8. oktoober 2009

Miks ma astusin Kaitseliitu

Reservõppekogunemise viimane faas on algamas ja teen selle puhul natuke selgitustööd. Mitmed mu tuttavad on avaldanud imestust selle üle, et minust on saanud Kaitseliidu liige. Vähe sellest, ma soovitan ka kõigil teistel Eesti kodanikel astuda Kaitseliitu. Miks?

Tõenäosus, et minu eluajal toimub Eesti territooriumil suuremat sorti sõjaline konflikt, on 50:50. Ma ei ole küll rahvusvaheliste suhete analüütik ega ole spetsialist geopoliitika alal, sestap võtan tõenäosuse jämedalt ja lambist. Aga minu erialaks on inimkonna minevik ja ma tean seda, et rahu on pigem erand, kui normaalne seisund. Sõda on tavaline asi. Vähe on neid põlvkondi, kes oma eluajal sõda või muud suuremat sorti vägivalda ei näe. Jah, hetkel vohab meil lääne kultuuriruumis humanism. Võime loota, et see suudab Euroopas mõnda aega rahu alal hoida. Aga see ei kesta igavesti. Ükskord lõppevad mingid ressursid, voogavad meist tsunamina üle immigrandid või juhtub midagi muud. Igatahes saab otsa see rahuperiood, mis praeguseks on kestnud 60 aastat. Tõenäosus, et sõda tuleb minu eluajal, on jämedalt 50:50. Sellest ma lähtun. Kui sõjaks läheb, on kasulik omada sõjaväelist väljaõpet ja kuuluda sõjaväelisse struktuuri.

Levinud on arvamus, et sõdur olla on ohtlikum, kui tsivilist. See on vale. Võimalik, et see pärineb Nõukogude sõjafilmidest, kus oli alati väga palju kangelassurmasid, või vene sõjaliste mõtlejate loogikast, mis nägigi ette väga palju kangelassurmasid ja üle lageda välja hurraa-saatel vaenlase ründamist, ma ei tea. Igatahes on see vale. Tsivilist olla on ohutum vaid tingimusel, et sa saad sõjapiirkonnast minema. See võib, aga ei pruugi sugugi võimalik olla. Statistika räägib enda eest. Teise maailmasõja 60 miljonist hukkunust olid 40 miljonit tsiviilisikud. Ka 2008. aasta Gruusia sõjas oli hukkunute seas tsiviilisikuid rohkem, kui sõdureid (mõlemad wikipedia andmeil). Jugoslaavia lagunemisel toimunust, Tšetšeenia sõdadest ja praegu Iraagis ning Afganistanis toimuvast pole mõtet rääkida. Muidugi on ka erandeid, nagu Vabadussõda, muidugi on vahest ka väga raske vahet teha tsivilisti ja kombatandi vahel, ent üldiselt on sõjaolukorras sõduri ellujäämise tõenäosus suurem. Ta kuulub struktuuri, mitte ei koba üksinda pimeduses. Ta oskab oma ülesannet. Ta on osa sõjamasinast, mis heal juhul toimib, halval juhul niiväga ei toimi, aga vähemalt suudab mingi eduga iseennast kaitsta. Tsiviilelanikkond seevastu on kaitsetu, saamatu ja hädas. Kumb on teie arvates vaenlasele ahvatlevam sihtmärk?

Ka riik, juhul kui ta peaks veel funktsionaalne olema, hoolitseb esmajärjekorras ikka oma relvajõudude eest, kuni selleni välja, et tsiviilelanikkonnalt või kaupmeestelt rekvireeritakse toiduained armee toitmiseks. Tsiviilelanikkonna osaks saavad aga heal juhul põgenikelaagrid, halval juhul genotsiid ja massivägistamised. Me kõik teame, et Genfi konventsioonid kehtivad telekaamerate ees ja kohtusaalides, mitte reaalses elus. Miks olla lammas ja lasta ennast nottida, kui sa võid olla karu ja ennast kaitsta? Hea küll, olla vähemalt siilike ja PÜÜDA ennast kaitsta?

Niisiis, juba puhtalt omakasust lähtudes on kasulik olla Eesti relvajõudude liige. Ma ei hakka üldse rääkima eetika, isamaa-armastuse ja kohusetunde teemadel. Nende sõnade relevantsus jäi kuhugi 19.-20. sajandisse, rahvusriikide riiulisse. Peale Hitlerit ei ole enam eriti moes olla rahvuslane. Las nad siis olla.

