Mehis Heinsaar kirjeldab oma ägedas kirjatükis pealkirjaga "Animaalsed linnad" sellist elamust, kus talle hakkas linn tunduma hoopis metsana. Soovitan lugeda, on äge: http://linnaseminar.googlepages.com/Animaalsedlinnad.pdf (Tänud Sven Vabarile ja linnaseminarile selle vahendamise eest).
Selliseid episoode on mul ka olnud, ja minuarust on neil psühholoogias vist oma nimi. Või kui ei ole psühholoogias, siis on niisama, üldiselt. Või kui ei ole, siis võiks olla.
Viimane selline elamus oli mul Helsinki-Vantaa lennujaamas, kus ma jagasin inimesed kolme rassi: päkapikkudeks, haldjateks ja inimesteks. Päkapikud olid jässakad, tunkedes tegelased, kes sõitsid mingite kärude ja elektriautodega, vedasid tööriistakaste ja manipuleerisid betooni, metalli ja kaablitega. Haldjad olid graatsilised mundristatud olevused, kes hoidsid käes vaid peent reisipauna ja valdasid kõrgemat maagiat, mis paneb lennukid lendama. Inimesed aga olid kõik reisijad, kes siin-seal lodevalt vedelesid.
Selliseid elamusi või meeleseisundeid iseloomustab distantseerumine sellest, mida tavatsetakse nimetada asjalikuks või objektiivseks reaalsuseks ja selle asendumine mingi uue, kuid sisemiselt koherentse ja süsteemse reaalsuse-alternatiiviga. See ei ole päris sama, mis psühhedeelne elamus, kus inimene satub mingi meeleelundite-ülese tajuaistingu mõjul seisundisse, mida ei saa ratsionaalselt kirjeldada. See pole ka sama, mis ahhaa-elamus või heureka-sähvatus, mille puhul mingi uus nähtus LISANDUB sädemete lennates sinu senisesse maailmapilti või eluparadigmasse.
See on midagi kolmandat. See on see, kui ühel hetkel tekib sinu peas mingi mahukas ja süsteemne PARALLEELkäsitlus maailma mingist osast või elu mingist aspektist, mingist geograafilisest kohast, asutusest, tegevusalast või inimtüübist. On su peas veidi aega, areneb, ja siis astub tagasi. Sulle jääb küll mälestus sellest alles, sa võid seda ka sihipäraselt edasi arendada, aga ta ei pretendeeri kunagi maailma tõesele seletamisele. Ta on lihtsalt selline huvitav mõttearendus, "mis mul ükskord oli".
Välja arvatud juhul, kui ta ei astu tagasi, vaid jääbki rooli taha. Sel juhul nimetatakse seda vist nägemuseks või ilmutuseks. Sellisel juhul on inimene kas leidnud jumala, ära pööranud või tõusnud järgmisele levelile. Pole vist vaja öelda, et seda juhtub harva :)
29. veebruar 2008
28. veebruar 2008
Järelehüüe Y18358-le
1995. aastal, kui ma ülikooli astusin, vormistasin ennast ka ülikooli raamatukogu lugejaks. Mulle anti papist kaardike, mille peal oli foto prillidega ja ruudulises flanellsärgis blondist poisist (see olin siis mina), kuhu pastakaga oli kirjutatud minu nimi ja sina, number Y18358. Läbi aastate on see lugejapilet vahetunud plastkaardi vastu, raamatukogu on muutunud aina elektroonilisemaks, aga sina oled alati samaks jäänud. Sind olen ma mustmiljon korda vihtunud kirjutada laenutussedelile ja toksinud utlib.ee-sse raamatukogu elektronkataloogi sisse logides. Sa oled minuga olnud närvilistel eksamieelsetel õhtutel paaniliselt viimasel hetkel materjale otsides ja unistel laupäevahommikutel raamatukogus ajaviiteks ringi surfates.
Täna ma vormistasin oma lugejapileti id-kaardile ümber. Sa lahkusid minust jäädavalt. Hüvasti, number Y18358. Ma ei unusta sind kunagi! (Sõna otseses mõttes "ei unusta".)
PS - Seondub veidi postitusega Numbrid.
Täna ma vormistasin oma lugejapileti id-kaardile ümber. Sa lahkusid minust jäädavalt. Hüvasti, number Y18358. Ma ei unusta sind kunagi! (Sõna otseses mõttes "ei unusta".)
