29. aprill 2009

Pealkirjata

Täna seisin ma Lõuna-Jõgevamaal taluõuel, ja vana Tani Madis teadis rääkida, et kui ta oli pisike poisike ja käis taamal metsas, siis olid seal kännud sama kõrged kui tema. Ja see oli sellepärast, et need puud olid langetatud hiinlaste poolt, ja hiinlastel oli komme saagida puid oma rinna kõrguselt. Hiinlaste? Jajah, need olid need Esimese maailmasõja aegsed sõjavangid, keda sakslased siin sunnitööl hoidsid.

Taolise globaalpoliitilise fakti tõi minuni räbalasse särki riietatud vana mees, kes käis aeglaselt, kepile toetudes ja kellele ilmselt väga meeldis viin. Ta on nagu maa sool või ajaloo hõng. Ta on osake sellest, mida me ajalootunnis õpime. Vana Madis.

"Ah mis nüüd mina, mina olen poisike! Aga minu isa, vaat tema teadis lugusi..."

Aga siiski ka tema räägib meile. Räägib jahikoertest, kes läksid rebaste järel urgu ja jäidki sinna. Lubjaahjust, mis on teisel pool jõge, kuhu peab mööda kive hüppama. Vallamaja ehitusest, mille jaoks seal lupja põletati ja kuhu viidi kive siitsamast lähedalt murrust.

Ma olen arheoloog ja minevikku välja kaevata on minu töö. Ma ei kõnni mööda maad, ma ei näe inimesi. Ma kõnnin kultuurkihil ja näen ühiskonda :)

Järgmine stseen. On hämarduv õhtu, umbes neli päeva tagasi. Ma liigun aeglaselt, astumiseks kohti valides, mööda soist metsaalust. Juba on veidi õhtust rõskust õhus, juba ma mõtlen vaikselt kodu ja kuuma teetassi peale. Ja siis ma kuulen järsku mörinat. Kuskil minust vast 100 meetri kaugusel ragistab miski võsas ja möriseb. Ja ma kardan, sest on veidi kõle, hämar ja metsaalune on soine, liikuda on siin halb. Autoni on GPSi järgi vähemalt kilomeeter. Siis ma näen vilksamisi üle metsasihi liikuvat loomaturja. Ja natuke hiljem nelja pisemat turjakest. Ma kardan, sest põrsastega metsseaema võib olla väga agressiivne.

Mul on sõpru, kelle jaoks vabadus on see, kui nad vahetavad ühe kontoritöö teise vastu. Head sõbrad, ma ei saa teist aru :) Proovige hämaras kevadise metsa all metssiga kohates leida endas julgust karjuda "Aaaaaaeeeooooöööööööääääääääää!" Saage tunda seda võidurõõmu, kui kuulete kiiresti eemale ragistamas olendit, keda hetk tagasi kartsite. Võib-olla täiesti põhjuseta, aga siiski kartsite. Ja tundke seda ürgset vabadust, et saite võitu teisest loomast.

Veel nädal varem. Ma astun kuskil Lääne-Virumaal mööda põldu. Vaade on avar, ma võin igas suunas mitmeid kilomeetreid näha. Minust paarisaja meetri kaugusel on põllul madalam koht, mis on kevadvete poolt üle ujutatud. Ja selles vees ujuvad haned. Sajad, sajad, sajad haned. Tagasi Eestis, sest on kevad! Viis-kuussada tükki. Või tuhat või miljon. Terve minu maailm on neid täis. Ma hiilin tasapisi neile lähemale. Ma keskendun igale sammule. Püüan olla hästi vaikne ja väike. Iga detail on tähtis. Mulla lõhn. Hanehäälitsus. Saapa hääl vastu kivi vaovahel. Minu hingetõmbed.

