Kel huvi, sel silmad-kõrvad.
Õppefilm arheoloogias from Tanel Saimre on Vimeo.
28. märts 2011
Taevaskoja loeng
Iga-aastane arheoloogia kevadkool Taevaskojas toimus taaskord ja mul paluti esineda. Kuna ma viibin aga Tromsøs, siis tegin loengu video teel. Teemaks on "Õppefilm arheoloogias" ja panen selle siia kah üles.
Kel huvi, sel silmad-kõrvad.
Kel huvi, sel silmad-kõrvad.
8. märts 2011
Taas
Paar nädalat tagasi seisin ma jälle lennuvälja lähedal. Oli jälle pime, kuigi valget aega on siin juba palju, täiesti uskumatult palju ja täiesti uskumatult valget, aga tookord oli just parajasti pime, sest kell oli juba seitsme paiku õhtul. Ma seisin jälle lennuvälja lähedal maandumisraja ääres. Jälle põrisesid eemal propellerid ja jälle veiklesid pea kohal virmalised. Kõik oli väga sarnane kuu aega varem aset leidnud õhtuga, mil toimus minu taaskohtumine Tromsøga. Propelleripõrin, pimedus ja virmalised. See kõik on sama. Ainult, et täna ei ole mul suurt seljakotti. Täna on mul hoopis roheline Kiwi ostukäru. Lükkasin seda kolm kilomeetrit mööda lumiseid kõnniteid siia, lennujaama juurde. Käru on aus, korralik ostukäru, mille vasak tagaratas võdiseb ja mille tagaluugi küljes on reklaamtahvel ameerika maapähklite pildiga. Ma lükkasin selle ostukäru siia, lennujaama juurde, sest mul läheb seda vaja.
Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.
Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.
Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.
Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.
Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.
Ja siin me nüüd siis elame.
Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)
Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.
Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.
Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.
Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.
Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.
Ja siin me nüüd siis elame.
Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)
14. veebruar 2011
Akadeemiline piip
Ethnographers think - at least this one does - that if you believe you have eliminated the Hawthorne effect, you have probably smoked too much for breakfast.
--- Michael Agar. We Have Met the Other and We're All Nonlinear: Ethnography as a Nonlinear Dynamic System. Complexity vol. 10, No. 2, Nov/Dec 2004, pp. 16-24.
Kui juba akadeemilistes publikatsioonides kasutatakse kanepisuitsetamisega seotud metafoore, kas siis poleks tõesti aeg situatsiooni üle natuke järele mõelda?
Tegemist on ilmselt huumorit ja sõnademängu hindava autoriga, see on tekstist näha. Näiteks defineerib ta liblikaefekti vastandi. Liblikaefekt on siis mittelineaarsete süsteemide omadus, mille kohaselt väike muutus lähtetingimustes võib mõjutada tulemust väga suurel määral (kuulus näide liblikast, kes Hiinas tiibu lehvitab, mille tulemusena USA-d tabab orkaan). Selle vastandiks on bürokraadiefekt: ükskõik kui palju sa algtingimuste muutmise nimel ei rassi, lõpptulemus jääb ikka samaks.
Hoidugem bürokraadiefektist oma eludes. Ja ärgem hommikusöögiks liiga palju suitsetagem.
--- Michael Agar. We Have Met the Other and We're All Nonlinear: Ethnography as a Nonlinear Dynamic System. Complexity vol. 10, No. 2, Nov/Dec 2004, pp. 16-24.
Kui juba akadeemilistes publikatsioonides kasutatakse kanepisuitsetamisega seotud metafoore, kas siis poleks tõesti aeg situatsiooni üle natuke järele mõelda?
Tegemist on ilmselt huumorit ja sõnademängu hindava autoriga, see on tekstist näha. Näiteks defineerib ta liblikaefekti vastandi. Liblikaefekt on siis mittelineaarsete süsteemide omadus, mille kohaselt väike muutus lähtetingimustes võib mõjutada tulemust väga suurel määral (kuulus näide liblikast, kes Hiinas tiibu lehvitab, mille tulemusena USA-d tabab orkaan). Selle vastandiks on bürokraadiefekt: ükskõik kui palju sa algtingimuste muutmise nimel ei rassi, lõpptulemus jääb ikka samaks.
Hoidugem bürokraadiefektist oma eludes. Ja ärgem hommikusöögiks liiga palju suitsetagem.
12. veebruar 2011
Ross Kemp vs Armadillo
Võrdlev kriitika kahe Afganistani-teemalise tele/filmiteose kohta. Esimeseks on Briti Sky One'i viieosaline telesari "Ross Kemp in Afghanistan", teiseks on taanlaste dokfilm "Armadillo". Viimast muide näitab ETV millalgi märtsis "Välisilm soovitab" sarja raames. Soovitan jälgida reklaami, ja õigel hetkel ennast teleka ette sättida, tegemist on päris hea teosega. Aga mõlemad nad on täis kõrbetolmu, vere lõhna ja vahetut kohalolemise illusiooni. Mõlemad on kaunis intensiivsed.
Ross Kemp in Afghanistan
Ross Kemp otsustas, et seebiooper "Eastenders", kus ta nahktagis kiilakat jõhkardit mängis, ei ole päris tema unelmate töö ja ta otsustas hakata omaette tegema uurivaid telesarju. "Ross Kemp on Gangs" näiteks on selline sari, kus ta käib maailma erinevates linnades ja uurib kuidas, edeneb peksmine, vägistamine, vargused, narkokaubandus ja jalgpallihuligaanlus kohalikel gängidel. "Ross Kemp in Afghanistan" on aga selline sari, kus ta kleebib end Briti sõjaväe üksuse külge ja veedab nendega mõned kuud Afganistanis.
Kindlasti on see eetiliselt küsitav teguviis - minna sõjakoldesse ja filmida telesari eraõigusliku ehk kasumit taotleva telekanali tarbeks. Minu peas tekkis see küsimus kohe hetkega. Aga kui vaatasin sarja ära ja natuke järele mõtlesin, siis said need küsimused rahulikult kõrvale pandud. Ebaeetilist midagi otseselt silma ei hakanud, saade sündis kõigi osalejate nõusolekul, no mõistlikkuse piires. Ja mis selles siis halba on, et järjekordse lollaka tantsusaate, talendišõu või CSI-krimisarja asemel näidatakse midagi vahetumat? Midagi, kust vaatajal on ehk isegi midagi õppida? Midagi teadmiseks võtta?
