18. oktoober 2011

Virmalistest

Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.

Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.

Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.

Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.

Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.

Kommentaare ei ole: