Pandav ja puskar

Inglise keelt mitte-emakeelena rääkivates riikides on alati naljakas huvituda siltidest, mis tänavatel ripuvad. Tegin fotokaga väikese tuuri.

Ja siia lõppu ka väike arhitektuuriauhind. Seda võiks vist nimetada põnevusehitiseks: "Kas kukub kokku või ei kuku?"

Hüvasti, Namche!

Need mõtted siin postituses on mõeldud teel Namchest Luklasse. Kõndimise ajal ju suurt midagi muud teha pole kui mõelda mõtteid. Ma panin mõned mõtted ka kirja ja sina nüüd loed neid. Arvesta siis, et need mõtted on välja mõeldud Himaalaja mäestikus. Kuule Dudh Kosi jõe kohinat, kui seda loed :)

Mul oli tegelikult plaan korralikult välja magada enne pikale teele asumist, ent hommikul kl 7 oli Namches mu ukse taga asjadetassija-porter. Olin omale porteri tellinud sest ei tahtnud enam seda põrgut läbi teha, mis Namchesse tulles - s.t. ise oma 30 kg seljas tassida. Niisiis pakkisin kiiruga oma seljakoti, kaalu mul polnud aga usun et umbes 20 kg kanti ta tuli. Porter lisas selle vilistades oma tassimiskorvi, kus oli veel üht-teist. Ilmselt pidi ta seekord leppima väikese kandamiga. Turismihooaeg on läbi ja kaubandus sellega seoses ka puhkeasendis.

Porter pani ees minema, leppisime kokku vaid maja kuhu ta mu koti Luklas jätab. Alles paar tundi hiljem tabasin ma end mõttelt, et näed kui huvitav, ma üldse ei muretse oma asjade turvalisuse pärast. Esiteks on inimesed siin suht religioossed, teiseks on tegu ikkagi pisikese maakohaga. Mäestikurajad on piiratud, nii et kui sa isegi midagi tuuri paned, ei ole sul sellega eriti kuhugi minna.

Aga need polnud argumendid, miks ma oma asjade pärast ei muretsenud. Argumendiks oli selle poisi nägu. Kohmetu lihtne maapoisi nägu. Tema näost jäi mulje et, ta kõnniks pool päeva mäest üles lihtsalt selleks, et tagastada sulle mobiiltelefon või rahakott mille sa kogemata ära kaotasid. Lihtsalt heast südamest. Mis sellistest küll globalisatsiooni ja maailmamajanduse tingimustes saab, tabasin end mõtlemast. Üliinimlike võimetega lihtsad inimesed on need porterid siin, kes teevad päevast päeva ülirasket tööd. Neist peaksin ma oma järgmise filmi tegema, mõtlesin ka veel.

Käisin ringi ja jätsin kõigiga hüvasti, lubasin kirjutada ja nii edasi. Nagu hüvastijätud ikka käivad. Ise vaatasin murelikult taevasse, kus kogunesid tumedad pilved. Muide taevasse vaatamine ei käi Namches nii, et sa vaatad üles. Vaid hoopis nii, et mõne kõrgema koha pealt püüad vaadata kaugele enda ümber. Sest taevas ei ole üleval vaid sinu ümber. Osaliselt ka madalamal, aga üldiselt see madalam taevas ei mängi rolli sest ei sealne vihm ega pilved sind ei puuduta. Antud juhul mind aga puudutasid, sest ma olin teel alla. Sestap oli mul vaja ronida kõrgema koha peale, et näha taevasse. Vaat selline kolmedimensionaalne maailm on siin Namches.

Madalamale kipuvad kogunema muidugi just eriti vihmapilved. Ja need kogunesid kohe korralikult. Eile käisin viimast korda siin budakloostris, ja pajatasin noorte mungapoistega. Poisid, saades teada, et ma lähen Luklasse ja kuuldes mind kurtvat et juba kolm päeva järjest sajab, ütlesid et selle väikese asja ajavad nad korda. Homme on neil suur puja tulemas (üks ajas käed laiali, näitamaks kui palju viirukit nad tossama panevad) ja jumalatele puja meeldib, järelikult tuleb ilus ilm.

