31. oktoober 2010
Targemad arvavad
"Elu Tromsøs ja New Yorgis on täiesti võrreldamatu. Kaks nii erinevat maailma, et neid ei olegi mõtet võrrelda. Kui siiski võrrelda, tuleb paigutada nad mingi skaala täiesti erinevatesse otstesse. Üks on külm, pime ja lumine, teine soe, päikeseline ja ilusate liivarandadega. Kuigi Tromsøs mängimine oli mulle samuti väga huvitav kogemus, oli vahelduse mõttes hea põhjapolaarjoone tagant New Yorki sattuda. Ma saanuksin Tromsøs jätkata, aga tundsin, et vajan pärast kolme aastat seal elamist ja mängimist vaheldust. Usun, et see vaheldus tuli mulle kasuks."
-- Joel Lindpere (EPL 25.09.2010)
-- Joel Lindpere (EPL 25.09.2010)
30. oktoober 2010
Minu esimesed
...põhjapõdrad olid kaks nädalat tagasi. Sõitsime Kvaløyat mööda tagasi kodu poole kui järsku olid nad lihtsalt maantee ääres. Kaapisid esikäpaga lume alt rohtu ja nosisid seda.
...virmalised olid eile õhtul. Ronisin kodu lähedal ühe pimedama künka otsa, et madalal horisondil põikipidi sõitvast Kuust timelapse'i teha. Järsku avastasin, et põhjakaares on horisondi kohal madalal virmalistekardin. Silmaga oli näha vaid udune helendus, fotokaga 1-2 minutit säritades nägi täitsa rohelist värvigi.
Ilmateate kohaselt olid need umbes 2 punkti virmalised (10 punkti süsteemis). Jääme ootama ilma paranemist :)
(PS - Kuu timelapse on siin. See jäi lühikeseks, sest avastasin virmalised ja katkestasin timelapse'i tegemise.)
...virmalised olid eile õhtul. Ronisin kodu lähedal ühe pimedama künka otsa, et madalal horisondil põikipidi sõitvast Kuust timelapse'i teha. Järsku avastasin, et põhjakaares on horisondi kohal madalal virmalistekardin. Silmaga oli näha vaid udune helendus, fotokaga 1-2 minutit säritades nägi täitsa rohelist värvigi.
Ilmateate kohaselt olid need umbes 2 punkti virmalised (10 punkti süsteemis). Jääme ootama ilma paranemist :)
(PS - Kuu timelapse on siin. See jäi lühikeseks, sest avastasin virmalised ja katkestasin timelapse'i tegemise.)
13. oktoober 2010
Antropoloog peab pärismaalaste keelt ikka oskama
Tegelikult on see postitus siin lihtsalt selleks, et oma murenevakippuvat enesehinnangut odava uhkeldamise abil tõsta.
12. oktoober 2010
Taevast tulnud asjad
Käisin üle hulga aja jooksmas. Kolm päeva oli terashallist taevast järjest vihma tibutanud, neljandal päeval ma toas istuda enam ei saanud. Ajasin vatid selga ja asusin läbi vihma sörkima. Kui Langnesi lennuraja alusest tunnelist väljusin, nägin peakohal, madalatest pilvedest veel madalamal tiirutamas Norra õhujõudude Herculest. Sedasama olin näinud ka paar nädalat tagasi. Veidralt käitub - lendab paarisaja meetri kõrgusel aeglaselt diagonaalis üle lennuraja, aga ei maandu, vaid kogub taas kõrgust ja kaob kaarega kuhugi mägede taha. Nii ka seekord.
Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.
Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.