Teine levinud valearusaam on umbes taoline: Eesti relvajõududel pole mõtet, sest Venemaa vallutab meid niikuinii ära, kui tahab. Seda kuuldes kipuvad mu käed jõuetult rippu vajuma. Aga ma püüan enamasti vastu vaielda umbes nii, et autos turvavöö kinnitamisel on siiski mõte, kuigi laupkokkupõrke puhul ühe korraliku 100 km/h liikuva metsaveorekkaga ei ole turvavööst mingit kasu. Metsaveorekka on ju suhteliselt väikese tõenäosusega stsenaarium. Palju tõenäolisem õnnetusestsenaarium on midagi märksa väiksemaskaalalist: libedus, purjus vastutuleja või teele hüppav kits. Ja sellistes situatsioonides võib turvavöö päästa su elu.

Rääkides Eestist siis ei ole situatsiooniks see, et naaberriik paiskab kogu oma sõjalise võimsuse meie vastu, vaid juhtub midagi väiksemat. Näiteks tekib mingi pronksiöö taoline mäss ja Venemaa toob oma väed "rahu tagama". Või plahvatab Sosnovõi Bori reaktor ja Venemaalt ujub kohale põgenikevool, millele järgnevad "korda hoidma" Vene väed. Või midagi muud taolist. Kui meil pole ühte pataljonikestki, millega ennast kaitsta, siis võib kasvõi mõni vene armeejuht ju joomingu käigus niisama naljaviluks otsustada tankikolonniga Tallinnasse vanu aegu meenutama sõita. Tähtis pole spekuleerida, mis täpselt kõik võib juhtuda, aga tähtis on see, et me oleksime siiski valmis ennast kaitsma rünnakute eest, mille vastu kaitsemine on meile võimetekohane. Mida parem on meie kaitsevõime, seda suurem on meie ellujäämise tõenäosus. Täpselt nii lihtne see ongi.

Kolmas eksitus: Eesti kaitsevõimele teeb palju rohkem kasu luuletamine, lastetegu, ettevõtlus või välisinvesteeringute siiameelitamine. Tõsi, kõik need tegevused mõjuvad kindlasti hästi, aga nad ei välista sõjaväelise väljaõppe omandamist. Ka luuletades ja äritehinguid ajades võid kuuluda Kaitseliidu ridadesse. Mina näiteks kavatsen küll oma senist elu jätkata, lihtsalt omandades selle kõrval ka sõjaväelist väljaõpet. Kaitseliidu liikmed ei ole militaarid või viinalembesed automaaditäristajad, rahulikest elanikest kardinaalselt erineva ajuehitusega indiviidid. Okei, ilmselt on ka neid (ma pole küll veel näinud, olen ainult lehest lugenud). Aga enamik on siiski täiesti rahuarmastavad inimesed, nagu sina ja mina. Nagu igas suuremas organisatsioonis.

Neljandaks probleemiks on kümne-viieteist aasta tagusel ajal kaitseväes või Kaitseliidus olnud inimesed, kes nägid seal kohutavat korra- ja mõttelagedust ja on seetõttu kaotanud usu Eesti kaitsestruktuuridesse. Jah, neil on õigus, tegemist oli kohutava ajaga. Aga ajad muutuvad. Ja õnneks muutuvad Eestis nii kaitsevägi kui Kaitseliit aina paremuse poole. Muidugi on seda nõmedusehõngu siin-seal veel tunda. Aga asi paraneb. Kaitsejõud minetavad lolluse ja vaimupimeduse aura ja saavad hoopis tarkade, edukate, ilusate ja professionaalsete inimeste kooskäimiskohaks, kes harjutavad endid toimima üksusena. See on protsess, mis on meie kõigi huvides ning millele me peaksime kõik pöialt hoidma ja jõudumööda kaasa aitama. Ja mis saab olla parem, kui võtta oma särav vaimuand, paigutada see Kaitseliidu ridadesse ja võtta aktiivselt osa tegevusest?

