Võitleja Saimre raporteerib

Kolm päeva Kaitseliidu Tartu maleva reservõppekogunemist. Kolm päeva verd, higi ja mustikaid.
Ilmusin formeerimispunkti, kaasas ettenähtud varustus, registreerusin, leidsin oma üksuse, ja muu selline alguse värk. Esimeseks emotsionaalselt laetud hetkeks oli muidugi relvastuse kättejagamine. Seisan järjekorras, kõik minu ees ütlevad oma üksuse ja saavad selle eest automaadi. Jõuab järjekord minuni.
"Saimre, teine rühm, esimene jagu!"
Relvur ei võta enda kõrvalt kastist automaati vaid läheb kaugele riiuli taha. Ilmub sealt kuulipildujaga (fotol). Võtan hämmeldunult kuulipilduja, seisan veidi aega relvuripunkti kõrval ja püüan relvaga tutvust sobitada. Ikkagi esimene kohtumine.
"Tere, mina olen malevlane Saimre, kaal 81 kg," ütlen.
"Tere, mina olen kuulipilduja KSP-58, kaal 11,6 kg," ütleb kuulipilduja.
Järgneva kolme päeva jooksul saame me suurteks sõpradeks ja käime igal pool koos (jah, isegi käimlas). Tassin teda mööda teid ja metsi, telgist sisse, telgist välja, autokasti ja autokastist välja. Kuulipilduriametiga kaasnevad tuim õlg ja väsinud käsi. Kuid peale esmaste tõdede ja relva välitingimustes (ehk mittetäielikult) lahtivõtmise koolitust ei olnud see pill enam lihtsalt 11,6 kg raskust, vaid mingi funktsioneeriv seadeldis. See andis kõvasti motti edasiseks tassimiseks. Tassisin rõõmuga, sest olin juba natuke Rambo. Ja kuulipildujad lihtsalt käivad Rambodega kaasas. Nad on komplekt. Ja eriti magus mari saabus siis, kui meile jaorünnakut õpetanud Kupi instruktor sõnas, et kuulipilduja moodustab 80% jao tulejõust. Et kui olukord läheb tõsiseks, on mind kõigil järsku väga vaja. Tore on olla tähtis. Rõõmuga tõusin samblast järjekordseks sööstuks, samblatutte pudenemas, kolakas relv käes kõikumas. Rõõmuga spurtisin rünnatud ja võetud vastase ala poole, et ringkaitse sisse võtta. Endal vere maitse suus ja südamelöögid kõrvus kloppimas raske kandamiga kiirest jooksmisest. Ma ei tea, mis nägu mul sel hetkel ees oli. Ilmselt silmad pahupidi, suunurgad allapoole ja nägu punane. Aga vaimselt oli mul sel hetkel ees siiras lapselik naeratus.
Tore on ka see, et mul on alluv. Kuulipilduri abi. Kuigi reaalsuses ei allu ta mulle karvavõrdki, vaid on sama tähtis spetsialist kui mina. Aga tema rollinimetus on selline. Minu abi. "Kus mu abi on? Öelge talle, et ta kohe siia ilmuks!"
Ja muidugi on eriti tore see, kui sul on lihtsalt ürgmehelikult kõige suurem. Jaokaaslased ei ärple enam oma tühiste automaatpaugutitega, kui mina vestlusringi astun. Öiseks patrulliks anti mulle kuulipilduja asemel ajutiselt automaat. Ja ma hoidsin seda käes ja see tundus umbes sama suur asi, kui pastakas. Naljatilgad olete, mu jaokaaslased. Vaadake, mis hernepüssidega te sõtta olete tulnud.
