Paneveżys - Vilnius - Varssav. Vilniuses oli mul 4 tundi aega, seega
sain kokku Sigutega, kes tegi mulle natuke linnaekskursiooni ja viis
enda juurde, kus sain veidi end kasida, sϋϋa ja telekast leedu
talendijahi saadet vaadata. Päris elus kultuur, väga tore. Sigute on
ka väga tore ja see emotsioon on nϋϋd minu jaoks laienenud temalt kogu
Leedule. Leedu on väga tore :)
Kohvikus ettekandjaga suhtlemisega sain juba täitsa ise hakkama.
Vajalikud väljendid: labas ja kava su piens, hiljem saskaite ja aciu.
Vilnius-Varssavi bussisõit kestis koos peatuste ja passikontrolliga
veidi ϋle kϋmne tunni. Naljakas oli jälgida, kuidas inimesed
nihelesid, väänlesid ja ohkisid, pϋϋdes pinkidel leida mingit
magamisasendit. Tundus, et bussitäis inimesi olid ostnud pileti
mingile seansile, mille käigus igaϋks pidi toppima kandilise klotsi
ϋmmargusse auku. Tulevad kokku, istuvad kϋmme tundi suures plekist
kastis ja topivad, aina topivad. Lõpuks väljuvad tϋlpinuna juba hoopis
teises linnas.
Ent oma põhifunktsiooni see etendus siiski täitis ja ma olen
Varssavis. Poola pole nii tore, kui Leedu. Siin on ainult ϋks suur
bussi-rongijaam, mingi tunnelirägastik maa aluste baaride ja
kioskitega, ning õnneks ka see internetikohvik siin. Ma
põhimõtteliselt keeldun siit kompleksist ka lahkumast, sest Sigute
tegi mulle selgeks, et terve Poola on halb ja paha (neil on sellised
ajaloost tulenevad omavahelised tunded, eksole). Arvatavasti istun ma
siin jaamas kuni lahkumiseni. Austusest Sigute vastu :) Ja sellepärast
ka, et on vaja internetist Ukraina kohta palju lugeda ja kaustikusse
reisikirja kirjutada.
Antropoloogi märkmeid välitöödelt: siin poola internetikohvikus istub
mu kõrval ϋks (vene?) neiu ja räägib Skype'i teel oma emaga:"Da, mama.
Da. Da, ja znaju. Da, mama. Da." Nii juba mitu minutit. Lahedad
kodused hetked, lihtsalt võõras keeles.
Tulevikuplaanid on sellised, et esiteks pϋϋan leida rongipiletit
Kiievisse, sest bussist on veidi siiber. Teiseks mõtlen Kiievist minna
Tshernobõli ekskursioonile (nendest ekskursioonidest on tehtud hea
äri). Ja kolmandaks pϋϋan telekommunikatsioonivahendite abil osta 2.
novembriks Odessa-Istanbuli laevapiletit.
Järgmine sitrep järgmisest interneti levialast.
1 kommentaar:
Olen kunagi hellitanud mõtet vaadata põhjalikumalt seda osa, mis jääb Eesti ja reisi alguspunkti vahele - tavaliselt kutsutakse seda Läti-Leedu-Poola. Viimastel aastatel on õnnestunud näha pisut Lätit, on olnud tore. Leedu on siiani suht tundmatu, Poola seostub ikka veel selle pimesi kihutamisega tõotatud maa (ülejäänud Euroopa) poole...
Postita kommentaar