Viies vastuargument on umbes selline: ma hoolitsen pigem enda/oma pere eest, kui mingi si*ase Eesti riigi eest. Põgenen (perega) Rootsi/Londonisse/Taisse. Siinkohal jätavad enamik väitjaid tähelepanuta emigreerumise psühholoogia. Sõja puhkemine ei ole kunagi selge ja klaar hetk - pauk käib ja nüüd on sõda, kusjuures soovijatele jäetakse 24 tundi lahkumiseks. Vastupidi, tavaliselt on need tasapisi eskaleeruvad situatsioonid. Selleks ajaks, kui sa olukorra tõsidusest aru saad ja ettevalmistustega ühele poole jõuad, võib juba olla liiga hilja. Või vähemalt oled sa juba situatsioonis, kus sa pead tegema väga raskeid valikuid. Iga tulevane põgenik peab endalt küsima - mis hetkel sa oled valmis kogu oma siinse elu, kinnisvara ja töökoha maha jätma, ning laeva/lennuki peale istuma? Mis peab selleks juhtuma? Kas vaenlase hävitajad Toompea kohal? Tankid Tallinna tänavatel? Või piisab juba mõnest pisemast kokkupõrkest piirilähedastel aladel? Tagantjärgi vaadates on alati lihtne öelda, et ma oleksin 1939. aastal põgenenud. Palju lihtsam, kui reaalselt selles situatsioon olles. Kui sa tead, et sa pead maha jätma oma sõbrad ja elu, teadmata mis tulevik toob. Kas taastatakse rahu või tuleb sõda? Kas meie riik jääb vabaks või okupeeritakse? Kui okupeeritakse, milline saab täpsemalt olema okupatsioon? Kas väljakannatamatu või peaaegu isegi talutav? Võib-olla selleks hetkeks, kui sa otsustad põgenemise kasuks, on juba hilja ja Eesti on merelt ja õhust blokeeritud?

Mis saab siis, kui näiteks su vanemad on juba liiga vanad, et võõras kultuuris ja võõra keele keskel uut elu alustada? Siin, kuigi oleks okupatsioon, oleks nad vähemalt omade keskel. Kas sa jätad nad siis maha? Mis saab siis, kui sa oled ise liiga vana? Naine/mees haige või lapsed maal? Rahad kuskil hoiusel või fondis, mille haldaja on juba poe kinni pannud? Sa ei saa kunagi kaasa võtta kõiki omale olulisi ja kalleid inimesi ja asju. Oled sa valmis nendest loobuma?

Välismaale põgenemine ei tundu mulle lihtsalt kuigi hea plaanina sõja korral. Eelnevalt ettevalmistumine ja õigeaegne vastuhakk on kindlasti oluliselt parem plaan.

Sellised on minu mõtted. Olete teretulnud osutama nõrkadele kohtadele selles arutluskäigus. Veelgi enam teretulnud olete Kaitseliidu ridadesse.

15 kommentaari:

tari ütles ...

khm

altroff ütles ...

Ma jagan sinu muret Eesti riigi pärast. On küllaltki reaalne, et meil tuleb selles elus veel relv kätte võtta. Vastav tõenäosus võib olla isegi suurem kui sinu poolt pakutud 50:50.

Sel, kuigi loomulikult mitte ainult sel, põhjusel töötan ma ka selle nimel, et Eestist mõne aasta pärast emigreeruda. Sõja eest ei pääse, see on selge. Aga oma zhansid võtaksin ma pigem sobilikuma põllumajanduskliimaga Kesk-Euroopas. See on subjektiivne valik perekonna kasuks.

Anonüümne ütles ...

Nõrk koht su arutluses on kõige esimese väite juures. Tegelikult pole surma saamise tõenäosuse juures ju kuigi oluline, et kui palju täpselt tsiviilisikuid ja sõjaväelasi maha notiti. Kriisiolukorras kontsentreeritakse suurem osa sõjaväelasi kriisipiirkonda ja kui seda näiteks pommitatakse, siis kuigi arvuliselt saab tsiviile rohkem surma, on kogu rahvastiku arvestuses sõjaväelastel väiksem tõenäosus ellu jääda.

Oop ütles ...