Valetasid, mungarajakad, mulle. Luklasse jõudsin ma läbimärjalt.


Aga enne veel Namchest. Külast väljudes leidis aset järgmine huvitav seik. Namche piiril on politseiputka, kus turistid peavad teooria järgi ette näitama oma passi, trekkerikaardi ja rahvuspargi pääsme. Sind pannakse suurde raamatusse kirja, parima tsaariaegse bürokraaditraditsiooni kohaselt. Laigulises mundris automaaturi asemel aga vaatas mulle putkaaknast vastu rõõsa poisiklutt, võib-olla umbes kümnene. "Hello sir," ütles ta väga asjaliku häälega. Ilmselt võttis ta oma ülesannet väga tõsiselt. Esitasin nõutud paberid ja jäin vaatama poisi õeraasu, kes toa tagaseina ääres omaette inglise keele harjutust kordas: "What kind of a house do you live in? I live in a stone house." Poisiklutt püüdis leida mu nime paari nädala tagusest sisenejate nimekirjast, et minu väljumine kirja panna. "Stone house, stone house," korrutas õde eemalt. Seletasin et saabusin kaks kuud tagasi, aga sellest arusaamine käis poisile üle jõu, või oli nii vana perioodi nimekiri kuskile juba ära pandud. "Stone house, stone house..." Ta libistas näpuga üle riikide tulba turistide nimekirjas: Denmark, USA, Canada, Australia, USA, New Zealand... vaatas mulle otsa, näpp liikus tagasi USA peale. "Okay sir," ulatati pass ja muud paberid mulle tagasi. Ilmselt olin ma USA nägu.

Siinsed bürokraatiaskeemid töötavad hoopis teistel alustel. Suhtumine on teine, asjad ei põhine mitte oma funktsioonidel, vaid mingil mõttelisel või sümboolsel tähendusel. Umbes sama lugu on metallidetektoritega, mis peale Mumbai terroriakte Indias suurematesse raudteejaamadesse paigaldati. Iga sissepääsu ees on nüüd siis metallidetektor ja kõik raudteejaama sisenejad-väljujad jalutavad neist läbi. Kui kellelgi on kaasas midagi metallilist, siis detektor piiksub, kui ei ole, ei piiksu. Ja üldine olukord peaks siis India siseministri arvates sellest nüüd turvalisemaks muutuma? Lihtsalt sellest, et "raudteejaamadesse on paigaldatud metallidetektorid", mis küll piiksuvad seal niisama, täiesti mõttetult, aga sümboolne jõud vist siiski rakendub. Ja ühtegi suuremat terroriakti pole tõesti ju enam toimunud...

Hea küll, edasi sain kogeda midagi võimast enda kohta. Umbes nagu oleks vaadanud Munamäge ja teadnud samal ajal et ma nihutasin seda just paarsada meetrit vasakule. Panin käed külge ja lükkasin. No umbes sama tunne oli mul, kui Namche juurest alla Jorsalesse olin roninud. Sest kujutage endale ette treppi, millest ALLA tulek võtab paar tundi aega. Ja nüüd kujutage ette end teadvat, et kaks kuud tagasi ronisite te sellest ÜLES, 30 kg turjal. Ma seisin ja vaatasin, ja suu oli ammuli. Vaata selline oli mu meeleolu kui Dudh Kosi kallast mööda edasi Lukla poole astusin. Mõnikord inimesed teevad imelikke asju, ja ma tõesti ei mõista, MIKS ma seda tegin :)

Aga praeguseks aitab. Järgmine postitus varsti. Juttu tuleb ilmselt kontrastidest maa ja linna vahel, või midagi umbes taolist.