Hea plaan, pane edasi, vennas. Veerand tundi hiljem rühin juba mööda Sandnessundi silla tõusu üles. Vihmasahinal mööduvad autod, tuul keerutab piisku otse näkku. Raske on mäest üles joosta, aga ma ei pea isegi pingutama. Sest ma olen praegu maailma kuningas. Ma olen kõrgel põhjas, terve Euroopa - või mis Euroopa, kogu maailm! - on minu all, lõunas. Mu kohal on vaid taevas ja sinna ma olengi praegu teel. Lirts-lirts mööda silda üles. Joostes hakkavad tavaliselt kolmandal-neljandal kilomeetril endorfiinid käima minema. Lähevad käima ja viivad mu taevasse. Endorfiin või heroiin? Viin või nikotiin? Ma ei tea, mis asjad need täpselt mu vereringes on, mida kuskilt sinna nõritatakse. Ma rühin lihtsalt läbi vihma mäest üles. Olen praegu Diesel Power ja Prodigy. Väga väga väga hea on olla.
Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.
Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.
Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.
***
Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.
Sel päeval sadas Tromsø kohal taevast üsna konkreetset ajalugu.
***
Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.
Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.
Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.
Hiljem, õhtul, kuulen ka hävitajaid. Nad lendavad liiga kõrgel, vihmapilvede sees, et neid näha, ja pealegi on pime. Aga ma kuulen ja tunnen nad hääle järgi ära. Sest ka neid nägin ma paar nädalat tagasi. Tookord lendasid nad lihtsalt risti üle linna. Kaks JAS-39 Gripenit. Norra õhujõud neid ei kasuta, nii et kellele nad kuuluvad ja miks Norra õhuruumis ringi lendavad, jääbki saladuseks.
Aga las nad tiirutavad seal taevas. Ja las vihma sajab sealt taevast. Mina olen maismaaloom ja lirts-lirts teevad mu jooksutossud märjal asfaldil. Sellel teel siin pole nime - see on maantee nr. 862, mis läheb üle silla Kvaløya saarele, kaardub fjordikallast pidi läände, Sandneshamni juures sukeldub korraks tunnelina mäe sisse ja siis jõuab sellesama majakeseni Sommarøy all, kuhu me tookord oma kursusekaaslastega toreda väljasõidu tegime. Olen selle tee alguses, lennujaamast möödas ja läbi vihmaudu on Sandnessund'i sild juba vaevu näha. See tõuseb ilusa betoonkaarena fjordi kohale. Tahan joosta sinnani, vaadata ilusat vaadet, mis sealt avaneb ja siis tagasi koju.
 |
| Wikipedia foto |
Saja aasta pärast jõuan silla tippu ja tõstan käed Rocky'likuks triumfižestiks. Jeeeaaaa, maailm! 41 meetrit merepinnast nagu niuhti. Mingi norra ideaalperekond sõidab autoga mööda ja laseb signaali. Täpipealt - ema, isa, teismeline tütar ja suur karvane koer. Teen ka nende poole mõned Rocky-žestid. Üks isale, kelle nimi on näiteks Bjørn ja kes käib Storelvast Tromsøs tööl. Teine emale, kelle nimi on näiteks Anna, ja tema on näiteks kodune, aga täna tuli mehega linna kaasa, et teha sisseoste, külastada raamatukogu ja käia paaril sõbrannal külas. Nende tütrele teen ka Rocky-žesti, tema nimi on võib-olla Marit Sjo ja ta käib Tromsøs näiteks Prestvanneti keskkoolis. Koera nimi on Reks, sest ma ei tea ühtegi päris norra koeranime. Aga miks nad üldse koera linna kaasa võtsid? "Far, hvorfor er Reks med oss?" küsib Marit tagapingilt. "Jeg vet ikke," vastab isa, sest rohkem norrakeelset dialoogi ei oska ma hetkel välja mõelda. Õnneks polegi vaja, sest sel hetkel märkavad nad tee kõrval Rockyt, kes on tõusnud 41 meetri kõrgusele Sandnessundi kohale silla tippu, ja Bjørn laseb signaali. Et vaene poiss, õhukese jooksudressi väel, siin niimoodi külma tuule käes. Rocky lehvitab pilvede ja mägede vahelt neile vastu.
