Viimane reservõppekogunemise etapp on seljataga. Püssid on puhastatud ja tagasi kastides, aeg kokkuvõtteid teha.
See kolmepäevane madin, mis Uniküla metsades ja küngastel nüüd toimus, kujutas umbkaudu kahe kompanii kokkupõrget. Meie poolel osales vist oma 120-150 inimest, vastaspoolel võib-olla veidi vähem. Aga igatahes rahvast oli palju ja igal pool toimus kogu aeg midagi. Kaks korda käis meid õhust luuramas vaenlase kopter, üks kord soomukiks "kostümeeritud" veoauto. Õhku lasti väga palju lõhkeainet ja ära kulutati palju paukpadruneid. Magada sai kolme ööpäeva peale kokku vast neli tundi, pluss need lõputud tunnid laskepesas "nokkimist". Praegu tunnen ennast taas juba peaaegu inimesena.
Minu esimene tulevahetus toimus kohe esimesel öösel, s.t. vastu laupäeva. Mina ja jaoülem olime just lõpetanud oma vahetuse postil, ja liikusime tagasi laagri poole läbi öise metsa. Mets oli pime ja täiesti vaikne. Jaoülem hiilis ees, tal oli öövaatlusseade. Mina läksin umbes 10 meetrit tagapool. Oma öövaatlusseadmega tuvastaski ta ühte metsateed mööda lähenemas kolm meest (tegelikult neli, nagu hetke pärast selgus). Võtsime varjatud positsioonid, lasime neil läheneda ja hüüdsime tunnussõna esimese poole. Et äkki on omad. Tunnussõna teist poolt neilt vastuseks ei tulnud, vaid nad hakkasid hoopis ruttu varje poole liikuma. Selge, tegu on vaenlasega. Avasime tule ja mu pulss läks lakke. Praegu tundub, et ka mõttetegevus nagu lakkas. Kõmmutasime veidi teineteise poole, nad hakkasid meid paremalt tiibama. Ma olin ärevusest täiesti segane. Metsavaikusest sai hetkega põrgu täis pauke ja plahvatusi. Plahvatusi sellepärast, et nad hakkasid meie poole lõhkepakette pilduma. Kui üks minust viie meetri kaugusel plahvatas, küsis jaoülem: "Laseme jalga?". Ma ei vastanud. Ma vist isegi ei mõelnud. Ilma igasuguse koordinatsiooni ja katteta panin lihtsalt liduma. Sisuliselt ulatasin vastasele enda ja oma jaoülema seljad sildiga "Palume tulistada". Lahingutuhinas läks lihtsalt meelest, et üks peab katma, kui teine liigub. Aga noh, õppus ongi selleks et õppida. Järgmine kord olen loodetavasti juba targem.
Taandusime, kohtusime ühe teise jao võitlejaga (kelleks oli Tari). Ta oli teel sinnasamma postile, oma paarilisele appi. Mõtlesime veidi järgi. Andsime rühmaülemale olukorrast teada ja jäime käsku ootama.
Sellest hetkest oli mets nüüd hoopis teine koht. Poolkuu valguses oli kõik mustvalge, värve ei eristanud. Kõik oli väga vaikne, iga krõps ja nagin oli kaugele kuulda. Mu süda tagus nii kõvasti, et segas kuulmist. Mul oli kohutav hirm. Nähtavus oli selline, et vaikselt liikudes oleks võinud vabalt mulle 10 meetri lähedusse hiilida, ilma et ma oleks näinud. Kartsin kõike. Riided kahisesid, rakmed nagisesid. Kõrge pulss ajas hingeldama. Püüdsin hingeldust tagasi hoida, et paremini kuulda. Siis tekkis lämbumistunne. Ja üle selle kõige vasardas rinnus kohutav hirm. Hirm hirm hirm. Lämbumistunne ja hirm.
Siis tuli käsk, et me kahekesi peame saatma Tari postile. See tähendas, et peame liikuma tagasi läbi selle ala, kus mõnda aega tagasi olime tulevahetuses. Ma tundsin füüsilist vastikust selle vastu. Liikusime hiilides, suhtlesime käemärkidega ja äärmisel juhul sosinal. Oma tunnustuseks pean ütlema, et sain enda kontrollimisega suhteliselt hästi hakkama. Saatsime Tari ära, liikusime ise tagasi. Nägime ühel korral ka vastaseid - musti varje taeva taustal liikumas üle seljandikuharja. Kui lõpuks jõudsime oma rühma alale, oli tõeline pääsemise tunne. Siin võis end tunda jälle enam-vähem turvaliselt. Oli poolteist tundi aega magada, terve igavik. Siis tuli minna uuesti järgmisele postile. See tähendas kahte tundi istumist ja taas kohutavat hirmu. Palavikuline kuulamine ja samal ajal oli ka võitlus unega. Segu surmahirmust ja kohutavast unest on uudne tunne. Tavaliselt hirm ajab une ära. Aga kui see hirm kestab tunde, ja sul on tõsine unepuudus, siis on kõik võimalik. Kuulatasin ja iga krõbina korral kaalutlesin kas pöörata pead sinna suunda ja vaadata, või mitte? Pea keeramine tähendanuks riiete kahinat, mis antud kontekstis oli kohutav kära. Pealegi nägemismeelest polnud seal eriti niikuinii kasu. Kuidagi moodi pidasime siiski hommikul kella kuueni vastu ja saabus vahetus. Liikusime tagasi rühmaalale, saime 20 minutit magada ja siis läksime põhipositsioone mehitama. Üks öö jälle edukalt seljataga.
Teisel päeval andsime lahingu soomuki ja selle järel peale tungiva jalaväerühmaga. See oli kontrollitud lahing (s.t. algas ja kulges umbes vastavalt kompanii juhtkonna kavale). Peale esmast tulekontakti tõmbusime terve jaoga tagasi eelnevalt ettevalmistatud põhipositsioonidele, selle käigus möödusime teise jao liinist, sain jälle Tarile lehvitada. Kõva lahingukära kostis mõnda aega, siis vaenlane taltus mõneks ajaks. Saabus öö, ja sai isegi poolteist tundi magada, sel ajal kui ei pidanud parajasti olema postil või sidepunktis valves.
Pühapäeva varahommikul, veel pimedas, aga alustas vaenlane uue pealetungiga. Jäi mulje, et ümber kogu kompanii ala käivad lahingud, laske oli kuulda väga mitmetest suundadest. Meie kaks jagu (kokku võib-olla kaksteist meest pluss rühmaülem) võeti positsioonidelt ja seati mingit teeristi valvama. Oli juba peaaegu valge. Õige pea oligi vaenlane platsis, terve rühm, nende ülekaal oli oma kaks ühele. Kattegrupp asus meie pihta kõmmutama, samas kui ründegrupp kenasti küljelt peale liikus.
Panime vastu mis suutsime, aga ülekaal ja koordineeritud rünnak tegid oma töö. Olime risttules. Nüüd ma võin öelda, et olen ka lahingus hukkumise ära proovinud sest meid notiti viimse meheni maha.
Kollastes vestides instruktorid reinkarneerisid meie üksuse ja me jätkasime kompanii reservis. Selleks ajaks olin ma juba nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi - kolm päeva füüsilist koormust, ärevustunnet ja väga vähest und. Pluss surmasaamine. Külmunud puulehed krõbisesid saabaste all, kui me marssisime üle päikesetõusust ja härmatisest punaseks värvunud raiesmiku kompaniiplatsi poole. Me olime hingeldavad kummitused, kaks jagu surnud sõdureid, liikumas mööda männitüvedest seinte ning püssirohusuitsust ja udust tehtud katusega metsasihti. Eemalt vaadates meenutas see kirikulöövi. Suus oli nutuklomp. Tõusva päikese kiired moodustasid puuvõradest läbi tungides suitsu sisse pikki kiirtelehvikuid, väsimus tegi kergesti vastuvõtlikuks ja see kõik läks väga hinge.
Olime kompaniiplatsil, staabitelgist kostis pidevat telefonihelinat, lahingukära jõudis aina ligemale. Ma olin veendunud, et meie kompanii on kotti võetud ja hävitatakse. Mis tunne on, kui sa tead, et sul on jäänud veel võib-olla pool tunnikest? Me ronisime kompaniiplatsi kõrval olevale kõrgele künkale. Minu kõrval rühkis kompaniiülem isiklikult. Ma olin kindel, et läheme sinna mingit last standi võtma. Mul oli kaks salve laskemoona ja kolm lõhkepaketti. Otsisin paremat varjet ja murdsin veidi oksi, mis segasid nähtavust laskesektoris. "Siia me siis sureme?" küsisin 3. jao ülemalt, kes mu kõrval endale positsiooni ette valmistas. "Ei, siin me võidame!" Ta oli vana lahinguratsu ja võttis seda kõike optimistliku huumoriga, see tegi tuju veidi paremaks. See kõik on ju mäng, pole vaja nii emotsionaalselt võtta.
Peas vasardas ainuke mõte: mida ma reaalses olukorras teeksin? Sest praegu ma teadsin, et õhtul saan juba oma päris voodisse magama heita. Aga reaalses sõjaolukorras... Kas ma oleksin võimeline veel üldse funktsioneerima? Mina tunnen ennast peale kolmepäevast sõdimist tühjakspigistatud sidrunina. Ma suutsin ennast tagant sundida vaid niipalju, et mulle antud käsud täita. Meie vanaisad aga elasid niimoodi kuude kaupa. Ma olen hämmingus, kuidas nad suutsid. Kuidas sa suudad sellises situatsioonis veel mõelda, näidata initsiatiivi, tegutseda ja panna teisi tegutsema? Võtta vastu otsuseid, millest sõltub teiste inimeste elu? Hämmastav.
Kahjuks või õnneks küll olukord katkestati ajagraafiku kohaselt, enne kui vaenlane meieni jõudis. Seega ma ei tea, kuidas see oleks lõppenud. Vähemalt ei pidanud ma teist korda oma surma läbi elama. Saabus hoopis hommik, pakuti süüa, sai puhata ja hakata laagrit kokku korjama. Kuskil läbi udu oli peas ka ettekujutus dušist, oma voodist ja kuumast teetassist. Ootus oli magus.