See karge hommikune valgus

Ma arvan, et Folkmilli "Käib salapidi öö" on vist üks ilusamaid Eesti laule üldse. Mõned mu sõbrad (ise teate kes) tegid mulle paar päeva tagasi kingituse. Mu Facebooki seinale laekus teade: "Tervitused Nepaali!" ja link öölaulupeole: Tõnis Mägi - "Koit". Sellele järgnes "Eesti muld ja Eesti süda", "Veskimees" ja lõpetuseks siis see Folkmilli lugu. Ma tõmbasin need omale pleierisse ja kuulasin õhtul enne magamajäämist magamiskotis kerratõmbunult.

Efekt oli umbes sama nagu näljasele inimesele anda kokandusajakiri: "Sa pole pikka aega midagi söönud? Näe, võta, sirvi seda kokandusajakirja, siin on pilte hõrgutavatest roogadest." Neid lugusid võib ju pidada äraleierdatuteks, ja eks mu sõbrad vist tegidki natuke nalja (tegite või?). Aga uskuge mind, see oli minu jaoks väga tõsine õhtu. Siin mägedes šerpade ja jakkide vahel mõjuvad need lood täiesti värskelt. Olen viimase pooleteise-kahe aasta jooksul saanud Eestis olla vaid 3-4 kuud, ja mu igatsus selle koha vastu hakkab võtma juba astronoomilisi mõõtmeid.

Nii ma seal lebasin, silmad kinni, oma pimedas toas, pleier peas ja kuulasin neid lugusid. Täitsa Eesti tunne tuli peale. Ainult lugude vahel, kui üks oli lõppenud ja teine polnud alanud, kuulsin väljast mussoonvihma pladinat mudasele maapinnale. Aga selle sai ka tavaliseks Eesti paduvihmaks mõelda.

Muidugi, hommikul kui ma oma kaamera ja muu filmikolaga budakloostri poole astusin, tuletas Nepaal ennast tungivalt meelde. Nimelt lõi Himaalaja mulle jälle oma hingematva vaatega näkku: orunõlvad, udulaamad ja esimesed varahommikused suitsujoad Namche korstendest tõusmas. Jumalate meeleheaks tossas kloostri ees ka viirukiahi kadakaokstega. Sellest kadakasuitsust hakkab mul sõltuvus tekkima, see on nii hea. Mungad alustasid kloostris natuke enne kuut oma psühhedeelsete pasunatega... Igasugune Eesti tunne oli pühitud.

Olgu peale siis selle Eestiga, seda jõuab, mõtlesin ma. Kahe nädala pärast maandun Tallinnas. Aga praegu on veel Nepaal ja buda mungad. Istusin kloostriõuel, nemad tegid oma pühakirjaettelugemiserituaali. Mina hängisin niisama. Alguses mõtlesin, et võib-olla mina või mu kaamera häirib neid. Aga neid ei häirinud. Neid üldse ei huvitanud, miks ma filmin, kes ma olen või kust ma tulen. Neid huvitas ainult, et kas ma tahan istumiseks tooli ja kas ma joon teed piimaga või ilma. Võtsin vastu nii pakutud tooli kui ka piima oma tee sisse ja peas kummitas:

See karge hommikune valgus,
mida magajad ei näe
see pole lihtsalt päeva algus, vaid
ta sulle ulatab käe...

Aitähh, sõbrad, nende lugude eest. Kuigi too õhtu oli veits nukra alatooniga, oli see selline magus igatsusega segatud nukrus, mis elule ainult maitset juurde annab.

Laisk päev

Pealkirjas on väike vimpka sees, loomulikult ei olnud mitte päev see, kes oli laisk, vaid mina olin laisk. Olin päev otsa laisk ja tulemuseks oli laisk päev. Vedelesin Namche taga ülemistel karjamaadel ja lasin fotokal klõpsuda. Kõigil on timelapse'idest vist juba kõrini. Mul küll oleks kui ma ise siin Namches ei oleks, aga ma olen ise siin Namches ja sestap mul ei ole kõrini.