Pikkamisi tekkis mul õigustatud kahtlus, et kui ma olen nii tähtis, siis ilmselt olen ma vastase to-kill nimekirjas esimesel kohal. Uurisin siis ettevaatlikult täpsusküttidelt, et mida neile õpetatakse. Selgub siiski, et enne püütakse tabada jaoülemat ja pooljao ülemat. KP on alles kolmas-neljas. Huhh.
KP tähendab siis kuulipildujat. See sõjaväeline kõnepruuk on ka kerge külge hakkama. Kaa pee, sektor üksteist kuni üks! Tee tee sektor neli kuni seitse! (TT on tankitõrje, ainus mees kes pidi tassima veel raskemat asja, kui mina - nimelt 14,2 kilost granaadiheitjat Carl Gustav. Seda nimetati ka "karistus Sigtuna eest"). Dialoogis hakkab domineerima formaat "mingi lause käskivas kõneviisis", vastus "Sain!" (selge, sain aru). "Jagu, püstitada telk!", jagu vastab "Sain!" ja püstitab telgi. "Võitleja, demonstreerida kuulipilduja mittetäieliku lahtivõtmise oskus kontrolliks!", võitleja vastab "Sain" ja näitab instruktorile mida ta oskab.
Asi läks veelgi paremaks, kui võtsime kasutusele filmidest tuttavad käemärgid. Käemärk "seis", käemärk "noolepea, vahe 5 meetrit", käemärk "edasi", käemärk "joostes edasi". Jagudel kästi neid omavahel harjutada. Öeldi, et võib ka omavahelisi mittestandardseid käemärke kokku leppida ja kasutada. Me siis tegime omavahelise mittestandardse käemärgi: mustikad ja söömiseks võimaldatav aeg. "Jagu ahelikku, viis meetrit!". Võtame ahelikku vahega viis meetrit. Hiilime edasi. "Mustikad, kaks minutit!" Jagu nopib kaks minutit mustikaid ja topib neid endale suhu.
Mustikaid oli seal Uniküla polügoonil tõesti palju. Ja jaaniusse! Ma olen oma elus jaaniusse näinud kolmel korral. Esimene kord oli päris õige, sest see oli jaaniöö, kunagi noores eas, kui ma olin läinud kõndima, armunud ja pleier peas ja U2 mängis veripunaselt kumava taeva all. Teine oli mingi pidu kuskil RMK metsamajas paar aastat tagasi. Ja kolmas oli nüüd, öine patrull ümber rühmalaagri, automaat käes, lahingpaariline minust kümme meetrit tagapool, hiilisime kuuvalguses metsa all, kuulasime öise metsa ja laagri hääli ning vaatasime kümnete jaaniusside siramist.
Muidugi oleme me sõjalises mõttes suht käpardlik jõud ja Kuperjanovi instruktorid hoidsid meie rühmarünnaku ajal ilmselt oiates peast kinni. Aga viie või kümne aasta pärast olen ma ilmselt juba hea sõdur. Lisaks aitab sõjaväeline väljaõpe mõista lahingsituatsioonide eripära, sõja olemust, tekkimise ja kulgemise loogikat. Jälle üks sammuke lähemal maailma asjade mõistmisele :)