Bjørni, Anna ja Mariti jaoks pole see koht siin enam taevas, vaid lihtsalt üks osa igapäevasest koduteest. Nad on juba nii harjunud siin tipptunniliikluses eesliikuva auto punaseid tulesid vaatama, et ei märka enam seda pisikest igapäevast taevast. Mina veel märkan. Reks vist märkab ka, sest ta on koer ja tal on pisike koeraaju, mis märkab pisiasju.
Nende pereautost on näha veel vaid tagatuled. Pöördun tagasi, enam ma pole Rocky vaid Tanel, üks Eestist pärit noormees. Asun siit pilvede vahelt laskuma tagasi Tromsø poole, kus on õhtu ja esimesed tänavalaternad on juba süttimas. Nüüd langeb taevast lisaks vihmale ka visuaalantropoloogia magistrande.
***
Siinsed tänavanimed Winston Churchill veien ja Radarveien tuletavad meelde, et kuu aega vähem kui 66 aastat tagasi tiirutasid siin Briti pommitajad, ja sülitasid natside flakikahurid. Käimas oli Operation Catechism, taevast kukkusid Tallboy-pommid. Natsid suutsid tabada vaid ühte brittide Lancaster pommitajat, mis lendas põleva mootoriga Rootsi kohale ja sadas seal alla. Kuid britid suutsid lõpuks ometi, peale kaheksat ebaõnnestunud katset, põhja lasta natside lahingulaeva Tirpiz. Suure jõupingutuse tulemusena tapeti 1000 meremeest ja uhkest lahingulaevast tehti suur kummuli vann, mille üks Norra firma viis aastat hiljem vanarauaks lõikas.
 |
| Wikipedia foto. |
***
Nüüd on siin kuus päeva järjest midagi sadanud. Esimesed kolm päeva oli see vihm, ja kolmanda päeva lõpus käisin ma jooksmas. Neljanda päeva õhtul muutus see raheks. Eile, viienda päeva hommikul, kui silmad avasin, langesid akna taga suured lumeräitsakad ja maa oli jõudnud juba enam-vähem valgeks sadada. Istusin tükk aega akna peal ja lihtsalt vaatasin seda. Hiljem käisin pesumajas pesu pesemas, käisin norra keele tunnis ja käisin Elverhøys tiimikaaslase pool videoülesannet tegemas. Terve see aeg sadas lund ja terve see aeg oli imelik ärevus südames. Lumi teeb olemise kuidagi väga teiseks. Eriti minul, kes ma pole päris pikka aega lumesadu näinud, sest eelmine talv jäi mul ju vahele.
Ma istusin akna peal ja vaatasin seda pilti, vaatasin kuidas see muutub tasapisi järjest valgemaks.
Õhtul käisin Elverhøys ja sealt koju tagasi oli pikk tee. Marssisin saare metsikumat keskosa pidi kulgeval jalgrajal, vahepeal olin lagedal tuisu käes, vahepeal lumises kuusemetsas. Vedasin jalgu järgi, lume sisse pikad triibud. Sõin isukalt lund ja raputasin seda kuuseokstelt omale krae vahele. Tunne oli lapselik, armas, tunne oli nagu oleks kuskilt koju tagasi jõudnud. Nagu oleks lõpuks ometi jõudnud Eestisse. Mingisse eestimasse Eestisse, kui see Eesti kus ma suvel olin. Mingisse lumekrudinasesse, metsavaikusesesse, karge õhu ja summutatud kajade, lumepallipotsatusesse Eestisse. Taevast sadanud Eestisse, kust ma nii kaua ära olen olnud.