Nii et kannatage ära.

Yet another another you know what from Tanel Saimre on Vimeo.


Hilltop timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.


School timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Lubadus termosele

Kes ootavad huvitavaid lugusid mägironimisest või kurioosseid kultuurilisi reflektsioone šerpadest ja nende elust peavad seekord küll natuke pettuma. Sest mul on ammusest ajast õiendada üks võlg. :)

Oma esimesel reisil siia šerpademaale Solukhumbusse, see oli juba pooleteise aasta eest, rabas mind üks ese, mida ma nägin peaaegu igas majas. See ese oli termos. Tihti oli neid majas isegi mitu. Alati kui ma omale teed küsisin, võeti välja see termos ja valati mulle sellest kuuma vett.

Mind rabas see sellepärast, et tegemist polnud lihtsalt termosega, vaid ühte konkreetset moodi termosega, mis on pärit minu lapsepõlvest ja mida siin Nepaalis kohata oli mu viimane ootus. Meil oli maal täpselt samasugune termos ja ma mäletan pleki sisse pressitud Hiina hieroglüüfe selle kaaneks oleval topsil, ja seda, et see tops oli veidi lömmis. Ma mäletan korgi lõhna mis sealt alt tuli, kui see avada. Kuna see termos oli mu mälestustes maetud paksu lapsepõlvesuvede kihi alla, siis järsku, keset Himaalaja mägesid seda kohata oli tõeliselt veider. Nende mälestusekihtide alt, Võrtsjärve kohina, paadisõitude, pilliroo ja soojade valgete ööde alt välja paiskudes loopis see termos minu ümber laiali kõike seda, mis kuulus mu lapsepõlve ja mitte siia šerpamajakese kööki. Sel esimesel korral kuskil Shivalaya lähedal mingis köögis, kui ma seda termost kohtasin, siis vist tegingi mõttes omale märkuse, et pean temast kirjutama.

Sestap, vahelduseks kultuurilisele eksootikale ja oma antropoloogipäevikule kirjutangi sellisest asisest, köökikuuluvast ja pealtnäha igavast asjast nagu seda on üks termos.

Nüüd olen ma seda termost juba nii tihti kohanud, et ta on võtnud omale uue positsiooni. Nüüd ei kuulu ta enam minu lapsepõlve, vaid siia Nepaali, šerpademaale. Neid toodetakse Hiinas, neile on peale kirjutatud "Deer Brand" ja neil on kaane peal täpselt sellised Hiina hieroglüüfid nagu ma lapsepõlvest mäletan. Neid tuuakse siia ilmselt üle Nangpa La mäekuru, nagu ka paljusid muid siin poodides olevaid asju, karamellkommidest kuni PVC-teibini. Tegelikult tema koht siin on täiesti loogiline, Tiibeti (seega ametlikult võttes Hiina) piir on siit ju vaevalt 30 km kaugusel. Hoopis tõik, et see termos sattus minu maamajja ja lapsepõlve, oli mingi maailmamajanduse vingerpuss, Nõukogude Liidu ja Hiina kunagine veider sõprus.

Ja tõik, et üks suvaline köögiriist võib ühele uksest sisse astuvale kaugele külalisele nii palju tähendada, et mingi plastmassmänguasi, täispuhutav krokodill või muster mingil tekil võib teisele inimesele olla kosmos, tuletab taaskord meelde, kuivõrd tihedalt seotud on kõik. Ja seda, kuivõrd rikkalikult laetud ja biosfäärilikult seotud-sõltuv on kogu see antroposfäär, mis meie liik aastatuhandetega selle planeedi pinnale siin on ladestanud.