Loomulikult on tsivilist kergem sihtmärk, ent sõdur on kasulikum: mida kiiremini nood maha võtad, seda väiksem on eduka vastuhaku võimalus. Esimesena tuleb neutraliseerida see vastane, kes lööb kõige tugevamini - seda teab ju iga rollimängija. (Manacasterid võetakse esimesena sihikule, eks ole.) Pealegi on sel demoraliseeriv mõju ylejäänutele.

oHpuu ütles ...

kõik sõjaväelased pole rindel, meie struktuuride järgi on 1 rindevõitleja kohta 3 tagalas. tagala aga pannakse põhimõtteliselt ohutusse kohta. staap teeb luuret omaenda elu ja heaolu nimel. pealegi on meie maastikus sohu ja metsa ykskõik mida võimalik ära peita, kui kasutada eesti laiguliste maskeerimisoskusi.

tank ütles ...

Jah, oop. Ideaalses maailmas oleks sõda ainult sõdurite omavaheline asi. Tsiviilelanikkond, infrastruktuur ja kultuuriväärtused jääksid sõjast puutumata.
Reaalne elu aga näed, on midagi muud. Näitab ajalugu.

Anonüümne, sinu matemaatikast ma ei saa aru. Kui arvuliselt saab tsiviile rohkem surma, kuidas siis sõduril on suurem tõenäosus surma saada? Üldiselt ikka juhtub ju see, mis on tõenäolisem, kas pole nii?

Altroff - sinu eelistus välida sõda, kolides väiksema ohuga riiki on arusaadav. Kui see sulle sobib, palun. Mina aga seda teha ei saa, mulle meeldib siin selleks liiga palju. Mulle lihtsalt ei meeldiks elada kuskil Saksamaal või Belgias. Oleks keegi mind lapsena sinna pagendanud, oleks teine asi. Aga nüüd on juba hilja.

Oop ütles ...

No minu jutt oli vaid sellest, et loogiline on tegelikult sõdur enne maha lasta ning tsivilistid alles pärast teda. Esimene punkt sõdurite ellujäämisjutu kahjuks.

Teiseks on matemaatika äärmiselt lihtne. Kui meil on miljon tsivilisti ja tuhat sõdurit, tsivilistidest lastakse maha sada tuhat ja sõduritest 900, siis on tsivilisti jaoks suremise tõenäosus 1/10, sõdurile aga 9/10. Järelikult on ellujäämisstrateegiana tsivilism edukam.

Kolmandaks: kui rääkida oma pere jms kaitsmisest, on kõige targem läbida sõduri koolitus, ent hoida sõjaväest ja igal juhul mobilisatsioonist kõrvale. Kui sind saadetakse Tallinna juures rinnet hoidma, aga su pere jääb Narva, on sust nende kaitsmiseks vähem kasu kui turvafirma kleepsust uksel.

Ma ei ytle, et Kaitseliitu astumine oleks paha. Või sõjaväeline karjäär. Või mis iganes. Aga ma ytlen, et mõned argumendid ei tööta. Isegi siis mitte, kui neid kasutatakse sympaatse väite põhjenduseks.

P.S. Pragmaatiline lähenemine oleks kaitsta mõnd kohta, mis on kaitstav. Näiteks Kesk-Euroopa seda eriti ei ole, sobilikumad on Pyreneed ja La Manche. Või Iiri meri, mida ma isiklikult eelistaksin.

tank ütles ...

Oop:

Sinu esimese argumendi lükkab ümber ajalugu. Tsiviliste lihtsalt hukkub alati sõduritest (absoluutarvuliselt) rohkem. Seega, kuigi vastase sõdurite hävitamine on kasulikum tsivilistide hävitamisest, eelistatakse siiski tsiviliste. Miks nii, jumal seda teab. Ilmselt on siin palju argumente, milledest üks on ka see, et sõdur on palju paremini kaitstud.

Kuid su teine, matemaatiline argument tõenäosustest on tõesti pädev. Ma ei arvestanud, et tsiviliste ongi rohkem kui sõdureid, järelikult isegi võrdsete tõenäosuste korral saaks neid surma rohkem. Mea culpa, väga rumal minust.

Tegin veidi statistikat kah, võtsin aluseks 2008 a. Gruusia sõja hukkunute arvud ja rahvaarvud-sõjajõudude suurused. Sain teada, et militaarpersonalist suri Gruusia poolel 0,6%, Vene poolel 0,3%, Lõuna-Osseetia poolel 5% ja Abhaasia poolel 0,02%. Nagu näha, suht suur variatsioon. Tsivilistidega oli aga nii, et Gruusias suri 0,005% ja Lõuna-Osseetias 0,5% elanikkonnast.

