28. juuni 2007

Milah

Milah pühkis pudelilt kellegi kõrvalesta ja keeras korgi raksuga lahti. Kaarhall, milles ostukeskus asus, oli nüüd põhjaliku ümberkujunduse saanud. Milah istus maha ja jäi politseid ootama. Laibad olid ilusti reas, veri segunes põrandalepaiskunud maisihelvestega. Turvakaamerad salvestasid kõike kenasti.

Milahi mõlemad automaadid olid tühjad. Jäänud oli veel ainult pommivöö. Ja pool pudelit viskit. Milah võis juua, sest ta ei olnud moslem. Ta polnud üldse usklik. Ta oli lihtsalt üle piiri viidud.

Milah oli uue aja enesetaputerrorist. Tema ei tegelenud religioonide ega mingite mõttetute rahvusküsimustega. Tema oli puhtalt raha peal väljas. Ikkagi pere vaja toita ju.

Ka ajad olid muutunud. Terrorismi ülesanne ei olnud enam niisama hirmsaid asju teha ja panna inimesi kartma islamit või iirlasi, vaid rikkuda konkreetsele korporatsioonile kuuluvaid kaubamärke. Kulukaid reklaamikampaaniaid nurjates põhjustati vaenlasele suuri rahalisi väljaminekuid. Näiteks Colgate'i reklaamloosungi "World of care" imago rikkumiseks viidi läbi peen operatsioon lastekodulaste, Ajaxi puhastusvahendi ja juhusliku amatöörkaameraga mis oli juhuslikult tabanud dramaatilise rakursi viieteistkümnest väikesest voodist viieteistkümne surnud lapsega ja Colgate'i "World of care" sponsorloosungiga seinal. Lugu sai korraks isegi rahvusvahelisse pressi. Seda on loetud üheks suurimaks õnnestumiseks bränditerrorismi ajaloos.

Nüüd, kui raha oli Milahi perele üle kantud, polnud tal enam muud teha, kui täita oma osa lepingust. Täpselt viis laipa ostukeskuse vitriinide vahel. Milah oleks jõudnud tabada veel paari põgenevat ostjat, aga ta polnud kuri inimene. Järelejäänud padruneid kasutas ta lihtsalt vaheseintesse kuuliaukude tekitamiseks. Et oleks dramaatilisem.

Kui Milah võttis teist suurt viskisõõmu, olid politseisireenid juba kuulda. Ta jõudis viskipudeli tasakesi põrandale asetada ja kaks-kolm korda sügavalt hinge tõmmata, kui ustest ja akendest hakkas sisse voolama K-komando must mass. Milah tormas nende poole, järgides eelnevalt paikapandud trajektoori, et mitte väljuda turvakaamera vaateväljast. "Hinnapomm - kogu pere ostukeskus!!!" röökis ta pommivöö päästikule pressides.

27. juuni 2007

Tagasiminek?

Kas teile ei tundu vahest, et tänu internetile oleme unustanud kõnelemise ja jõudnud tagasi telegraafiajastusse, veetes suure osa suhtlusest klaviatuuril toksides? No mulle igatahes tundub.

14. juuni 2007

Pilte

Panin flikkrisse üles mõned pildid ühest hullust majast, mille Sarajevos öösel ringi uidates leidsime. Kõige hullem on muidugi valgus:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343494804/

Ja siin on pommitatud maju Belgradis:
http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157600343921210/

1. juuni 2007

Hajduböszörmény tähed

Kas te mäletate raamatut "Egeri tähed" sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt"? See räägib ungarlaste vaprast vabadusvõitlusest Egeri linna kaitsmisel türgi rätipeade eest. No ja mina jõin täna ungari veini. Pudeli peale oli kirjutatud "Minöségi szaraz vörösbor". Naljakas, eks ole? Tegelikult see pole veel midagi. Vaatasin Ungari kaarti. Seal on linn nimega Hajduhadhadhaz. Näiteks. Ja Törökszentmiklós. Ja Hódmezövasarhely. Ja Biharnagybajom. Ja Bugacpusztahaza. Ja Dunaszentgyörgy. Õudne ju. Et.. mis toimub, sugulasrahvas? Kus meie teed nii lahku läksid?
Ja kui see legendaarne piiramine ei oleks toimunud Egeri, vaid Hajduböszörmény linna all, kas siis raamatu pealkiri olekski "Hajduböszörmény tähed"?

23. mai 2007

Bjärt

Björki intervjuu Arvo Pärtiga:
http://www.youtube.com/watch?v=2QTxvmlA95Q

Esimesed kaks ja pool minutit võib edasi kerida, mingi soome tross räägib oma imeaparaadist.

16. mai 2007

Reisikiri ja fotod

Reisikirja saab lugeda siit (.pdf).
Fotod tulevad hiljem.

14. mai 2007

Tagasi

Tagasi uskumatult tripilt Balkani keele-, kultuuri-, kaubandus-, ajaloo- ja loodusmaastikele. Varsti ilmutan mingit pilte ja teksti. Seniks kuulake muusikat või minge jalutama või helistage emale, ta ootab väga teie kõnet. Zdrova!

30. aprill 2007

Puhkus Serbo-Horvaatias

Tänan kogemuse eest, ma sain teada mis tunne on siis, kui skandinaaviapärane heaoluühiskond lõpeb.
:)
Homme sõidan siit lörtsi ja alkoholikeelu seest minema, Serbiasse ja Horvaatiasse. Tagasi 13. mail. Niiakauaks paus.

