuleks tähelepanu pöörata ka formaalsuseastmele, eks ole?
Või teine näide. Võimas tähelaev künnab vööriga kosmost. Laeval on üks inimesest reisija ja rõvedatest sisalikolenditest koosnev meeskond, kelle kohta autor kasutab terminit "alien". Kuidas seda sõna eestlasele edasi anda? "Tulnukas" pole sobiv, sest mõlemad, nii inimene kui rõvesisalikud on ühtmoodi "tulnud" antud situatsiooni, inimene isegi rohkem sest tegu on rõvesisalike laevaga.
Annab täiesti uue mõõtme vanadele, äraleierdatud lugudele, kas pole?

Hügieeniline luulepulk

"Mis sa teed?"
"Teed."
"Ahah, tee tee."

Muud polnudki öelda.

Ole alandlik

Sain järjekordse õppetunni intentsionaalse mateeria osas. Mul olid kaks asja tükk aega juba kadunud: üks dvd ja üks mälupulk. Otsustasin asjad kontrolli alla võtta ja need üles otsida. Otsisin siis. Vähemalt pool tundi mööda tervet korterit. Lõpuks andsin alla. Ei ole noh. Ju olen kellelegi andnud või kuhugi kaotanud.
Ja siis ma nägin neid. Nad olid keset lauda. Kõrvuti.
Materiaalsed objektid näitasid mulle, kes on siin majas peremees.
Teie olete peremehed, lugupeetud materiaalsed objektid. Palun ärge lööge mind kapinurgaga ega ärge minge kõige ebasobivamal hetkel katki.

Imeilm!

Täna avastasin oma köögi põrandalt imeliku punaka laigu. Uurisin nii ja naapidi, lõpuks selgus: akna taga kasvav vahtrapuu on nii punaseks muutunud, et sinna peale paistev kuldne sügispäike tekitas mu kööki punast värvi päikeselaigu!
Imeline ilm!

Veel üks algus

Alles praegu, 31-aastasena, jõudsin ma raamatuni „Sada aastat üksildust“. Ma olen alles veerandi peal, niiet olemuseni pole veel jõudnud. Aga algus on sellel raamatul väga hea. Ja hea algus on raamatu puhul väga tähtis, nagu ma mainisin ühes oma eelnevas sissekandes.

Nüüd siis nautige:

Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.

Kohe avatakse kruvikeerajaga lugejas mitu luuki: hispaaniapärase nimega kolonel mahalaskjate rivi ees – see oleks nagu viide mingile Hispaania või Ladina-Ameerika kodusõjale. Kauge õhtupoolik aga on tripp tagasi lapsepõlve. Ja kaks asja kokku panduna – mingis kodusõjas valel pool võitlemise eest surma mõistetud kolonel meenutab mahalaskjate rivi ees ühte kauget õhtut oma lapsepõlvest. Tekitab ju tahet kaasa elada?

Järgmine lause algab: „Tol ajal...“ Jah, tõepoolest, edasi lugedes saamegi teada koloneli lapsepõlvest, tema kodukülast ja ka sellest, miks ta sel hetkel mahalaskjate rivi ees seisis.

Kas hukkamine ka tegelikult aset leidis, või päästis koloneli viimasel hetkel mingi ime, sellest peate aga juba ise lugema. Sest ka mina ei tea veel seda :)

1:51:14

Pealkirjas toodud numbrijada tähistab minu tulemust SEB Tallinna Sügisjooksul. See on aeg, millega ma läbisin 21,1 km distantsi. Ise olen päris rahul, arvestades et ma pole mingi sportlane. Arvestades ka seda, et ma ei jooksnud endal hinge seest välja, vaid lontsisin enda jaoks suht rahulikus tempos. Ülitore üritus oli, hoopis midagi muud, kui üksinda maantee ääres või metsas ringi joosta (mis on ka tore, aga teistmoodi).
Füüsilise pingutuse, rütmiliste jooksmisliigutuste ja Runner's High seisukorras tekib teatud meditatiivne või teispoolne seisund, millega iga pikamaajooksja tuttav on. Kõik enda ümber hakkab tunduma kuidagi nagu filmis ja mina ise filmitegelasena. Peda maja nurgal jubedat träänsi mängiv DJ, joogipunktide neiud, jooksjatega patsi lööv jänesekostüümis mees ja isegi need kaks saunatünni, mis jooksuraja äärde olid veetud ja bikiinides beibedega täidetud (patta pandud ilu, ütles Andra) - need kõik olid stseenid ja tegelased mingist filmist. Ja vahepeal, õhuks tiheda süžee vahele, näidatakse avaraid merevaateid Pirital või tühje vanalinna tänavaid, kus pole mitte midagi peale üksikute neoonvestides rajakorraldajate ja kaasjooksjate ähkimise.
Oli väga hea film. Tänud korraldajatele.

Algab Eclectica

Kui te veel ei tea, siis käes on jälle see aeg.
http://dart.ee/eclectica2008/

Onu Tank

Ma sain onuks! Eile, 888-päeva õhtul kell 23:54 sündis väike tavaline ime: siia ilma tuli minu venna ja tema naise armastusest alguse saanud uus inimene. Tüdruk tuli suure pauguga, olümpiamängude avatseremoonia ja Lõuna-Osseetia sõja alguse päeval. Nagu röövlitütar Ronja, kelle sündimise ööl välk röövlilossi pooleks lõi, kui te mäletate :)
Raekoja platsis avasin vahuveini nii kõva pauguga, et kork lendas "Suudlevate tudengite" katusele. See laps saab veel suuri asju tegema!

Orüks ja Ruik

Olen pikka aega püüdnud endas kultiveerida leppimist kaduvusega. On see siis budismi mõjul (millest ma tean küll vähe) või lihtsalt, aga püüan näha vananemise, unustamise, lagunemise ja hävinemise taga asjade loomulikku ringkäiku, teerajamist uuele. Ka endast püüan mitte liiga kinni hoida, selle asemel püüan mõista, et ma ei ole mingi omaette subjekt või entiteet, vaid osake Universumist ja selle ringkäigust. Seega ma kuulun taaskäitlemisse maailma hapniku-, süsiniku-, vaimuenergia-, ja milleiganesveelringluses, nagu ka kõik muu siin maailmas.

Kui ma tahan illustratsiooni sellele, et inimene ei ole mingi püsiv nähtus, vaatan youtube-ist mingi tüübi kuute aastat 90-s sekundis, või muid sellesarnaseid videosid. Ja see kõik töötab. Arvasin, et olen leppimise juba leidnud. Ma ei masendu sellest, et ma vananen ja varsti suren. Ega sellest, et kõik mis ma eksamiks pähe ajasin, on nüüdseks jälle meelest läinud. Ega sellest, et inimsuhe, mis tähendas kunagi peaaegu tervet maailma, on nüüd tähtsusetu. See kõik on Universumi loomulik ringkäik. Jaaniiedasi.

Aga siis tuleb üks autor (Margaret Atwood) ja kirjutab ühe raamatu (Orüks ja Ruik). Selles raamatus ta kirjeldab kaduvust ehedalt ja hingeminevalt. See raamat on tehniliselt hea, see mähib kaduvuse kirjanduslikult paeluvasse süžeesse, psühholoogiliselt usutavatesse karakteritesse ja virutab sellega sulle lagipähe.