Jämedalt öeldes suurendas tsiviilelanikust sõduriks hakkamine suremise tõenäosust sadakond korda. Niiet tõmban siis ühe punkti sealt oma argumentide nimekirjast maha. :)

Su kolmanda punkti kohta niipalju, et kui sa oled läbinud sõdurikoolituse, ent ei tegutse sõjalise struktuuri koosseisus, on sul sellest koolitusest ainult pool kasu. Mingit kasu on jah, sa tead oletada tõenäolisemaid rünnakusuundi, oskad nähtu põhjal teha oletusi toimuva kohta vms. Isiklikul/pere tasandil ellujäämise tõenäosust see muidugi suurendab, sest oskad ohtlikest kohtadest veidi paremini kõrvale hoida. Aga ka seda mitte eriti hästi, sest sul pole eriti infot. Ent sõdurikoolituse idee on ikkagi treenida sind tegutsema üksuse koosseisus.

Kasulikum on ju tegutseda ühiselt, moodustada süsteem ja sünergia. Selline, et kõigi liikmete ellujäämise tõenäosus oleks suurem, kui üksikult tegutsedes võimalik oleks. Eesti elanikkond võib koosneda oma pere kaitsvatest rambodest, kuid siiski poleks erilist probleemi meid ära vallutada niikaua, kui me ei tegutse ühise üksusena. Kasvõi ühe korralikult koos töötava vastase kompanii vastu ei saa ka tuhat rambot.

(Tuhat chucknorrist võib-olla saaks, aga rambot küll mitte.)

Muide sinu näidetest veelgi pragmaatilisem oleks kaitsta mõnda kohta, mida keegi rünnata ei taha. Gobi kõrbe või Detroiti kesklinna.

Oop ütles ...

Vt punkt 2. See, et tsiviliste absoluutarvudes rohkem hukkub, ei ole mingi tõendus selle kohta, et sõdurid alles teises järjekorras sihtmärgiks võetakse. Tsiviliste on lihtsalt _väga_ _palju_rohkem_. Ma kordan seda, kuni meelde jääb.

Pealegi ei käinud minu väide yldse selle kohta, keda on rohkem või vähem. Mina ytlesin, et olukorras, kus on valida tsivilisti ja sõduri vahel, eelistab arukas sõdur yldjuhul kõigepealt likvideerida vastase sõduri. See ei kehti suuremas mastaabis taktikaliste või veel vähem strateegiliste yksiotsustuste kohta, kuna näiteks võib tsiviilobjekti või tsivilistide massi hävitamine hõlmata piisavalt suure hulga seal varjunud sõdureid, sihtmärgiks võivad olla ka sissid või paramilitaarid, pealegi võib olla hoopis eesmärk sõdureid (või tsivliste) demoraliseerida. Lisaks sureb igas sõjas hulk tsiviliste marodööritsemise käigus; milline on nende statistiline jaotus, ei tea tavaliselt keski kurat öelda ning kui teaks, oleks see salastatud info.

Mis viib kolmanda punkti juurde. Yksik sõjaväelise ettevalmistusega tsivilist ei suuda kaitsta oma perekonda (ega kedagi teist) organiseeritud sõjaväelise rynnaku eest. Ta pole enamasti isegi sissina suurem asi, kuna teda on õpetatud toimima organiseeritud struktuuris, mitte hajutatult ja ebapiisava info jm varustatuse tingimustes. (Sissiväljaõpe on midagi muud. Kõik seda nii või teisiti ei saa.) Kyll aga on tal tavalisest tsivilistist oluliselt parem šanss kaitsta kedagi yksiku marodööri eest.

Ses mõttes on olukorras, kus tõenäoliselt mingi osa või isegi kogu territoorium kaotatakse, sellele järgneb aga olulisel määral marodöörlust ning võib-olla ka organiseeritud sanktsioone tsiviilelanikkonna vastu, mõnes mõttes mõistlik ette valmistada paramilitaarne struktuur, mis võitleks marodöörluse ja sanktsioonide vastu. Tõsi, teisalt tugevdab see neidsamu sanktsioone, sestap on igasugune partisanitegevus mitme otsaga asi: tõenäoliselt kannatab sanktsioonide alla rohkem tsiviliste kui partisane.