19. aprill 2007

Vahest viskab see skandinaaviapärane heaoluühiskond üle

see on sitt
rahutuvisitt

mis lasub kogu linnal peal
rahulikmalbe ja turvalise
midagi eriti ei toimu seal
ei plahvata, ei varise

16. aprill 2007

Taas surmast


Jätkame surmateemat, mida ma olen ka varem veidi lahanud. Kes soovib midagi tõsisemat lugeda, sellele soovitan väga Wijkmark'i "Nüüdisaegset surma". See on meeldivalt lühike raamat, u. 70 lk soravat teksti, niiet ühe õhtuga läbitav. Tutvustust võib lugeda näiteks siit.

Toon mõned tsitaadid, mis endale meelde jäid:

"Vaadakem hetkeks kõik surmale silma. Palun kustutage valgus, ma panen projektori käima. No nii. Suur tänu!
Kohe näete te vana surma. Mitte seda, millesse me oleme siiamaani surnud ja mida INEL tahab muuta. Vaid 2000 aasta tagust surma, antiikaegset surma.
Vaadake seda veinikruusi käes hoidvat luukeret! Tegemist on põrandamosaiigiga ühest Pompeji söögisaalist. Nii nägi surm välja ajal, mil see oli tõepoolest loomulik. Muhe surm, kes kutsub meid üles elu nautima ja surema, veiniklaas käes. See pole kristlik surm, mis tahab meid hirmutada ja kasinuse abil paremaks muutuma. See pole nüüdisaegne surm, mis tahab meist hirmutamise teel kasinuse abil paremaid roboteid teha. Meie ühiskonnas oleks selline pilt mõeldav ainult karskusreklaamina. Sest nüüdisaegne surm ei hoia midagi käes, sel polegi käsi, sel pole üldse mingit kuju. See on haiglasein, tühi ja nüri ja hügieeniline."


Religiooni kadumisega (õigemini - religiooni kadumise illusiooniga, sest inimene on jätkuvalt religioosne olend ja meie tänapäeva religioonid on lihtsalt veidi teistsugused) on kindlasti muutunud ka suhtumine surma. Vanad religioonid andsid mingi teadmise või kindlustunde selles osas, mis meist peale surma saab. Nüüd, kus teadus on meid jumala poolt loodud olenditest taandanud lihtsalt mateeria väga keerulisteks avaldumisvormideks ja kõik on kuidagi kaduv, on meil vaja praguneva kindlustunde toetamiseks luua kähku mingi ühiskondlik mehhanism:

"MODERAATOR: Pea korraks kinni. Sa ründad turvalisussüsteemi.
RÖNNING: Ma olen selle vastu, et see on viidud absurdini. Turvalisus, mille ühiskond peab tagama, on juba ammu saavutatud. Selle tagapõhi väärib igati lugupidamist: halvasti koheldud grupid võitlesid võrdõiguslikkuse ja parema tuleviku eest. Aga hiljem on turvalisuse idee jätkunud puht rutiinist. Turvalisusest on saanud fetiš, lõks vabadusele. Kahekümneaastane, kes elukutset valides mõtleb pensionisoodustustele, on juba oma elust loobunud. "


Kas me tõesti oma otsustes liiga tihti ei lähtu sellistest argumentidest, nagu "nii tehakse", "see on kombeks", "see aitab mul tulevikku kindlustada" ning liiga harva sellistest argumentidest, nagu "see meeldib mulle" või "ma tahan nii teha"?

"Just Teise maailmasõja ajal võttis moodne surm läänemaailmas tõsiselt võimust, ja kasutab siiamaani tollal välja arendatud, üldjoontes samu juhtimismeetodeid ja tehnoloogiat, ainus tõeliselt oluline täiendus on arvutitehnika. Nüüd on see otsustavalt asunud hoopis tsiviilülesannete kallale, seades oma eesmärgiks muuta inimese elu nii surnuks kui võimalik, esmajoones tarbetute ja tobedate kaupade masstootmise kaudu. Moodne surm ei rahuldu pagendusega haiglate surmakambritesse ning juhib tegelikult kogu meie elu, võtab meid varakult oma hoolde ning tapab meie fantaasia ja elurõõmu, korraldab meie elu ülaltpoolt, et takistada meil seda ise korraldamast, organiseerib igasuguseid tegevusi, et meie endi teotahet lämmatada, toob meid tänavale streikima, et me ise streikima ei hakkaks. See täidab meie vaba aja puritaanliku materialismiga, kus igasugune meelelisus, igasugune lustimisvõimalus on välja juuritud. See sunnib meid elama surmataolises maailmas: kiirteed ja betoontunnelid, betoonist kodud ja plastmassist väljasõidukohad, nagu see verandagi, kus me äsja kohvi jõime ja vaatasime läbi sudu paistvat Kronborgi kui muinasjutulinna. Elu on muutunud elavaks surmaks, surm on nii avansiks kui ka järelmaksuks."

Ma tooksin siia kõrvale Žižeki näite "substantsita asjade" kohta mida aina enam meie ellu ilmub: alkoholivaba õlu, suhkruvabad maiustused ja kohvimagustajad, rasvatud piimatooted, turvaseks (= seks ilma seksita), kannatustevaba sõda kaabeltelevisioonis. Müügiargumendiks pole enam see, mida asi sisaldab või annab, vaid mida ta EI sisalda, millest ta meid VABASTAB. Millal ilmuvad müügile tabletid mis vabastavad meid korraga rasvast, muredest, elust?