Kehast

Käesolev jutt sai alguse Jüri Kolgi postitusest. Hakkasin talle kommentaaris vastama, ent vastus läks nii pikaks ja tõmbas käima veits laiemad teemad, et tegin sellest eraldi jutu. Panin siia kirja oma seisukohad seoses spordi, tervisespordi, inimkeha ja meditsiiniga.

Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)

Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.

Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.

Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.

Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.

Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.

10 sekundit

"Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse," kirjutas Exupery selle koha peal. Meie all ei olnud küll mäekinke, ent saabuva õhtu kulda oli juba ammu tunda. Moosiriiul An-2 kruvis end aegamööda Nurmsi lennuvälja kohal kõrgemale taevasinasse.
700 m - uks tehakse lahti, on esimene peatus. Neli ümmarguse varjuga hüppajat väljuvad. "Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhhhh.
"Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhh.
Lennuk jõnksatab iga äratõuke ajal. Uks uuesti kinni, lennuk tõstab tuure ja keerab nina taas ülespoole. Jätkame tõusu. Pinkidel on nüüd lahedamalt ruumi, sirutan, võtan mugavama asendi ja jään läbi ümmarguse illuminaatori välja vaatama. Kuldsed viljapõllud, mingi karjajootmisküna keset heinamaad, selle poole suunduvad igast ilmakaarest kiirtena traktorijäljed. Metsatukad, ja meie neli sõpra, kes kõlguvad juba oma avanenud ümmarguste kuplite all. Ma aiman, kuidas nad ennast seal tunnevad - eufooriliselt.
Vaatan altimeetrit - 1000 m. Hakkan veidi närvitsema, sest minu peatus läheneb. Irratsionaalsete hirmude peletamiseks panen pähe kiivri ja võtan ette varustuse kontrolli. Jalarihmad on kinni. Rinnarihm on õigesti. RSL on kinnitatud. Põhikuplist eraldumise padi, varuvarjurõngas. Kõik on omal kohal. Sirutan käe avamisrõnga peale. Võtan ära, sirutan uuesti, võtan ära, sirutan uuesti. Kombin seda, talletan kompimismeelde ja lihaste mällu selle asukoha. Et hiljem tuulemüha ja väga kiiresti mööduvate meetrite jooksul see üles leida. Hüppemeister viipab, ma tõusen. Avame ukse ja ootame. Ootame. Ootame väljahüppekohta. Lõpuks ta annab märku, ma seisan uksele. Võtan piidast kinni, kõõlun lennukiuksel 1,5 km kõrgusel Eestimaa kohal. Nii, jalgade asend, käte asend. Mõtle läbi kuidas sa ära tõukad. All on erinevat rohelist ja pruuni värvi ruudud. Eemal liiguvad pisikesed tikutoosid mööda nööri - see on Tallinn-Tartu maantee.
"Mine, kui valmis oled!" hüüab hüppemeister.
Kas ma olen valmis? Ei, esimene käsi on liiga kõrgel. Esimese jala võib panna rohkem ääre poole, täitsa serva peale, nii et pool talda on üle piidaääre. Lennukiuksel seistes ei ole vasakut ja paremat. On esimene ja tagumine käsi ja jalg. Korrigeerin. Vaatan uuesti hüppemeistrit. Tal on ikka sama nägu, sest tegelikult ei olegi möödunud igavikku, vaid ainult üks sekund.
Tõukan ära, õõnes kukkumise tunne kõhus. Kukun laperdades, näen eemalduvat moosiriiulit ja meenub õõnes tunne kõhus, kui ma olin kaheksa aastane ja üks klassiõde, kelle suhtes minu keha oli juba hakanud tootma mingeid erilisi biokeemilisi preparaate, mulle ühel klassiväljasõidul pikalt silma vaatas. Ja üks Selveri kassaneiu, kes ka mulle paar päeva tagasi silma vaatas ja sellepärast meelde jäi. Sest ta on natuke samasuguse näoga, taipan ma nüüd. Ja veel tuhat asja tulevad meelde, ja ka arusaamine et ma kukun laperdades. LAPERDADES. Miks ma laperdan?! Asend!
Korrigeerin asendit, võtan sisse elu kõige püüdlikuma delta. Ükskord ma seisin klassi ees inglise keele tunnis ja laulsin "Eii bii sii dii ii eff džii..." Tikksirgelt seistes, käed kõrval, hääl selge. See oli vist neljandas klassis. Ma sain hindeks viie. Nüüd on mul käed-jalad laiali, seljas ja puusades tugev painutus. Asend hakkab tasapisi mõjuma, kiiruse kasvades hakkab õhk mind aina kindlamini kandma ja ma saan hindeks kena stabiilse kõht maa poole asendi. Vaatan altimeetrit - 1400 m.