Kaduvust immitseb raamatu settingust, sest settinguks on postapokalüptiline maailm. Kaduvust voolab kosena peategelase lapsepõlve- ja noorusajameenutustest, mil maailm veel funktsioneeris. Ja kontrastist nende kahe maailma vahel.

Lõpuks hakkab kaduvust sümboliseerima ka ühe kõrvaltegelase ebainimlikult tundetu ja ratsionaalne maailmapilt (kunst, usk ja armumine on tõelised vaid sedavõrd, kuivõrd nad muudavad inimese biokeemiat, jne). Sest kuidas veel saaks kaduda kõik kogemuslikult oluline ja tähendusrikas, kui mitte ratsionaalsetesse mõttekäikudesse hajumise teel?

Ja kaduvus kukub sulle tellistkivina pähe peategelase enda-mitte-leidmise näol, aina vananemise ja sihitult ringitõmblemise näol. Fakt, et inimkond lõpuks hukkub mingi õudsa haiguse läbi, on vist juba lihtsalt peategelase allakäigu manifestatsioon.

Mõistagi oli see kõik vaid minu nägemus. Aga kui soovite raamatut, mis on paari-kolme õhtuga läbitav, mis teeks teile pai, annaks lõuahaagi ja seejärel jätaks teid segaduses enda ette vahtima, siis "Orüks ja Ruik" on üks paganama hea valik.
(Tänud, Andra!)

Kuidas osad mõtlevad asju väga keeruliseks

Üks vana lugu.

Ta võttis sigaretist sügava mahvi. Ta toetab seljaga vastu ööklubi seina. Vastu välisseina, sest me seisame ööklubi juures tänaval. On oktoober. Ta naeratab hurmavalt. Ma ütlesin talle enne, sees, et mul on oma tüdruk kodus ootamas. Ja ikka ta naeratab mulle hurmavalt. See hurm häirib mind. Mitte sellepärast, et ma tunneks mingit kiusatust. Kuigi ma tunnen kiusatust. Aga mitte sellepärast ei häiri see mind. Vaid sellepärast, et ma kardan talle haiget teha, sellega, et ma tema hurmale järele ei anna. Ma kirun ennast mõttes selle eest, et lasin flirdil nii kaugele minna. Samas patsutan ennast mõttes õlale, et tubli töö, mees. Siin, sinule hurmavalt naeratamas, on beib keda nii mõnedki silmapaarid ööklubis piidlesid. Ega ma pime ei ole, ma panin seda tähele. Ja ma isegi piidleks teda, noh okei, piidlengi tegelikult.

Aga ma mõtlen, et ma ei ole ju lantimise pärast siin. Ma ei tulnud siia ööklubisse selleks. Ma tulin lihtsalt korraks. Koos sõpradega. Mul pole isegi eriti raha kaasas, sõbrad ostsid mulle pileti. Mu oma tüdruk magab kodus, sest ta on päev läbi tööd teinud ja homme hommikul vara läheb jälle tööle. Ma tulin lihtsalt, niisama. Ja nüüd ma seisan siin, ja tema seisab ka siin ja naeratab hurmavalt.

Ma ei saa aru mida ta sellega mõtleb. Kas see hurm on lihtsalt tema loomulik olek, või ta teeb seda hurma ikkagi selleks, et mind kuidagi ära vedada, enda poole? Äkki ta arvab, et minu jutt, et mul on kodus tüdruk ootamas oli niisama mingi udu. Et ma mängin mingit raskesti kättesaadavat? Või ta arvab, et see on tõsi, aga ma ei kavatse oma tüdrukule truu olla ja ta tahabki mind ainult korraks enda poole? Ehk ma käin tema poolt läbi, olen seal lihtsalt tunnikese-paar ja siis lähen edasi. Koju. Sest kõik ju teevad nii.

Või äkki ma kujutan seda kõike üldse ette? Äkki tal pole minust sooja ega külma? Äkki ta lihtsalt tantsis minuga õhtu otsa, ja vestles, veetis aega, ja pani niisama käe mitmel korral minu ümber. Ja ta tuli minuga koos välja ja seisab siin nüüd hetke, teeb ühe suitsu ja läheb siis koju?

Aga äkki need naised töötavadki niimoodi? Ta arvab, et veetis minuga õhtu tantsides ja vesteldes lihtsalt sellepärast, et ma olin huvitav. Ja nüüd ta mõtleb, et ta hakkab kohe kodu poole minema. Aga kui ma nüüd mingi osava nipiga tal ümber kinni võtaks ja suudleks, siis ta tuleks kaasa ja suudleks mind vastu, või kui ma teda lihtsalt jõuga haaraks ja vastu seina suruks, siis ta alluks mulle. Ja tunneks minu vastu tundeid. Oleks minu jaoks soe ja märg. Ja kui ma seda ei tee, siis ta ei tunne neid tundeid ja ei ole soe ja märg?

Ja võibolla ta tunneb minu vastu sooje tundeid, ta tahaks sügaval sisimas mind endale, kuid on juba eos alla andnud, sest ma ütlesin, et mul on kodus tüdruk ootamas. Ja võibolla tal on praegu valus ja kahju, ta mõtleb sellest, kuidas ta oleks minu pärast paljuga nõus, aga kuidas ta on hiljaks jäänud. Võibolla ma peaksin teda lohutama?

Ta võtab uue sügava mahvi. Ta ei näe välja eriti kurb. Ma ütlesin midagi naljakat, mille peale ta mulle naeratab. See võib muidugi olla mask. Ma vaatan talle sügavale silma, et näha seal tema tõelisi tundeid. Ma näen seal seda valget osa silmast, mis on igal inimesel, aga seda tumedat keskmist osa, mis on tunnete indikaator, seda ma tänavalambi valguses õieti ei näe. Ma mõtlen, et isegi kui ta on kurb, siis kas ma peaksin teda lohutama? Äkki ta hakkab sellest veel tugevamaid tundeid tundma minu vastu, kui ta tajub et ma olen hell ja hooliv? Äkki ma peaks hoopis mängima tõelist rõveauku, ütlema talle midagi solvavat ja kaduma? Aga kas see oleks piisavalt usutav? Ma olen ju jätnud mulje, et ta tõesti meeldib mulle. Sest noh, ta ju tõesti meeldib mulle. Äkki ma peaks tegema mingi teatraalse lähenemiskatse, mis on piisavalt taktitundetu ja jõuetu, et panna teda seda tõrjuma, ja äkki ma peaks siis ütlema midagi solvavat ja kaduma? Siis oleks tal ju kergem, kui ta näeks et ma olen tõeline rõveauk? Või äkki ta kaotaks siis viimase usalduse enda vastu, sest tal tekkisid õhtu jooksul tunded mingi tüübi vastu, kes lõpuks osutus selliseks vastikuseks nagu mina? Jube keeruline.
"Noh, tšau siis," ütles ta, naeratas ja lahkus. Lihtsalt niisama.
Ma seisan veel veidi ööklubi ukse ees, üksinda, ja mõtlen et mida see nüüd siis tähendas.