Fakt, et see sari on tehtud, ei häirinud. Häiris hoopis retseptsioon. "Oh see on ikka päris kõva sari sest seal said mitu tüüpi surma ja kuulid lendasid jube lähedalt mööda!" Ma LOODAN väga, et sedasi rääkijad on televisiooni poolt tuimestatud, nad lihtsalt ei tee enam vahet mis teleekraanil on päriselt toimuv ja mis on päris filmist. Üks plasmahelendus kõik. Ma LOODAN et see nii on. Et nad pole lihtsalt ära loomastunud televaatajad, kelle jaoks sõda on mingi meelelahutus mida kartulikrõpsude kõrvale vaadata.
No ühest küljest oli tegemist väga tugeva sarjaga, aga selle juurde tulen tagasi hiljem, et lõpetada positiivse tooniga. Enne veel veidi negatiivset. Miks on vaja igasse kuradi telesaatesse saatejuhti? Ma tean, et telebosside arvamus keskmisest televaatajast on väga madal. Televaataja pole bosside arvates eriti targem märjast põrandalapist. Tarvis on saatejuhti. Iga sündmuse järel või ajal ilmub kaadrisse saatejuht, kes seletab vaatajale: vaadake nüüd toimub see ja too. Huvitav mis tunne oleks olla Ross Kemp? Olla lahinguväljal ja riskida oma eluga, selleks et mängida sedavõrd totrat rolli?
Refleksiivsuse puudumine häiris ka - ainult paaris ärevas olukorras oli korraks näha helimeest või kuulda kaamerameest. Muul ajal hoiti vaatajat ranges teadmatuses filmimise tegelikkusest. Ei mingit vihjet sellele, et situatsioonis viibivad ka kaameramees ja helimees. Miks?
Sõdurid räägivad intervjuudes oma tunnetest ja motivatsioonist, ja muutuvad sõja kulgedes aina siiramaks ja vahetumaks. Saatejuht räägib ka vaatajale oma tunnetest ja motivatsioonist, ent säilitab terve sarja vältel oma professionaalse telenäo ja räägib kuni lõpuni väga professionaalset telemöla. Näiteks "Ma tulin siia selleks, et teha saade sellest, kuidas on olla 21. sajandil Briti sõdur Afganistaanis". Ent miks sellisel juhul oli Ross Kemp ise oma saate peategelane? Miks meile ei tehtud saadet sellest, kuidas on olla sõdur, vaid tehti saade sellest, kuidas on olla saatejuht?
Reklaamijad. Ma ei vaadanud seda asja telakast, seetõttu ei pidanud ka reklaame vaatama (miks inimesed üldse telekat vaatavad, sellest pole ma ammu aru saanud?). Aga kui seal vahel oleks reklaamid olnud, siis oleks olnud ikka väga imelik. Kes tahaks ennast sellise sarja vahel reklaamida? Hea televaataja, loodame et nautisite seda äsjast lõiku reaalsest lahingutegevusest Afganistanis. Loodame, et otsustate ka meie popi ja noortepärase iPhone'i kasuks - see muudab teie elu sama põnevaks, nagu on sõduritel Afganistanis.
Intervjuud on küll suht hõlmavad ja laiaspektrilised, kuid dokfilmi stiilile omaselt puised (kui tuleb filmimeeskond - kaameramees pistab sulle objektiivi nina alla, helimees õõtsutab pika poomi otsas su pea kohal mikrofoniblimpi ja saatejuht hakkab küsimusi küsima, siis käitub ka karastunud sõjamees puiselt). On näha küll ägedat evolutsiooni meeste tunnetes - alguses, peale väljaõppe lõppu ja enne lennuki peale minekut on kõigi ajud ilusasti koolutatud ja räägitakse armee PR lausetes. Isikupära ja erinevust on, aga ainult armee PR-is lubatu piires. Hiljem, juba peale esimest kuuajast pikemat operatsiooni on meeleolud hoopis teised. Eriti peale tagasijõudmist Camp Bastioni ja sellega kaasnevat pingelangust. Tulevad esile iseloomud ja isiksused. See on hea. Seda võiks rohkem näidata. Vähem saatejuhti ja rohkem tegelasi.
Kõige selle kriitika lõppu tuleb öelda, et tegemist oli siiski põneva vaatamisega (no muidu ta poleks ju telesari). Ross Kemp viitsib vaeva näha. Lõppude lõpuks on nad ju kõva töö ära teinud, enda elud ohtu seadnud et meie laisalt lamaskledes saaksime saada osa sõjategevusest Afganistanis. Üle keskmise kvaliteetne televisioon.
Armadillo
No Armadillo näol on tegemist filmiga, mitte telesaatega, nii et see on kohe teine tera. Kui vaataja on aheldatud kinoistmesse ja tal pole seda hirmsat telekapulti ehk kanalivahetamise võimalust, julgevad rahastajad lubada märksa sügavamat stiili. Ja taanlased on kohe mõnuga sügavaks ja kunstipäraseks läinud. Tulemuseks on see, et umbes samades tingimustes, samas piirkonnas ja samal ajal tegutsenud samasuguste meeste tegevusest on valminud hoopis teistsugune teos. No umbes nagu Koit Toome laulud ja Erki-Sven Tüüri looming. Mida osad on neile jällegi pahaks pannud. Et ei sobivat teha kunstipäraseid värviefekte ja ilukaadreid, kui reaalselt inimesed sõdivad. Seda kriitikat ma ei mõista - kunstipärane käsitlus ei sobi, aga Lenorit reklaamida sobib?
Veel - kuna saatejuhti polnud, oli ekraanil kohe kõvasti rohkem ruumi. Kellele anti Ross Kempi saates sõna? Põhiliselt Ross Kempile. Vahest intervjueeriti ka mõnda sõdurit. Kellele anti "Armadillos" sõna? Sõduritele. Nemad olid need kes lugu jutustasid. Mitte saatejuht. Ja kuna ruumi oli palju, mahtus ekraanile, ülla ülla, lausa ka kohalikke! Afgaane!
Ja mis tähtsam - ka vaatajale oli ruumi jäetud. Lasti tekkida emotsioonidel. Pikad sekundid aeglasi kaadreid ja mõtlikku muusikat. Hea. Ruum ja õhk. Polnud seda pidevat pea äralöömise tunnet (Tarkovski väljend) kui vaataja avastab, et ta on tõusnud režisööri vaimsele tasemele ja seal ongi lagi ees.
Jaa, vaieldavusi oli muidugi kaa. Kui filmitegijad filmisid sõdurite lahkumispidu enne Afganistani siirdumist ja mõistsid et stripparit polegi tellitud, tellisid nad ise kähku strippari, et saada vajalikke kaadreid filmi jaoks, kus noored poisid tequila peale tisside vahelt sidruniviilu hammustavad. Sest muidu poleks ju see.