Õhtul, kui meid oli Tartus formeerimispunktis laiali saadetud ja kogu üritus läbi oli, kõmpisin kodu poole. Vorm seljas, ka rakmed olid peale jäänud ja seljakott seljas. Mõtlesin, et käin Selverist läbi. Nägin küll välja väga räsitud. Aga mõtlesin, et ehk inimesed väga ära ei ehmata ja ei pahanda. Surfisin siis poeriiulite vahel, kui vastu tuli noor ema, kes lükkas sellest autokujulises ostukärus oma last. See roolis hoolega käru ja mind nähes hüüdis: "Emme vaata, sõjamees!" Ta läks nähtust millegipärast nii leili, et veel mitu minutit hiljem kuulsin ma kuskilt juurviljalettide vahelt lällamist: "Sõjamees, sõjamee-eees".
Kassiir ka naeratas leebelt.
Turvamees jälgis huviga.
Kui koju jõudsin ja peeglisse vaatasin, mõistsin nende emotsioonide põhjust. Maskeerimisvärvid olid mul endiselt näos.
Selveri sõjamees.
13. oktoober 2009
8. oktoober 2009
Miks ma astusin Kaitseliitu
Reservõppekogunemise viimane faas on algamas ja teen selle puhul natuke selgitustööd. Mitmed mu tuttavad on avaldanud imestust selle üle, et minust on saanud Kaitseliidu liige. Vähe sellest, ma soovitan ka kõigil teistel Eesti kodanikel astuda Kaitseliitu. Miks?
Tõenäosus, et minu eluajal toimub Eesti territooriumil suuremat sorti sõjaline konflikt, on 50:50. Ma ei ole küll rahvusvaheliste suhete analüütik ega ole spetsialist geopoliitika alal, sestap võtan tõenäosuse jämedalt ja lambist. Aga minu erialaks on inimkonna minevik ja ma tean seda, et rahu on pigem erand, kui normaalne seisund. Sõda on tavaline asi. Vähe on neid põlvkondi, kes oma eluajal sõda või muud suuremat sorti vägivalda ei näe. Jah, hetkel vohab meil lääne kultuuriruumis humanism. Võime loota, et see suudab Euroopas mõnda aega rahu alal hoida. Aga see ei kesta igavesti. Ükskord lõppevad mingid ressursid, voogavad meist tsunamina üle immigrandid või juhtub midagi muud. Igatahes saab otsa see rahuperiood, mis praeguseks on kestnud 60 aastat. Tõenäosus, et sõda tuleb minu eluajal, on jämedalt 50:50. Sellest ma lähtun. Kui sõjaks läheb, on kasulik omada sõjaväelist väljaõpet ja kuuluda sõjaväelisse struktuuri.
Levinud on arvamus, et sõdur olla on ohtlikum, kui tsivilist. See on vale. Võimalik, et see pärineb Nõukogude sõjafilmidest, kus oli alati väga palju kangelassurmasid, või vene sõjaliste mõtlejate loogikast, mis nägigi ette väga palju kangelassurmasid ja üle lageda välja hurraa-saatel vaenlase ründamist, ma ei tea. Igatahes on see vale. Tsivilist olla on ohutum vaid tingimusel, et sa saad sõjapiirkonnast minema. See võib, aga ei pruugi sugugi võimalik olla. Statistika räägib enda eest. Teise maailmasõja 60 miljonist hukkunust olid 40 miljonit tsiviilisikud. Ka 2008. aasta Gruusia sõjas oli hukkunute seas tsiviilisikuid rohkem, kui sõdureid (mõlemad wikipedia andmeil). Jugoslaavia lagunemisel toimunust, Tšetšeenia sõdadest ja praegu Iraagis ning Afganistanis toimuvast pole mõtet rääkida. Muidugi on ka erandeid, nagu Vabadussõda, muidugi on vahest ka väga raske vahet teha tsivilisti ja kombatandi vahel, ent üldiselt on sõjaolukorras sõduri ellujäämise tõenäosus suurem. Ta kuulub struktuuri, mitte ei koba üksinda pimeduses. Ta oskab oma ülesannet. Ta on osa sõjamasinast, mis heal juhul toimib, halval juhul niiväga ei toimi, aga vähemalt suudab mingi eduga iseennast kaitsta. Tsiviilelanikkond seevastu on kaitsetu, saamatu ja hädas. Kumb on teie arvates vaenlasele ahvatlevam sihtmärk?
Ka riik, juhul kui ta peaks veel funktsionaalne olema, hoolitseb esmajärjekorras ikka oma relvajõudude eest, kuni selleni välja, et tsiviilelanikkonnalt või kaupmeestelt rekvireeritakse toiduained armee toitmiseks. Tsiviilelanikkonna osaks saavad aga heal juhul põgenikelaagrid, halval juhul genotsiid ja massivägistamised. Me kõik teame, et Genfi konventsioonid kehtivad telekaamerate ees ja kohtusaalides, mitte reaalses elus. Miks olla lammas ja lasta ennast nottida, kui sa võid olla karu ja ennast kaitsta? Hea küll, olla vähemalt siilike ja PÜÜDA ennast kaitsta?
Niisiis, juba puhtalt omakasust lähtudes on kasulik olla Eesti relvajõudude liige. Ma ei hakka üldse rääkima eetika, isamaa-armastuse ja kohusetunde teemadel. Nende sõnade relevantsus jäi kuhugi 19.-20. sajandisse, rahvusriikide riiulisse. Peale Hitlerit ei ole enam eriti moes olla rahvuslane. Las nad siis olla.
Teine levinud valearusaam on umbes taoline: Eesti relvajõududel pole mõtet, sest Venemaa vallutab meid niikuinii ära, kui tahab. Seda kuuldes kipuvad mu käed jõuetult rippu vajuma. Aga ma püüan enamasti vastu vaielda umbes nii, et autos turvavöö kinnitamisel on siiski mõte, kuigi laupkokkupõrke puhul ühe korraliku 100 km/h liikuva metsaveorekkaga ei ole turvavööst mingit kasu. Metsaveorekka on ju suhteliselt väikese tõenäosusega stsenaarium. Palju tõenäolisem õnnetusestsenaarium on midagi märksa väiksemaskaalalist: libedus, purjus vastutuleja või teele hüppav kits. Ja sellistes situatsioonides võib turvavöö päästa su elu.
Rääkides Eestist siis ei ole situatsiooniks see, et naaberriik paiskab kogu oma sõjalise võimsuse meie vastu, vaid juhtub midagi väiksemat. Näiteks tekib mingi pronksiöö taoline mäss ja Venemaa toob oma väed "rahu tagama". Või plahvatab Sosnovõi Bori reaktor ja Venemaalt ujub kohale põgenikevool, millele järgnevad "korda hoidma" Vene väed. Või midagi muud taolist. Kui meil pole ühte pataljonikestki, millega ennast kaitsta, siis võib kasvõi mõni vene armeejuht ju joomingu käigus niisama naljaviluks otsustada tankikolonniga Tallinnasse vanu aegu meenutama sõita. Tähtis pole spekuleerida, mis täpselt kõik võib juhtuda, aga tähtis on see, et me oleksime siiski valmis ennast kaitsma rünnakute eest, mille vastu kaitsemine on meile võimetekohane. Mida parem on meie kaitsevõime, seda suurem on meie ellujäämise tõenäosus. Täpselt nii lihtne see ongi.
Kolmas eksitus: Eesti kaitsevõimele teeb palju rohkem kasu luuletamine, lastetegu, ettevõtlus või välisinvesteeringute siiameelitamine. Tõsi, kõik need tegevused mõjuvad kindlasti hästi, aga nad ei välista sõjaväelise väljaõppe omandamist. Ka luuletades ja äritehinguid ajades võid kuuluda Kaitseliidu ridadesse. Mina näiteks kavatsen küll oma senist elu jätkata, lihtsalt omandades selle kõrval ka sõjaväelist väljaõpet. Kaitseliidu liikmed ei ole militaarid või viinalembesed automaaditäristajad, rahulikest elanikest kardinaalselt erineva ajuehitusega indiviidid. Okei, ilmselt on ka neid (ma pole küll veel näinud, olen ainult lehest lugenud). Aga enamik on siiski täiesti rahuarmastavad inimesed, nagu sina ja mina. Nagu igas suuremas organisatsioonis.
Neljandaks probleemiks on kümne-viieteist aasta tagusel ajal kaitseväes või Kaitseliidus olnud inimesed, kes nägid seal kohutavat korra- ja mõttelagedust ja on seetõttu kaotanud usu Eesti kaitsestruktuuridesse. Jah, neil on õigus, tegemist oli kohutava ajaga. Aga ajad muutuvad. Ja õnneks muutuvad Eestis nii kaitsevägi kui Kaitseliit aina paremuse poole. Muidugi on seda nõmedusehõngu siin-seal veel tunda. Aga asi paraneb. Kaitsejõud minetavad lolluse ja vaimupimeduse aura ja saavad hoopis tarkade, edukate, ilusate ja professionaalsete inimeste kooskäimiskohaks, kes harjutavad endid toimima üksusena. See on protsess, mis on meie kõigi huvides ning millele me peaksime kõik pöialt hoidma ja jõudumööda kaasa aitama. Ja mis saab olla parem, kui võtta oma särav vaimuand, paigutada see Kaitseliidu ridadesse ja võtta aktiivselt osa tegevusest?
Viies vastuargument on umbes selline: ma hoolitsen pigem enda/oma pere eest, kui mingi si*ase Eesti riigi eest. Põgenen (perega) Rootsi/Londonisse/Taisse. Siinkohal jätavad enamik väitjaid tähelepanuta emigreerumise psühholoogia. Sõja puhkemine ei ole kunagi selge ja klaar hetk - pauk käib ja nüüd on sõda, kusjuures soovijatele jäetakse 24 tundi lahkumiseks. Vastupidi, tavaliselt on need tasapisi eskaleeruvad situatsioonid. Selleks ajaks, kui sa olukorra tõsidusest aru saad ja ettevalmistustega ühele poole jõuad, võib juba olla liiga hilja. Või vähemalt oled sa juba situatsioonis, kus sa pead tegema väga raskeid valikuid. Iga tulevane põgenik peab endalt küsima - mis hetkel sa oled valmis kogu oma siinse elu, kinnisvara ja töökoha maha jätma, ning laeva/lennuki peale istuma? Mis peab selleks juhtuma? Kas vaenlase hävitajad Toompea kohal? Tankid Tallinna tänavatel? Või piisab juba mõnest pisemast kokkupõrkest piirilähedastel aladel? Tagantjärgi vaadates on alati lihtne öelda, et ma oleksin 1939. aastal põgenenud. Palju lihtsam, kui reaalselt selles situatsioon olles. Kui sa tead, et sa pead maha jätma oma sõbrad ja elu, teadmata mis tulevik toob. Kas taastatakse rahu või tuleb sõda? Kas meie riik jääb vabaks või okupeeritakse? Kui okupeeritakse, milline saab täpsemalt olema okupatsioon? Kas väljakannatamatu või peaaegu isegi talutav? Võib-olla selleks hetkeks, kui sa otsustad põgenemise kasuks, on juba hilja ja Eesti on merelt ja õhust blokeeritud?