Kuulutus kõikidele minu tuttavatele, kes kannavad tohutusuuri päikeseprille

Lugupeetud tuttavad, kes te kannate tohutusuuri päikeseprille. Mulle pole mõtet tänaval tere öelda, sest ma ei tunne teid ära. Teil on ees tohutusuured päikeseprillid.

Vaindloo vaikus

Vaindloo saar on väga kärarikas koht. Tuule kohin, mere müha ja kajakate läbilõikav kisa on siin pidevad kaaslased. Kuna saar on väga väike, on peaaegu kõikjale kuulda ka tuulegeneraator ja pöörlev radariantenn.
Ometi on Vaindlool väga vaikne. Selle vaikuse juhatab sisse pooleteisetunnine sõit piirivalvekaatril lainetava mere ja mootorimüra sees. See on justkui tutvustus või tester Vaindloo kärarikkasse vaikusse. See võimaldab õppida vahet tegema kärarikka kära ja vaikse kära vahel. Mine kajutisse ja kuula raadiost reklaame või uudistesaateid, või unusta sisse oma mobiiltelefon ja saa siia mere ja taeva üksildusse sobimatuid kõnesid. Nii sa tunned ära kärarikka kära. Kuid mine istu laevatekile ja kuula perioodiliselt lainetesse lõikuvat vööri, või istu Vaindloo saare lõunatippu ja kuula kiviklibuga klõbistavaid laineid. See ongi vaikne kära - pretensioonitu ja lihtsalt olemasolev. See on Vaindloo vaikus.
Vaindloo saarel elab piirivalvekordoni koer, nimega Pavarotti. Karjaloomana tunneb ta suurt vajadust suhelda, kuid saarel on püsivalt vaid kaks inimest. Seetõttu on ta kohutavalt rõõmus sinu saabumise üle, tiirutab sinu ümber, liputab saba ja kargab sinu najale püsti, käpad sinu kõhus. Kuid ta on selle kõige juures täiesti vait. Ta ei niutsu ega ei haugu. Vahest istub ta liikumatult rannakividel ja vaatab vaikses käras rulluvaid laineid. Vaindloo vaimne vaikus on sellesse koerasse imbunud.
Vaindloo pakub horisontaalses mõõtmes tohutut avarust - radaritornist avaneb vaade tohutule merele, kõik Soome lahel liikuvad laevad on kui peo peal. Kuid Vaindloo on suur ka vertikaalselt. Kordoniõuel on kaevumaja, mis sisaldab sügavale mere alla tungivat kaevu. Kas te teadsite, et kaev, mis on rajatud rannikust 30 km kaugusele merre, imepisikesele laiule, annab täiesti puhast põhjavett?
Mina ei oleks osanud seda arvata. Vaindloo nihutas minu sügavamaid kihte, maa geoloogilise aluspõhjani välja. Vaindloo vapustab vaikselt.

Puhkus oli minu võit!

Kõik kohad, mida puhkuse käigus külastasin, algasid v-tähega. V nagu võit!

Veriora
Vergi
Vaindloo saar
Vilnius-Trakai
Vilsandi
Viljandi

Verioral toimus NAK-i suveseminar "Lätete pääl", kus pidasin ettekande ja peale pidu ärkasin NAK-i liikmena.
Vaindloo saar oli kuhugi teisele planeedile kuuluv pisike laiuke keset Soome lahte. Vaindloost tuleb varsti ka väike omaette lookene, pildid on üleval siin ja siin.
Trakais käik oli tõestus sellest, et seljakotiga ja igasugustest plaanidest vabana reisides pole ükski koht liiga kaugel (geograafilises mõttes, vaimselt võib olla küll).
Üldiselt tuleb öelda, et mingist puhkamisest polnud juttugi, vastupidi, väga väsitav (kuid õnnelik!) puhkus oli. Nüüd saab rahulikult igapäevarutiini sees puhata.

Go, bus, go!

Täna peatus minu maja ees bussipeatuses sädelev liinibuss, millel tavapärase liininumbri asemel ilutses ees kiri "Go Bus. Presentatsioon." Sees istusid lipsustatud ja triigitud linnaisad või firmajuhid ja jõid plastmasstopsidest kokakoolat. Proovisin härradele kasulikuks osutuda ja presenteerida bussi sisenevat reisijat, aga paraku ei avanud buss uksi. Ma loodan, et linnaisad probleemi tähele panid ja antud mudeli kasuks ei otsusta.

Teistel teemadel. Eile õhtul (okei, öösel) pakuti mulle tõsimeeli vanuseks 19. Kui ma oleks naine, oleks ma väga rahul. Veel öeldi mulle, et ma olen alla võtnud ja kirjutan ägedaid reisikirju.
Ma pole küll varem selle peale mõelnud, aga komplimente saada on tegelt ju väga äge.


Ja nüüd on veel 2 tundi tööpäeva lõpuni, misjärel mul algab puhkus. Seljakott on juba pakitud ja lebab mu kontorilaua kõrval, pangaarvel on kah natuke midagi ja Eestimaa ootab.

Tasakesi tilgub kuskilt sellist tunnet, et kõik on kuidagi hirmus hästi.

Helipeadele

John näitas kätte väga hea saidi: http://aporee.org/maps/ - geotag'itud lindistused! Hääled üle maailma. Varu omale head kõrvaklapid ja umbes nii tunnike aega ning mine ümbermaailmareisile.

Ammu kadunud Exupery ja raamatute algused

Nüüd veidi raamatute algustest. Täna antikvariaatides tuhnides taasleidsin rõõmuga ühe lapsepõlvest väga tuttava, ent ammu kadunud raamatu. Ma olen selle üle väga rõõmus, ja tahan tunnet teiega jagada.

See raamat oli Antonie de Saint-Exupery "Öine lend". Olen vahepeal proovinud seda ka muude väljaannete kujul lugeda, aga need üldse ei tööta. Vaja on justnimelt seda 1966. aasta trükki, sinise ümbrispaberiga, millel on stiliseeritud biplaan lendamas tumedas taevas. Ainult sellel on õige lõhn, õige paberi krobelisus, aja jooksul õigesti kollakaks tõmbunud värv ja veel palju väga tähtsaid omadusi.

Et tegemist on minu jaoks tõelise maiuspalaga, siis otsustasin seda kohe otse tänaval natuke, hästi natuke!, näkitseda. Võtsin ta lahti ja lugesin läbi ainult esimese lause.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse.

Mulle tundub, et raamatu kõige esimene lause on raamatu üldse kõige tähtsam lause. Edaspidised on niisama sisutäiteks, kuni raamatu viimase lauseni, mis on samuti väga oluline. Need kaks on nagu kaaned, mille järgi, siiski siiski, saab tihti raamatu üle otsustada. Raamatu lõppu ei tohi ette ära lugeda, aga ainult viimase lause võib. Nagu võib ette ära vaadata ka raamatu tagumise kaane.