See kõik ei ole kestnud kauem kui kolm sekundit.
Ma näen juba ka meie klubihoonet ja selle kõrval seisvaid täppe. Ma tean, et neil on pead kuklas. Ma tean ka, kuidas ma maa pealt vaadates välja paistan - üksik must täpp, mis lennukist eraldus. Minu kõrgusel ei väljunud peale minu rohkem kedagi. Ma olen üksik kukkuv must täpp sinisel taustal. Vaatan altimeetrit - ikka 1400 m.
Ma olen hakanud spinnima. Fakkfakkfakk, see pole hea. Nii ei ole hea avada. Mis valesti on? Lasen keha lõdvemaks, enamasti tuleb spinn mingist kramplikust poosist. Väheneb, kuid ei lakka. Kompenseerin jalgadega. Saan keerlemise seisma. Altimeeter näitab nüüd juuksekarva võrra alla 1400 m.
Maapeases ajas tähendab see umbes 5 sekundit.
Vene keele tunnis võttis õpetaja järjest klassikaaslasi vastama. Minul ei olnud kodune töö tehtud. Kas ta jõuab minuni, või saab enne tund läbi? Piilusin iga natukese aja tagant kella, ja minutiseier polnud liikunud üldse, või kui, siis juuksekarva võrra. Oleks see vene keele õpetaja praegu siin. Mida ta tunneks? Või mida oleksin mina tundnud seal vene keele tunnis, kui ma oleks teadnud, et 15 aastat hiljem kukun ma kilomeetrite kõrguselt lennukist alla ja jään ellu? Korduvalt. See on väga vabastav kogemus, ja koosolekuruumis neljasilmavestluses ülemuselt noomida saamine tundub piisavalt tühine, et õlgu kehitades aknast välja passida. Võib ülemusele ka näkku naerda, miks mitte. Mida sa mehike üldse tead? Ma olen kukkunud kilomeetrite kõrguselt.
Altimeeter näitab 1200 m. Mul on ikka veel aega. Ma hoian oma kujutist endiselt musta täpina sinisel taustal. Las vaatavad mind. Ma olen ise küll ja küll maa pealt jälginud kukkuvaid langevarjureid. Kukkuv must täpp. Muudkui kukub ja kukub. Ja siis hakkab temast eralduma mingit erksavärvilist sodi. Meduus, sisekott, tropid. Ja siis see kõige suurem - sisekott avaneb ja kuppel hakkab sealt välja kasvama nagu läbi prao pugev kaheksajalg.
Aga mina kukun ikka veel, kõik see erksavärviline sodi on veel mu selja peal ranitsas. Kiirus on kasvanud juba väga suureks ja tuulemüra mu kiivri ümber on peaaegu et kõrvulukustav. Altimeeter ütleb 1100 m. Hea küll, hakkame peale. Teen avamismärguande, kuigi tean et peale minu pole mu ümber kedagi. Harjutan.
Olgu, see on tehtud. Nüüd avamisliigutused - üks käsi pea kohale (tekib veidi spinni, aga pole eriti hullu), teine käsi alla avamisrõnga juurde, seda pole. Avamisrõngast pole! Käe alla jääb ranitsa krobeline külg, ütleb kompimismeel. Rõngas on selle all, madalamal, ütleb lihasmälu. Sirutan käe allapoole. Ranitsa alumine nurk ja selle all plastmassi külm pind - avamisrõngas! Libistan sõrmed ümber selle, kontrollin veel asendit, spinni peaaegu polegi - kõik on ok! - ja tõmban rõnga välja.
Nüüd peab ootama. Umbes viis sajandiksekundit, mõnikord kaheksa. Kui ma lapsena Võrtsjärves ujudes ükskord liiga sügavale sukeldusin - tingimata oli vaja järvepõhjani jõuda ja tuua sealt peoga muda teistele näitamiseks - tekkis mul pooleks sekundiks kahtlus, kas ma jõuan üles tagasi. Ma tõusin nii kiiresti kui suutsin, mobiliseerisin ennast viimse varbaotsani selleks ujumisliigutuseks, mis mind veepinnale pidi tooma. Ja pealae ning sisekõrvaga tundsin mingi sekundi murdosa võrra ette, et avaneb veepind. Ja siis avanes veepind.
Umbes seitsmendal sajandiksekundil tunnen õlgade ja alaseljaga, et midagi toimub mu seljataga. Meduus on ilmselt tuules. Mul on juba väga hea tunne. Mingi imepisike sekundi osa hiljem tunnen veel mingit liikumist, kas oli see sisekott, mis lahkus ranitsast? Midagi seal toimub, areneb. Mu käed pigistavad õlgade ees ranitsarihmu, kui ma valmistun selleks, mis nüüd tuleb. Vägivaldseks raputuseks, kui mu keha pillutakse inertsi ja õhutakistuse jõudude käes ja kopsud röögivad endast emotsioone välja - maailma kõige paremaks tundeks, kui avanev langevari pidurdab mind 200 kilomeetriselt tunnikiiruselt 10-ni.