Kokkuvõtteks
Ross Kemp rääkis sellest kuidas sõduritele on vaja rohkem palka ja rohkem helikoptereid, sest nad on kodumaa kangelased kes kaugel kõrbes meie vabaduse eest oma verd valavad. Kuid Janus Metz ja Armadillo tegijad julgesid asuda sõdurite poolele mingis märksa sügavamas mõttes - nad näitasid mõistva hoolivusega kaadreid kus noored äksi täis sõdurid vahetasid vaimustunult lahinguelamusi nagu rääkiks nad arvutimängust. "Ja siis ma hüppasin sealt uksest sisse ja põmm-põmm, põmm-põmm, kaks taliibi läksid reisile ööbikuteriiki." Need kaadrid tekitasid Taani avalikkuses kõva tormi. "Issand jumal kas tõesti meie poisid on sellised metslased?" Armadillo tegijad ei kartnud tuua vaatajateni seda karmi tõde, et kui me saadame palgasõdurid enda eest maailma teise otsa sõdima, siis nad ei pakigi lahinguvarustuse hulka salvrätipakki, et peale iga kill'i pisaraid pühkida.
Ross Kemp in Afghanistan
Ross Kemp otsustas, et seebiooper "Eastenders", kus ta nahktagis kiilakat jõhkardit mängis, ei ole päris tema unelmate töö ja ta otsustas hakata omaette tegema uurivaid telesarju. "Ross Kemp on Gangs" näiteks on selline sari, kus ta käib maailma erinevates linnades ja uurib kuidas, edeneb peksmine, vägistamine, vargused, narkokaubandus ja jalgpallihuligaanlus kohalikel gängidel. "Ross Kemp in Afghanistan" on aga selline sari, kus ta kleebib end Briti sõjaväe üksuse külge ja veedab nendega mõned kuud Afganistanis.
Kindlasti on see eetiliselt küsitav teguviis - minna sõjakoldesse ja filmida telesari eraõigusliku ehk kasumit taotleva telekanali tarbeks. Minu peas tekkis see küsimus kohe hetkega. Aga kui vaatasin sarja ära ja natuke järele mõtlesin, siis said need küsimused rahulikult kõrvale pandud. Ebaeetilist midagi otseselt silma ei hakanud, saade sündis kõigi osalejate nõusolekul, no mõistlikkuse piires. Ja mis selles siis halba on, et järjekordse lollaka tantsusaate, talendišõu või CSI-krimisarja asemel näidatakse midagi vahetumat? Midagi, kust vaatajal on ehk isegi midagi õppida? Midagi teadmiseks võtta?
Fakt, et see sari on tehtud, ei häirinud. Häiris hoopis retseptsioon. "Oh see on ikka päris kõva sari sest seal said mitu tüüpi surma ja kuulid lendasid jube lähedalt mööda!" Ma LOODAN väga, et sedasi rääkijad on televisiooni poolt tuimestatud, nad lihtsalt ei tee enam vahet mis teleekraanil on päriselt toimuv ja mis on päris filmist. Üks plasmahelendus kõik. Ma LOODAN et see nii on. Et nad pole lihtsalt ära loomastunud televaatajad, kelle jaoks sõda on mingi meelelahutus mida kartulikrõpsude kõrvale vaadata.
No ühest küljest oli tegemist väga tugeva sarjaga, aga selle juurde tulen tagasi hiljem, et lõpetada positiivse tooniga. Enne veel veidi negatiivset. Miks on vaja igasse kuradi telesaatesse saatejuhti? Ma tean, et telebosside arvamus keskmisest televaatajast on väga madal. Televaataja pole bosside arvates eriti targem märjast põrandalapist. Tarvis on saatejuhti. Iga sündmuse järel või ajal ilmub kaadrisse saatejuht, kes seletab vaatajale: vaadake nüüd toimub see ja too. Huvitav mis tunne oleks olla Ross Kemp? Olla lahinguväljal ja riskida oma eluga, selleks et mängida sedavõrd totrat rolli?
Refleksiivsuse puudumine häiris ka - ainult paaris ärevas olukorras oli korraks näha helimeest või kuulda kaamerameest. Muul ajal hoiti vaatajat ranges teadmatuses filmimise tegelikkusest. Ei mingit vihjet sellele, et situatsioonis viibivad ka kaameramees ja helimees. Miks?
Sõdurid räägivad intervjuudes oma tunnetest ja motivatsioonist, ja muutuvad sõja kulgedes aina siiramaks ja vahetumaks. Saatejuht räägib ka vaatajale oma tunnetest ja motivatsioonist, ent säilitab terve sarja vältel oma professionaalse telenäo ja räägib kuni lõpuni väga professionaalset telemöla. Näiteks "Ma tulin siia selleks, et teha saade sellest, kuidas on olla 21. sajandil Briti sõdur Afganistaanis". Ent miks sellisel juhul oli Ross Kemp ise oma saate peategelane? Miks meile ei tehtud saadet sellest, kuidas on olla sõdur, vaid tehti saade sellest, kuidas on olla saatejuht?
Reklaamijad. Ma ei vaadanud seda asja telakast, seetõttu ei pidanud ka reklaame vaatama (miks inimesed üldse telekat vaatavad, sellest pole ma ammu aru saanud?). Aga kui seal vahel oleks reklaamid olnud, siis oleks olnud ikka väga imelik. Kes tahaks ennast sellise sarja vahel reklaamida? Hea televaataja, loodame et nautisite seda äsjast lõiku reaalsest lahingutegevusest Afganistanis. Loodame, et otsustate ka meie popi ja noortepärase iPhone'i kasuks - see muudab teie elu sama põnevaks, nagu on sõduritel Afganistanis.
Intervjuud on küll suht hõlmavad ja laiaspektrilised, kuid dokfilmi stiilile omaselt puised (kui tuleb filmimeeskond - kaameramees pistab sulle objektiivi nina alla, helimees õõtsutab pika poomi otsas su pea kohal mikrofoniblimpi ja saatejuht hakkab küsimusi küsima, siis käitub ka karastunud sõjamees puiselt). On näha küll ägedat evolutsiooni meeste tunnetes - alguses, peale väljaõppe lõppu ja enne lennuki peale minekut on kõigi ajud ilusasti koolutatud ja räägitakse armee PR lausetes. Isikupära ja erinevust on, aga ainult armee PR-is lubatu piires. Hiljem, juba peale esimest kuuajast pikemat operatsiooni on meeleolud hoopis teised. Eriti peale tagasijõudmist Camp Bastioni ja sellega kaasnevat pingelangust. Tulevad esile iseloomud ja isiksused. See on hea. Seda võiks rohkem näidata. Vähem saatejuhti ja rohkem tegelasi.