PS - Seondub veidi postitusega Numbrid.
26. veebruar 2008
16. veebruar 2008
Namaste, friend!
Ma olen päikesest põlenud, mu vasakus küljes on ahvihammustuse arm, pagas on kadunud kuskil Tallinna ja Helsinki vahele ja kehakell 3-4 tundi Eesti ajast ees. Ma olen näinud demograafilist plahvatust, kerjuseid ja miljonäre, minu arusaam õnnest ja viletsusest on täiesti muutunud. Ma olen tagasi Indiast. :)
30. jaanuar 2008
25. jaanuar 2008
Bondi epitoom
Vaatasime eile Bondi viimast filmi, Casino Royale'i. Suht alguses oli koht, mis sümboliseeris kogu Bondi olemust nii hästi, et ma jäin mitmeks minutiks naerma.
Nimelt ta ajas taga mingit neegerkurjamit Madagaskaril kuskil ehitusplatsil. Kurjam aga oli osav parkuurimees ja põgenes Bondi eest igasugu imetrikke ja huvitavaid hüppeid kasutades. Bond rühkis tuima järjekindlusega talle järgi, kord kasutades ekskavaatorit läbi aia sõitmiseks, kord ajades ümber tohutu virna torusid jne. Ühesõnaga laamendas kõvasti. Ja ühel hetkel olid nad kuskil koridoris. Neeger kargas osavasti mingi vaheseina kohal olevast õhukesest pilust läbi. Kaamera liikus teisele poole seina. Ja Bond - lugege nüüd palun tähelepanelikult - ASTUS LÄBI SEINA. Kraaummhhh, küprokit lendas.
Kas pole Bondi filmid mitte alati sellised - kurjamid on kudunud juuspeene salaplaani, selle õnnestumiseks oleks vaja veel üht liivaterakest, kuid siis tuleb Bond, laseb Aston-Martini külge monteeritud raketiheitjast paar suuremat plahvatust, tulistab mõned pidemed automaadist ja lõpetuseks õhib kogu settingu, lahkudes ise mingis Q poolt konstrueeritud imeliikuris kauni naisterahvaga seksides?
Jõhker ambaal, mitte salaagent. :)
Nimelt ta ajas taga mingit neegerkurjamit Madagaskaril kuskil ehitusplatsil. Kurjam aga oli osav parkuurimees ja põgenes Bondi eest igasugu imetrikke ja huvitavaid hüppeid kasutades. Bond rühkis tuima järjekindlusega talle järgi, kord kasutades ekskavaatorit läbi aia sõitmiseks, kord ajades ümber tohutu virna torusid jne. Ühesõnaga laamendas kõvasti. Ja ühel hetkel olid nad kuskil koridoris. Neeger kargas osavasti mingi vaheseina kohal olevast õhukesest pilust läbi. Kaamera liikus teisele poole seina. Ja Bond - lugege nüüd palun tähelepanelikult - ASTUS LÄBI SEINA. Kraaummhhh, küprokit lendas.
Kas pole Bondi filmid mitte alati sellised - kurjamid on kudunud juuspeene salaplaani, selle õnnestumiseks oleks vaja veel üht liivaterakest, kuid siis tuleb Bond, laseb Aston-Martini külge monteeritud raketiheitjast paar suuremat plahvatust, tulistab mõned pidemed automaadist ja lõpetuseks õhib kogu settingu, lahkudes ise mingis Q poolt konstrueeritud imeliikuris kauni naisterahvaga seksides?
Jõhker ambaal, mitte salaagent. :)
24. jaanuar 2008
Tattidest
Olen sellises eas, et mu tuttavatel ja töökaaslastel sünnib massiliselt lapsi. Eile poegis üks töökaaslane, öösel enne seda Tinz, õhtul käisin külas oma teise lapsega maha saanud Kairil. Mitte kaua aega tagasi teatas mu vend, et mina saan varsti onuks. Ehk siis - märatsev elu võidumarss.