Mis saab siis, kui näiteks su vanemad on juba liiga vanad, et võõras kultuuris ja võõra keele keskel uut elu alustada? Siin, kuigi oleks okupatsioon, oleks nad vähemalt omade keskel. Kas sa jätad nad siis maha? Mis saab siis, kui sa oled ise liiga vana? Naine/mees haige või lapsed maal? Rahad kuskil hoiusel või fondis, mille haldaja on juba poe kinni pannud? Sa ei saa kunagi kaasa võtta kõiki omale olulisi ja kalleid inimesi ja asju. Oled sa valmis nendest loobuma?
Välismaale põgenemine ei tundu mulle lihtsalt kuigi hea plaanina sõja korral. Eelnevalt ettevalmistumine ja õigeaegne vastuhakk on kindlasti oluliselt parem plaan.
Sellised on minu mõtted. Olete teretulnud osutama nõrkadele kohtadele selles arutluskäigus. Veelgi enam teretulnud olete Kaitseliidu ridadesse.
Tõenäosus, et minu eluajal toimub Eesti territooriumil suuremat sorti sõjaline konflikt, on 50:50. Ma ei ole küll rahvusvaheliste suhete analüütik ega ole spetsialist geopoliitika alal, sestap võtan tõenäosuse jämedalt ja lambist. Aga minu erialaks on inimkonna minevik ja ma tean seda, et rahu on pigem erand, kui normaalne seisund. Sõda on tavaline asi. Vähe on neid põlvkondi, kes oma eluajal sõda või muud suuremat sorti vägivalda ei näe. Jah, hetkel vohab meil lääne kultuuriruumis humanism. Võime loota, et see suudab Euroopas mõnda aega rahu alal hoida. Aga see ei kesta igavesti. Ükskord lõppevad mingid ressursid, voogavad meist tsunamina üle immigrandid või juhtub midagi muud. Igatahes saab otsa see rahuperiood, mis praeguseks on kestnud 60 aastat. Tõenäosus, et sõda tuleb minu eluajal, on jämedalt 50:50. Sellest ma lähtun. Kui sõjaks läheb, on kasulik omada sõjaväelist väljaõpet ja kuuluda sõjaväelisse struktuuri.
Levinud on arvamus, et sõdur olla on ohtlikum, kui tsivilist. See on vale. Võimalik, et see pärineb Nõukogude sõjafilmidest, kus oli alati väga palju kangelassurmasid, või vene sõjaliste mõtlejate loogikast, mis nägigi ette väga palju kangelassurmasid ja üle lageda välja hurraa-saatel vaenlase ründamist, ma ei tea. Igatahes on see vale. Tsivilist olla on ohutum vaid tingimusel, et sa saad sõjapiirkonnast minema. See võib, aga ei pruugi sugugi võimalik olla. Statistika räägib enda eest. Teise maailmasõja 60 miljonist hukkunust olid 40 miljonit tsiviilisikud. Ka 2008. aasta Gruusia sõjas oli hukkunute seas tsiviilisikuid rohkem, kui sõdureid (mõlemad wikipedia andmeil). Jugoslaavia lagunemisel toimunust, Tšetšeenia sõdadest ja praegu Iraagis ning Afganistanis toimuvast pole mõtet rääkida. Muidugi on ka erandeid, nagu Vabadussõda, muidugi on vahest ka väga raske vahet teha tsivilisti ja kombatandi vahel, ent üldiselt on sõjaolukorras sõduri ellujäämise tõenäosus suurem. Ta kuulub struktuuri, mitte ei koba üksinda pimeduses. Ta oskab oma ülesannet. Ta on osa sõjamasinast, mis heal juhul toimib, halval juhul niiväga ei toimi, aga vähemalt suudab mingi eduga iseennast kaitsta. Tsiviilelanikkond seevastu on kaitsetu, saamatu ja hädas. Kumb on teie arvates vaenlasele ahvatlevam sihtmärk?
Ka riik, juhul kui ta peaks veel funktsionaalne olema, hoolitseb esmajärjekorras ikka oma relvajõudude eest, kuni selleni välja, et tsiviilelanikkonnalt või kaupmeestelt rekvireeritakse toiduained armee toitmiseks. Tsiviilelanikkonna osaks saavad aga heal juhul põgenikelaagrid, halval juhul genotsiid ja massivägistamised. Me kõik teame, et Genfi konventsioonid kehtivad telekaamerate ees ja kohtusaalides, mitte reaalses elus. Miks olla lammas ja lasta ennast nottida, kui sa võid olla karu ja ennast kaitsta? Hea küll, olla vähemalt siilike ja PÜÜDA ennast kaitsta?
Niisiis, juba puhtalt omakasust lähtudes on kasulik olla Eesti relvajõudude liige. Ma ei hakka üldse rääkima eetika, isamaa-armastuse ja kohusetunde teemadel. Nende sõnade relevantsus jäi kuhugi 19.-20. sajandisse, rahvusriikide riiulisse. Peale Hitlerit ei ole enam eriti moes olla rahvuslane. Las nad siis olla.
Teine levinud valearusaam on umbes taoline: Eesti relvajõududel pole mõtet, sest Venemaa vallutab meid niikuinii ära, kui tahab. Seda kuuldes kipuvad mu käed jõuetult rippu vajuma. Aga ma püüan enamasti vastu vaielda umbes nii, et autos turvavöö kinnitamisel on siiski mõte, kuigi laupkokkupõrke puhul ühe korraliku 100 km/h liikuva metsaveorekkaga ei ole turvavööst mingit kasu. Metsaveorekka on ju suhteliselt väikese tõenäosusega stsenaarium. Palju tõenäolisem õnnetusestsenaarium on midagi märksa väiksemaskaalalist: libedus, purjus vastutuleja või teele hüppav kits. Ja sellistes situatsioonides võib turvavöö päästa su elu.
Rääkides Eestist siis ei ole situatsiooniks see, et naaberriik paiskab kogu oma sõjalise võimsuse meie vastu, vaid juhtub midagi väiksemat. Näiteks tekib mingi pronksiöö taoline mäss ja Venemaa toob oma väed "rahu tagama". Või plahvatab Sosnovõi Bori reaktor ja Venemaalt ujub kohale põgenikevool, millele järgnevad "korda hoidma" Vene väed. Või midagi muud taolist. Kui meil pole ühte pataljonikestki, millega ennast kaitsta, siis võib kasvõi mõni vene armeejuht ju joomingu käigus niisama naljaviluks otsustada tankikolonniga Tallinnasse vanu aegu meenutama sõita. Tähtis pole spekuleerida, mis täpselt kõik võib juhtuda, aga tähtis on see, et me oleksime siiski valmis ennast kaitsma rünnakute eest, mille vastu kaitsemine on meile võimetekohane. Mida parem on meie kaitsevõime, seda suurem on meie ellujäämise tõenäosus. Täpselt nii lihtne see ongi.
Kolmas eksitus: Eesti kaitsevõimele teeb palju rohkem kasu luuletamine, lastetegu, ettevõtlus või välisinvesteeringute siiameelitamine. Tõsi, kõik need tegevused mõjuvad kindlasti hästi, aga nad ei välista sõjaväelise väljaõppe omandamist. Ka luuletades ja äritehinguid ajades võid kuuluda Kaitseliidu ridadesse. Mina näiteks kavatsen küll oma senist elu jätkata, lihtsalt omandades selle kõrval ka sõjaväelist väljaõpet. Kaitseliidu liikmed ei ole militaarid või viinalembesed automaaditäristajad, rahulikest elanikest kardinaalselt erineva ajuehitusega indiviidid. Okei, ilmselt on ka neid (ma pole küll veel näinud, olen ainult lehest lugenud). Aga enamik on siiski täiesti rahuarmastavad inimesed, nagu sina ja mina. Nagu igas suuremas organisatsioonis.
Neljandaks probleemiks on kümne-viieteist aasta tagusel ajal kaitseväes või Kaitseliidus olnud inimesed, kes nägid seal kohutavat korra- ja mõttelagedust ja on seetõttu kaotanud usu Eesti kaitsestruktuuridesse. Jah, neil on õigus, tegemist oli kohutava ajaga. Aga ajad muutuvad. Ja õnneks muutuvad Eestis nii kaitsevägi kui Kaitseliit aina paremuse poole. Muidugi on seda nõmedusehõngu siin-seal veel tunda. Aga asi paraneb. Kaitsejõud minetavad lolluse ja vaimupimeduse aura ja saavad hoopis tarkade, edukate, ilusate ja professionaalsete inimeste kooskäimiskohaks, kes harjutavad endid toimima üksusena. See on protsess, mis on meie kõigi huvides ning millele me peaksime kõik pöialt hoidma ja jõudumööda kaasa aitama. Ja mis saab olla parem, kui võtta oma särav vaimuand, paigutada see Kaitseliidu ridadesse ja võtta aktiivselt osa tegevusest?
