Ajutine nr

Et mu telefon langes varaste saagiks, siis ajutiselt saab mind kätte numbril 535 63980. Kuni vana numbri tagasi saan.

Vihik

Siit tuleb nüüd postitus, mida ma olen tahtnud teha juba umbes aasta aega. :)
Vihik nr. 13 on lõpuks ilmunud. Seal on ka kaks pisikest tagasihoidlikku tekstikest teie healt sõbralt, kaasmadruselt elumere lainetel ja alandlikult teenrilt Tanel Saimrelt.
Lisan Vihiku oma publikatsioonide nimekirja, kus senisele "teaduspublikatsioonide" rubriigile lisandub ülalmainituga "loomingu" rubriik.
Minge kõik raamatupoodidesse seda väljaannet nõudma, siis ehk jõuab ka kiiremini müüki. Mina lähen premeerin ennast senikaua ühe veiniga. Literaadid ju joovad veini.

Unplugged

Olen viimasel ajal suhteliselt võrgust väljas, sest mul pole juba pea kuu aega kodus internetiühendust. Võrku satun suvalistest kohtadest: kellegi poolt külast, kohvikust, raamatukogust, õppehoonetest või antud juhul näiteks Tartu-Tallinn bussist. Mu internetiaja piiratusest tuleneb ka suhteline vaikus siin blogis.
Mõned inimesed on juba nurisenud, et ma ei kirjuta. Teate, teie - ärge nurisege, ja ärge otsige internetist elu, seda ei ole siin. Minge parem õue, ilusad talveilmad on ju praegu, sellised nagu ma lapsepõlvest mäletan, nagu talv olema peab. Ühel öösel näiteks kolasin ma fotoka ja statiiviga mööda linna ja tegin pika säriajaga pilte.
Veel sellest interneti puudumisest. Olen teadlikumaks saanud oma sõltuvusest - pooled päevatoimingud olid märkamatult internetti nihkunud. Ilma internetita ei tea ma enam, kui palju õues külma on (milleks akna taha termomeetrit vaja, kui emhi.ee ja meteo.physic.ut.ee annavad põhjaliku statistika ja trendid?), millal bussid sõidavad (buss.tartu.ee), mis telekast tuleb (tv.delfi.ee), millal on mu sõpradel sünnipäevad (orkut.com). Üldse avastasin, et ma eriti ei mäleta ega tea enam midagi ilma wikipediata ja suur osa mõttetegevusest, mälust ja elust leiab aset internetis. Seega, kui elekter läheb ära, olen ma järsku väga loll ja ei mäleta midagi. Niiet interneti puudumine on siiani mulle väga õpetlik olnud. Ma eriti ei kiirustagi uue ühendusvõimaluse otsimisega.
Internetis käimine on omandanud taas kommunikatsiooniakti vormi. Selleks et internetti "minna" on mul vaja reaalselt füüsiliselt kuhugi minna, mu kodule lähim avatud wifi (minu teada) on Iuridicumis näiteks. Siis tuleb käivitada läpakas, luua ühendus, logida sisse. Teha kõik need toimingud, mis hakkavad unustusehõlma vajuma, kui oled 24/7 online. See on nostalgiline ja äge. Eks kui ära tüdinen, teen omale koju uuesti ühenduse. Seniks - soovin kõigile reaalse maailma õhku kopsudesse ja lumekrudinat taldade alla.

Otsingud

Andrateede eeskujul vaatasin veidi oma blogi statte. Selgub et 11 korda on minu blogisse jõutud google otsinguga "ja see, et see kõik olemas on". Kes see oli? Ja miks 11 korda? :)
Ja see inimene võiks ka end näidata, kes otsis mu blogist sõnu "amööb tartu".

Cash out

Et ma olen töötu, ostsin kasiinodest ja pankadest sularaha väljavõtmise vahendi juba igaks juhuks ära. Pärastpoole pole võib-olla enam raha.

Revolutsioon

Lihtsalt tuli tahtmine teile sellist lugu lasta. :)

Tšau, pläsku!

Lahkusin täna Playtechist, firmast kus ma töötasin viimased 8 aastat. Nägin selle ajaga, kuidas pisikeses 50 ruuduses kontoris paiknevast 9 töötajaga asjandusest kasvas ülemaailmne kombinaat millel on filiaalid viies või kuues riigis, börsiväärtust 13 miljardit krooni (praeguse börsisurutise seisus) ja ainuüksi Eestis vist oma 400 töötajat. What a trip, eh? Kuuldavast palkab Playtech jälle uusi töötajaid juurde, niiet annan oma arvutitrooni üle järgmisele.

Aga lisaks palgatööle otsustasin maha jätta veel ühe kahjuliku harjumuse. Nimelt joomise. Mõlemad on ajule nüristavad ja pärsivad loovat mõtlemist. Mõlemad algavad pläskust.

Mu pangaarvel on praegu 700 krooni. Aga kodus on veel veidi süüa ja jube hea on olla.

Väike maailm ja suur inimene selle sees

Mumbais on raudteejaam, mida vanasti kutsuti Victoria Terminuseks, nüüd aga Chhatrapati Shivaji Terminuseks. See on tohutu, kümne Balti jaama suurune transpordisõlm. Selles jaamas sebib pidevalt tuhandeid inimesi, tuhanded kastitud kerjuseperekonnad pikutavad põrandal, reisijad istuvad ja ootavad oma rongi, rikšajuhid otsivad kliente. Vähem kui aasta tagasi seisin ma keset seda raudteejaama, käed kõrval rippumas ja imestasin suu ammuli kogu selle sebimise üle. Veidi hiljem ma muretsesin pakihoidu antud seljakoti turvalisuse pärast. Veel natukese aja pärast tundsin ärevust eelseisva öise rongisõidu pärast. Ma sõin, jõin, hingasin, rääkisin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin seal. Tegin seal inimeseks olemise asju, koos hindude, moslemite, kristlaste, sikhide, džainistide, budistide ja ateistidega minu ümber.

