9. aprill 2008

Palju õnne kõigile, kes seda loevad! Olete võitnud jackpoti!

Inimesel on omadus pidada normaalseks seda, kuidas asjad on tema eluajal tema lähiümbruses. Kuigi me oleme omale ehitanud vägevad proteesid ajas kaugele tagasi vaatamiseks (minevikuteadused - ajalugu, arheoloogia, paleontoloogia) ja ruumis kaugele edasi vaatamiseks (teleskoobid, televisioon, sidevõrgud), siis nendest laekuvat infot võtame me ikka vastu nagu läbi vati. See, mida me nende kaudu teada saame, pole nagu päris "päris" maailm. See on mingi saade. Mis siis, et dokumentaal, ikkagi saade. Päris päris elu on ikkagi siinsamas meie ümber, ja tähtsam.
Me teame läbi vati, et igal aastal sureb malaariasse miljoneid inimesi. Aga nad on kaugel. Me teame läbi vati, et inimeksistentsi põhiküsimus on, et kuidas mitte nälga surra. Aga ikkagi tundub meile olulisem see, mida ütles Savisaar või millist digifotokat valida.
Me võime ajalooraamatust lugeda, et siinsamas Eestimaal, meie esivanemate hulgas möllas Põhjasõja ajal nälg ja katk, mille tulemusena 400 000-st inimesest jäi alles 170 000. Kümnekonna aastaga suri maha 230 000 inimest, üle poole elanikkonnast. Aga see oli ammu, mitusada aastat tagasi ju. Nüüd on teised ajad. Nüüd on "ikaldus" naljaka tähendusvarjundiga sõna. Nüüd võime kõhu selverist ostetud toitu täis pugida, ilma et peaksime alepõllu jaoks palehigis puid langetama või rampväsinult viletsa harkadraga härja taga põldu kündma.
Ja kui see selverist ostetud kõhutäis - kõhutäis, mis nii ajaloolises kui ka tänapäeva demograafilises perspektiivis on ülimalt luksuslik, maitsev ja meile praktiliselt tasuta kätte tulnud - kui see kõhutäis on veidi kallimaks läinud, leiame, et midagi on halvasti. Ja näitame mingile tühisele osale inimkonnast, mida me nimetame arenenud riikideks, ja ütleme et just nii nagu neil peaks asjad käima. Nii on normaalne.
Oeh, kallid inimesed, tahaks ma öelda. Küll leidsime endale ikka mure! Ülemus sõimas, lennuk hilines, bensiin on kallis, keegi on parklas mu auto ära mõlkinud. Täiesti kohutav! Esivanemad tunnevad teile kaasa. Esivanemad, kes vaikselt elusast peast katkuvoodis mädanesid või pealt vaatasid, kuidas nende seitsmest lapsest viimase elusoleva kehal näljaplekid tasapisi suurenesid.
Minuarust oleme me Viking Loto jackpotivõitjad, kes nurisevad võidusumma väiksuse üle :)

9 kommentaari:

BlondVist ütles ...

jutt jumala õige!

tomm ütles ...

jah, aga mingist läbi vati empaatiavõimest tulenevalt üritame me panna ennast 6 põlve järgmisesse ellu - siis ei ole nohu ega ülemusi. kõhutäis külmkapis võimleb elu eest, et sa ta nahka paneks ometi.

need 200 aastat tulevikku inimesed mõtlevad, et kurat oli ikka raske elu 2010 aastal. ja mõtlevad ka, et järgmise 200 aasta pärast on elu veel mitu korda parem. tahaks veel paremat.

tank ütles ...

a äkki võitleme 200 aasta pärast hoopis keset tuumatalve või asteroidiga kokkupõrganud maad kuskil pimedas koopas viimaste ellujäänud rassikaaslastega mingi vihmaussikese pärast? :)

Anonüümne ütles ...

Probleemid on suhtelised - igaühe määrdunud särk on talle kõige olulisem.

Inimesi ei koti liiklusprobleemid tavaliselt eriti tõsiselt enne, kui keegi nende lähedastest ei saa tõsiselt viga jne.

Tõenäoliselt psühholoogiline trikk: kui me ei suudaks viriseda omaenda probleemide pärast, siis poleks mingit ventiili...

altroff ütles ...

Veel mõni aasta tagasi ei olnud mingit raudkindlat teaduslikku tõestust, et just yersinia pestis on keskaegse katku eest vastutav, nagu laialdaselt arvatakse. Kas tänaseks juba on?

Kui mitte, siis võib rõõmustamine olla enneaegne, sest meie kõikide peade kohal ripub oht, et üks senitundmatu muhkkatku põhjustava omale sarnanev bakter, mis on mõnd aega lihtsalt peidus olnud, taas valla pääseb ja kolmveerand planeedi inimasukatest väetiseks muudab...

v. ütles ...

Eks vahel on tõesti hea proportsioonid paika panna, samas teisest küljest võttes - minu varbavalu ju see ei vähenda, et teisel inimesel jalg amputeeritud on...

tank ütles ...

üldiselt ei teata enamike ajalooliste katkude (ma mõtlen katku all epideemiat kui sellist) puhul päris kindlalt põhjustajat. on oletatud seda ja teist, aga need oletused muutuvad, nagu ka kõik muu ajalooteaduses.

Veiko ütles ...

Palju tänu selles võlgnemegi neile tööd rüganud esivanematele ja eks meie ka ju rügame tööd.
Kui ma ei vaata hetkel aknast välja, siis 100% asjadest mu ümber on inimeste tehtud.
Võiks siis ehk öelda, et inimene on meister-kohaneja.
Nüüd oleks tarvilik ka enesega kohaneda piisaval määral, et sellised asjad nagu Tantsusaate väljalangemised ei viiks meeleheitele ja esivanemate kogemused pääseks mõjule ka meie sees.

Anonüümne ütles ...

tanel, ma näen, et sa käid ikka seda 33 rada :)