6. oktoober 2010
Üks vutimatš
Reedeses filmiajaloo seminaris vaatasime lõigukest ühest 1902. aasta jalgpallimatšist Inglise teises liigas. Tähelepanuväärne oli see lõiguke seetõttu, et tegemist on ilmselt ühe varasema jalgpallimängu filmikujutisega maailmas. Ühel pool mängis Burnley-nimeline meeskond, teisel pool meeskond, mis seni oli kandnud nime Newton Heath, kuid oli äsja saanud omale uueks nimeks Manchester United. Kaalumisel oli ka nimi Manchester Central, kuid arvati, et see meenutab liigselt raudteejaama.
Muide, juba on platsi servas näha reklaamtahvleid. Vere ja raha tsirkus on kogumas tuure...
Samast aastast on olemas ka esimene Liverpooli mängu kujutis, mis läheb palavate tervitustega (ning õnnesoovidega Sami Hyypiä sünnipäeva puhul, muide) otse Jackile. Kahjuks tuleb siit vastu võtta märatsev 3-1 kaotus Evertonile, aga ehk aitab kaotusevalu leevendada asjaolu, et see leidis aset rohkem kui sajand tagasi :).
Muide, juba on platsi servas näha reklaamtahvleid. Vere ja raha tsirkus on kogumas tuure...
Samast aastast on olemas ka esimene Liverpooli mängu kujutis, mis läheb palavate tervitustega (ning õnnesoovidega Sami Hyypiä sünnipäeva puhul, muide) otse Jackile. Kahjuks tuleb siit vastu võtta märatsev 3-1 kaotus Evertonile, aga ehk aitab kaotusevalu leevendada asjaolu, et see leidis aset rohkem kui sajand tagasi :).
25. september 2010
Kontaktandmed
Mu Eesti number ei tööta enam. Hakkab tööle vast siis kui Eestisse tagasi tulen. Seniks saata auditoorsed ja tekstilised sõnumid mu Norra numbrile +47 41447653.
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!
Postiaadress on mul Ørneveien 56-116, 9015, Tromsø, Norge. Palun saatke ägedaid asju. Ägedate asjade nimekirjas on (aga mitte ainult): toit, raha, postkaardid, rahakaardid, rahakotid, krediitkaardid, deebetkaardid, plaadid hea muusika ja heade filmidega, mõni hea raamat, must leib, kama, armas Eestimaa muld, või sina ise mulle külla mõneks ajaks!
22. september 2010
Polaarutoopia
Kõik kes ilu pärast või oma tarbeks kirjutavad, teavad ehk seda sädet või tunnet, mis kirjutama paneb. Mõnikord on see idee või mõte, mida levitamisväärseks pidada. Mõnikord aga avastus, kui leiad mõne ägeda situatsiooni või inimese, mis lihtsalt paneb endast kirjutama.
Antud juhul oli selleks ajendiks aga hoopis üks moment, üks kogetud hetk kuskil Nordfjordeni ja Kaldfjordeni vahel. Ja tahtmine seda momenti kirjutamise ja hiljem omakirjutatu lugemise abil üha uuesti ja uuesti läbi elada. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba, kõikjal orunõlvadel vaevakased säramas kuldses sügisrüüs. Madal septembripäike valas kõik üle oma helge ja karge valgusega, automakist laulis meile Tracy Chapman. Õhus oli niipalju ilu, et mu ninasõõrmed hakkasid kipitama. Olime kursakaaslastega ette võtnud väikese retke Sommarøy saarele, üürinud seal majakese, seigelnud ümbruskonnas, paitanud lambaid, kokanud, saunatanud, õlutanud, ajanud poole ööni juttu, maganud põrandal magamiskottides. Nüüd oli retk läbi ja me olime teel tagasi Tromsøsse. Autoomanik, Norra neiu, palus minul rooli istuda sest pikad sõidud mööda ilusaid kurvilisi mägiteid tüütavad teda surmani. Sõitsime autoga mööda orupõhjas asuvat kitsast maanteeriba ja ma kümblesin hetke ilus.