Ikkagi tuli väike kurioosne kultuuriline reflektsioon siit. Aga nüüd on see termos igatahes oma õiges kohas tagasi. Ka mu lubadus temale on täidetud, see termos on siia blogisse üles kirjutatud. Loodan et teile meeldis see lugu väikesest tagasihoidlikust termosest :)

Another Namche timelapse

Can't stop making them.


Another Namche timelapse from Tanel Saimre on Vimeo.

Aitähh, EMT ja Elion!

Mu sünnipäev on küll alles nädala pärast, et EMT ja Elion on juba otsustanud mulle toreda kingituse teha. Nimelt muutsid nad oma logod ja veebisaitide kujundused identseks Nepaali parima mobiilioperaatori NCell'iga. Mul on siin Himaalajates nüüd kohe kodusem tunne, suur tänu!

Hirmudest

Täna kuulsin juba teisest surmajuhtumist Everestil. Esimene oli poolteist nädalat tagasi, keskealine ameerika mees. Suri mingi "sisemise" põhjuse tagajärjel, mitte laviini ega õnnetuse läbi. Šerpad räägivad, et ta istus lihtsalt korraks maha puhkama ja enam ei tõusnud. Selline rahulik mineja.

Tänast surma oli aga raske mitte tähele panna. Tegemist oli kunagise (kuninga-aegse) Nepaali rahandusministriga, kes nüüd, 82-aastaselt otsustas Everesti vallutada. Täpselt ei teata mis temaga juhtus, aga kuskile Camp 1 ja Camp 2 vahele ta ära lõppes. Nepaali armee helikopter, mis surnukeha ära toomas käis, peatus nii minnes kui tagasiteel siin, Namche sõjaväebaasis. Terve hommik oli elevust täis, mitte et üks helikopter seda teeks, koptereid tiirutab siin pidevalt. Aga mitte armee omi.

Üks sõber nägi Gorak Shepist siia kõndides kahte helikopterit, mis tulid Everesti baaslaagri suunast ja maandusid Pheriche medpunkti juures. Ilmselt jälle paar mäestikutõvelist. Üks kopter pidi ootama, et maanduda saaks. Nii tihe oli liiklus.

Kuigi tänavune turismihooaeg on väga kesine olnud, siis on piisavalt segaseid, kes tahavad oma elu kaalule panna. Need on inimesed, kes ei tunne hirmu seal, kus võibolla peaks.

Mina, vastupidi, tunnen hirmu seal kus võibolla ei peaks. Ma vaatasin hiljaaegu tagasi oma elule ja mind rabas see, kui suurel määral on mu elu juhtinud hirmud. Kui hakkasin tundma kõrgusekartust, hakkasin tegelema langevarjuhüpetega. Mingil eluperioodil hakkasin kartma pimedaid kohti ja ülepeavett ning läksin sukelduma sogasesse Läänemerre. See on kõik toimunud ilma minu enda teadmata. Kogemata. Alles tagantjärele vaadates sain aru, et see nii on läinud.

Mägede vastu pole ma kunagi hirmu tundnud, ent hirm võõraste inimeste kõnetamise vastu on minus alati olemas olnud. Sestap polegi imestada, et avastasin ennast nüüd Nepaalist hoopis antropoloogina, mitte mägironijana. Nagu osasid inimesi tõmbab Everest, tõmbavad mind ilmselt minu hirmud.

Lühidalt illustratsiooniks siia üks lugu. See oli mu elu esimene süvasukeldumine, 30 meetrit, Tallinna lahes mingi vrakk, "Polaris" vist kui ma ei eksi? Oli augustiõhtu, vee peal veel täitsa valge, ent laskudes merepõhja poole läks väga ruttu pimedaks. Üksi ei julgeks ma eales sellist asja teha, kaaslased on sellises situatsioonis minu jaoks väga tähtsad. Merepõhja jõudnult püüdsin oma ujuvust reguleerida, et põhja kohal hõljuma hakata, ja algaja nagu ma olen, lasin vesti sisse liiga palju õhku ja korkisin nagu tühi plastpudel ülespoole. Rabelesin, püüdsin vestist õhku välja saada ja kuidagi mingit asendit säilitada, võitlesin Archimedese jõuga ja lõpuks peale igavikuna tundunud võitlust võitsin. Nägin otse oma näo ees uuesti merepõhja, hallikat mudasegust liivapinda, ja sain end kuidagi sellele põlvili. Ja siis sain aru, et ma olen üksi. Ma olin kõigist teistest kuidagi eemale triivinud. Ma olin üksi pimedas merepõhjas.