Õhuklapp

Mu boiler kaebleb juba viimased pool aastat surmaagoonias. Olen nõuks võtnud ta lõpuks ära puhastada ja ilmselt ka küttekeha vahetada. Ent mu teel on üks takistus - boileri tühjakslaskmiseks on tarvis avada õhuklapp. Ja mina seda ei oska. Kui ma väga ei eksi, peaks see õhuklapp ehk -ventiil olema pildil kujutatu. Kuidas see töötab? Andke nõu!

Äpardunud varesekarjus

Käisin Tartu läänepiiri taga asuvate põldude ja elamurajoonide vahel jooksmas. Ühel kõrrepõllul nägin suurt vareseparve. Hakid, varesed ja rongad on minu jaoks alati olnud mingi imeliku külgetõmbega linnud. Seega keerasin kohe põllule ja jooksin nende poole. Parv tõusis laisalt lendu ja nihkus kümmekond meetrit eemale, et uuesti maanduda. Ma jooksin edasi nende poole, udupeened Nike'i isejooksjad lömastamas maavillast eesti söödavilja kõrt. Varesed kordasid protseduuri - tõusid õhku, ei viitsinud isegi kraaksatada, lihtsalt maandusid veidi maad eemal. Ma jooksin ikka nende poole, nemad jälle nihkusid. Natuke liiga vasakule minu arvates. Ma korrigeerisin oma trajektoori, ja lähenesin neile kaarega vasakult, parv nihkus minu ees nüüd poolviltu paremale. Väga hea, parv.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.

Ikkagi viitsisin Ruhnust veel eraldi postituse teha

Foto Marge Konsa.

Ruhnu mõistmiseks tuleb mõista, et tegu on äralõigatud ja väikese kogukonnaga. Linnamugavustega harjunule mõjub häirivalt asjaolu, et polegi võimalik igal ajal poodi minna, sest pood on avatud paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul. Näiteks AA-patareisid ei õnnestunud mul kogu saarel viibitud nädala jooksul osta. Mismõttes ei ole patareisid poes müügil? No lihtsalt ei ole, ära on ostetud ja järgmine kaubalend toimub alles reedel. Kui ilm lubab.
Kui Eesti omale Vabadussõjas iseseisvuse kätte oli võitnud, ei teadnud ruhnlased sellest mitu aastat midagi. Kui Päts lõpuks visiidile saabus, pidi ta seletama, mida tähendab riigivanema institutsioon. Riiki juhtis ruhnlaste arusaamist mööda ju ikka keiser. Ka mu telefon lipsas aegajalt omatahtsi Läti mobiilivõrku, illustreerimaks asjaolu, et Ruhnu on Lätile lähemal kui Eestile.
Seda isoleeritust suurendab muidugi ametkondlikust saamatusest tulenev laevaühenduse puudumine. Ainsaks ühenduseks maailmaga on lennuk ja selle väsimatu piloot Karel, kes usinasti Ruhnu ja Kuressaare vahet saalib. Päev enne meie äralendu puhkes torm ja meil oli juba kahtlus, kas saamegi saarelt õigel ajal minema. Kohmitsesin parajasti ööbimiseks kohandatud aidas oma varustuse kallal, kui kuulsin propellermootori põrinat. Jooksin välja ja nägin meie Britten-Norman Islanderi siluetti madalal tormikoolutatud puulatvade kohal Ringsu maandumisraja poole laskumas. Ka teised olid välja jooksnud ja me huilgasime rõõmust - lennuk käib, me ei ole ära lõigatud!
Teiseks elamuseks oli lõputu kõndimine. Kõlab veidralt, et 3x5 km saare peal on võimalik päevade kaupa käia. Mauhh - läbi rinnuni ulatuvate nõgeste. Tipa-tapa ettevaatlikult mööda puutüve üle kraavi. Oh-oh-oh-oi! Holma avaratel rannaniitudel, vahutava mere ja mühiseva metsamassiivi vahel. Muistse inimese asustusjälgede otsinguil joonistasime me taskus tiksuva gps-i ekraanile joont. Mu sõdurisaapad olid pool päeva vapralt vastu pidanud, ent taevast, taimestikult ja kilekeebilt lõputult niriseva vee sissetungile lõpuks alla andnud. Iga samm lirtsus vastikult. Vihma sadas, ja kui vihma ei sadanud, ründas meid miljard sääske. Aga kompass ja sõjaväe topokaart näitasid, et tuleb ronida just siit üle selle okastraataia. Edasi 500 m läbi padriku asub küngas, mida tuleb kontrollida. Tuleb kaevata viis või kümme prooviauku, sõeluda muld ja otsida pinnasest inimese elutegevuse jälgi. Pärast sellist päeva saunas leili visata, kõht suitsulesta täis, on ju muidugi päris mõnus.
Kolmandaks - hülged. Kohalik piirivalveülem viis meid parajasti paadiga mööda Ruhnu lääneranniku merd põhja poole üht laevavrakki vaatama. Järsku piidlesid meid eemalt kümned silmapaarid. Merest ilmusid, kadusid ja ilmusid taas mustad peanupud. Meie sõitu jälgiti. Kui jõudsime Pärsi majakaaseme alla ja tiirutasime vrakki otsides koha peal ringi, hoiti samuti meil silma peal. Ruhnu edelarannik on hüljeste pärusmaa. Me olime külas.
Ruhnu on oma pisikese maa-ala kohta väga vaheldusrikas. Seal on raba, karisid ja madalikke, rannaniite, lodumetsa, liivaseid künkaid, männimetsa, liivarandu ja rannajärsakuid. Seal on rootsipärased kohanimed, palju ajalugu igal sammul, armsad asutused nagu pisike muuseum ja raamatukoguke ning rahulikult asjatav saarerahvas. See on teistmoodi tegelikkus, üks imelik ja äge Eesti koht.