Gibson räägib dokfilmis "No Maps for these Territories" oma loomepiinadest noore kirjanikuna, kui ta püüdis välja mõelda ühe oma raamatu esimest lauset. Ta räägib, et pani sellesse niipalju tööd ja vaeva, et seda oli lugedes liiga selgelt tunda. See lause oli ülenikerdatud ja moodustas üksinda omaette terviku. Ei läinud kuhugi edasi. Just see ongi väga tähtis - raamatu esimene lause peab minema või olema suunatud kuhugi edasi. Ta ei tohi lõpetada mõtet. Ta peab seda alustama ja siis pooleli jätma.

Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena...

Ta peab tekitama tunde, et toimumas on mingi muutus. Kohe on midagi algamas.

...saabuva õhtu kullasse.

Saab alguse öö, milles on lennuk, saab toimuma öine lend. Varjud ei lõiku pikkade kiiludena, vaid nad lõikuvad JUBA pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse. See tähendab, et varjude roomamine pikkadeks idapoole suunatud kiiludeks oli ette teada, ja nüüd see siis juhtuski. Juba nad lõikuvad...

Seega, hea lugeja, läksime!

Ahoi, Hawaii!

Täna kruviti Hawaii Expressis mu lahtitulnud porilaud uue kruviga kinni ja täiesti tasuta seejuures. Väga normaalne teenindus. Tänan.

Päris villis

Mina tegin vahepeal ühe väga olulise avastuse. Jõudsin mingisse sellisesse kohta või tajusin sellist tunnet, mida tuleb vist ette väga harva. Selle ainsaks iseloomustavaks väljendiks oskan ma öelda "üli cool". Ma ei tea paremat sõna. Eesti keeles lihtsalt polegi väljendit selle kohta. Ma ei tea, miks ükski muu ei sobi.
Ma tajusin seda Saaremaal jaanipäeva paiku kadakate vahel villise kastis ringi kruiisides. See tunne oli nii segane ja seletamatu, samas nii ehe ja tugevasti tajutav, et ma pean sellest kirjutama. Et ise aru saada. Sest ma olen selle tundmisest natuke hämmeldunud. See oli nii üli cool, et ma tean, et ma poleks mitte mingi hinna eest sel hetkel olnud kuskil mujal ja teinud midagi muud. Ükskõik, mida mulle oleks pakutud. See hämmeldab mind. Ma oleksin jäänud sinna villise kasti igal juhul.
Ma tean, et selle tunde vajalikuks eelduseks on kadakad, soolane tuul, tinahall vihmaähvardus taevas, ja valge rumm, mida saab sõidu ajal juua otse pudelist. Ja see, et vahepeal on vaja kastist maha hüpata, et lasta villis läbi mingist karjaväravast või peletada tee pealt lehmi. Ja ka see, et kuskil küla vahel jalutab noorpere, kellele saab küüti pakkuda, kes samuti villist ägedaks peab, kuid kellele ma saan ükskõikselt õlga kehitada ja teha nägu, et selline ongi minu elu.
Aga põhiline komponent on muidugi villis ise. 1969. aasta GAZ-69, bensiinimootori ja kolme käiguga. Kapotialusega, mis näeb välja porine ja 30 aastat vana, aga kus särab äsjavahetatud bensufilter, millel veel hinnasilt küljes. Ees istmetega juhile ja kaassõitjale, taga kastis kahe pikipingiga. Tähtis on, et sel villisel oleksid kojamehed, mis töötavad, aga üldse klaasi ei puhasta. Ja esiklaas, mida saab peale pikka roostes kruvidega jändamist üles tõsta. Ja tagumine porte, mida saab alla lasta, kui inimesed kasti või kastist maha ronivad. Mootor ei pea mitte lööma vaikselt nurru, vaid ütlema kõval selgel häälel "pott pott pott pott".
Kui sa seisad sellise villise kastis, siis on äge suure hooga sõita läbi sügavate lompide, nii et vett pritsib kahte lehte ja isegi see on äge, et juhi jalad saavad seejuures läbimärjaks, sest põrandasse on roostetanud suured augud. Ja kogu see kooslus muutub veelgi coolimaks siis, kui õhtu poole tuleb käigukang käigukasti küljest lahti ja me lükkame suure kruvikeerajaga otse käigukastist esimese käigu sisse ja ma sõidan niimoodi koju, kõrgete tuuridega. Teist käiku ju sõidu pealt sisse panna ei julge, sest kruvikeeraja kukuks rappuvas autos näppude vahelt otse käigukasti pöörlevate hammasrataste vahele.
Tegelikult see asjaolu, et suure kruvikeeraja abil saab käike vahetada küll vanal roostes ja laguneval villisel, aga mitte tutikal linnamaasturil, teeb kogu maailma tutikad linnamaasturid minu silmis täiesti mõttetuteks punnvõrrideks. Võrreldes roostes ja laguneva üli cooli vana villisega.
Tänu oma vanusele esindab see villis tahes tahtmata minu jaoks minevikku. Ta esindab sedasama Saaremaa minevikku, milles selliste masinatega sõitsid agronoomid kolhoosipõldu mõõtma ja veterinaararstid karja kontrollima. Või natuke vanemat minevikku, milles Horch 108'ga, sõitsid ringi Saksa sõdurid. Alguses täites uljalt führeri käske, hiljem põgenedes Sõrve poole, kui Punaarmee Orissaare kandis juba GAZ-67'ga ringi sõitis. Isegi seda lugu, kui Aadu talu, meie kodupaiga, ühes aidas varjas end keegi eestlane Saksa mobilisatsiooni eest, ja väejooksikuid otsima tulnud Wehrmachti sõdurid sammusid juba poole õue peale, ent viimasel hetkel kostis naabertalust mingi hääl ja nad pöörasid otsa ümber.. isegi seda lugu esindab see villis minu jaoks.
Seega on see ajaloo hõng, mis villise kastis sõites seguneb Saaremaa õhu, istmete kunstnaha ja valge rummi hõnguga. Südamesse kerkib Tõeliste Asjade tunne, asjade, mis tulevad mitte vilkuva valguse või elektroonilise pininana, vaid läbi kompimismeele. Krobeline metall peopesa all ja poriloigust pritsinud vee külm plekk käisel on päris. Ma tunnen veidi jahedust, ja võtan tinahalli taeva all villise kastis kihutades pudelist lonksu rummi. Mu näkku puhub tuul, niiet veidi raske on ettepoole vaadata, aga ma märkan siiski kummardada õigel hetkel, et mitte kaseoksaga vihinal näkku saada. Sel hetkel ma mõtlen: "Kurat, see on üli cool!"


Foto: Harry-Anton Talvik

Pattern Recognition

Youtube'i on ilmunud hunnik videosid, milles inimesed panevad lauale otsapidi kokku 3-4 mobiiltelefoni, sinna vahele popcorni terasid. Kui siis helistada kõikidele telefonidele korraga, lendavad popcorniterad plaksuga lahti.
Mis selle idee on, ei tea keegi. Ilmselgelt on tegu võltsinguga, see on selge. Spekuleeritakse, et tegu võib olla mingi viirusreklaaminduse nipiga. Aga kes on selle taga, seda ei teata.
Asi meenutab väga neid footagehead'e Pattern Recognitionist, kes skännisid internetti, et otsida sealt mingi tundmatu autori tehtud filmijupikesi. Ja keegi ei teadnud, kes see geniaalne autor on. Noh raamatu lõpuks see muidugi selgus, aga situatsioon iseenesest meenutab veidi seda praegust.
Niiet Gibson tegi jälle ära :)

LISATUD: Kuna internetis käib kõik jube kähku, siis loomulikult on juba ilmunud videosid, kus näidatakse, et tegelikult see nipp ei toimi. Tsiteerin ühe video lõpust kuuldud hüüatust: "Why would the internet lie?"