Kõige selle kriitika lõppu tuleb öelda, et tegemist oli siiski põneva vaatamisega (no muidu ta poleks ju telesari). Ross Kemp viitsib vaeva näha. Lõppude lõpuks on nad ju kõva töö ära teinud, enda elud ohtu seadnud et meie laisalt lamaskledes saaksime saada osa sõjategevusest Afganistanis. Üle keskmise kvaliteetne televisioon.
Armadillo
No Armadillo näol on tegemist filmiga, mitte telesaatega, nii et see on kohe teine tera. Kui vaataja on aheldatud kinoistmesse ja tal pole seda hirmsat telekapulti ehk kanalivahetamise võimalust, julgevad rahastajad lubada märksa sügavamat stiili. Ja taanlased on kohe mõnuga sügavaks ja kunstipäraseks läinud. Tulemuseks on see, et umbes samades tingimustes, samas piirkonnas ja samal ajal tegutsenud samasuguste meeste tegevusest on valminud hoopis teistsugune teos. No umbes nagu Koit Toome laulud ja Erki-Sven Tüüri looming. Mida osad on neile jällegi pahaks pannud. Et ei sobivat teha kunstipäraseid värviefekte ja ilukaadreid, kui reaalselt inimesed sõdivad. Seda kriitikat ma ei mõista - kunstipärane käsitlus ei sobi, aga Lenorit reklaamida sobib?
Veel - kuna saatejuhti polnud, oli ekraanil kohe kõvasti rohkem ruumi. Kellele anti Ross Kempi saates sõna? Põhiliselt Ross Kempile. Vahest intervjueeriti ka mõnda sõdurit. Kellele anti "Armadillos" sõna? Sõduritele. Nemad olid need kes lugu jutustasid. Mitte saatejuht. Ja kuna ruumi oli palju, mahtus ekraanile, ülla ülla, lausa ka kohalikke! Afgaane!
Ja mis tähtsam - ka vaatajale oli ruumi jäetud. Lasti tekkida emotsioonidel. Pikad sekundid aeglasi kaadreid ja mõtlikku muusikat. Hea. Ruum ja õhk. Polnud seda pidevat pea äralöömise tunnet (Tarkovski väljend) kui vaataja avastab, et ta on tõusnud režisööri vaimsele tasemele ja seal ongi lagi ees.
Jaa, vaieldavusi oli muidugi kaa. Kui filmitegijad filmisid sõdurite lahkumispidu enne Afganistani siirdumist ja mõistsid et stripparit polegi tellitud, tellisid nad ise kähku strippari, et saada vajalikke kaadreid filmi jaoks, kus noored poisid tequila peale tisside vahelt sidruniviilu hammustavad. Sest muidu poleks ju see.
Kokkuvõtteks
Ross Kemp rääkis sellest kuidas sõduritele on vaja rohkem palka ja rohkem helikoptereid, sest nad on kodumaa kangelased kes kaugel kõrbes meie vabaduse eest oma verd valavad. Kuid Janus Metz ja Armadillo tegijad julgesid asuda sõdurite poolele mingis märksa sügavamas mõttes - nad näitasid mõistva hoolivusega kaadreid kus noored äksi täis sõdurid vahetasid vaimustunult lahinguelamusi nagu rääkiks nad arvutimängust. "Ja siis ma hüppasin sealt uksest sisse ja põmm-põmm, põmm-põmm, kaks taliibi läksid reisile ööbikuteriiki." Need kaadrid tekitasid Taani avalikkuses kõva tormi. "Issand jumal kas tõesti meie poisid on sellised metslased?" Armadillo tegijad ei kartnud tuua vaatajateni seda karmi tõde, et kui me saadame palgasõdurid enda eest maailma teise otsa sõdima, siis nad ei pakigi lahinguvarustuse hulka salvrätipakki, et peale iga kill'i pisaraid pühkida.
10. veebruar 2011
Päike
Teisipäeval nägin ma Päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole Päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, nägin ma Päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Sõin minagi Solbollet ehk päiksekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis Päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilves taeva taha või olin ma parajasti sel ajal seminaris või muul põhjusel toas. Päevad on muidugi valgemad, õigemini, nüüd saab üldse jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent Päikest otseselt näha polnud.
Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.
Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.
Seda on natuke liiga palju ühele pikka aega pimeduses elanud imetajale.
Kunagi lapsena lugesin astronoomiaõpikust, et Päike põletab sekundis kaks miljonit tonni mateeriat energiaks. See tähendab, reaktsiooniks kuluva vesiniku ja reaktsiooni käigus tekkiva heeliumi masside vahe on kaks miljonit tonni. See kaks miljonit tonni energiat kiirgub siis raadio-, infrapuna-, valgus-, uv-, röntgen- ja gammakiirgusena maailmaruumi laiali. Maa asub Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid mingi kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel kuuele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad - kõik selle tulepalli poolt fossiilkütustesse salvestatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas Päike.
Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)
Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.
Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.
 |
| Foto: TRACE Project, Stanford-Lockheed Institute for Space |
 |
| Foto: Hinode JAXA/NASA |
 |
| Foto: anthonymcevoy |
Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)
27. jaanuar 2011
Tsensuur?
Fotol on ühe antropoloogia teooria raamatu märksõnade register. "Nazi Germani" juurde on millegipärast unustatud leheküljenumbrid märkida. Juhus? :)
(Anthropology in Theory: Issues in Epistemology. Ed. Henrietta L. Moore, Todd Sanders. Oxford: Blackwell 2006)
25. jaanuar 2011
Frozen Land, Moving Pictures
Filmifestival TIFF2011: tehtud.
Umbes 25 filmi vaatamine, mõnda kaks korda, mõnda läbi poolune: tehtud.
Popkorni, joogitopside ja muu laga koristamine iga seansi järel: tehtud.
Nelja mobiiltelefoni, kahe uksekaardi, lugematu arvu mütside, sallide ja kinnaste tagastamine omanikele: tehtud.
Nagu iga hea asjaga, on ka visuaalantropoloogiaga sedasi, et inimesed ajavad terminid sassi. Ka visuaalantropoloogiaks peetakse vahest kultuuri uurimist selle poolt toodetavate visuaalsete kujutiste läbi, filmide, telesaadete, kasvõi ajakirjade esikaante läbi. See on üks põnev ja aus valdkond, aga seda ei tuleks siiski nimetada visuaalantropoloogiaks (visual anthropology) vaid visuaalsuse antropoloogiaks (anthropology of visuality). Ja täpselt just seda saabki teha üks filmifestivalil vabatahtliku abitöölisena töötav noormees, kelle tööks on enne filmi algust saaliukse peal piletite rebimine ja peale filmi lõppu rahva saalist välja karjatamine, ning kellel just täpselt filmi ajal mingit tööd teha ei tule. See noormees istub siis mõnele vabale istekohale või nende puudumisel lihtsalt trepiastmele ja hakkab tegelema visuaalsuse antropoloogiaga.