Viies vastuargument on umbes selline: ma hoolitsen pigem enda/oma pere eest, kui mingi si*ase Eesti riigi eest. Põgenen (perega) Rootsi/Londonisse/Taisse. Siinkohal jätavad enamik väitjaid tähelepanuta emigreerumise psühholoogia. Sõja puhkemine ei ole kunagi selge ja klaar hetk - pauk käib ja nüüd on sõda, kusjuures soovijatele jäetakse 24 tundi lahkumiseks. Vastupidi, tavaliselt on need tasapisi eskaleeruvad situatsioonid. Selleks ajaks, kui sa olukorra tõsidusest aru saad ja ettevalmistustega ühele poole jõuad, võib juba olla liiga hilja. Või vähemalt oled sa juba situatsioonis, kus sa pead tegema väga raskeid valikuid. Iga tulevane põgenik peab endalt küsima - mis hetkel sa oled valmis kogu oma siinse elu, kinnisvara ja töökoha maha jätma, ning laeva/lennuki peale istuma? Mis peab selleks juhtuma? Kas vaenlase hävitajad Toompea kohal? Tankid Tallinna tänavatel? Või piisab juba mõnest pisemast kokkupõrkest piirilähedastel aladel? Tagantjärgi vaadates on alati lihtne öelda, et ma oleksin 1939. aastal põgenenud. Palju lihtsam, kui reaalselt selles situatsioon olles. Kui sa tead, et sa pead maha jätma oma sõbrad ja elu, teadmata mis tulevik toob. Kas taastatakse rahu või tuleb sõda? Kas meie riik jääb vabaks või okupeeritakse? Kui okupeeritakse, milline saab täpsemalt olema okupatsioon? Kas väljakannatamatu või peaaegu isegi talutav? Võib-olla selleks hetkeks, kui sa otsustad põgenemise kasuks, on juba hilja ja Eesti on merelt ja õhust blokeeritud?
Mis saab siis, kui näiteks su vanemad on juba liiga vanad, et võõras kultuuris ja võõra keele keskel uut elu alustada? Siin, kuigi oleks okupatsioon, oleks nad vähemalt omade keskel. Kas sa jätad nad siis maha? Mis saab siis, kui sa oled ise liiga vana? Naine/mees haige või lapsed maal? Rahad kuskil hoiusel või fondis, mille haldaja on juba poe kinni pannud? Sa ei saa kunagi kaasa võtta kõiki omale olulisi ja kalleid inimesi ja asju. Oled sa valmis nendest loobuma?
Välismaale põgenemine ei tundu mulle lihtsalt kuigi hea plaanina sõja korral. Eelnevalt ettevalmistumine ja õigeaegne vastuhakk on kindlasti oluliselt parem plaan.
Sellised on minu mõtted. Olete teretulnud osutama nõrkadele kohtadele selles arutluskäigus. Veelgi enam teretulnud olete Kaitseliidu ridadesse.
29. september 2009
Sõjaline väljaõpe teeb poisist budisti
Sõjaväeõppustel osaledes on kasulik viljeleda budistlikult leplikku mõttelaadi. Näiteks siis, kui sa oled just kaevunud ja jaoülemad avastavad, et jaod ei paikne kohakuti ja sa pead 30 meetrit ettepoole uuesti kaevuma, siis pole mõtet vihastada. Lihtsalt mine ja kaevu uuesti.
Kui aga pimeduse saabudes selgub, et kogu rühm on valesti paigutatud ja peab hommikul varem tõusma, et kohe valgenedes 300 m eemal uuesti kaevuda, siis samuti pole mõtet oma närvirakke raisata. On see karma või saatus või midagi muud, vahet pole. Ja see, kas rühmaülem saab kompaniitelgis rämedalt sõimata või lihtsalt natuke noomida, on sinu jaoks juba taevaste sfääride muusika, mille mõistmiseks napib sinus jumalikkust. Lihtsalt võta vastu see, mida elu toob. Ja ongi nii lihtne.
Sellised hetked õpetavad läbi nägema sellest illusioonist, nagu oleks elu inimese kontrolli all. "Õnn on inimese enda teha," tavatsevad osad öelda. Enamasti on need sellised, kellel läheb hästi. Heasse perekonda sündinud, keda elu on hästi hoidnud. Aga joodikute perekonda sündinud, kutsekoolist väljakukkunud ja ise parmustunud tüübid seda enamasti ei räägi. Loogiline.
Sõjavägi ongi selline pisikene elu minimudel. Ülevalt taevast tuleb käsk. See on sinu kohustuseks ja ühtlasi vabaduseks. Elus on samamoodi, et sind pannakse mingisse elulisse reaalsusesse, mis on sinu piirideks ja samamoodi vabaduseks. Näiteks sa sünnid Varanasi teekaupmehe, Poola rekkajuhi või USA senaatori pojana. See on sinu käsk, ehk situatsioon. Selle piires on sul vabadus ja kohustus võimalikult hästi hakkama saada. Kui sa suudad rühmaülema eksimuse peale mitte vihastada, on sul juba suurem tõenäosus ka elusse adekvaatsemalt suhtuda ja mitte mõttetult vihastada poliitikute ahnuse, ametnike rumaluse ja elu ebaõigluse üle. Käsk on käsk. Ja elu on selline nagu ta on. Väga lihtne.
Sealt edasi on juba märksa lihtsam jõuda selle tunnetuseni, et reaalsus on illusioon ja et kuskil on see paljuräägitud nirvaana. Ja üldse - hakata vaikselt virguma :)
Kui aga pimeduse saabudes selgub, et kogu rühm on valesti paigutatud ja peab hommikul varem tõusma, et kohe valgenedes 300 m eemal uuesti kaevuda, siis samuti pole mõtet oma närvirakke raisata. On see karma või saatus või midagi muud, vahet pole. Ja see, kas rühmaülem saab kompaniitelgis rämedalt sõimata või lihtsalt natuke noomida, on sinu jaoks juba taevaste sfääride muusika, mille mõistmiseks napib sinus jumalikkust. Lihtsalt võta vastu see, mida elu toob. Ja ongi nii lihtne.
Sellised hetked õpetavad läbi nägema sellest illusioonist, nagu oleks elu inimese kontrolli all. "Õnn on inimese enda teha," tavatsevad osad öelda. Enamasti on need sellised, kellel läheb hästi. Heasse perekonda sündinud, keda elu on hästi hoidnud. Aga joodikute perekonda sündinud, kutsekoolist väljakukkunud ja ise parmustunud tüübid seda enamasti ei räägi. Loogiline.
Sõjavägi ongi selline pisikene elu minimudel. Ülevalt taevast tuleb käsk. See on sinu kohustuseks ja ühtlasi vabaduseks. Elus on samamoodi, et sind pannakse mingisse elulisse reaalsusesse, mis on sinu piirideks ja samamoodi vabaduseks. Näiteks sa sünnid Varanasi teekaupmehe, Poola rekkajuhi või USA senaatori pojana. See on sinu käsk, ehk situatsioon. Selle piires on sul vabadus ja kohustus võimalikult hästi hakkama saada. Kui sa suudad rühmaülema eksimuse peale mitte vihastada, on sul juba suurem tõenäosus ka elusse adekvaatsemalt suhtuda ja mitte mõttetult vihastada poliitikute ahnuse, ametnike rumaluse ja elu ebaõigluse üle. Käsk on käsk. Ja elu on selline nagu ta on. Väga lihtne.
Sealt edasi on juba märksa lihtsam jõuda selle tunnetuseni, et reaalsus on illusioon ja et kuskil on see paljuräägitud nirvaana. Ja üldse - hakata vaikselt virguma :)
21. september 2009
Odüsseia baitide, hex editoride, partitsioonide, file allocation table'ite ja cylinder-head-sectorite võlumaale (lugemiseks ainult arvutipededele)
Nüüd üks paar nädalat tagasi aset leidnud lugu. Selle jutu mõte on illustreerida tõika, et arvuti on suhteliselt keeruline masin, ja keerulistel masinatel on omadus väga erinevatel ja huvitavatel viisidel katki minna.
Ahjaa, kui peale selle loo lugemist mõnel teist tekib tahtmine kommenteerida umbes nii, et "nojah, võiks ikka backuppida oma andmeid", siis save it. Pole vaja seda mulle öelda :)
Lugu sai alguse sellest, et tahtsin oma Asus Eee PC klaveri US layouti vahetada EST vastu. Kuna talle pealeinstallitud Windows, nimega Eee XP, on selline stripped-down versioon, kust kõik peale hädavajaliku on eemaldatud, ei saanud layouti vahetada muudmoodi, kui tuli hankida kustkilt kbdest.dll, nimetada see ümber kbdus.dll-iks ja kirjutada EEE PC Windows\System32 kataloogis üle.
Tehtud. Lihtne. Ja saatuslik. Sest peale seda mu valge iludus enam üles ei tulnud. Windows lihtsalt hangus bootimisel. Ei aidanud ka Safe mode. Mitte miski.
No selge, on vaja bootida USB pulgalt (sest CD draivi EEE PC-l pole) ja kopida kbdus.dll tagasi, et arvuti taas töökorda saada.
Selleks on kõigepealt vaja mälupulka, mille pealt saaks bootida. Veidi googeldamist ja siis tõmbasin HP USB Disk Storage Format Tool-i, sest kõik väitsid, et "it does the job". Veidi sudimist ja pulga ümbertõstmist ühe USB pordi otsast teise otsa, kui lõpuks teatatakse mulle, et pulga formattimine õnnestus, ent boot sectori kirjutamine mitte. Damn.
Nimetatud veateade polnud siiski päris korrektne, sest nagu selgus, ei õnnestunud ka pulga formattimine. Küll aga õnnestus minu välise USB kõvaketta formattimine. Kõvaketta, mille peal on mul umbes kõik failid, mida ma elus alles hoida tahan. Alates lapsepõlves kirjutatud BASICu programmidest, kõigist kooli keemiaspikritest ja referaatidest, lõpetades ülikoolimaterjalide, bakatöö, magistritöö, ilukirjanduslike katsetuste, filmi- ja muusikakollektsiooniga. Inimesed, kes on väga arvutipõhise eluviisiga, nagu mina, teavad et oma põhilise kõvaketta kaotamine tähendab umbes sama nagu maja mahapõlemine.
Tänud, HP USB Disk Storage Format Tool. Hea, et sa oskad vahet teha erinevatel USB seadmetel, mis arvuti külge ühendatud on.
Algas kolm päeva kestnud formatitud kõvaketta taastamise saaga. Väga palju googlet, suhtlemist endast targematega, erinevate programmide installimist ja uninstallimist. Kohe suht alguses selgus õnneks, et kõik mu vajalikud failid on alles. See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et kujutasid endast "Unallocated sectors" osa, mida kõik kaotatud kõvaketta taastamise programmid mulle ka näitasid. Ainuke asi, mis puudu oli, oli FAT ehk File Allocation Table, ehk sisukord. See on umbes nagu olukord, kus raamat, mida sa tahad lugeda, on su ees laual, ent leheküljed on suvalises järjekorras ja numbreid pole peale märgitud.