PS - Kõige selle videovaatamise boonuseks on see, et saab kuulda mis karvaseid ja sulelisi helinaid inimesed üle maailma kasutavad. Tõeline assortii :)

LISATUD VEELGI - natuke uurimistööd aitab siiski selgitada, kes on kogu selle jandi põhjustanud. Tegemist on mingeid Bluetooth vidinaid tootva firmaga, kelle tooted väidetavalt vähendavad "kahjulikku kiirgust" 99% võrra. Peale selle et nad lihtsalt üliseksikad välja näevad ja sõltumatus Šveitsi instituudis igapidi testitud on. Saage tuttavaks: Cardo Systems.

UFO2008

EM-iga paralleelselt on käimas veel teine, aga veidi varjatum võistlus. ETV stuudiokoomikud on (salaja) välja kuulutanud meistrivõistlused triviaalsuste väljaütlemises. Seni olen kuulnud kahte päris head süvaanalüütilist mõttefragmenti:
"Värava saab lüüa see meeskond, kelle käes on pall."
JA
"Kaotusseisust juhtima minna on raskem, kui viigiseisust."

Eks neid üritusi koguneb veel siia tasapisi. Mingi hetk panen hääletusele, ja lõpus saab koos uue Euroopa meistriga karika pea kohale tõsta ka UFO2008 Triviaalsuste Triviaalsus :)

TÄIENDUSED:
1. "Enamik peatraumasid leiab aset aju piirkonnas."
2. "Mäng algab seisust 0:0."

Jägerjuust

Täna olin Kaubamajas toitu ostlemas. Otsustasin et ostan ka kodujuustu. Asusin siis ennast risti läbi müügisaali navigeerima. Kuskil viinerileti juures läks mõte veidi uitama, mõtlesin inimkultuurist kui sellisest ja Erkki Luugi lindudest kui üldisest protsessist ja, noh, nagu ikka. Ja järgmisel hetkel leidsin ennast piimatoodete asemel seismast alkoholiriiuli ees, vaatamas tõtt suure liitrise Jägermeistriga. Mine korraks kodunt ära ja kohe on vanad sõbrad platsis. Raisk! :)

Indiana Jones

Hollywoodist saadeti minu poole teele meeldiv sünnipäevakingitus: 22. mail, see tähendab täpselt minu sünnipäeval, esilinastub Tartus piitsa ja kaabuga kauboiarheoloogi Indiana Jonesi uusim film. Et mul on arheoloogias veel mõned eksamid sooritada ja magistritöö kirjutada, kavatsen seda kindlasti vaadata. Õppematerjalina.
Ise mõtlen siin, et kui Indyle antaks professuur siin Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia instituudis, mis ained siis õppekavasse ilmuksid? Tõenäoliselt oleks seal kindlasti hulgas sellised ained nagu "Sissejuhatus kaunite naistega kurameerimisse", "Natside armeesüsteem ja sõjatehnika", "Lõuahaakide metodoloogia" ja "Muististe õhkimise praktikum".

Vedelad kosmosed

John on juba edasi liikunud vedelate kosmoste juurde :). Soovitan jällegi kuulata.
Muide, kas keegi teab, kust saaks osta sellist asja nagu Blu Tack? See on sihuke plastiliinitaoline kleepuv ollus, millega on hea asju teiste asjade külge kleepida (ntx kontaktmikrofone pindade külge).
Kaubahalli Tiimaris ei olnud.

Tahked kosmosed

John laenas mulle proovimiseks oma vanu kontaktmikrofone. Need talletavad tahkes aines levivaid helisid, umbes nagu stetoskoop, mis arstidel alati kaelas tolkneb. Näiteks surud vastu oma arvutikorpust ja kuuled mis sees toimub.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.

Tegime ära 2008

Käisime laupäeval siis kah ühes solgiaugus mulistamas, nagu kombeks oli. Väga lahe üritus. Mulle meeldis just see, et kogu maad oli haaranud mingi koristamise ja ühistöö meeleolu. Autoga oma lipujaama poole sõites nägime siin-seal töökinnastatud ja kummikustatud seltskondi, näos olid naeratused ja kõigil oli ülev tuju. Meenutas ausalt öeldes veidi laulvat revolutsiooni. Nagu omamoodi Balti kett, aga mitte niisama käest kinni seismas, vaid ühtlaselt jaotunud üle kogu maa ja tegemas midagi konkreetset. Tõeliselt äge!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)

PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!

Väljakutse teile kõigile!

Täna (õigemini küll juba eile) töölt koju kõndides otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja jalutada ringi Toomel. Ilm oli kevadiselt värske, õhus oli soojust, lõhnades helgust ja igasugused mahlad maapinnas, taimedes, puudes ja inimestes tsirkuleerisid juba. Seisin Toomemäel lindude lärmis ja mõtlesin sellele, kui ilus on Mirtel Pohla. Otsustasin, et siit edasi kodu poole naeratan igale ilusale tütarlapsele, kes mulle vastu tuleb. Minu pakti iseendaga tunnistas loojangueelse päikese kuldne kuma.
Viisin lubatu täide. Vastu sain kaks naeratust, ja üks tütarlaps naeratas mulle juba enne, kui mina talle jõudsin naeratada. See pole küll mingi rekord, aga ikkagi. 2:1, minu võit.
See on minu väljakutse. Kes lööb üle? (Ei pea ainult tütarlastega piirduma, valim koostage ise.)

Video värk

Flickr lubab nüüd üles panna ka videosid. Sellega seoses panin üles mõned fotokaga tehtud videohakatised reisidelt Balkanile ja Indiasse, mis enne mu koduarvutis pidid resideeruma.
Üks video on sellest, kui vinge on täiskiirusel kihutava India rongi vaguniukse peal kõõluda. Vaata ise.
Vabandan, et video on külili. Pildistamisel tundub hea mõte fotokas külili keerata. Fotokaga filmimisel samuti. Pärast seda videot vaadates enam mitte.

Palju õnne kõigile, kes seda loevad! Olete võitnud jackpoti!