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
 |
| Foto: Geir Ole Søreng |
Kuid see polnud loodus, mis selle ilu lõi. Mitte fjordiveelt peegelduvad pilved või läbi õhusine paistvad kauged mäetipud. Ega ka Tracy kaunis lauluhääl, mis vana väsinud kassettmaki kõlaritest meieni kostis. Muidugi mitte. Iluloojateks olime meie - noored tulevikkuvaatavad positiivselt meelestatud hakkajad inimesed. Meie peades kajamas ideed kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, representatsioonisüsteemidest, kultuurikoodidest ja nende tõlkimisest. Cultural circuit, tähenduspraktikad, artefaktid ja teadmised on meie uurimisobjektiks. Kaamera, participant observation ja refleksiivsus on meie meetodid. Me ületasime väikese künka ja ma lükkasin laskumise ajaks sisse madalama käigu. Künkaharjal tekkis korraks see kõhust-õõnsaks tunne. Sel hetkel lõi situatsiooni helgus ja ilu mulle labidaga pähe.
Mu käed, mis autorooli hoidsid, hoidsid endas nelja inimese elu. Ühte Norra elu, ühte Venemaa elu, ühte Kameruni elu ja ühte Eesti elu. Meile järgnevas autos istus veel viis elu: Taani, Šveitsi, Islandi, Norra ja Leedu omad. Me olime kõik siia polaartaeva alla kokku tulnud lootuses õppida paremini mõistma teisi inimesi. Saada paremini aru sellest, mismoodi käib inimeseks olemine. Saada sellest paremini aru ja õppida tegema filme, mis aitaks ka teistel sellest paremini aru saada. Meie kursuse kirev rahvusvaheline koosseis on ühtlasi ka esimeseks õppetunniks kultuuridevahelise kommunikatsiooni vallas. Praktikum, mis toimub iga päev. Ane räägib kuidas ta väiksena vanematega mäetipul telkimas ja virmalisi vaatamas käis. Mina, Vaida ja Maria saame jagada mälestusi vene multikatest. Hamidou pajatab tänavaelust Ngaounderes, Haukkur kasvamisest Loode-Islandi maakolkas.
Kogu see lugu, see ülikool ja õppurite rahvusvaheline segu meenutab mulle kunagi kommunismiajal loetud utoopiakirjeldusi sellest, milliseks pidi kujunema nõukogudemaa tulevik. Siber on tulevikumaa - selline pealkiri oli vist 4. klassi ajalooõpikus. Põhjamaise taeva alla Siberi taigasse pidid kerkima moodsad linnad, kus elektrivalguses, -soojuses ja kõigiti soodsates tingimustes elavad ilusad nõukogudemaa kodanikud ja teiste kommunistlike riikide esindajad. Sõbralikult õpitakse, töötatakse ja lõõgastutakse koos. Sõbralikult kümmeldakse kommunismis.
Naljakas oli neid kujutluspilte meenutada. Naljakas oli see kuni selle aasta augustini, mis ma saabusin Tromsøsse. Nüüd see ei ole enam naljakas, sest siin ongi umbes selline utoopia tegelikkuseks saanud. Siberi taiga asemel on Põhja-Norra tundra, kommunismi viljastavate tingimuste asemel on Norra sotsiaaldemokraatia, ning rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keele asemel inglise keel. Aga muu on üldjoontes sama. Eriti meeldib mulle istuda oma kursakaaslastega köögis (mida jagame meie - visuaalantropoloogid - ja psühholoogid). Keeta omale tassike teed ja ajada juttu maast ning ilmast, võtta siis teetass näppu ja minna mööda ülikoolikompleksi jalutama. Kliima on siin külm, sestap on paljud hooned maa alt omavahel ühendatud, et õue ei peaks minema. Nõnda saan ma t-särgi väel, teetass näpus, käia läbi raamatukogu, raamatupoe, söökla, kohviku, toidupoe, kino, loengusaalide, seminariruumide, lugemistubade ja spordisaalide. Ehitised ja rajatised, mille eesmärk on üks - võimaldada inimestel ennast siin arendada. Ja koridoride peal, lugemissaalides, pinkidel, kohvikus kohtan ma inimesi üle terve planeedi. Iga rahvuse ja iga usu esindajaid tuleb siin vastu. Kõik tegemas oma tudengiasju. Kõik õppimas, arendamas ennast. Saamas paremaks.
