Badass

 

Iraanis ma käisin 2009. a. sügisel. Nii et üht teist võib juba olla muutunud. Eks nemadki seal on mingil määral nutistunud ja skrollistunud ja sotsiaalmeediazombistunud. Aga selle rahva hing ja olemus on kindlasti sama. Umbes neljakümnest riigist, kus ma käinud olen, jättis just Iraan kõige kustumatuma mulje. Vaieldamatult. Peajagu üle. Pole mingit küsimustki. Sest seal ei ole vaatamisväärsusi. Jah, Persepolise varemed ja Masjed-e Shah Esfahanis jne. Aga Teheran on, olgem ausad, päris õudne peldik. Loodust seal ka eriti ei ole, on mingisugune pruun lõpmatus. Ja muidugi mäed. Eks otsides kindlasti leiab kohti, mida turismindada annaks, aga sellel pole mõtet. Sest igasugused turismiatraktsioonid kõik kahvatuksid selle kõrval, mis sinuga pidevalt seal juhtub. Selle kõrval, ET sinuga pidevalt midagi juhtub. Kogu aeg tuleb keegi, kõnetab farsi keeles, ja siis juhtub midagi. Me olime kolm noort siredat valget meest, eks see aitas ka omajagu kaasa. Mina, Francis Kanadast ja Pier Itaaliast. Me hakkasime tänavapildis silma. Ja kui me tänaval kõndisime, siis tulistati seksikate pearättide alt meie pihta tuliseid pilke ja saja meetri jooksul peatati meid kolm korda, et midagi öelda või pakkuda. Ja need polnud üldse tüütud kommertstehingud, vaid vastupidi, midagi külalislahkuse vallast. Kutsuti lõunale, peole, piknikule, kalale, filmi vaatama, muuseumi ja Allah teab kuhu. Farsi keelel pole kuigi palju ühist mitte ühegi keelega, mida mina oskan, nii et suhtlus käis enamjaolt konteksti, kehakeele ja telepaatia abil. Meid sõidutati, toideti, näidati neid vaatamisväärsusi, mis eriti mingit vaatamist väärt ei olnud. Vaid umbes kolm tundi peale seda, kui olime Teherani saabunud, peatas meid suhteliselt hästi inglise keelt rääkiv noormees, osutas lähedalasuva mošee suunas ja palus meil talle järgneda, sest kohaliku linnaosa kõrgeim vaimulik olevat kuulnud, et saabunud on külalised ja tahtvat meid tervitada. No sa ei usu ju sellist asja? See on kindlasti mingi skämm? Kivistunud uskumatuses võtsime jalanõud jalast, panime seljakotid seina najale, ja astusime mošeesse. Kümned silmapaarid vaatasid meid, iga silmapaari all särav naeratus. Mulla pidas pika farsikeelse kõne, mille noormees meile inglise keelde tõlkis, ja milles kõlasid läbivalt sõnad friend ja welcome. Ükskõik mis küsimuse või mure korral on Tehranis mingil tänaval mida ma enam ei mäleta, üks mošee, kuhu ma võin alati minna ja abi saada.

Muidugi oli kogu see külalislahkus seal üsna performatiivne, minu põhjamaise tuima natuuri jaoks naljakaski. Aga ikkagi siiras. Sajanditepikkune, sügav, inimlik, ajalooülene külalislahkuse komme.

Ma olin seal 2009. a. novembrikuus, eelmine protestidelaine oli olnud juulis. Paljud internetisaidid olid blokeeritud, aga iga teise mööduja käest võis küsida mälupulga peal programmi nimega UltraSurf, mis kõik need saidid avas. Eks see oli mingitlaadi VPN vist? Ma ei tea, siis ei olnud veel nutitelefone ja internet oli üldse selline asi kus paar korda päevas käisid, mitte kogu aeg ei viibinud. Üks protestil osalenud vend näitas mulle oma käsivart, mis oli peale politseipoolset puukaigastega peksmist valesti kokku kasvanud. See oli mingi Teherani paneelmaja kuuenda korruse korteris elutoas tantsu ajal. Sest, ja see on lihtsalt üks tavaline asi, mis seal juhtub: meid oli tänavalt üles korjatud, korterisse viidud ja majarahvas kogunes kõik peole. Sest nii kauged külalised nagu meie kindlasti väärisid väikest ennelõunapidu. Põrandale pandi vakstu, kuhu laotati liuad ja vaagnad datlite ja kookidega. Kardinad pandi ette, sest pidutseda tuleb salaja, et kombluspolitsei ei näeks. Paar maja eemalt toodi kohale üks muusikaõpetaja, kes mängis mingit kõrvitsast ja traadist koosnevat pärsia pilli. Muusika oli korraga lüüriline ja rütmikas, ja me olime kõik keset elutuba suures ringis ja tantsisime. Ja siis üks vend tõstis üles oma särgivarruka, ja tema sõber purssis halvas inglise keeles, et "Protest, police, beat, break arm". Ja kõik olid rõõmsad, see oli osa elust, osa tantsust. Ja see polnud isegi päeva kõige erilisem sündmus.

Kümme päeva hiljem Shirazi linnapargis olid kõik õhtul kogunenud ilusa valge rotundi ümber, kordamööda astuti mikrofoni ette ja loeti luulet. Rumi ja Hafez. Ja kes teab mida veel. Ja siilisoenguga tursked põkid, kes näevad välja sellised, et tahavad sulle kangi all peksa anda, olid kaelakuti koos ja nutsid, sest poeesia oli nii ilus.

Ma ei tea, miks see siiras, elujaatav, lahke rahvas on omale nii õudsa režiimi kaela saanud. Evani vangla ja kombluspolitsei. Selle fakti, et tantsimine on keelatud. Mis geopoliitilised ja kultuurilised tegurid on selle esile kutsunud. Ma ei tea. Ma tean, et ma kartsin. Ma tean, et Iraanis tõstsid minus pead mingid nõukogude ajast saadik uinunud instinktid ja mõttemustrid, mille kohaselt võimu peab kartma. Ma kartsin juba enne Iraani jõudmist. Ühest Istanbuli antikvariaadist olin ostnud Orwelli "Loomade farmi", ja kui rongiga Iraani piiri poole sõites olin selle läbi lugenud ja seljakotti ära pannud, tuli üks Iraani mees ja hakkas meile selle režiimi õudustest rääkima. Kui meie jutuajamine läbi sai, läksin tasakesi oma kupeesse, võtsin seljakotist "Loomade farmi", ja õige vaikselt lükkasin selle raamatu rongiaknast välja, mingite Ida-Türgi tolmuväljade vahele. Ma kartsin jõuda Iraani, "Loomade farm" seljakotis. Mida see selle režiimi kohta ütleb? Mida see minu kohta ütleb? Ja mida see ütleb "Loomade farmi" kohta?

Mu süda on teiega, kõik keda ma kohtasin. Ma ei mäleta teie nimesid, ja teie näodki hakkavad meelest minema, nii et pean neid fotode pealt meelde tuletama. Aga ma mäletan neid uskumatuid elamusi, seda ürgkülalislahkust. Ja seda imetlust, mida ma teie vastu tundsin.