Inimesel on omadus pidada normaalseks seda, kuidas asjad on tema eluajal tema lähiümbruses. Kuigi me oleme omale ehitanud vägevad proteesid ajas kaugele tagasi vaatamiseks (minevikuteadused - ajalugu, arheoloogia, paleontoloogia) ja ruumis kaugele edasi vaatamiseks (teleskoobid, televisioon, sidevõrgud), siis nendest laekuvat infot võtame me ikka vastu nagu läbi vati. See, mida me nende kaudu teada saame, pole nagu päris "päris" maailm. See on mingi saade. Mis siis, et dokumentaal, ikkagi saade. Päris päris elu on ikkagi siinsamas meie ümber, ja tähtsam.
Me teame läbi vati, et igal aastal sureb malaariasse miljoneid inimesi. Aga nad on kaugel. Me teame läbi vati, et inimeksistentsi põhiküsimus on, et kuidas mitte nälga surra. Aga ikkagi tundub meile olulisem see, mida ütles Savisaar või millist digifotokat valida.
Me võime ajalooraamatust lugeda, et siinsamas Eestimaal, meie esivanemate hulgas möllas Põhjasõja ajal nälg ja katk, mille tulemusena 400 000-st inimesest jäi alles 170 000. Kümnekonna aastaga suri maha 230 000 inimest, üle poole elanikkonnast. Aga see oli ammu, mitusada aastat tagasi ju. Nüüd on teised ajad. Nüüd on "ikaldus" naljaka tähendusvarjundiga sõna. Nüüd võime kõhu selverist ostetud toitu täis pugida, ilma et peaksime alepõllu jaoks palehigis puid langetama või rampväsinult viletsa harkadraga härja taga põldu kündma.
Ja kui see selverist ostetud kõhutäis - kõhutäis, mis nii ajaloolises kui ka tänapäeva demograafilises perspektiivis on ülimalt luksuslik, maitsev ja meile praktiliselt tasuta kätte tulnud - kui see kõhutäis on veidi kallimaks läinud, leiame, et midagi on halvasti. Ja näitame mingile tühisele osale inimkonnast, mida me nimetame arenenud riikideks, ja ütleme et just nii nagu neil peaks asjad käima. Nii on normaalne.
Oeh, kallid inimesed, tahaks ma öelda. Küll leidsime endale ikka mure! Ülemus sõimas, lennuk hilines, bensiin on kallis, keegi on parklas mu auto ära mõlkinud. Täiesti kohutav! Esivanemad tunnevad teile kaasa. Esivanemad, kes vaikselt elusast peast katkuvoodis mädanesid või pealt vaatasid, kuidas nende seitsmest lapsest viimase elusoleva kehal näljaplekid tasapisi suurenesid.
Minuarust oleme me Viking Loto jackpotivõitjad, kes nurisevad võidusumma väiksuse üle :)

Tahan peole!

Tuleb äge pidu. Pane flaiku oma blogisse, saad tasuta. Lähem info jõuab automaatselt sinuni, kui klikid flaieril! :)

Anti Saar - "Nemad kaks"

Lugesin seda raamatut.
Vahest, kui ma ise proovin midagi kirjutada, siis mõne fraasi või lause koha peal on tunne, et see on eriti hästi välja kukkunud. Et selles on tugevat emotsionaalset laengut või tähenduslikku sügavust või sõnastuskunsti kõrgemat pilotaaži. Kogu ülejäänud tekst on olemas vaid selleks, et olla mingit viisi narratiivne või puhttäidislik sõrestik, mille külge need head kohad riputada.
"Nemad kaks" tundub koosnevatki ainult nendest hästi välja kukkunud kohtadest. Sõrestik seal all on vaevu nähtav, nagu võre suvel lokkava ronitaime all.
Ma tean, et kõik seda raamatut juba niigi kiidavad. Mis siis. Ma kiidan ka. Sest see tõesti meeldis mulle.

Kevad silmades

Panin üles mõned ilusad pildid, mis on õnnestunud sel kevadel looduses teha. Loodetavasti tuleb neid veel.
Vaata siia.

Ma olen originaalne

Ma leidsin tõestuse, et minu postitused on originaalsed. Siin see on.

Aprillinali jäi ära

Eile tuli meile kontorisse uus töötaja. Õigemini üks vana, kes oli väga pikka aega ära. Ma mõtlesin terve päeva, et õhtul kell 18 ta tõuseb, ütleb "Aprill!" ja lahkub. Aga ei. Ei öelnud. Ja täna oli jälle tööl. See polnudki aprillinali.

Zen

Alari Allik räägib ööülikoolis sellest, misasi on zen, ja kui äge on tegelikult kõik mis on olemas, ja see, et see kõik olemas on.
Lõiku 22. minutist kuni 26. minutini kuulan üha uuesti ja uuesti. Lihtsalt nii positiivne ja lihtne ja äge jutt ja häälekõla ja sõnade vool.
Kuula sina ka. Veel parem - tõmba omale kohe arvutisse ja kuula. Ja kopi omale pleierisse ja mine jalutama ja kuula. Ja saada sõbrale edasi, las ta ka kuulab.
(Aitähh, Eret, et mulle seda näitasid)

India reisikiri ja fotod

Lõpuks suutsin oma India reisikirjaga ühele poole saada. (Tegelikult andis tõuke see, et ma lugesin Ülo Mattheuse "India armastust". Päris hea, Ülo!)
Igatahes saab seda va reisikirja lugeda siit.
Ja pildid on juba ammu üleval siin.

Kevad on kohal

Nonii, sõbrad. Nüüd on see siis ametlik. Kevad on kohal.

(Lindistatud pühapäeval minu maja taga pargis)

Hakkab looma

Minu helisait on jõudnud kunstibloogi artishok. Kes teab, ehk siit algab tee Hollywoodi ja kuulsusele (tsitaat teosest "Piilupart, Miki ja teised")

Heliuudiseid

Helistik täienes nädalavahetusel. Kontrollige välja: helistik (uuemad on all).

Ja veel - käisime lihakombinaadi mahajäetud majades kolamas. Üks asjaosaline on üles pannud teksti, pilte ja helisid siia: http://maaheli.ee/site/archives/176

Ruumid ja reaalsused

Kaubamaja reaalsusevorteks on nüüd paar päeva rikkis olnud ja inimesed on sunnitud sellest mööduma vasakult, lihtukse ehk aegruumitunneli kaudu. Aegruumitunnel on ta sellepärast, et kui reaalsusevorteks keerutab inimesed aegamööda tänavareaalsusest kaubandusunelmasse, siis lihtuks teeb seda jõhkralt ja löraki, just nagu aegruumitunnel mis viskab su ühe hetkega kümme tuhat valgusaastat edasi.
Ruumide ja nendes liikumise teemal veel. Jalutasin eile õhtul rahulikult oma google documentsi valdustes. Ühes spreadsheetis jäi mul pilk pidama rohelisel kastikesel, mida ma sinna ise teinud polnud. Suur oli minu üllatus, kui avastasin selle olevat kursori, mis kuulub surrale, minu sõbrale, keda ma polnud mitu kuud näinud. Mulle meenus tõesti, et olin dokumendi ka temale vaadatavaks teinud, ja meenus ka, et google on vahepeal (tegelikult vist juba päris ammu) teinud oma tekstiredaktori ja tabelarvutusprogrammi mitme kasutaja poolt korraga kasutatavaks. Põhimõtteliselt siis multiplayer word ja multiplayer excel. Ühtlasi on lisatud vestluse võimalus. Nii me siis seal juhuslikult kohtusime, ja vestlesime maast ja ilmast. Tabelarvutusprogrammis.

