Can't stop making them.
Another Namche timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.
10. juuni 2011
14. mai 2011
Aitähh, EMT ja Elion!
Mu sünnipäev on küll alles nädala pärast, et EMT ja Elion on juba otsustanud mulle toreda kingituse teha. Nimelt muutsid nad oma logod ja veebisaitide kujundused identseks Nepaali parima mobiilioperaatori NCell'iga. Mul on siin Himaalajates nüüd kohe kodusem tunne, suur tänu!
11. mai 2011
Hirmudest
Täna kuulsin juba teisest surmajuhtumist Everestil. Esimene oli poolteist nädalat tagasi, keskealine ameerika mees. Suri mingi "sisemise" põhjuse tagajärjel, mitte laviini ega õnnetuse läbi. Šerpad räägivad, et ta istus lihtsalt korraks maha puhkama ja enam ei tõusnud. Selline rahulik mineja.
Tänast surma oli aga raske mitte tähele panna. Tegemist oli kunagise (kuninga-aegse) Nepaali rahandusministriga, kes nüüd, 82-aastaselt otsustas Everesti vallutada. Täpselt ei teata mis temaga juhtus, aga kuskile Camp 1 ja Camp 2 vahele ta ära lõppes. Nepaali armee helikopter, mis surnukeha ära toomas käis, peatus nii minnes kui tagasiteel siin, Namche sõjaväebaasis. Terve hommik oli elevust täis, mitte et üks helikopter seda teeks, koptereid tiirutab siin pidevalt. Aga mitte armee omi.
Üks sõber nägi Gorak Shepist siia kõndides kahte helikopterit, mis tulid Everesti baaslaagri suunast ja maandusid Pheriche medpunkti juures. Ilmselt jälle paar mäestikutõvelist. Üks kopter pidi ootama, et maanduda saaks. Nii tihe oli liiklus.
Kuigi tänavune turismihooaeg on väga kesine olnud, siis on piisavalt segaseid, kes tahavad oma elu kaalule panna. Need on inimesed, kes ei tunne hirmu seal, kus võibolla peaks.
Mina, vastupidi, tunnen hirmu seal kus võibolla ei peaks. Ma vaatasin hiljaaegu tagasi oma elule ja mind rabas see, kui suurel määral on mu elu juhtinud hirmud. Kui hakkasin tundma kõrgusekartust, hakkasin tegelema langevarjuhüpetega. Mingil eluperioodil hakkasin kartma pimedaid kohti ja ülepeavett ning läksin sukelduma sogasesse Läänemerre. See on kõik toimunud ilma minu enda teadmata. Kogemata. Alles tagantjärele vaadates sain aru, et see nii on läinud.
Mägede vastu pole ma kunagi hirmu tundnud, ent hirm võõraste inimeste kõnetamise vastu on minus alati olemas olnud. Sestap polegi imestada, et avastasin ennast nüüd Nepaalist hoopis antropoloogina, mitte mägironijana. Nagu osasid inimesi tõmbab Everest, tõmbavad mind ilmselt minu hirmud.
Lühidalt illustratsiooniks siia üks lugu. See oli mu elu esimene süvasukeldumine, 30 meetrit, Tallinna lahes mingi vrakk, "Polaris" vist kui ma ei eksi? Oli augustiõhtu, vee peal veel täitsa valge, ent laskudes merepõhja poole läks väga ruttu pimedaks. Üksi ei julgeks ma eales sellist asja teha, kaaslased on sellises situatsioonis minu jaoks väga tähtsad. Merepõhja jõudnult püüdsin oma ujuvust reguleerida, et põhja kohal hõljuma hakata, ja algaja nagu ma olen, lasin vesti sisse liiga palju õhku ja korkisin nagu tühi plastpudel ülespoole. Rabelesin, püüdsin vestist õhku välja saada ja kuidagi mingit asendit säilitada, võitlesin Archimedese jõuga ja lõpuks peale igavikuna tundunud võitlust võitsin. Nägin otse oma näo ees uuesti merepõhja, hallikat mudasegust liivapinda, ja sain end kuidagi sellele põlvili. Ja siis sain aru, et ma olen üksi. Ma olin kõigist teistest kuidagi eemale triivinud. Ma olin üksi pimedas merepõhjas.
Ma kardan pimedust ja ülepeavett ning olen üksi pimedas merepõhjas. Vaatasin üle ühe õla, üle teise, ei midagi. Kustutasin oma lambi, et ehk näen pimedas teiste sukeldujate lampe, aga see oli viga. Must limane hirm roomas juba mu roideid pidi ülespoole. Panin lambi uuesti põlema ja oleksin peaaegu röögatanud, sest otse mu rinna ees olid mingid kombitsad või mereelukate suud. Sain siiski õnneks aru, et need on mu omaenese käed ja suutsin päris paanikat vältida. Aga selle järgi sain aru, et palju aega pole mul enam jäänud. Vaatasin veelkorra selja taha ja alustasin tasast kontrollitud pinnaletõusu...