Ja siis järsku algab murrang. Kõigepealt on see tunne. Mingi nihe meeleolus. Siis, pikk sajandiksekund hiljem, algab hanehäälitsuste laine, mis tekib vasakul ja liigub kruuksuva kosena paremale. Ja sellele järgneb maavärin, õhumürin, tiivaplagin. Hanekurgud kruuksuvad, tuhat tiivapaari peksab vastu õhku. Ma olen tasakaalu kaotamas, kõik mu ümber müriseb ja kohiseb ja tõuseb ja plagiseb. Ja see haneparv saab lõpuks maast lahti ja tõuseb, tõuseb, ikka veel tõuseb. Ma seisan Lääne-Virumaal, minu ümber on kilomeetrid põldu ja mu pea kohal on viissada hane. On teisipäeva õhtupoolik, tööpäev hakkab lõppema. Just another day at the office.

Täna ma ületasin Kaave jõe, hüpeldes mööda neid kive, mida Tani Madis näitas, ja üle mille pahises vesi. Mul olid head saapad ja kasepuust kepp, millega jõepõhjast tuge saada. Ja teadmine, et need kivid on jäänused kunagisest vesiveski tammist, mida ma ise arhiivis 1799. aasta kaardilt näinud olen.

Tunne on kuidagi... võimas.

8 kommentaari:

Karmo ütles ...

Sa kunagi märkisid, et mede ametid on sarnased. Tegelt on hoopis suhtumine see, mis ühendab. Kui kirjeldad mida ja kuidas näed siis mina saan Sinust aru ja kujutan seda värvikalt ette.
Olen näinud ka tühihingi kellele pole vahet kas töö/teenistus toimub looduses või valgete seinte vahel. Nende meeltel pole võimet aduda neid värve, lõhnu, helisid mida kirjeldad.Ei oska öelda, kas inimese tajud on kirgaste tehisärritajate poolt tuimaks tambit või pole neile antudki maailma täieliselt aduda. Kahju on igaljuhul.
Jõudu ja kena kevadet!
PS kui L-Virumaa kandis veel teotsed, siis anna tead, liituksin meeleldi või pakun Tapa kandis öömaja.

Lee ütles ...

PS. Satu kunagi kevadel Vormsi. Just siis kui sookured häälitsevad rahutult, kaeblikult ja tuttavlikult. See on elu.

. ütles ...

nojah vaata kontorit88 teise vastu vahetamine, see on t2pselt seesama m6te et oled tegelikult ainult oma pea sees vangis iseenda k2es. j2relikult saab igalepoole vangi j22da. mind huvitab tegelikult see, et enamasti j22dakse vangi jusnimelt v2ikekodanliku argirutiini k2tte, aga ma tean inimesi kes on hoopis justkui vabadusest s6ltuvuses ja ei suuda ka seet6ttu miskitpidi ennast teostada. vaid hoopis ainult seda vabadust jahtida nagu koer oma saba. et peaks m6ne sellisega inteka tegema, kes on l2inud 2ra kuskile berliini squatti v6i barcelona peat2navale kerjama v6i siis pirogovi kymneks aastaks.

. ütles ...

ja hea et need paar tonni hane sulle selga ei kukkunud. loodus on v6imas jah, vaata mis teeb gravitatsiooniga :)

tank ütles ...

hea tähelepanek. tõesti on neid "vabadusse vangi jäänuid" kah, kui ringi vaadata.

Lemmi ütles ...

10 points!
siiski olen tähele pannud, et "vabadusse vangi jäänud" inimesed (ma jätan sellised äärmused nagu skvattijad ja piro-loomad välja) on rohkem elu ja iseendaga rahul kui püüdlikud väikekodanlastest kodumangijad.

tank ütles ...

need pole "vangi jäänud", vaid on lihtsalt vabad inimesed. normaalsed, eluterved ja rõõmsad. nagu igaüks võiks tegelt olla. :)

tomm ütles ...

mina esindan ilmselt teie arvates vangijäänud tühihinge. mulle meeldib rutiin ja mugavus - tekitab mõnusa turvalise tunde. vahest võib mõne seikluse teha. tundke nüüd mulle kaasa või mõistke hukka.