Üks ekraan, üks valgus, ühed värvid. Kui palju neid erinevaid kombinatsioone seal ikka olla saab? Filmifestival on parim koht, et jõuda teadmiseni sellest, kui palju. Alguses mõistusega, ja siis tagantjärele ka muu kehaga. Südamega ja soolikatega. Selleks on vaja mitu ööpäeva järjest vaadata maailma kõige erinevamaid filme, kuni kuskile pimesoole ja kaksteistsõrmiku vahel oleva arstide poolt veel avastamata tundeelundini jõuab see arusaamine, et maailm on ikka kuradima suur ja kirev ning see avaldub kõik selles, mida filmitegijad teevad. Filmitegijad-inimesed, Amirid, Björnid, Veikod, Paavod, Olgad, Andreid, Prachyad, Amitepid, Ludmilad, Milahid, Lid, Stefanod, Martad. Neid on palju ja nad kõik tahavad midagi öelda. Midagi ekraanilt inimestele näidata. Ja seda kõike vaatab üks poiss kes istub kinosaalis trepiastmel ja teeb oma peas visuaalsuse antropoloogiat.
Hea on alustada mingitest mõttetutest kergemeelsetest, ent naljakatest ja lahedatest komöödiatest (Kiki), liikuda natuke mõttekamate komöödiateni (Basilicata Coast to Coast) ja gei-seebiooperiteni (Loose Cannons), vaadata selle peale midagi kaameraga tegelastel pidevalt näossõitvat ja inimemotsioonide sügavamatesse osadesse sukelduvat (Taulukauppiaat) ja segada selle kõige sisse üks sõjadokumentaal (Russian Lessons), mille järel lahkuda kinosaalist tundega "mis kurat teil viga on, inimkond?!". Vaadata lisaks asju, mida sa mitte kunagi mitte mingil muul kombel vaatama ei satuks, kui just filmifestivalil vabatahtliku abilisena: Asju millel pole isegi oma lehekülge imdb-s.
Nojah, ja kui ma siis kõige selle segapudru keskel avastasin end järsku ühe Tai kung-fu filmi (Ong-Bak) vaatajate seast, isegi kuigi ma üldiselt kung-fu filme eriti vaadata ei viitsi, siis kehitasin ma õlgu ja mõtlesin et las minna. Sest kõik need aegluubis jalad ees läbi õhu vastasele näkku lendamised ja kahe erineva nurga alt filmitud ning üksteise järele monteeritud plahvatused omandasid ka mingi teise tähenduse. Mitte "oh sa kurat kui äge efekt" ja "täitsa lõpp kui hästi peksab" tähenduse, mille jaoks nad tegelikult mõeldud on aga, olgem ausad, millena nad tegelikult ju ei tööta, vaid "hmm ah et siis sellised esteetilised eelistused" ja "selge, see storyline läks nüüd siis sinna" tähenduse.
Taolises meeleolus kinosaali ukse peal seistes ja pileteid käristades tekkis igasuguseid huvitavaid ideid. Et miks piirduda lihtsalt ettenähtud rolliga: naeratus, käristus, "tänan" (takk)? Peale kümnendat tsüklit on see ju tõesti igav. Vahelduseks võiks ju teha hoopis naeratus, käristus, "palun" (vær så god). Või siis vaheldumisi: naeratus, käristus, "takk", naeratus, käristus, "vær så god". Või tänan-palun asemel öelda norra keele asemel hoopis midagi muud. Näiteks eesti keeles "palun". Või vene keeles "spasiba". Või siis üldse midagi suvalist. Näiteks "nuudlid". Naeratus, käristus, "nuudlid". Ükskõik mida sa ütled, niikaua kui naeratus on näol, naeratatakse vastu. Vahest tuleb mõni klient ka midagi küsima. Enamlevinud küsimused olid, et kui pikk see film on, millest see film räägib (?!) ja miks pileti peal ei ole istekohti märgitud. Juba esimese päeva keskel oli mul tekkinud oskus inimese näost, ilma üldse tema küsimust kuulamata, küsimusele ära vastata. Päeva lõpupoole, kui väsimus ja tüdimus juba võimust võtma hakkavad, piisab ka sellest kui lihtsalt noogutada ja käega saali poole viibata. Küll nad edasi liiguvad. Alati töötas.
Peale seansi lõppu, kui rahvas on saalist välja saadud, algas siis noosi korjamine. Toitu ja jooki oli alati, mõnikord pakendis, mõnikord põrandal laiali. Aga alati oli ka midagi veel. Kui saalis istub 400 inimest, on kindel, et keegi midagi unustab. Mütsid, sallid, mobiiltelefonid. Elamise-olemise materiaalne kultuur. Arheoloogina kaabin ma sama asja, ainult tuhat aastat hiljem, maa sees üles. Nüüd aga, kinotöötajana, korjan värskena põrandalt. Ühe tegevuse eest saan teaduslikke publikatsioone ja akadeemilist feimi. Teise eest isegi mitte palka. Ühiskonnas on mõnikord prioriteedid naljakalt seatud.
See Kanada tšikk, kellega ma viimasel päeval koos töötasin, sai õnneks mu huumorist aru. Kui ma peale järjekordset naeratus-käristus-takk raundi, piletikontsude kokkulugemise ajal tegin talle kanahäälega "takk-takk-takk", siis ta kõverdas käed mõistvalt küünarnukkidest kanatiibadeks ja tegi peaga nokkivaid liigutusi. Hea kui on mõttekaaslasi. Peale festivali lõpupidu, igale vabatahtlikule ette nähtud kahte tasuta õlut, läbi lume kodu poole vantsides, kolmveerand tundi kõnnitud, veerand tundi veel, kell kolm öösel kuskil Scandic hotelli taga prügikonteinerite vahel ja hotelliköögist tuleva rasvahaisu sees oli ikkagi tunne, et midagi head sai ära tehtud. Kaasa aidatud ühe filmifestivali korraldamisele. Mingite mõtete levikule, mingile ideede segunemisele. Hea meel oli.
Umbes 25 filmi vaatamine, mõnda kaks korda, mõnda läbi poolune: tehtud.
Popkorni, joogitopside ja muu laga koristamine iga seansi järel: tehtud.
Nelja mobiiltelefoni, kahe uksekaardi, lugematu arvu mütside, sallide ja kinnaste tagastamine omanikele: tehtud.