Ühel hommikul siin nii nädal aega tagasi istusime naaberkülas Khumjungis ühe kohaliku vanamehenässi terrassil ja rüüpasime piimaga teed. Vahelduseks omaenese uurimistööle jõlkusin ma ajaviiteks-puhkuseks kaasas ühe Uppsala tudengiga kes uuris kohalike suhtumist prügimajandusse. Meil oli palgatud ka tõlk Tenzing. Vanamees vastas küsimustele, tema naine, lahke šerpavanaema valas meile teed. Eemal paistis terrasitatud šerpaküla, jakikellad kõlisesid karjamaal ja üle kõige selle kõrgus pilvedesse mähitud lumine Thamserku mäetipp. Sel hetkel mõtlesin ma oma võõraste inimeste kõnetamise hirmu peale, ja selle peale kuidas sellel hirmul pole üldse mõtet. Mulle meenus mu seiklus Tallinna lahe põhjas, hirmu epitoom. Füüsiline aisting sellest, kuidas must lima su rinnakorvi sees pea poole ronib. Siinses šerpaidüllis mõjus see koomiliselt ja ma turtsatasin naerma nii et teed läks maha.
Praegu lendasid mu majast jälle mööda kaks helikopterit, üks armee oma, üks tsiviil. Armee oma polnud seesama mis enne. Nüüdsel kopteril oli nina küljes mingi kaamera või muu allapoole vaatav instrument. Kas käimas on kellegi otsingud?
Pean vist ikka seal nurga taga ära käima ja seda Everesti vaatama. Pean teada saama kas ma tema vastu tõesti mingit hirmu ei tunne. Eelmisest reisist mäletan küll tõmmet, aga see polnud tõeline. See oli tavaline karjalooma tõmme sinna, kuhu kõiki teisi tõmbab. Surma ja glamuuri poole.
Tõeline tõmme on ikka hirmusegune.
4. mai 2011
Muutuv Namche / Changing Namche
Namche in 1991.
(Stanley Stevens. Claiming the High Ground: Sherpas, Subsistence and Environmental Change in the Highest Himalayas. University of California Press 1993).
Namche in 2011.
Tanel Saimre fieldwork photo.
1. mai 2011
This is where I live now
As part of my Master Thesis fieldwork in Visual Cultural Studies I will be living in Namche Bazaar, Nepal for the next two months. Visual anthropology is the greatest profession I can think of. This is a timelapse of "just another day at the office".
Greetings to all my VCS professors and classmates (except Esben)!
(tech info: canon eos350d with a crappy kit lens, iso 100, iris 6.3, exp 400 - 250, frame taken every 5 sec, playback 25 fps)
28. aprill 2011
Porter-antropoloog
Nii ma siis ryhkisin porteritega yhes rivis ja yhte sammu. Puhkepauside ajal suhtlesime zhestide ja n2oilmetega sellest, et raske on koorem ja k6rge on m2gi. Olime korraks vennad hingelduses ja fyysilises kurnatuses, isegi kui nii erinevad k6iges muus. Mina teen seda t66d ju niisama nalja p2rast kolm p2eva oma elust. Nemad kannavad 60-90 kg koormaid paari dollari eest p2evas kogu oma elu. Minu austus, sydamest!
Et veetsin esimese 66 Luklas ja tulin Namche poole kolm aeglast rahulikku p2eva, on keha j6udnud ilusti aklimatiseeruda. Pole peavalu ega iiveldusi ega muud vastikut. Muidugi, l2mbumistunne suuremate fyysiliste pingutuste j2rel, aeg-ajalised hingeldushood ja muud kergemad symptomid on. Ja muidugi unen2od! Oo, millised unen2od! Kus ma k6ik k2inud pole, oma hapnikupuuduses aju m6ttej6ul. Kardan vaid, et aklimatisatsiooni edenedes need unen2od l6ppevad. Ei tahaks, et need l6ppevad. Sest on midagi l2biraputavalt nihestavat ja piirepurustavalt j6uduandvat selles, kui peale m6nd teisi planeete ja fantastilisi olevusi h6lmavat unen2gu 2rgata ja m6ista, et see k6ik oli uni. Et tegelikult ma olen oma voodis. Aga siis m6ista, et see voodi asub Nepaali m2gikylas, 3500 m k6rgusel Himaalaja m2estikus...