Iga programm tahtis alustuseks skännida läbi selle "Unallocated sectors" osa, ehk kõik need segiläbi olevad leheküljed. Kuna see osa oli 450 GB suur, võttis see enamasti 6-7 tundi. Seejärel tõstsid lollimad programmid (või targemad programmid, mille kasutamiseks olen mina liiga loll, nagu EnCase) käpad püsti. Kuni saabus üliinformatiivset nime kandev GetDataBack for NTFS. Paljuütleva nime taga peitus ka võimas jõud, mis oli tõesti suuteline segiläbi leheküljed õigesse järjekorda panema ja mu kallid failid välja lugema. Muidugi võttis esialgne skänn aega traditsioonilise 7 tundi, seejärel, kui ma õhinal kõige tähtsamaid faile kopima olin asunud, otsustas programm kokku joosta, nii et uuesti käivitamise järel sain ma taas sooritada 7-tunnise skänni. Nüüdseks, lõpuks ometi issand jumal, on siiski kõik mu failid välja loetud ja kopitud teisele kõvakettale. See kopimine võttis muidugi vähemalt samapalju aega (pressige 450 GB usb 2.0 pordist läbi, arvake mitu võileiba selle aja jooksul jõuab köögis teha?)
Peale seda võiks öelda, et peale nädalapikkust tegevust oleme suutnud taastada esialgse olukorra. :) Mõnikord peab ikka hullult vaeva nägema, et mitte midagi EI muutuks. Edaspidi ühendan ühe USB seadme formattimise ajaks kõik muud USB seadmed lahti.
Ahjaa, kui peale selle loo lugemist mõnel teist tekib tahtmine kommenteerida umbes nii, et "nojah, võiks ikka backuppida oma andmeid", siis save it. Pole vaja seda mulle öelda :)
Lugu sai alguse sellest, et tahtsin oma Asus Eee PC klaveri US layouti vahetada EST vastu. Kuna talle pealeinstallitud Windows, nimega Eee XP, on selline stripped-down versioon, kust kõik peale hädavajaliku on eemaldatud, ei saanud layouti vahetada muudmoodi, kui tuli hankida kustkilt kbdest.dll, nimetada see ümber kbdus.dll-iks ja kirjutada EEE PC Windows\System32 kataloogis üle.
Tehtud. Lihtne. Ja saatuslik. Sest peale seda mu valge iludus enam üles ei tulnud. Windows lihtsalt hangus bootimisel. Ei aidanud ka Safe mode. Mitte miski.
No selge, on vaja bootida USB pulgalt (sest CD draivi EEE PC-l pole) ja kopida kbdus.dll tagasi, et arvuti taas töökorda saada.
Selleks on kõigepealt vaja mälupulka, mille pealt saaks bootida. Veidi googeldamist ja siis tõmbasin HP USB Disk Storage Format Tool-i, sest kõik väitsid, et "it does the job". Veidi sudimist ja pulga ümbertõstmist ühe USB pordi otsast teise otsa, kui lõpuks teatatakse mulle, et pulga formattimine õnnestus, ent boot sectori kirjutamine mitte. Damn.
Nimetatud veateade polnud siiski päris korrektne, sest nagu selgus, ei õnnestunud ka pulga formattimine. Küll aga õnnestus minu välise USB kõvaketta formattimine. Kõvaketta, mille peal on mul umbes kõik failid, mida ma elus alles hoida tahan. Alates lapsepõlves kirjutatud BASICu programmidest, kõigist kooli keemiaspikritest ja referaatidest, lõpetades ülikoolimaterjalide, bakatöö, magistritöö, ilukirjanduslike katsetuste, filmi- ja muusikakollektsiooniga. Inimesed, kes on väga arvutipõhise eluviisiga, nagu mina, teavad et oma põhilise kõvaketta kaotamine tähendab umbes sama nagu maja mahapõlemine.
Tänud, HP USB Disk Storage Format Tool. Hea, et sa oskad vahet teha erinevatel USB seadmetel, mis arvuti külge ühendatud on.
Algas kolm päeva kestnud formatitud kõvaketta taastamise saaga. Väga palju googlet, suhtlemist endast targematega, erinevate programmide installimist ja uninstallimist. Kohe suht alguses selgus õnneks, et kõik mu vajalikud failid on alles. See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et kujutasid endast "Unallocated sectors" osa, mida kõik kaotatud kõvaketta taastamise programmid mulle ka näitasid. Ainuke asi, mis puudu oli, oli FAT ehk File Allocation Table, ehk sisukord. See on umbes nagu olukord, kus raamat, mida sa tahad lugeda, on su ees laual, ent leheküljed on suvalises järjekorras ja numbreid pole peale märgitud.
Iga programm tahtis alustuseks skännida läbi selle "Unallocated sectors" osa, ehk kõik need segiläbi olevad leheküljed. Kuna see osa oli 450 GB suur, võttis see enamasti 6-7 tundi. Seejärel tõstsid lollimad programmid (või targemad programmid, mille kasutamiseks olen mina liiga loll, nagu EnCase) käpad püsti. Kuni saabus üliinformatiivset nime kandev GetDataBack for NTFS. Paljuütleva nime taga peitus ka võimas jõud, mis oli tõesti suuteline segiläbi leheküljed õigesse järjekorda panema ja mu kallid failid välja lugema. Muidugi võttis esialgne skänn aega traditsioonilise 7 tundi, seejärel, kui ma õhinal kõige tähtsamaid faile kopima olin asunud, otsustas programm kokku joosta, nii et uuesti käivitamise järel sain ma taas sooritada 7-tunnise skänni. Nüüdseks, lõpuks ometi issand jumal, on siiski kõik mu failid välja loetud ja kopitud teisele kõvakettale. See kopimine võttis muidugi vähemalt samapalju aega (pressige 450 GB usb 2.0 pordist läbi, arvake mitu võileiba selle aja jooksul jõuab köögis teha?)
Peale seda võiks öelda, et peale nädalapikkust tegevust oleme suutnud taastada esialgse olukorra. :) Mõnikord peab ikka hullult vaeva nägema, et mitte midagi EI muutuks. Edaspidi ühendan ühe USB seadme formattimise ajaks kõik muud USB seadmed lahti.
17. september 2009
Kaks soovitust filmitegijaile
Käisin "District 9'i" vaatamas, nagu mul kombeks, hilinenult. See film on kõikjal juba palju kiidusõnu saanud, ja mul ei jää muud üle, kui neile ka omalt pool alla kirjutada. Film on stiilne ja omapärane, uuenduslik ja hoogne ning moodustab ka kunstiliselt suht pädeva terviku. Et mitte korrata kõiki neid positiivseid arvustusi, kasutan hoopis võimalust ja nurisen kahe filmiklišee üle, mis selle filmi puhul just eriti häirisid. Eriti häirisid seetõttu, et olles muidu usutavuse ja reaalsuse-simulatiivsuse poolest tublisti üle keskmise, ei suutnud filmi tegijad ikkagi vastu panna nendele kahele levinud ja lamedale klišeele. Praegu suudeti valmistada üks hea film. Neid vältides aga oleks ühele poole saadud superäss ülifilmiga, millele polekski nagu midagi ette heita. Aga see olekski vist liiga hea, et olla tõsi.
Enivei.
Levinud ja lame filmiklišee nr. 1: Kui muudetakse inimese DNA-d, siis hakkab tema keha loetud tundide jooksul valju ragina ja ohtra limaerituse saatel moonduma.
See on lihtsalt uskumatu, millised mõõtmed on popkultuuris omandanud see geeni-mütoloogia. Mul ei tule meelde ühtegi filmi, mille põhiplotis oleks tähtsal kohal DNA muundamine ja kus sellega ei oleks rämedalt mööda pandud. Siit soovitus filmitegijaile: ärge kasutage oma filmides DNA-temaatikat. Te ei oska seda.
Levinud ja lame filmiklišee nr. 2: Kõik mis on oluline, sädeleb või teeb pauku.
Filmi süžee kohaselt olid tulnukate relvad väga ihaldusväärsed. Miks? Kas sellepärast, et nad ei teinud vaenlasesse mitte lihtsalt auku, nagu maa-inimeste relvad, vaid lammutasid vaenlase veristeks lihatükikesteks? See näeb kinolinal kahtlemata väga dramaatiline välja, ent millise taktikalise eelise annab sõdurile boeuf a'la tartari masin võrrelduna tavalise automaadiga? Mina seda eelist ei näe.
Siin on tegu kinokunstis vohava "visuaalsuse viirusega": kõik süžeeliselt olulised aspektid, mida on vaja rõhutada, on rõhutatud ka visuaalselt. Selle filmitegijate peades leviva viiruse tulemusena kiirgavad kõik maagilised esemed roheliselt, kõik naispeategelased on ilusad ja seksikad, kõikide arvutite kasutajaliidesed on graafiliselt vingeks disainitud ja kõrgtehnoloogia lööb alati välku. Jääb mulje, et meid peetakse idiootideks, kellele on vaja mingite visuaalsete regaaliate abil puust ja punaselt ette näidata: pange tähele, vaatajad, SEE asi siin on nüüd süžees väga oluline!
Soovitus filmitegijaile: semiosfäär on suur ja lai. Neoonselt heledav eriefekt ei ole ainus osutamisvahend.
Palun minust nüüd mitte valesti aru saada. "District 9" on väga hea film, ma ei kahetse hetkekski taga oma piletiraha. Lihtsalt taolise hea filmi taustal torkavad ka puudujäägid teravamini silma.
14. september 2009
Võitleja Saimre raporteerib
Kolm päeva Kaitseliidu Tartu maleva reservõppekogunemist. Kolm päeva verd, higi ja mustikaid.
Ilmusin formeerimispunkti, kaasas ettenähtud varustus, registreerusin, leidsin oma üksuse, ja muu selline alguse värk. Esimeseks emotsionaalselt laetud hetkeks oli muidugi relvastuse kättejagamine. Seisan järjekorras, kõik minu ees ütlevad oma üksuse ja saavad selle eest automaadi. Jõuab järjekord minuni.
"Saimre, teine rühm, esimene jagu!"
Relvur ei võta enda kõrvalt kastist automaati vaid läheb kaugele riiuli taha. Ilmub sealt kuulipildujaga (fotol). Võtan hämmeldunult kuulipilduja, seisan veidi aega relvuripunkti kõrval ja püüan relvaga tutvust sobitada. Ikkagi esimene kohtumine.