Oop ütles ...

Mis viimasesse nalja puutub, siis tõepoolest: kõige efektiivsem kaitse on teha nii, et keegi ei tahaks sind rynnata (või ryndaks alles viimases järjekorras). Vt Šveitsi ja Islandit.

tank ütles ...

Okei, on rohkem küll. Aga ega see hukkunute arv ei ole ju puhas õnneasi. Seal taga peab ju olema mingi vastase sõdurite teadlik jõupingutus. Mitte nii, et tulistame kuuli õhku ja veeretame täringut, et keda see siis tabab. Ning et kuna tsiviliste on rohkem, siis enamasti tabab tsiviliste.

Meie maale saabunud vaenlase väekontingendi jõupingutust on ju teatud hulk. Kui selle hulga jõupingutuse tulemusena hukkub rohkem tsiviliste, kui sõdureid, siis on kas jõupingutused suunatudki rohkem tsivilistide hukkamisele VÕI on tsivilistid halvemini kaitstud.
Nagu sa õigesti väidad, on mõistlikum valida sihtmärgiks vastase sõjajõud. Seega võib pigem oletada teist põhjust (et tsivilist on kehvemini kaitstud).

Olgu. Edasi - sissiõpet antakse kaitseliidus ka. Ma ise pole selleni veel jõudnud. Loodetavasti varsti. Ma ise leian samuti, et see on mõistlik, Eesti tingimustes, kus me võime suure tõenäosusega oletada vähemalt mingi osa territooriumi kaotust. Ja samas teame metsade-rabade sobivust varjatud vastupanuks.

Ja osa Eestist on juba kasutusele võtnud vastases soovimatuse tekitamise taktika. Näiteks Ruhnu. Keda kuradit huvitaks mingi Ruhnu? :)

Karmo ütles ...

Kui inimene saab riiklikult korraldatud sõjalist väljaõpet annab ta ka truudusetõotuse. Konflikti korral mobilisatsioonist kõrvale hoides või sellele vastu tegutsedes saab temast koheselt reetur.
Reetur on aga oma tegudega või tegemata jätmistega teinud juba oma riigile rohkem kahju kui vaenlane, kes vaenutegevust alles alustab, sest lubaduse murdmisega on ta maha kandnud selle ressursi mida ühiskond tema väljaõpetamiseks on kulutanud.
Mul on hea meel Sinu üle Tank!

Karmo ütles ...

PS Palun luba Sinu mõttekäiku kasutada ajateenijate harimiseks. Neist enamik pole asju endale nii selgeks ja loogiliseks mõelnud kui teenima satuvad ja Sinu lähenemine aitaks neidki ennast riigikaitses paremini lahti mõtestada.

oHpuu ütles ...

tsivilistid hukkuvad massiliselt vist ikka linnade pommitamise ajal. osa kaugtulerelvi on lihtsalt võrdlemisi ebatäpsed. ja loomulikult on olemas miiniväljad ja muu selline kraam. ja mõnel pool on enesetapjatest terroriste palju. täpset hukkumise tõenäosust saab arvutada konflikti olemust silmas pidades (ehk takkajärgi või poole pealt).

aga tsiviliste on tõesti kardetavasti rohkem.

tank ütles ...

Karmo - tänud heade sõnade eest. Sul on mu luba kasutada mu teksti oma äranägemise kohaselt. Ent arvesta siis nende parandustega, mis siin kommentaariumis juba ilmsiks on tulnud.

PS - Truudusevannet ma pole küll veel andnud. Aga minu jaoks ei oma tegelikult mingi tseremoniaalne sõnadeütlemine ka tähtsust. Või kui, siis omab võrdlemisi väikest tähtsust selle kõrval, mis ma ise enda sees olen endale öelnud.

oHpuu - jah, tsivilistid hukkuvad põhiliselt ebatäpse tule tõttu, kas siis kogemata või mitte nii väga kogemata. Ja oma osa on muidugi etnilisel puhastusel ning põgenikekriisidest tulenevatel humanitaarkatastroofidel. ÜRO andmetel oli 2006. aastal maailmas umbes 8,4 milj. põgenikku (wikipedia artikkel "Refugee"). See läheb kirja veel ühe argumendina Eestist põgenemise vastu.