Utoopia.
11. august 2010
Tank trollidemaale!
Ma olen küll sissesaamise üle väga õnnelik, ent asjaolu, et mind alles nüüd vastu võeti, teeb elu muidugi veidi keeruliseks. Sest ma olen vahepeal jõudnud saada projektijuhiks Muinsuskaitseametis ja ma pean selle töö nüüd tasapisi kellelegi üle andma. Rääkimata sellest, et mul on nüüd vaja väga ruttu kolida teisele poole polaarjoont Tromsøsse, leida omale seal elamine ja töö ning selle kõige kõrvalt häälestuda ka õppimiselainele. Sest esimene loeng on kolmapäeval, nädala pärast.
Elu pakub õnneks ikka veel üllatusi ja pillutab mind siia-sinna. Vaevalt kolm kuud saingi kodus olla, kui nüüd lisandub värvilise Aasia ja meemaigulise USA otsa veel polaaröine Põhja-Norra. Täna veel üks hüvastijätuvisiit Tartusse, paar päeva asjatoimetusi Tallinnas ja järgmisel nädalal juba lennuk Norrasse.
29. juuli 2010
Jätkame
Olen ennast ilusasti Eestis sisse seadnud ja Tarbatu tammede asemel elan nüüd kilulinna tornide all. Naljakas, kuidas kunagi pidasin neid kahte linna nii erinevaks, ent peale maailmareisi ei näe neil enam nii suurt vahet. Muidugi, Tartusse on ikka alati soe tunne tulla. Aga vahelduseks Tallinnas elada ei tee ka paha. Inimene vajab vaheldust. :)
Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.
Üldiselt ma tunnen ennast vee all ikka veel (käesolev oli mu 9. sukeldumine elus) veidi ebamugavalt. Klaustrofoobiasarnane väikene värelus on sees. Umbes selline nagu võib tunda pimedas keldris. Eesti veed ongi umbes nagu pimedad keldrid.
Tallinna siluett paistis kah nii kutsuv. Tekkis selline naljakas mõte, et miks ma siin märjas ja ebamugavas rahmin, kui võiksin seal linnas hoopis mõnes hubases baaris head muusikat nautida või heale sõbrale külla minna. Õnneks aitab selle hirmu vastu seltskond. Ja seltskond oli meil päris suur. Olime vist vähemalt kümnekesi. Lasime vestid õhust tühjaks ja algas laskumine.
Siinkohal, nagu näha, said mu fotograafioskused kahjuks otsa. Eks vaadake ise.
Piltide udususe tingis viewporti siseküljele tekkinud kondens ja algaja poolt üleskeerutatud sodipilved. Algaja tähendab siinkohal siis mind.
Vähemalt on arenguruumi.
Aga enivei, postituse ajendiks on see, et seoses oma uue allveearheoloogia-alase töökohaga käin oma sukeldumisoskusi arendamas ja püüan saavutada AOWD taset. Eile käisime Iljuša vraki peal, mis on Tallinna lahes Paljassaare poolsaare lähedal 15 m sügavusel.
 |
| "Hmm, mis toimub? Kus ma olen?" |
 |
| "Tegelikult vist ei tahaks? Aga okei, läksime!" |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 1 |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 2 |
 |
| Puuduvad fotograafioskused nr. 3 |
Vähemalt on arenguruumi.
Tellimine:
Postitused (Atom)