"Tere, mina olen malevlane Saimre, kaal 81 kg," ütlen.
"Tere, mina olen kuulipilduja KSP-58, kaal 11,6 kg," ütleb kuulipilduja.
Järgneva kolme päeva jooksul saame me suurteks sõpradeks ja käime igal pool koos (jah, isegi käimlas). Tassin teda mööda teid ja metsi, telgist sisse, telgist välja, autokasti ja autokastist välja. Kuulipilduriametiga kaasnevad tuim õlg ja väsinud käsi. Kuid peale esmaste tõdede ja relva välitingimustes (ehk mittetäielikult) lahtivõtmise koolitust ei olnud see pill enam lihtsalt 11,6 kg raskust, vaid mingi funktsioneeriv seadeldis. See andis kõvasti motti edasiseks tassimiseks. Tassisin rõõmuga, sest olin juba natuke Rambo. Ja kuulipildujad lihtsalt käivad Rambodega kaasas. Nad on komplekt. Ja eriti magus mari saabus siis, kui meile jaorünnakut õpetanud Kupi instruktor sõnas, et kuulipilduja moodustab 80% jao tulejõust. Et kui olukord läheb tõsiseks, on mind kõigil järsku väga vaja. Tore on olla tähtis. Rõõmuga tõusin samblast järjekordseks sööstuks, samblatutte pudenemas, kolakas relv käes kõikumas. Rõõmuga spurtisin rünnatud ja võetud vastase ala poole, et ringkaitse sisse võtta. Endal vere maitse suus ja südamelöögid kõrvus kloppimas raske kandamiga kiirest jooksmisest. Ma ei tea, mis nägu mul sel hetkel ees oli. Ilmselt silmad pahupidi, suunurgad allapoole ja nägu punane. Aga vaimselt oli mul sel hetkel ees siiras lapselik naeratus.
Tore on ka see, et mul on alluv. Kuulipilduri abi. Kuigi reaalsuses ei allu ta mulle karvavõrdki, vaid on sama tähtis spetsialist kui mina. Aga tema rollinimetus on selline. Minu abi. "Kus mu abi on? Öelge talle, et ta kohe siia ilmuks!"
Ja muidugi on eriti tore see, kui sul on lihtsalt ürgmehelikult kõige suurem. Jaokaaslased ei ärple enam oma tühiste automaatpaugutitega, kui mina vestlusringi astun. Öiseks patrulliks anti mulle kuulipilduja asemel ajutiselt automaat. Ja ma hoidsin seda käes ja see tundus umbes sama suur asi, kui pastakas. Naljatilgad olete, mu jaokaaslased. Vaadake, mis hernepüssidega te sõtta olete tulnud.
Pikkamisi tekkis mul õigustatud kahtlus, et kui ma olen nii tähtis, siis ilmselt olen ma vastase to-kill nimekirjas esimesel kohal. Uurisin siis ettevaatlikult täpsusküttidelt, et mida neile õpetatakse. Selgub siiski, et enne püütakse tabada jaoülemat ja pooljao ülemat. KP on alles kolmas-neljas. Huhh.
KP tähendab siis kuulipildujat. See sõjaväeline kõnepruuk on ka kerge külge hakkama. Kaa pee, sektor üksteist kuni üks! Tee tee sektor neli kuni seitse! (TT on tankitõrje, ainus mees kes pidi tassima veel raskemat asja, kui mina - nimelt 14,2 kilost granaadiheitjat Carl Gustav. Seda nimetati ka "karistus Sigtuna eest"). Dialoogis hakkab domineerima formaat "mingi lause käskivas kõneviisis", vastus "Sain!" (selge, sain aru). "Jagu, püstitada telk!", jagu vastab "Sain!" ja püstitab telgi. "Võitleja, demonstreerida kuulipilduja mittetäieliku lahtivõtmise oskus kontrolliks!", võitleja vastab "Sain" ja näitab instruktorile mida ta oskab.
Asi läks veelgi paremaks, kui võtsime kasutusele filmidest tuttavad käemärgid. Käemärk "seis", käemärk "noolepea, vahe 5 meetrit", käemärk "edasi", käemärk "joostes edasi". Jagudel kästi neid omavahel harjutada. Öeldi, et võib ka omavahelisi mittestandardseid käemärke kokku leppida ja kasutada. Me siis tegime omavahelise mittestandardse käemärgi: mustikad ja söömiseks võimaldatav aeg. "Jagu ahelikku, viis meetrit!". Võtame ahelikku vahega viis meetrit. Hiilime edasi. "Mustikad, kaks minutit!" Jagu nopib kaks minutit mustikaid ja topib neid endale suhu.
Mustikaid oli seal Uniküla polügoonil tõesti palju. Ja jaaniusse! Ma olen oma elus jaaniusse näinud kolmel korral. Esimene kord oli päris õige, sest see oli jaaniöö, kunagi noores eas, kui ma olin läinud kõndima, armunud ja pleier peas ja U2 mängis veripunaselt kumava taeva all. Teine oli mingi pidu kuskil RMK metsamajas paar aastat tagasi. Ja kolmas oli nüüd, öine patrull ümber rühmalaagri, automaat käes, lahingpaariline minust kümme meetrit tagapool, hiilisime kuuvalguses metsa all, kuulasime öise metsa ja laagri hääli ning vaatasime kümnete jaaniusside siramist.
Muidugi oleme me sõjalises mõttes suht käpardlik jõud ja Kuperjanovi instruktorid hoidsid meie rühmarünnaku ajal ilmselt oiates peast kinni. Aga viie või kümne aasta pärast olen ma ilmselt juba hea sõdur. Lisaks aitab sõjaväeline väljaõpe mõista lahingsituatsioonide eripära, sõja olemust, tekkimise ja kulgemise loogikat. Jälle üks sammuke lähemal maailma asjade mõistmisele :)
9. september 2009
Kehast
Käesolev jutt sai alguse Jüri Kolgi postitusest. Hakkasin talle kommentaaris vastama, ent vastus läks nii pikaks ja tõmbas käima veits laiemad teemad, et tegin sellest eraldi jutu. Panin siia kirja oma seisukohad seoses spordi, tervisespordi, inimkeha ja meditsiiniga.
Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)
Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.
Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.
Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.
Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.
Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.
Alustuseks püüan selgitada väga olulist, ent kadumakippuvat vahet spordi ja tervisespordi vahel. Eesti keelde oleks tarvis paremat sõna tervisespordi kohta. Praegune termin seostab selle tegevuse liigselt spordiga. Aga minuarust on kogu see tervisespordi võtmine SPORDINA täiesti väär. Vähemalt mina ei leia mingit mõnu eesmärk-treeningkava-tulemus käitumises. Mulle meeldib käia linnaäärsetel teekestel jooksmas lihtsalt sellepärast, et seal käia. Seal olemine ei ole mitte vahend mingi tulemuse saavutamiseks, vaid ongi eesmärk ise. Looduses käia on ju lihtsalt lahe. Metsad ja põllud, ja see tuttav lehmakari, kes mul praeguse marsruudi peal tekkinud on (mõned neist sörgivad vahest minuga isegi kaasa seal teiselpool elektrikarjust, tõsilugu!). Olenevalt aastaajast kas kuldsed viljapõllud, mühavad metsad, lumised lagendikud, vaated, pilvekesed, päikeseloojangud. Tore ju :)
Ja olla kahekesi oma kehaga, kuulata seda pahinat, mis mu kopsust tuleb ja tunda kuidas süda lööb. See on ka tegelikult jube mõnus tunne. Elus tunne. Iga paari päeva tagant tunnike oma kehale pühendada on minuarust vähim, mida üks inimene elus püsimiseks teha võiks. Mitte tuimestada oma keha autosõidu, õlu ja arvutiga. Mitte raisata minu ja teiste maksumaksjate raha arstiabi peale, sest liigesed on kulunud, närvid läbi ja süda rasvunud.
Teisest küljest - treenimine mingi sportliku eesmärgi nimel tundub oma keha lõhkumisena. Jah, ajad ennast küll vormi, aga mis kasu sellest on, kui sa ei lähtu oma enda keha tunnetusest, vaid mingitest välistest kriteeriumidest, numbritest, stopperinäidust? Sport _selles mõttes_ on minuarust üks õudne asi. Ma ei sallinud juba lapsena kehalist kasvatust, sest seal ei olnud mingit tegemist inimese kasvatamisega kehalises mõttes vaid see oli kõik üks suur lapsepiinamine. Selle aine eesmärk õppekavas ei peaks olema mitte kõikide laste üle kitse ajamine või kõikide laste mingil viisil rööbaspuudel kõlkuma panek. Vaid pigem ikka see, et laps õpib tundma ja kasutama oma keha. Praegune õppekava tingis selle, et ma sain alles 28 aastaselt teada, miks mul alati pikamaajooksu 3-4 km paiku pistma hakkas. See ei peaks ju nii olema.
Oma kehaga peab tegelema. Olema temaga kahekesi. Õppima teda tundma. Meil lääne ühiskonnas on arstiabi (meditsiinilises mõttes) küll tasemel, aga oma keha oleme unarusse jätnud. Keha on nagu laps, kellega vanemad (me ise) ei tegele, vaid nõuavad koolilt (meditsiinilt) üha rohkem. Tulemuseks on see, et meil on küll ülikaugele arenenud meditsiin, ent me ise ei oska lihtsalt oma keha enam kasutada. Vietnami riisikasvataja või Nepaali šerpa vaatevinklist oleme me kehalises mõttes taandarenenud lapsed. Poole kilomeetri kaugusele Selverisse on ka vaja autoga minna. Samas kui vanasti tehti (ja arengumaades tehakse senini) päev otsa füüsilist tööd ja siis mindi õhtul traditsioonilist tantsu vihtudes lõõgastuma. Sest oma keha osatakse ÖKONOOMSELT kasutada. Seda õpetas mulle tai chi trenn - ühte väga lihtsat liigutust saab teha sadat erinevat moodi.
Eks selle tervisega läheb nii nagu kõige muuga - kui mingi jama on, kutsume ruttu appi mingi tehnoloogilise vidina. Kaalujälgimiseks järgime miljonit dieeti, tabelit ja punktisüsteemi. Kulistame sisse isostaare ja karnitiine. Kuulame pleierist rütmikat mussi. Ostame teleturust NASA inseneride poolt välja töötatud revolutsioonilisi seadmeid. Tuhat uut ja vapustavat leiutist.