Nagu iga hea asjaga, on ka visuaalantropoloogiaga sedasi, et inimesed ajavad terminid sassi. Ka visuaalantropoloogiaks peetakse vahest kultuuri uurimist selle poolt toodetavate visuaalsete kujutiste läbi, filmide, telesaadete, kasvõi ajakirjade esikaante läbi. See on üks põnev ja aus valdkond, aga seda ei tuleks siiski nimetada visuaalantropoloogiaks (visual anthropology) vaid visuaalsuse antropoloogiaks (anthropology of visuality). Ja täpselt just seda saabki teha üks filmifestivalil vabatahtliku abitöölisena töötav noormees, kelle tööks on enne filmi algust saaliukse peal piletite rebimine ja peale filmi lõppu rahva saalist välja karjatamine, ning kellel just täpselt filmi ajal mingit tööd teha ei tule. See noormees istub siis mõnele vabale istekohale või nende puudumisel lihtsalt trepiastmele ja hakkab tegelema visuaalsuse antropoloogiaga.
Üks ekraan, üks valgus, ühed värvid. Kui palju neid erinevaid kombinatsioone seal ikka olla saab? Filmifestival on parim koht, et jõuda teadmiseni sellest, kui palju. Alguses mõistusega, ja siis tagantjärele ka muu kehaga. Südamega ja soolikatega. Selleks on vaja mitu ööpäeva järjest vaadata maailma kõige erinevamaid filme, kuni kuskile pimesoole ja kaksteistsõrmiku vahel oleva arstide poolt veel avastamata tundeelundini jõuab see arusaamine, et maailm on ikka kuradima suur ja kirev ning see avaldub kõik selles, mida filmitegijad teevad. Filmitegijad-inimesed, Amirid, Björnid, Veikod, Paavod, Olgad, Andreid, Prachyad, Amitepid, Ludmilad, Milahid, Lid, Stefanod, Martad. Neid on palju ja nad kõik tahavad midagi öelda. Midagi ekraanilt inimestele näidata. Ja seda kõike vaatab üks poiss kes istub kinosaalis trepiastmel ja teeb oma peas visuaalsuse antropoloogiat.
Hea on alustada mingitest mõttetutest kergemeelsetest, ent naljakatest ja lahedatest komöödiatest (Kiki), liikuda natuke mõttekamate komöödiateni (Basilicata Coast to Coast) ja gei-seebiooperiteni (Loose Cannons), vaadata selle peale midagi kaameraga tegelastel pidevalt näossõitvat ja inimemotsioonide sügavamatesse osadesse sukelduvat (Taulukauppiaat) ja segada selle kõige sisse üks sõjadokumentaal (Russian Lessons), mille järel lahkuda kinosaalist tundega "mis kurat teil viga on, inimkond?!". Vaadata lisaks asju, mida sa mitte kunagi mitte mingil muul kombel vaatama ei satuks, kui just filmifestivalil vabatahtliku abilisena: Asju millel pole isegi oma lehekülge imdb-s.
Nojah, ja kui ma siis kõige selle segapudru keskel avastasin end järsku ühe Tai kung-fu filmi (Ong-Bak) vaatajate seast, isegi kuigi ma üldiselt kung-fu filme eriti vaadata ei viitsi, siis kehitasin ma õlgu ja mõtlesin et las minna. Sest kõik need aegluubis jalad ees läbi õhu vastasele näkku lendamised ja kahe erineva nurga alt filmitud ning üksteise järele monteeritud plahvatused omandasid ka mingi teise tähenduse. Mitte "oh sa kurat kui äge efekt" ja "täitsa lõpp kui hästi peksab" tähenduse, mille jaoks nad tegelikult mõeldud on aga, olgem ausad, millena nad tegelikult ju ei tööta, vaid "hmm ah et siis sellised esteetilised eelistused" ja "selge, see storyline läks nüüd siis sinna" tähenduse.
Taolises meeleolus kinosaali ukse peal seistes ja pileteid käristades tekkis igasuguseid huvitavaid ideid. Et miks piirduda lihtsalt ettenähtud rolliga: naeratus, käristus, "tänan" (takk)? Peale kümnendat tsüklit on see ju tõesti igav. Vahelduseks võiks ju teha hoopis naeratus, käristus, "palun" (vær så god). Või siis vaheldumisi: naeratus, käristus, "takk", naeratus, käristus, "vær så god". Või tänan-palun asemel öelda norra keele asemel hoopis midagi muud. Näiteks eesti keeles "palun". Või vene keeles "spasiba". Või siis üldse midagi suvalist. Näiteks "nuudlid". Naeratus, käristus, "nuudlid". Ükskõik mida sa ütled, niikaua kui naeratus on näol, naeratatakse vastu. Vahest tuleb mõni klient ka midagi küsima. Enamlevinud küsimused olid, et kui pikk see film on, millest see film räägib (?!) ja miks pileti peal ei ole istekohti märgitud. Juba esimese päeva keskel oli mul tekkinud oskus inimese näost, ilma üldse tema küsimust kuulamata, küsimusele ära vastata. Päeva lõpupoole, kui väsimus ja tüdimus juba võimust võtma hakkavad, piisab ka sellest kui lihtsalt noogutada ja käega saali poole viibata. Küll nad edasi liiguvad. Alati töötas.
Peale seansi lõppu, kui rahvas on saalist välja saadud, algas siis noosi korjamine. Toitu ja jooki oli alati, mõnikord pakendis, mõnikord põrandal laiali. Aga alati oli ka midagi veel. Kui saalis istub 400 inimest, on kindel, et keegi midagi unustab. Mütsid, sallid, mobiiltelefonid. Elamise-olemise materiaalne kultuur. Arheoloogina kaabin ma sama asja, ainult tuhat aastat hiljem, maa sees üles. Nüüd aga, kinotöötajana, korjan värskena põrandalt. Ühe tegevuse eest saan teaduslikke publikatsioone ja akadeemilist feimi. Teise eest isegi mitte palka. Ühiskonnas on mõnikord prioriteedid naljakalt seatud.
See Kanada tšikk, kellega ma viimasel päeval koos töötasin, sai õnneks mu huumorist aru. Kui ma peale järjekordset naeratus-käristus-takk raundi, piletikontsude kokkulugemise ajal tegin talle kanahäälega "takk-takk-takk", siis ta kõverdas käed mõistvalt küünarnukkidest kanatiibadeks ja tegi peaga nokkivaid liigutusi. Hea kui on mõttekaaslasi. Peale festivali lõpupidu, igale vabatahtlikule ette nähtud kahte tasuta õlut, läbi lume kodu poole vantsides, kolmveerand tundi kõnnitud, veerand tundi veel, kell kolm öösel kuskil Scandic hotelli taga prügikonteinerite vahel ja hotelliköögist tuleva rasvahaisu sees oli ikkagi tunne, et midagi head sai ära tehtud. Kaasa aidatud ühe filmifestivali korraldamisele. Mingite mõtete levikule, mingile ideede segunemisele. Hea meel oli.