Ruhnu

Oleme arheoloogilisel ekspeditsioonil Ruhnus, ja see on tekitanud pressis plahvatuse.
Oma Saar: http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=14163&sec=1
Meie Maa: http://meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=30694
Postimehe halvemaks toimetatud versioon: http://www.postimees.ee/?id=139500
EPL: http://www.epl.ee/artikkel/473014
Ruhnu valla koduleht: http://www.ruhnu.ee/
Ruhnlase bloog: http://ruhnlane.blogspot.com/2009/07/ruhnus-leiti-viikingiaja-asulakoht.html

Huvitav oli ka jälgida infovoogusid pressis. Kõigepealt kirjutas meist kohalik blog, mispeale päev hiljem (eile) helistasid Oma Saar ja Meie Maa, ning seepeale toimetasid nende kahe lehe artiklitest oma versioonid EPL ja Postimees.

Ruhnu ise on väga lahe. Ilmselt ma ei viitsi sellest eraldi sissekannet teha, aga tõesti lahe. Kui siin peaks kogu oma ülejäänud elu elama, polekski väga hull :)

Tited pole lollid

Täna tuli välja üks tõik, mis läheb kokku minu teooriaga, et tited tulevad ideede maailmast, semiosfäärist. Ja nende kasvamine on tegelikult materialiseerumine siia materiaalsesse sfääri, füüsikalisse Universumisse.
Nimelt mitu tuttavat titte tunnevad kõrgendatud huvi semiootiliselt laetud esemete vastu. Ilmselt aimavad nendes midagi kodusemat. Näiteks paeluvad neid mänguasjade küljes olevad sildid. Mitte niivõrd mänguasi ise (mis on ju plakatlikult ja lamedalt olemasolev), vaid selle küljes olev silt (mis TÄHENDAB midagi, lisaks lihtsalt eksisteerimisele). Teiseks igasugused jõuatribuudid (nagu ütleb Andra) - mobiiltelefonid, klaviatuurid. Tänapäeva täiskasvanute maagilised artefaktid, millega saab esile kutsuda protsesse ja muuta sündmuste käiku.
Tited pole lollid.
Tegelikult huvitavad tittesid muud asjad ka, aga need ma jätan välja, sest need ei klapi mu teooriaga nii hästi. :)

Kaitsen

Magistritöö kaitsmine toimub 8. juunil kl 10:00. Olen järjekorras 3. või 4. seega orienteeruvalt astun lavale 11:30 - 12:00 paiku.
Tulge kõik appi! Asukoht on Lossi 3-215.

Arheoloogia kiirluubis

Viimase kahe nädala kaevamisi kaes kaamerasilm.
Panin pildid kokku - ja välja tuli film!

http://www.youtube.com/watch?v=vfMFEkj3F6w
http://www.youtube.com/watch?v=nBGl_aGF1Xk