Kõik ainult selleks, et mitte jääda oma kehaga kahekesi.
22. august 2009
10 sekundit
"Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse," kirjutas Exupery selle koha peal. Meie all ei olnud küll mäekinke, ent saabuva õhtu kulda oli juba ammu tunda. Moosiriiul An-2 kruvis end aegamööda Nurmsi lennuvälja kohal kõrgemale taevasinasse.
700 m - uks tehakse lahti, on esimene peatus. Neli ümmarguse varjuga hüppajat väljuvad. "Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhhhh.
"Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhh.
Lennuk jõnksatab iga äratõuke ajal. Uks uuesti kinni, lennuk tõstab tuure ja keerab nina taas ülespoole. Jätkame tõusu. Pinkidel on nüüd lahedamalt ruumi, sirutan, võtan mugavama asendi ja jään läbi ümmarguse illuminaatori välja vaatama. Kuldsed viljapõllud, mingi karjajootmisküna keset heinamaad, selle poole suunduvad igast ilmakaarest kiirtena traktorijäljed. Metsatukad, ja meie neli sõpra, kes kõlguvad juba oma avanenud ümmarguste kuplite all. Ma aiman, kuidas nad ennast seal tunnevad - eufooriliselt.
Vaatan altimeetrit - 1000 m. Hakkan veidi närvitsema, sest minu peatus läheneb. Irratsionaalsete hirmude peletamiseks panen pähe kiivri ja võtan ette varustuse kontrolli. Jalarihmad on kinni. Rinnarihm on õigesti. RSL on kinnitatud. Põhikuplist eraldumise padi, varuvarjurõngas. Kõik on omal kohal. Sirutan käe avamisrõnga peale. Võtan ära, sirutan uuesti, võtan ära, sirutan uuesti. Kombin seda, talletan kompimismeelde ja lihaste mällu selle asukoha. Et hiljem tuulemüha ja väga kiiresti mööduvate meetrite jooksul see üles leida. Hüppemeister viipab, ma tõusen. Avame ukse ja ootame. Ootame. Ootame väljahüppekohta. Lõpuks ta annab märku, ma seisan uksele. Võtan piidast kinni, kõõlun lennukiuksel 1,5 km kõrgusel Eestimaa kohal. Nii, jalgade asend, käte asend. Mõtle läbi kuidas sa ära tõukad. All on erinevat rohelist ja pruuni värvi ruudud. Eemal liiguvad pisikesed tikutoosid mööda nööri - see on Tallinn-Tartu maantee.
"Mine, kui valmis oled!" hüüab hüppemeister.
Kas ma olen valmis? Ei, esimene käsi on liiga kõrgel. Esimese jala võib panna rohkem ääre poole, täitsa serva peale, nii et pool talda on üle piidaääre. Lennukiuksel seistes ei ole vasakut ja paremat. On esimene ja tagumine käsi ja jalg. Korrigeerin. Vaatan uuesti hüppemeistrit. Tal on ikka sama nägu, sest tegelikult ei olegi möödunud igavikku, vaid ainult üks sekund.
Tõukan ära, õõnes kukkumise tunne kõhus. Kukun laperdades, näen eemalduvat moosiriiulit ja meenub õõnes tunne kõhus, kui ma olin kaheksa aastane ja üks klassiõde, kelle suhtes minu keha oli juba hakanud tootma mingeid erilisi biokeemilisi preparaate, mulle ühel klassiväljasõidul pikalt silma vaatas. Ja üks Selveri kassaneiu, kes ka mulle paar päeva tagasi silma vaatas ja sellepärast meelde jäi. Sest ta on natuke samasuguse näoga, taipan ma nüüd. Ja veel tuhat asja tulevad meelde, ja ka arusaamine et ma kukun laperdades. LAPERDADES. Miks ma laperdan?! Asend!
Korrigeerin asendit, võtan sisse elu kõige püüdlikuma delta. Ükskord ma seisin klassi ees inglise keele tunnis ja laulsin "Eii bii sii dii ii eff džii..." Tikksirgelt seistes, käed kõrval, hääl selge. See oli vist neljandas klassis. Ma sain hindeks viie. Nüüd on mul käed-jalad laiali, seljas ja puusades tugev painutus. Asend hakkab tasapisi mõjuma, kiiruse kasvades hakkab õhk mind aina kindlamini kandma ja ma saan hindeks kena stabiilse kõht maa poole asendi. Vaatan altimeetrit - 1400 m.
See kõik ei ole kestnud kauem kui kolm sekundit.
Ma näen juba ka meie klubihoonet ja selle kõrval seisvaid täppe. Ma tean, et neil on pead kuklas. Ma tean ka, kuidas ma maa pealt vaadates välja paistan - üksik must täpp, mis lennukist eraldus. Minu kõrgusel ei väljunud peale minu rohkem kedagi. Ma olen üksik kukkuv must täpp sinisel taustal. Vaatan altimeetrit - ikka 1400 m.
Ma olen hakanud spinnima. Fakkfakkfakk, see pole hea. Nii ei ole hea avada. Mis valesti on? Lasen keha lõdvemaks, enamasti tuleb spinn mingist kramplikust poosist. Väheneb, kuid ei lakka. Kompenseerin jalgadega. Saan keerlemise seisma. Altimeeter näitab nüüd juuksekarva võrra alla 1400 m.
Maapeases ajas tähendab see umbes 5 sekundit.
Vene keele tunnis võttis õpetaja järjest klassikaaslasi vastama. Minul ei olnud kodune töö tehtud. Kas ta jõuab minuni, või saab enne tund läbi? Piilusin iga natukese aja tagant kella, ja minutiseier polnud liikunud üldse, või kui, siis juuksekarva võrra. Oleks see vene keele õpetaja praegu siin. Mida ta tunneks? Või mida oleksin mina tundnud seal vene keele tunnis, kui ma oleks teadnud, et 15 aastat hiljem kukun ma kilomeetrite kõrguselt lennukist alla ja jään ellu? Korduvalt. See on väga vabastav kogemus, ja koosolekuruumis neljasilmavestluses ülemuselt noomida saamine tundub piisavalt tühine, et õlgu kehitades aknast välja passida. Võib ülemusele ka näkku naerda, miks mitte. Mida sa mehike üldse tead? Ma olen kukkunud kilomeetrite kõrguselt.
Altimeeter näitab 1200 m. Mul on ikka veel aega. Ma hoian oma kujutist endiselt musta täpina sinisel taustal. Las vaatavad mind. Ma olen ise küll ja küll maa pealt jälginud kukkuvaid langevarjureid. Kukkuv must täpp. Muudkui kukub ja kukub. Ja siis hakkab temast eralduma mingit erksavärvilist sodi. Meduus, sisekott, tropid. Ja siis see kõige suurem - sisekott avaneb ja kuppel hakkab sealt välja kasvama nagu läbi prao pugev kaheksajalg.
Aga mina kukun ikka veel, kõik see erksavärviline sodi on veel mu selja peal ranitsas. Kiirus on kasvanud juba väga suureks ja tuulemüra mu kiivri ümber on peaaegu et kõrvulukustav. Altimeeter ütleb 1100 m. Hea küll, hakkame peale. Teen avamismärguande, kuigi tean et peale minu pole mu ümber kedagi. Harjutan.
Olgu, see on tehtud. Nüüd avamisliigutused - üks käsi pea kohale (tekib veidi spinni, aga pole eriti hullu), teine käsi alla avamisrõnga juurde, seda pole. Avamisrõngast pole! Käe alla jääb ranitsa krobeline külg, ütleb kompimismeel. Rõngas on selle all, madalamal, ütleb lihasmälu. Sirutan käe allapoole. Ranitsa alumine nurk ja selle all plastmassi külm pind - avamisrõngas! Libistan sõrmed ümber selle, kontrollin veel asendit, spinni peaaegu polegi - kõik on ok! - ja tõmban rõnga välja.
Nüüd peab ootama. Umbes viis sajandiksekundit, mõnikord kaheksa. Kui ma lapsena Võrtsjärves ujudes ükskord liiga sügavale sukeldusin - tingimata oli vaja järvepõhjani jõuda ja tuua sealt peoga muda teistele näitamiseks - tekkis mul pooleks sekundiks kahtlus, kas ma jõuan üles tagasi. Ma tõusin nii kiiresti kui suutsin, mobiliseerisin ennast viimse varbaotsani selleks ujumisliigutuseks, mis mind veepinnale pidi tooma. Ja pealae ning sisekõrvaga tundsin mingi sekundi murdosa võrra ette, et avaneb veepind. Ja siis avanes veepind.
Umbes seitsmendal sajandiksekundil tunnen õlgade ja alaseljaga, et midagi toimub mu seljataga. Meduus on ilmselt tuules. Mul on juba väga hea tunne. Mingi imepisike sekundi osa hiljem tunnen veel mingit liikumist, kas oli see sisekott, mis lahkus ranitsast? Midagi seal toimub, areneb. Mu käed pigistavad õlgade ees ranitsarihmu, kui ma valmistun selleks, mis nüüd tuleb. Vägivaldseks raputuseks, kui mu keha pillutakse inertsi ja õhutakistuse jõudude käes ja kopsud röögivad endast emotsioone välja - maailma kõige paremaks tundeks, kui avanev langevari pidurdab mind 200 kilomeetriselt tunnikiiruselt 10-ni.
700 m - uks tehakse lahti, on esimene peatus. Neli ümmarguse varjuga hüppajat väljuvad. "Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhhhh.
"Valmis?" Noogutus. "Mine!" Vuhh.
Lennuk jõnksatab iga äratõuke ajal. Uks uuesti kinni, lennuk tõstab tuure ja keerab nina taas ülespoole. Jätkame tõusu. Pinkidel on nüüd lahedamalt ruumi, sirutan, võtan mugavama asendi ja jään läbi ümmarguse illuminaatori välja vaatama. Kuldsed viljapõllud, mingi karjajootmisküna keset heinamaad, selle poole suunduvad igast ilmakaarest kiirtena traktorijäljed. Metsatukad, ja meie neli sõpra, kes kõlguvad juba oma avanenud ümmarguste kuplite all. Ma aiman, kuidas nad ennast seal tunnevad - eufooriliselt.