Ja vaja on m6lemat, nii j6udu kui nihestust. J6udu on vaja selleks, et sundida ennast hommikul soojast magamiskotist v2lja pugema, tuppa kus on viis kraadi sooja. Nagis ripuvad j22kylmad riided, mis tuleb selga panna. Kraanist voolab j22kylm vesi, millega tuleb ennast pesta. K6igi v2ikeste igap2evaste toimetuste jaoks on tarvis seda j6udu.
Ja nihestust on vaja selleks, et saavutada vaatluseks vajalik distants. Antropoloogia on alguse saanud eksootiliste rahvaste uurimisest. Meil on sellised terminid nagu "otherness", ehk k6ik mis pole meie, ja "rich points" ehk tugeva avastusliku potentsiaaliga hetked, hetked mil sa h2mmeldud n2htu yle. Antropoloog seisab kummalise kahetise ylesande ees - yhest kyljest saada oma informantidega s6braks, sulanduda kogukonda. Teisest kyljest j22da eemaltvaatajaks, kuu pealt kukkunuks, n2htamatus skafandris astronaudiks. Ma v6tan selle unen2ost saadud nihestuse ja Namchest saab kaljuseina sisse uuristatud lindinimeste pesa, sherpadest saavad marslased ja mina olen Neil Armstrong, kes neid uurib.
Aeg t66le minna.
Neil Armstrong, out!
21. aprill 2011
Aasia valgus
Moskva lennujaamas istudes lõi mu sisse veidi seda erutust, mis ikka
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.
Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.
Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.
Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.
Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.
Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.
Olen tagasi.
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.
Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.
Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.
Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.
Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.
Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.
Olen tagasi.
2. aprill 2011
Kolm hüvastijättu
Semester sai läbi ja viimane nädal aega on möödunud hardas hüvastijätumeeleolus. Esimene hüvastijätt oli minu ja mu tüdruku vahel, mis on oluline aga isiklik ja blogis pole sellest midagi kirjutada. Teine hüvastijätt oli meie kursusekaaslaste vahel. Läheme neljaks pikaks kuuks lahku, igaüks oma antropoloogilisi välitöid läbi viima. Projekte, mis igaüks omale enda kontaktide, huvide ja võimaluste kohaselt kokku pani. Kõik mu kursakaaslased käisid mitu päeva pikkade nägudega. Istusime seminaris, klomp kurgus, käisime viimasel väljasõidul Sommarøy lähedale, laulsime ja naersime koos, kõigil meelel ainult peatne lahkuminek. Millal sa lendad? Neljapäeval, aga sina? Järgmine nädal. Kirjuta siis ikka, eks ju. Jah, kirjutan. Ole ettevaatlik. Tule kindlasti tervelt tagasi.
Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.
Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)
See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.
Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."
Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.
Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.
Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.
Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.
Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)
See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.
Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."
Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.
Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.
Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.
28. märts 2011
Taevaskoja loeng
Iga-aastane arheoloogia kevadkool Taevaskojas toimus taaskord ja mul paluti esineda. Kuna ma viibin aga Tromsøs, siis tegin loengu video teel. Teemaks on "Õppefilm arheoloogias" ja panen selle siia kah üles.
Kel huvi, sel silmad-kõrvad.
Kel huvi, sel silmad-kõrvad.
Õppefilm arheoloogias from Tanel Saimre on Vimeo.
8. märts 2011
Taas
Paar nädalat tagasi seisin ma jälle lennuvälja lähedal. Oli jälle pime, kuigi valget aega on siin juba palju, täiesti uskumatult palju ja täiesti uskumatult valget, aga tookord oli just parajasti pime, sest kell oli juba seitsme paiku õhtul. Ma seisin jälle lennuvälja lähedal maandumisraja ääres. Jälle põrisesid eemal propellerid ja jälle veiklesid pea kohal virmalised. Kõik oli väga sarnane kuu aega varem aset leidnud õhtuga, mil toimus minu taaskohtumine Tromsøga. Propelleripõrin, pimedus ja virmalised. See kõik on sama. Ainult, et täna ei ole mul suurt seljakotti. Täna on mul hoopis roheline Kiwi ostukäru. Lükkasin seda kolm kilomeetrit mööda lumiseid kõnniteid siia, lennujaama juurde. Käru on aus, korralik ostukäru, mille vasak tagaratas võdiseb ja mille tagaluugi küljes on reklaamtahvel ameerika maapähklite pildiga. Ma lükkasin selle ostukäru siia, lennujaama juurde, sest mul läheb seda vaja.
Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.
Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.
Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.
Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.
Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.
Ja siin me nüüd siis elame.
Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)
Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.
Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.
Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.
Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.
Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.
Ja siin me nüüd siis elame.
Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)
Tellimine:
Postitused (Atom)