Nüüd aga, vähem kui nädal tagasi sisenesid sinna raudteejaama kaks meest, kes avasid rahvamassi pihta Kalašnikovidest tule ja pildusid granaate. Kokku toimus kolme päeva jooksul selles linnas kümme terroriintsidenti: tulistamisi ja pommiplahvatusi. Surma sai veidi vähem kui 200 inimest. Taj Mahali hotellis peeti maha korralik sõda terroristide ja India eriüksuste vahel, hoiti pantvangis kümneid inimesi ja plahvatas vähemalt kuus pommi. Selle hotelli eest ma kõndisin tookord mööda. Mind peatas üks turistidest elatuv kerjuspreester, kes sidus mu käe ümber mingi paela, küsis raha ja pobises mingi loitsu.

See pael on mul siiani ümber käe. Ma püüan arvata, et kas ka see kerjus veel oma igapäevast turistide koorimise tööd teeb, või läks ta ära oma jumala juurde.

Ja siis ma mõtlen, et inimene peab olema üks paganama suur loom, kui tema sisse mahub korraga armastus ja soov lapsi saada, ning samas ka soov tulistada automaadist juhuslike inimeste pihta.

Ja veel mõtlen ma, et maailm on geograafilises mõttes väga väikseks jäänud, kui Tartu tudengi südame panevad kokku tõmbuma terroriaktid Mumbais.

(India reisikiri, India fotod)

Protsendipunkt

Viimasel ajal on hakanud levima väljend "protsendipunkt". Seoses kõiksugu majandusuudiste ja muu taolisega alati miski kukub või langeb nii ja niipalju "protsendipunkti". Kas keegi oskab seletada, kust kohast see väljend võetud on? Miks seda "punkti" sinna vaja on? Miks ei räägita "mu loeng algab 20 minutipunkti pärast", ei osteta poest "250 grammipunkti ühepajatoitu" või ei saada palka "9000 kroonipunkti"? Mida on protsendid meile teinud, et me neile seda "punkti" sappa peame toppima?

Detsembrikuumus

Loodetavasti on kõik, kes kavatsesid vaatama minna, selle filmi juba ära näinud, seega ma ei riku kellegi filmielamust sellest kirjutades. Kui sa siiski tahad veel vaatama minna, siis kiirusta, sest Ekraanis oli peale meie veel umbes 6 vaatajat ja nii tühja saaliga filmi vist enam kaua ei näidata (asi võib olla muidugi ka selles, et Tasku uus arusaamatu nimega kobarkino imeb kõik vaatajad endasse ja Ekraan ongi nüüd kogu aeg tühi).

Ma ei ütle seda tavalist „päris head“ või „suht jama“, mis kinosaalist väljudes enamasti üle huulte ronib. Minu käest pole mõtet seda ka küsida. Mulle meeldivad kõik Eesti filmid. „Taarka“ meeldis, „Mina olin siin“ meeldis, isegi „Tuulepealne maa“ meeldib. Löö või maha. Meeldivad. Kindlasi on määravateks teguriteks „eesti“ ja „oma“. Peruu või Läti sarnased filmid mind kindlasti absoluutselt ei paeluks.

Aga filmist endast. Kindlasti oli põhitähelepanu pööratud märulile. Kasutamata oli jäetud palju tegelaste sisemisi dramaatikaid, ka ajaloolist tausta jne. Ilmselt polnud kavas teha suurte kunstiliste ega psühholoogiliste ambitsioonidega filmi, vaid üks korralik kvaliteetne märul. Selle peale mõeldes avastasin, et „märul“ kõlab juba ette halvasti, kuigi märulifilm võib tegelikult ju olla hea. Märul, action, romantiline draama – on teatud žanrid mis on lihtsalt ära rikutud. Nagu Naked Gun rikkus igavaseks absurdiparoodia – mäletate näiteks Top Secretit – HEAD paroodiafilmi, mis tehti enne žanri rikkumist?

Aga filmi juurde tagasi. Märul oli tõesti hea. Kindlasti seetõttu, et märulis osalevad tegelased läksid mulle korda, ma suhestusin nendega ja hoolisin nendest kui minu kaasmaalastest. Tegemist ei olnud duelliga cooli neegerkurjategija ja karmikäelise karismaatilise politseiinspektori vahel. Ega ei päästetud ka planeet Maad hävingust. Ei olnud Bondi, ei Will Smithi ega Bruce Willist. Ent oli action. Kummaline, kas pole. Action ilma nende ikoonideta. Ja ilma ka actionfilmides peaaegu žanritunnuseks saanud klišeede, liialduste ja "lõpukollideta"*.

Selle eest oli (küll veidi poogitud, ent naljakas murdes kõnelev) kindral Põdder (kes oli peaaegu terve filmi kestel muide purjus – kas pole kodune?), kena naabripoiss Rõuk oma veidi lapsemeelse prutaga, tore eestimeelne venelane jne. Ja taustaks Tallinna tänavad. Kokku sai selline äge Eesti moodi kartulimärul. Ja ma ei mõtle seda halvasti. Vastupidi – tõeliselt hinge läks.

-------------------

* Lõpukoll on filmi viimane, otsustav vastane, kes enamasti astub peategelase vastu kuskil visuaalselt paeluvas asukohas ja kelle alistamiseks peab peategelane leidma mingi suure sisemise tõe, ületama lapsepõlvest saadik teda valitsenud hirmu või muutuma muul moel kõvasti paremaks inimeseks.