Seelikute ja õunte sõda

Näha on, et mood on söögist tähtsam. Seelikud võitsid massiivse 90% ülekaaluga õunte ees. Eks ma siis edaspidi võtan õppust. Põllumajandust, eluteadusi ja toitumist ma enam ei puuduta, naiste ja moealaseid teemakäsitlusi leiate siit aga sellevõrra rohkem.

Rambo läks koju

Vaatasin Rambo uut filmi. Et kuidas oli, küsite? IMDB Plot keywords list annab päris hea ülevaate sellest filmist:
Bayonet, Epic, Amputation, Child Burning, Dismemberment, Disturbing, Dismembered Body, Village, Mine, Battle Scene, Pastor, Gatling Gun, Shot To Death, Child Shot In The Head, Nudity, Male Nudity, Severed Arm, Hanged Man, Shot Through The Mouth, Dead Children, Snake, American Expatriate, Humiliation, Intestines, Throat Ripping, Sniper Rifle, Cut, Attempted Rape, Shootout, Machine Gun, Child Murder, Shot In The Shoulder, Homosexuality, Sniper, Decapitated Body, Mass Child Killing, Topless, Hit In Head With Rock, Directed By Star, Knife In Chest, Burmese Army, Blood Splatter, Blood, Stabbed In The Chest, Person On Fire, Stabbing, Tragic Hero, Hanging, Pistol, Bow And Arrow, Flashback Sequence, Mutilation, Warlord, Vietnam Veteran, Cut To Pieces, Rainstorm, Execution, Explosion, Merciless, Exploding Body, Rescue, Patrol Boat, Severed Leg, Warrior, Death, Disembowelment, Boat, Kidnapping, Body Count, Foot Blown Off, Blade, Hostage, Assault, Corpses, Roadboatmovie, Vulgarity, Rape, Eaten Alive, Female Nudity, Mercenary, River, Profanity, Cut Into Pieces, Dark Hero, Violent Movie, Bloody Body Of Child, Amazon, Shot In Half, Bloody Violence, Military, Truck, Beheading, Sadistic, Arm Ripped Off, Genocide, Torture, Bomb, Bloody, Murder, Gruesome, Body Part, Child Execution, Head Spin, Dance, Hope, Massacre, Mercenaries, Jungle, Compassion, Righteous Rage, Missionary, Gore, Ripped In Half, Battle, Burma, Humanity, Responsibility, Redemption, Kindness, Idealism, Child In Peril, Chase Scene, Martial Arts, Burmese Soldier, Justice, Sword, Sexual Assault, Gun, Bloodhound, Self Mutilation, Extreme Gore, Dancing, Rape Scene, Shot In The Chest, Christ Allegory, Machete, Violence, Pig, Extreme Violence, Exploding Head, Hole Through Torso, Crushed Head, Honor, Rapist, Head Blown Off, Splatter, Severed Head, Thailand, Motorboat, Slaughter, Human Monster, Shot In The Back, Decapitation, Shot In The Head, Beaten To Death, Land Mine, Sequel, Rambo, Fourth Part, Death Of Child, Character Name In Title, Title Spoken By Character

Üldiselt ega rohkem midagi polnudki. Polnud ei süžeed, tegelasi, näitlemist, sisu ega mõtet. Olid ainult ülalloetletud võtmesõnad pluss eriefekte. Filmi lõpuks jõudis Rambo oma ameerika päriskodusse tagasi, niiet on vähemalt loota et ta mõnda aega nüüd kodus püsib :)

Sähvatustest

Mehis Heinsaar kirjeldab oma ägedas kirjatükis pealkirjaga "Animaalsed linnad" sellist elamust, kus talle hakkas linn tunduma hoopis metsana. Soovitan lugeda, on äge: http://linnaseminar.googlepages.com/Animaalsedlinnad.pdf (Tänud Sven Vabarile ja linnaseminarile selle vahendamise eest).

Selliseid episoode on mul ka olnud, ja minuarust on neil psühholoogias vist oma nimi. Või kui ei ole psühholoogias, siis on niisama, üldiselt. Või kui ei ole, siis võiks olla.

Viimane selline elamus oli mul Helsinki-Vantaa lennujaamas, kus ma jagasin inimesed kolme rassi: päkapikkudeks, haldjateks ja inimesteks. Päkapikud olid jässakad, tunkedes tegelased, kes sõitsid mingite kärude ja elektriautodega, vedasid tööriistakaste ja manipuleerisid betooni, metalli ja kaablitega. Haldjad olid graatsilised mundristatud olevused, kes hoidsid käes vaid peent reisipauna ja valdasid kõrgemat maagiat, mis paneb lennukid lendama. Inimesed aga olid kõik reisijad, kes siin-seal lodevalt vedelesid.

Selliseid elamusi või meeleseisundeid iseloomustab distantseerumine sellest, mida tavatsetakse nimetada asjalikuks või objektiivseks reaalsuseks ja selle asendumine mingi uue, kuid sisemiselt koherentse ja süsteemse reaalsuse-alternatiiviga. See ei ole päris sama, mis psühhedeelne elamus, kus inimene satub mingi meeleelundite-ülese tajuaistingu mõjul seisundisse, mida ei saa ratsionaalselt kirjeldada. See pole ka sama, mis ahhaa-elamus või heureka-sähvatus, mille puhul mingi uus nähtus LISANDUB sädemete lennates sinu senisesse maailmapilti või eluparadigmasse.

See on midagi kolmandat. See on see, kui ühel hetkel tekib sinu peas mingi mahukas ja süsteemne PARALLEELkäsitlus maailma mingist osast või elu mingist aspektist, mingist geograafilisest kohast, asutusest, tegevusalast või inimtüübist. On su peas veidi aega, areneb, ja siis astub tagasi. Sulle jääb küll mälestus sellest alles, sa võid seda ka sihipäraselt edasi arendada, aga ta ei pretendeeri kunagi maailma tõesele seletamisele. Ta on lihtsalt selline huvitav mõttearendus, "mis mul ükskord oli".

Välja arvatud juhul, kui ta ei astu tagasi, vaid jääbki rooli taha. Sel juhul nimetatakse seda vist nägemuseks või ilmutuseks. Sellisel juhul on inimene kas leidnud jumala, ära pööranud või tõusnud järgmisele levelile. Pole vist vaja öelda, et seda juhtub harva :)

Järelehüüe Y18358-le

1995. aastal, kui ma ülikooli astusin, vormistasin ennast ka ülikooli raamatukogu lugejaks. Mulle anti papist kaardike, mille peal oli foto prillidega ja ruudulises flanellsärgis blondist poisist (see olin siis mina), kuhu pastakaga oli kirjutatud minu nimi ja sina, number Y18358. Läbi aastate on see lugejapilet vahetunud plastkaardi vastu, raamatukogu on muutunud aina elektroonilisemaks, aga sina oled alati samaks jäänud. Sind olen ma mustmiljon korda vihtunud kirjutada laenutussedelile ja toksinud utlib.ee-sse raamatukogu elektronkataloogi sisse logides. Sa oled minuga olnud närvilistel eksamieelsetel õhtutel paaniliselt viimasel hetkel materjale otsides ja unistel laupäevahommikutel raamatukogus ajaviiteks ringi surfates.