Vaatan altimeetrit - 1000 m. Hakkan veidi närvitsema, sest minu peatus läheneb. Irratsionaalsete hirmude peletamiseks panen pähe kiivri ja võtan ette varustuse kontrolli. Jalarihmad on kinni. Rinnarihm on õigesti. RSL on kinnitatud. Põhikuplist eraldumise padi, varuvarjurõngas. Kõik on omal kohal. Sirutan käe avamisrõnga peale. Võtan ära, sirutan uuesti, võtan ära, sirutan uuesti. Kombin seda, talletan kompimismeelde ja lihaste mällu selle asukoha. Et hiljem tuulemüha ja väga kiiresti mööduvate meetrite jooksul see üles leida. Hüppemeister viipab, ma tõusen. Avame ukse ja ootame. Ootame. Ootame väljahüppekohta. Lõpuks ta annab märku, ma seisan uksele. Võtan piidast kinni, kõõlun lennukiuksel 1,5 km kõrgusel Eestimaa kohal. Nii, jalgade asend, käte asend. Mõtle läbi kuidas sa ära tõukad. All on erinevat rohelist ja pruuni värvi ruudud. Eemal liiguvad pisikesed tikutoosid mööda nööri - see on Tallinn-Tartu maantee.
"Mine, kui valmis oled!" hüüab hüppemeister.
Kas ma olen valmis? Ei, esimene käsi on liiga kõrgel. Esimese jala võib panna rohkem ääre poole, täitsa serva peale, nii et pool talda on üle piidaääre. Lennukiuksel seistes ei ole vasakut ja paremat. On esimene ja tagumine käsi ja jalg. Korrigeerin. Vaatan uuesti hüppemeistrit. Tal on ikka sama nägu, sest tegelikult ei olegi möödunud igavikku, vaid ainult üks sekund.
Tõukan ära, õõnes kukkumise tunne kõhus. Kukun laperdades, näen eemalduvat moosiriiulit ja meenub õõnes tunne kõhus, kui ma olin kaheksa aastane ja üks klassiõde, kelle suhtes minu keha oli juba hakanud tootma mingeid erilisi biokeemilisi preparaate, mulle ühel klassiväljasõidul pikalt silma vaatas. Ja üks Selveri kassaneiu, kes ka mulle paar päeva tagasi silma vaatas ja sellepärast meelde jäi. Sest ta on natuke samasuguse näoga, taipan ma nüüd. Ja veel tuhat asja tulevad meelde, ja ka arusaamine et ma kukun laperdades. LAPERDADES. Miks ma laperdan?! Asend!
Korrigeerin asendit, võtan sisse elu kõige püüdlikuma delta. Ükskord ma seisin klassi ees inglise keele tunnis ja laulsin "Eii bii sii dii ii eff džii..." Tikksirgelt seistes, käed kõrval, hääl selge. See oli vist neljandas klassis. Ma sain hindeks viie. Nüüd on mul käed-jalad laiali, seljas ja puusades tugev painutus. Asend hakkab tasapisi mõjuma, kiiruse kasvades hakkab õhk mind aina kindlamini kandma ja ma saan hindeks kena stabiilse kõht maa poole asendi. Vaatan altimeetrit - 1400 m.
See kõik ei ole kestnud kauem kui kolm sekundit.
Ma näen juba ka meie klubihoonet ja selle kõrval seisvaid täppe. Ma tean, et neil on pead kuklas. Ma tean ka, kuidas ma maa pealt vaadates välja paistan - üksik must täpp, mis lennukist eraldus. Minu kõrgusel ei väljunud peale minu rohkem kedagi. Ma olen üksik kukkuv must täpp sinisel taustal. Vaatan altimeetrit - ikka 1400 m.
Ma olen hakanud spinnima. Fakkfakkfakk, see pole hea. Nii ei ole hea avada. Mis valesti on? Lasen keha lõdvemaks, enamasti tuleb spinn mingist kramplikust poosist. Väheneb, kuid ei lakka. Kompenseerin jalgadega. Saan keerlemise seisma. Altimeeter näitab nüüd juuksekarva võrra alla 1400 m.
Maapeases ajas tähendab see umbes 5 sekundit.
Vene keele tunnis võttis õpetaja järjest klassikaaslasi vastama. Minul ei olnud kodune töö tehtud. Kas ta jõuab minuni, või saab enne tund läbi? Piilusin iga natukese aja tagant kella, ja minutiseier polnud liikunud üldse, või kui, siis juuksekarva võrra. Oleks see vene keele õpetaja praegu siin. Mida ta tunneks? Või mida oleksin mina tundnud seal vene keele tunnis, kui ma oleks teadnud, et 15 aastat hiljem kukun ma kilomeetrite kõrguselt lennukist alla ja jään ellu? Korduvalt. See on väga vabastav kogemus, ja koosolekuruumis neljasilmavestluses ülemuselt noomida saamine tundub piisavalt tühine, et õlgu kehitades aknast välja passida. Võib ülemusele ka näkku naerda, miks mitte. Mida sa mehike üldse tead? Ma olen kukkunud kilomeetrite kõrguselt.
Altimeeter näitab 1200 m. Mul on ikka veel aega. Ma hoian oma kujutist endiselt musta täpina sinisel taustal. Las vaatavad mind. Ma olen ise küll ja küll maa pealt jälginud kukkuvaid langevarjureid. Kukkuv must täpp. Muudkui kukub ja kukub. Ja siis hakkab temast eralduma mingit erksavärvilist sodi. Meduus, sisekott, tropid. Ja siis see kõige suurem - sisekott avaneb ja kuppel hakkab sealt välja kasvama nagu läbi prao pugev kaheksajalg.
Aga mina kukun ikka veel, kõik see erksavärviline sodi on veel mu selja peal ranitsas. Kiirus on kasvanud juba väga suureks ja tuulemüra mu kiivri ümber on peaaegu et kõrvulukustav. Altimeeter ütleb 1100 m. Hea küll, hakkame peale. Teen avamismärguande, kuigi tean et peale minu pole mu ümber kedagi. Harjutan.
Olgu, see on tehtud. Nüüd avamisliigutused - üks käsi pea kohale (tekib veidi spinni, aga pole eriti hullu), teine käsi alla avamisrõnga juurde, seda pole. Avamisrõngast pole! Käe alla jääb ranitsa krobeline külg, ütleb kompimismeel. Rõngas on selle all, madalamal, ütleb lihasmälu. Sirutan käe allapoole. Ranitsa alumine nurk ja selle all plastmassi külm pind - avamisrõngas! Libistan sõrmed ümber selle, kontrollin veel asendit, spinni peaaegu polegi - kõik on ok! - ja tõmban rõnga välja.
Nüüd peab ootama. Umbes viis sajandiksekundit, mõnikord kaheksa. Kui ma lapsena Võrtsjärves ujudes ükskord liiga sügavale sukeldusin - tingimata oli vaja järvepõhjani jõuda ja tuua sealt peoga muda teistele näitamiseks - tekkis mul pooleks sekundiks kahtlus, kas ma jõuan üles tagasi. Ma tõusin nii kiiresti kui suutsin, mobiliseerisin ennast viimse varbaotsani selleks ujumisliigutuseks, mis mind veepinnale pidi tooma. Ja pealae ning sisekõrvaga tundsin mingi sekundi murdosa võrra ette, et avaneb veepind. Ja siis avanes veepind.
Umbes seitsmendal sajandiksekundil tunnen õlgade ja alaseljaga, et midagi toimub mu seljataga. Meduus on ilmselt tuules. Mul on juba väga hea tunne. Mingi imepisike sekundi osa hiljem tunnen veel mingit liikumist, kas oli see sisekott, mis lahkus ranitsast? Midagi seal toimub, areneb. Mu käed pigistavad õlgade ees ranitsarihmu, kui ma valmistun selleks, mis nüüd tuleb. Vägivaldseks raputuseks, kui mu keha pillutakse inertsi ja õhutakistuse jõudude käes ja kopsud röögivad endast emotsioone välja - maailma kõige paremaks tundeks, kui avanev langevari pidurdab mind 200 kilomeetriselt tunnikiiruselt 10-ni.
19. august 2009
Õhuklapp
Mu boiler kaebleb juba viimased pool aastat surmaagoonias. Olen nõuks võtnud ta lõpuks ära puhastada ja ilmselt ka küttekeha vahetada. Ent mu teel on üks takistus - boileri tühjakslaskmiseks on tarvis avada õhuklapp. Ja mina seda ei oska. Kui ma väga ei eksi, peaks see õhuklapp ehk -ventiil olema pildil kujutatu. Kuidas see töötab? Andke nõu!
17. august 2009
Äpardunud varesekarjus
Käisin Tartu läänepiiri taga asuvate põldude ja elamurajoonide vahel jooksmas. Ühel kõrrepõllul nägin suurt vareseparve. Hakid, varesed ja rongad on minu jaoks alati olnud mingi imeliku külgetõmbega linnud. Seega keerasin kohe põllule ja jooksin nende poole. Parv tõusis laisalt lendu ja nihkus kümmekond meetrit eemale, et uuesti maanduda. Ma jooksin edasi nende poole, udupeened Nike'i isejooksjad lömastamas maavillast eesti söödavilja kõrt. Varesed kordasid protseduuri - tõusid õhku, ei viitsinud isegi kraaksatada, lihtsalt maandusid veidi maad eemal. Ma jooksin ikka nende poole, nemad jälle nihkusid. Natuke liiga vasakule minu arvates. Ma korrigeerisin oma trajektoori, ja lähenesin neile kaarega vasakult, parv nihkus minu ees nüüd poolviltu paremale. Väga hea, parv.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.
Olin varesekarjus.
Kui olime juba peaaegu sõpradeks saamas, kuulsin üle õla undamist: Tuut-tuut! pasundas kombain, mis lõiketerade pööreldes mulle tagant lähenes. Karjatasin, tegin kiire jänesehaagi ja keerasin joonelt teele tagasi. Kuradile need varesed! Jooksin edasi esimeste Erika elamurajooni majade vahele.
Vareseparv jätkas oma tegevust, mida hetkeks segas hull tervisejooksja. Nad loivasid kombaini järel ja nokkisid kõrte vahelt mahakukkunud teri.
Tellimine:
Postitused (Atom)