Ma kardan pimedust ja ülepeavett ning olen üksi pimedas merepõhjas. Vaatasin üle ühe õla, üle teise, ei midagi. Kustutasin oma lambi, et ehk näen pimedas teiste sukeldujate lampe, aga see oli viga. Must limane hirm roomas juba mu roideid pidi ülespoole. Panin lambi uuesti põlema ja oleksin peaaegu röögatanud, sest otse mu rinna ees olid mingid kombitsad või mereelukate suud. Sain siiski õnneks aru, et need on mu omaenese käed ja suutsin päris paanikat vältida. Aga selle järgi sain aru, et palju aega pole mul enam jäänud. Vaatasin veelkorra  selja taha ja alustasin tasast kontrollitud pinnaletõusu...

Ühel hommikul siin nii nädal aega tagasi istusime naaberkülas Khumjungis ühe kohaliku vanamehenässi terrassil ja rüüpasime piimaga teed. Vahelduseks omaenese uurimistööle jõlkusin ma ajaviiteks-puhkuseks kaasas ühe Uppsala tudengiga kes uuris kohalike suhtumist prügimajandusse. Meil oli palgatud ka tõlk Tenzing. Vanamees vastas küsimustele, tema naine, lahke šerpavanaema valas meile teed. Eemal paistis terrasitatud šerpaküla, jakikellad kõlisesid karjamaal ja üle kõige selle kõrgus pilvedesse mähitud lumine Thamserku mäetipp. Sel hetkel mõtlesin ma oma võõraste inimeste kõnetamise hirmu peale, ja selle peale kuidas sellel hirmul pole üldse mõtet. Mulle meenus mu seiklus Tallinna lahe põhjas, hirmu epitoom. Füüsiline aisting sellest, kuidas must lima su rinnakorvi sees pea poole ronib. Siinses šerpaidüllis mõjus see koomiliselt ja ma turtsatasin naerma nii et teed läks maha.

Praegu lendasid mu majast jälle mööda kaks helikopterit, üks armee oma, üks tsiviil. Armee oma polnud seesama mis enne. Nüüdsel kopteril oli nina küljes mingi kaamera või muu allapoole vaatav instrument. Kas käimas on kellegi otsingud?

Pean vist ikka seal nurga taga ära käima ja seda Everesti vaatama. Pean teada saama kas ma tema vastu tõesti mingit hirmu ei tunne. Eelmisest reisist mäletan küll tõmmet, aga see polnud tõeline. See oli tavaline karjalooma tõmme sinna, kuhu kõiki teisi tõmbab. Surma ja glamuuri poole.

Tõeline tõmme on ikka hirmusegune.

Muutuv Namche / Changing Namche

Namche in 1991. 

(Stanley Stevens. Claiming the High Ground: Sherpas, Subsistence and Environmental Change in the Highest Himalayas. University of California Press 1993).

Namche in 2011. 

Tanel Saimre fieldwork photo.

This is where I live now

As part of my Master Thesis fieldwork in Visual Cultural Studies I will be living in Namche Bazaar, Nepal for the next two months. Visual anthropology is the greatest profession I can think of. This is a timelapse of "just another day at the office".

Greetings to all my VCS professors and classmates (except Esben)!

(tech info: canon eos350d with a crappy kit lens, iso 100, iris 6.3, exp 400 - 250, frame taken every 5 sec, playback 25 fps)