Täna ma vormistasin oma lugejapileti id-kaardile ümber. Sa lahkusid minust jäädavalt. Hüvasti, number Y18358. Ma ei unusta sind kunagi! (Sõna otseses mõttes "ei unusta".)

PS - Seondub veidi postitusega Numbrid.

Tahan ka peole

Valus

Tartu interneti-leiubüroo informeerib meid:

Namaste, friend!

Ma olen päikesest põlenud, mu vasakus küljes on ahvihammustuse arm, pagas on kadunud kuskil Tallinna ja Helsinki vahele ja kehakell 3-4 tundi Eesti ajast ees. Ma olen näinud demograafilist plahvatust, kerjuseid ja miljonäre, minu arusaam õnnest ja viletsusest on täiesti muutunud. Ma olen tagasi Indiast. :)

AFK, 2 nädalat

Reisin nüüd mõnda aega ringi. Hoidke mu armsal Tartul silma peal.

Bondi epitoom

Vaatasime eile Bondi viimast filmi, Casino Royale'i. Suht alguses oli koht, mis sümboliseeris kogu Bondi olemust nii hästi, et ma jäin mitmeks minutiks naerma.
Nimelt ta ajas taga mingit neegerkurjamit Madagaskaril kuskil ehitusplatsil. Kurjam aga oli osav parkuurimees ja põgenes Bondi eest igasugu imetrikke ja huvitavaid hüppeid kasutades. Bond rühkis tuima järjekindlusega talle järgi, kord kasutades ekskavaatorit läbi aia sõitmiseks, kord ajades ümber tohutu virna torusid jne. Ühesõnaga laamendas kõvasti. Ja ühel hetkel olid nad kuskil koridoris. Neeger kargas osavasti mingi vaheseina kohal olevast õhukesest pilust läbi. Kaamera liikus teisele poole seina. Ja Bond - lugege nüüd palun tähelepanelikult - ASTUS LÄBI SEINA. Kraaummhhh, küprokit lendas.
Kas pole Bondi filmid mitte alati sellised - kurjamid on kudunud juuspeene salaplaani, selle õnnestumiseks oleks vaja veel üht liivaterakest, kuid siis tuleb Bond, laseb Aston-Martini külge monteeritud raketiheitjast paar suuremat plahvatust, tulistab mõned pidemed automaadist ja lõpetuseks õhib kogu settingu, lahkudes ise mingis Q poolt konstrueeritud imeliikuris kauni naisterahvaga seksides?
Jõhker ambaal, mitte salaagent. :)

Tattidest

Olen sellises eas, et mu tuttavatel ja töökaaslastel sünnib massiliselt lapsi. Eile poegis üks töökaaslane, öösel enne seda Tinz, õhtul käisin külas oma teise lapsega maha saanud Kairil. Mitte kaua aega tagasi teatas mu vend, et mina saan varsti onuks. Ehk siis - märatsev elu võidumarss.
Sellepärast on mul tekkinud mingi huvitav teema nende väikelastega. Alati kui ma neid näen, kasvõi poes või tänaval, tuleb naeratus vägisi peale. Nad on kuidagi.. võimsad. Oma olemuselt. Nad tulevad ja neid ei peata miski. Ja nad on lihtsad. Või õigem oleks öelda: nad lihtsalt on. Nad pole ennast mässinud täiskasvanulikesse keerulisustesse ja võtavad asju suht nii nagu need on. Puhas siirus igas emotsioonis. Minuarust on midagi ühist väikestel lastel ja puhtas siiruses oma teed mööda sammuval buda mungal. (Jah, muidugi tundub see nii vaid distantsilt, mitte magamatuna kakaste mähkmete ja lapsekisa sees väherldes).
Ja eriti hullud on need pisikesed imikud. Sellised alla pooleaastased. Nad on veel väga vähe kohale jõudnud siia maailma. Umbes nii, et kohal on mingi väike osa kehast, füsioloogilises mõttes. Kõik see ülejäänud stuff, mittefüsioloogiline osa inimesest, on veel teel, kuskilt teistpoolsusest. Sealt kust lapsed tulevad, ja kuhu surnud pärast jälle tagasi lähevad. Ja sellepärast, kui neile silma vaadata, ei näe seal mitte iseloomu või hinge, nagu tavalise inimese puhul, vaid teispoolsust. Teispoolsust imiku silmades.

Tehnolaator vol 2

Nüüd ma olen jõudnud veendumusele, et teaduslik-tehnoloogiline eufooria on läbi saanud. See eufooria, mida esindas esimene tööstuslik revolutsioon ja auruvedur. See, mida Jules Verne nõretavalt kirjeldas oma raamatus "Saladuslik saar", kus seda kehastas peakangelasest insener Cyrus Smith, kes lisaks heale tehnilisele taibule ja tohutule mälule kandis endas enam-vähem kõiki muid võimalikke inimlikke voorusi.
Esialgne eufooria ägedast uuest asjast on asendunud tuima kohustusega, sissekulunud harjumusega. "20-aasta vanune" on nüüd juba solvav omadus. "Möödunud sajandi tehnika" tähendab "ammu asendamist vajav". Asendamist rõõmuta uue tehnika poolt pakutavate uute võimaluste üle, asendamist lihtsalt tuimast kohustusest. Sest peab. Sest on aeg. Aeg on edasi läinud.
Kui teaduslik-tehnoloogilist eufooriat võrrelda uue kleidiga, siis alguses oli see kleit äge moeröögatus, aga aja kulgedes hakkasid kõik seda kandma ja enam ei ole selles tegelikult midagi uudset või paeluvat. Kõik kannavad seda lihtsalt sellepärast, et kõik seda kannavad.
Ma usun, et aeg on küps see kleit ära visata. Sellepärast võrsuvad igasugused New Age, UFO- ja uhuu-liikumised, USA (mõnede arvates juhtiv teadusriik) on tagasi pöördumas kristluse sooja rüppe ja teaduskonverentsidel märatsevad kreatsionistid.
Sellel kõigel pole vähimatki pistmist sellega, mis oleks ÕIGEM, kas teadus, usk või mingi kolmas asi. Sellel kõigel on pistmist ainult ühega - uus on huvitav, vana on igav. Isegi siis, kui uus on äraunustatud vana.

Darwinil läks halvasti

Peale kuulsat merereisi The Beagle'i pardal hakkas Charles Darwini elu üldiselt allamäge minema. Teda tabasid kolm õnnetust järjest:
Overwork, Illness and Marriage

Küsitlus 2

On aeg kokku võtta teine küsitlus. Rõõm näha, et valdav enamik (70%) lugejaid mässavad inimkultuuri kivist kaanonite vastu ja püüavad seelikule vana luitunud klassikalise mudeli asemel rakendada postmodernistlikku uuenduslikku "mujalekäimise" rolli. Mul on hea meel.
Rohkem mul sõnu pole, peale selle et Kaubamajast on ära kadunud eesti õunad ja ma pean jälle sööma poola "Lobo". Sellest räägibki meie järgmine (juba kallutatult vormistatud) küsitlus.