Väike maailm ja suur inimene selle sees

Mumbais on raudteejaam, mida vanasti kutsuti Victoria Terminuseks, nüüd aga Chhatrapati Shivaji Terminuseks. See on tohutu, kümne Balti jaama suurune transpordisõlm. Selles jaamas sebib pidevalt tuhandeid inimesi, tuhanded kastitud kerjuseperekonnad pikutavad põrandal, reisijad istuvad ja ootavad oma rongi, rikšajuhid otsivad kliente. Vähem kui aasta tagasi seisin ma keset seda raudteejaama, käed kõrval rippumas ja imestasin suu ammuli kogu selle sebimise üle. Veidi hiljem ma muretsesin pakihoidu antud seljakoti turvalisuse pärast. Veel natukese aja pärast tundsin ärevust eelseisva öise rongisõidu pärast. Ma sõin, jõin, hingasin, rääkisin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin seal. Tegin seal inimeseks olemise asju, koos hindude, moslemite, kristlaste, sikhide, džainistide, budistide ja ateistidega minu ümber.

Nüüd aga, vähem kui nädal tagasi sisenesid sinna raudteejaama kaks meest, kes avasid rahvamassi pihta Kalašnikovidest tule ja pildusid granaate. Kokku toimus kolme päeva jooksul selles linnas kümme terroriintsidenti: tulistamisi ja pommiplahvatusi. Surma sai veidi vähem kui 200 inimest. Taj Mahali hotellis peeti maha korralik sõda terroristide ja India eriüksuste vahel, hoiti pantvangis kümneid inimesi ja plahvatas vähemalt kuus pommi. Selle hotelli eest ma kõndisin tookord mööda. Mind peatas üks turistidest elatuv kerjuspreester, kes sidus mu käe ümber mingi paela, küsis raha ja pobises mingi loitsu.

See pael on mul siiani ümber käe. Ma püüan arvata, et kas ka see kerjus veel oma igapäevast turistide koorimise tööd teeb, või läks ta ära oma jumala juurde.

Ja siis ma mõtlen, et inimene peab olema üks paganama suur loom, kui tema sisse mahub korraga armastus ja soov lapsi saada, ning samas ka soov tulistada automaadist juhuslike inimeste pihta.

Ja veel mõtlen ma, et maailm on geograafilises mõttes väga väikseks jäänud, kui Tartu tudengi südame panevad kokku tõmbuma terroriaktid Mumbais.

(India reisikiri, India fotod)