18. jaanuar 2011
Püha Tõnu
Nüüd ma tean, miks Tallinnas toimuv Pimedate Ööde Filmifestival on sellise nimega. Nad olid sunnitud midagi originaalset välja mõtlema lihtsalt. Sest Tromsøs toimub iga-aastane filmifestival nimega Tromsø International Film Festival ehk TIFF. Sama lühendiga festivalid toimuvad veel Thessalonikis, Torontos, Tokyos ja ilmselt veel kusagil. Tallinna mehed ei tahtnud olla lihtsalt järjekordne TIFF. Nad tahtsid erineda. Ja võtta lühendiks midagi muud, näiteks PÖFF. Ja lahe on.
Aga enivei. See Tromsø festival on kohe algamas ja mul õnnestus ennast sebida vabatahtlike abiliste hulka. See tähendab, et pean 2 x 8h tööd tegema, ja muul ajal saan tasuta filme vaadata. Nädal aega. Nädal aega filme. Tasuta. Päris hea diil?
Muude filmide hulgas linastub ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine". Lugesin festivalikataloogist selle filmi kirjelduse ära. Päris naljakas.
Aga enivei. See Tromsø festival on kohe algamas ja mul õnnestus ennast sebida vabatahtlike abiliste hulka. See tähendab, et pean 2 x 8h tööd tegema, ja muul ajal saan tasuta filme vaadata. Nädal aega. Nädal aega filme. Tasuta. Päris hea diil?
Muude filmide hulgas linastub ka Veiko Õunpuu "Püha Tõnu kiusamine". Lugesin festivalikataloogist selle filmi kirjelduse ära. Päris naljakas.
16. jaanuar 2011
Tagasi Norras ja mõtteid armastusest
Neljapäeva õhtul maandusin uuesti Tromsøs, peale kuuajalist Eestis viibimist. Elan nüüd kokkuhoiurežiimil ja seetõttu otsustasin lennujaamast koduni jäävad kolm ja pool kilomeetrit jalgsi ära käia. Vinnasin pambud selga ja hakkasin astuma. Lehvitasin veel sama lennuki pealt tulnud tuttavatele Hispaania tšikkidele, kes ootasid järjekorras taksot. Nõrgad lõunaeurooplased, muud te ei oska, kui raha raisata ja majandusi põhja lasta. Vaadake nüüd, kuidas see karune Eesti mees läheb ja tassib ise oma asjad koopasse. 16 kg check-in pagas ja lisaks veel pardakoti viiekas.
Polnudki vaja kaua kõndida, kui sain selle väikese pingutuse eest juba autasu kätte – linnakumaga segatud öötaevas veiklesid tohutud virmalised, kõige võimsamad mida ma seni näinud olen. Taksoaknast poleks see vaatepilt pooltki nii võimas olnud, kui nüüd – olin just stardiraja alusest tunnelist läbi jõudnud, seega seisin raja kõrval, lõunapoolses otsas. Kohutava mürina saatel tõusis üle minu virmalisterohelisse taevasse üks kahemootoriline Widerøe turboprop. Teele kuhugi lõuna poole, võibolla Bodøsse, võib-olla Lofootidele. Pimedus, virmalised ja Widerøe propellermootorite müra. Toetasin koti lumisele maapinnale, vaatasin lummatult neid virmalisi ja naeratasin totralt kõigile mööduvatele autodele. Jah, olen tõesti tagasi Tromsøs. Ja selline vastuvõtt! See linn tahab mind ära võrgutada ja mulle tundub, et ma hakkan tasapisi ta meelitustele järele andma.
Taolised taaskohtumised aitavad kõike kuidagi paremini mõista. Paremini kui siis, kui ma oleksin terve selle aja siin viibinud. Antropoloogias on see üks sagedastikasutatav meetod – kui tahad võõrast kultuuri paremini mõista, siis käi vahepeal ära. Ja võid kindel olla, et äraoleku ajal, ning veelgi enam – tagasi saabudes – tekib hulgaliselt uusi vaateid ja mõistmisviise.
Minul aitas see äraolek sõnastada enda jaoks essentsiaalse Tromsø: pimedus, virmalised ja propellermootorid. Et ma elan lennujaama lähedal, on see propelleripõrin nüüdseks saanud Tromsø helisignatuuri absoluutselt lahutamatuks osaks. Praegugi, laupäeva õhtul, kui ma seda oma toas kirjutan, kostab aknast jälle üks lennurajal ruleeriv turboprop, et asuda teele kuhugi Altasse või Teravmägedele. Võtsin oma helisalvestaja ja mikrid siia Norrasse kaasa. Tunded Tromsø vastu käsivad midagi omale mälestuseks talletada.
Need ärakäimised töötavad muidugi kahte pidi. Ühest küljest käisin ma Tromsøst ära ja olin vahepeal Eestis. Teisest küljest aga olen ma ju nüüd Eestist ära, Tromsøs. Ja tegelikult tahangi rohkem Eestist kirjutada. Esiteks tundub mulle nüüd juba pöördumatult, et oleme selline klišeelikult rahulik ja põhjamaine rahvas. Seda oli näha siis, kui detsembri keskel lumeuputuselisse Eestisse saabusin. Kõik olid tasased ja rahulikud, andsid teineteisele liikluses teed ja olid mõistvad. Lausa lust oli liigelda. Lumi toob endaga kaasa krudina ja sellise omapärase helide pehmenemise. Aga lisaks tundub mulle nüüd, et pehme lumi tekitab inimestes ka mingi tungi turvalisuse järele. Kõik on rahulikud ja justkui nagu vati sees.
Teiseks – rahareform möödus äärmiselt asiselt, efektiivselt ja täiesti igavalt. Mäletan eelmist rahareformi, krooni tulekut. Seda, kuidas inimesed olid peomeeleolus, kui rahavahetuspunktides järjekorras seisti. Kuidas värisevi käsi anti ära oma rublad ja saadi asemele tutikad lõhnavad kroonikupüürid. See oli nagu mingi vabanemise ja iseseisvuse sümbol, tõestus maailmale, et meie – eestlased – oleme ka olemas. Oleme vastu seisnud sajanditele, sõdadele, ikaldustele ja karmidele talvedele, et nüüd lüüa jalaga vastu oma paest maapinda, nii et kadakad värisevad, ja öelda kõlaval häälel: meie oma kroon, kurat raisk! Euro tulek seevastu oli aga selline üdini planeeritud, läbimõeldud ja elektrooniline üritus, et mingit pidulikkust ega pinget selles absoluutselt ei olnud. See oli lihtsalt üks asi, mis oli vaja ära teha. Nagu poenimekiri. Käia koeraga jalutamas, võtta vastu euro ja tuua sisustuspoest vannitoa remondi jaoks plaadid ära. Umbes sellisesse kategooriasse liigitus ta nüüd. Väga euroopalik kuidagi.
Eesti ja Norra krooni kurss on kaks ühele, niiet kui ma tahtsin teada kas siin mingi asi on odav või kallis, korrutasin ma hinna lihtsalt kahega ja sain Eesti kroonid. Ja et see on nii lihtne, arvasin ma algul, et jään seda meetodit kasutama ka nüüd, peale euro tulekut. Arvasin juba, et veel pikka aega peale Eesti krooni käibelt kadumist, kui eestlased on kõik juba eurodes mõtlema hakanud, elab kaugel Põhja-Norras keset tundrat üks mees, kes oma peas kasutab endiselt Eesti krooni edasi. Aga võta näpust, nii siiski ei läinud. Selgus, et mul on juba väljaarenenud tunnetus Norra krooni suhtes, see tähendab, et ma adun hindu ilma arvutamata. Ja teiseks, kui juba arvutama hakata, eelistan ma naljakal kombel teisendada juba eurodesse (jagades kaheksaga). Sest raha mis mu pangaarvel on ja mille jätkumise pärast ma pean muretsema, on ju eurodes. Eesti kroon tundub nüüd selline minevikuasi. Veider, aga ei taha seda nagu enam kasutada. Või kui, siis lihtalt ajaloolise kurioosumi mõttes. Oma viimased kaksteist Eesti krooni andsin Tartus Võidu silla all vastu tulnud parmule. See tundub kuidagi kohane. Mineviku rahaühikud surevale alkoholisõltlasele. Las voolab aja Emajõge pidi unustuste Peipsisse. Või mõni muu taoline luuleline metafoor siia.
Muus osas oli Eesti ikka selline pehme, valge ja armas. Sõitsin parajasti Sebe bussiga Tartu poole, kui tundsin sellist imelikku armastust üle enda voolamas. See oleks olnud igatsus, kui ma poleks just igatsetuga parajasti koos olnud, tema maanteid mööda sõitnud. Võib-olla see oligi siis armastus. Minust üks pingirida tagapool istus Contra ja ajas telefonis mingit võro-juttu. Paar pinki eespool istus Ringo Ringvee. Kõik klõbistasid läpakatel, tukkusid või vaatasid aknast välja, lõputuid mööduvaid lumevälju. Kõik oli selline kuidagi... hea. Mõnus Eesti olemine. Ja siis tuligi selline tunne peale. Peas vasardas fraas "armas Eestimaa", nagu mingist Koidula luuletusest, aga iseenda välja mõeldud. Ja sellele bussisõidule järgnes Tartu ja kõik mu sõbrad ja Supilinn ja Karlova ja vanad head kohad ja uued ja huvitavad ka. See kõik kokku oli lihtsalt selline väga ilus tükk elamist ja tegemisi.
Selline oli siis seekordne Eestis-käik. Just natuke enne mu äratulekut hakkasid igale poole ilmuma poliitreklaamid, võimust ja korruptsioonist kilavate silmadega autokõrgused poliitikunäod vaatasid igalt pool vastu ja rääkisid mulle usaldusest ning õiglusest. See on vist küll kõige vastikum aeg üldse, kuigi ma pean demokraatiat ja seetõttu ka poliitilises elus osalemist äärmiselt oluliseks, kuid valimiste-eelne aeg on ikka kuidagi tülgastav. See on nagu hullud päevad Stockmannis või uue elektroonikapoe avamine. Nii et täpselt õigel ajal sain tulema, võib öelda. Järgmine kord, kui Eestisse tulen, on need poliitikute hullud päevad juba läbi.
Ja lõpetuseks üks tähtis teade. Kujutate mind nüüd neljapäeva õhtul lennujaamast ühikasse jõudnuna, peale pika tee kõmpimist, oma pambu tassimisest väsinuna, ent taaskohtumise erutusest õhetavana ja Tromsø armuavaldustest – sest mida muud need virmalised, lennukid ja lumekrudin olla sai, see linn tõepoolest armastab mind, selles pole enam kahtlust!!! – pööritava peaga saabusin tagasi oma ühikasse ja postkastist vaatasid arvete ning muu rämpsu seast vastu kaks postkaarti! Üks Angkor Watist Kambodžast (kuigi Vietnami margiga – huvitav?) ja teine Varanasist Indias (staarjumalus Ganeši pildiga, see on see kuulus londiga tüüp). Supertänud Liisule ja Triinule (tagantjärele ka veel Kaiele, õigel ajal läks meelest, kirja ja filmide ja muusika eest) kes mu üleskutset kuulda võtsid ja mulle stuffi saatsid. Ja see tähtis teade on selline, et süües kasvab isu. Seega saatke veel! :)
Ørneveien 56-116, 9015, Tromso, Norge.
Teie,
Tanel :)
11. jaanuar 2011
Moodsad ajad
"Man creates viral video love letter for girlfriend. Walter C. May and his roommates, who just happen to be in a band called The Daylights, created this video love letter. The intent is to have it reach May's girlfriend in an organic and viral way."
Video ise on siin.
Video ise on siin.
Kas midagi moodsamat, midagi rohkem 2011't on veel võimalik luua? Mees kirjutab oma kaugel viibivale tüdrukule armastuslaulu, paneb selle internetti üles ja saadab viralina maailma, et see jõuaks tema tüdrukuni. Maailmas, kus füüsiline asukoht ei loe juba ammu enam midagi, ja suhtluskanalid võimaldavad nii argiselt ja hallilt igalt poolt igaühega suhelda, loob mees tahtlikult ise ebakindla ja sellest tulenevalt romantilise situatsiooni, kus kirja kohalejõudmine pole kindel. Luues ise need reeglid, taasvõimaldab mees unustusehõlma vajunud pudelipostiliku, kauge maa taha püüdleva, ent füüsikaseaduste poolt piiratud, neile alluma pidava armuhüüu. Kas see pole mitte nii väga Facebook ja 2011? Kas fakt, et sellest videost arusaamiseks on vaja ka natuke seda metainfot, mida ma just ümber jutustasin, pole ka mitte 2011? Midagi tahavad inimesed ju blogisse lingi kõrvale kirjutada, et postitus lihtsalt imelikult tühjaks ja ühest-lingist-koosnevaks ei jääks. Kas pole 2011 ka see, et kogu see romantiline lookene on samas ka mehe enda bändi promo? Kas pole 2011 ka see, et ma ise oma praeguse postitusega, osalen video viraliseerimises? Teen seda, olles sellest ise täielikult teadlik. Kas see pole ka mitte 2011?
Head sedasama 2011. aastat kõigile :)
Head sedasama 2011. aastat kõigile :)
Tellimine:
Postitused (Atom)