Sellepärast on mul tekkinud mingi huvitav teema nende väikelastega. Alati kui ma neid näen, kasvõi poes või tänaval, tuleb naeratus vägisi peale. Nad on kuidagi.. võimsad. Oma olemuselt. Nad tulevad ja neid ei peata miski. Ja nad on lihtsad. Või õigem oleks öelda: nad lihtsalt on. Nad pole ennast mässinud täiskasvanulikesse keerulisustesse ja võtavad asju suht nii nagu need on. Puhas siirus igas emotsioonis. Minuarust on midagi ühist väikestel lastel ja puhtas siiruses oma teed mööda sammuval buda mungal. (Jah, muidugi tundub see nii vaid distantsilt, mitte magamatuna kakaste mähkmete ja lapsekisa sees väherldes).
Ja eriti hullud on need pisikesed imikud. Sellised alla pooleaastased. Nad on veel väga vähe kohale jõudnud siia maailma. Umbes nii, et kohal on mingi väike osa kehast, füsioloogilises mõttes. Kõik see ülejäänud stuff, mittefüsioloogiline osa inimesest, on veel teel, kuskilt teistpoolsusest. Sealt kust lapsed tulevad, ja kuhu surnud pärast jälle tagasi lähevad. Ja sellepärast, kui neile silma vaadata, ei näe seal mitte iseloomu või hinge, nagu tavalise inimese puhul, vaid teispoolsust. Teispoolsust imiku silmades.
Sellepärast on mul tekkinud mingi huvitav teema nende väikelastega. Alati kui ma neid näen, kasvõi poes või tänaval, tuleb naeratus vägisi peale. Nad on kuidagi.. võimsad. Oma olemuselt. Nad tulevad ja neid ei peata miski. Ja nad on lihtsad. Või õigem oleks öelda: nad lihtsalt on. Nad pole ennast mässinud täiskasvanulikesse keerulisustesse ja võtavad asju suht nii nagu need on. Puhas siirus igas emotsioonis. Minuarust on midagi ühist väikestel lastel ja puhtas siiruses oma teed mööda sammuval buda mungal. (Jah, muidugi tundub see nii vaid distantsilt, mitte magamatuna kakaste mähkmete ja lapsekisa sees väherldes).
Ja eriti hullud on need pisikesed imikud. Sellised alla pooleaastased. Nad on veel väga vähe kohale jõudnud siia maailma. Umbes nii, et kohal on mingi väike osa kehast, füsioloogilises mõttes. Kõik see ülejäänud stuff, mittefüsioloogiline osa inimesest, on veel teel, kuskilt teistpoolsusest. Sealt kust lapsed tulevad, ja kuhu surnud pärast jälle tagasi lähevad. Ja sellepärast, kui neile silma vaadata, ei näe seal mitte iseloomu või hinge, nagu tavalise inimese puhul, vaid teispoolsust. Teispoolsust imiku silmades.
23. jaanuar 2008
Tehnolaator vol 2
Nüüd ma olen jõudnud veendumusele, et teaduslik-tehnoloogiline eufooria on läbi saanud. See eufooria, mida esindas esimene tööstuslik revolutsioon ja auruvedur. See, mida Jules Verne nõretavalt kirjeldas oma raamatus "Saladuslik saar", kus seda kehastas peakangelasest insener Cyrus Smith, kes lisaks heale tehnilisele taibule ja tohutule mälule kandis endas enam-vähem kõiki muid võimalikke inimlikke voorusi.
Esialgne eufooria ägedast uuest asjast on asendunud tuima kohustusega, sissekulunud harjumusega. "20-aasta vanune" on nüüd juba solvav omadus. "Möödunud sajandi tehnika" tähendab "ammu asendamist vajav". Asendamist rõõmuta uue tehnika poolt pakutavate uute võimaluste üle, asendamist lihtsalt tuimast kohustusest. Sest peab. Sest on aeg. Aeg on edasi läinud.
Kui teaduslik-tehnoloogilist eufooriat võrrelda uue kleidiga, siis alguses oli see kleit äge moeröögatus, aga aja kulgedes hakkasid kõik seda kandma ja enam ei ole selles tegelikult midagi uudset või paeluvat. Kõik kannavad seda lihtsalt sellepärast, et kõik seda kannavad.
Ma usun, et aeg on küps see kleit ära visata. Sellepärast võrsuvad igasugused New Age, UFO- ja uhuu-liikumised, USA (mõnede arvates juhtiv teadusriik) on tagasi pöördumas kristluse sooja rüppe ja teaduskonverentsidel märatsevad kreatsionistid.
Sellel kõigel pole vähimatki pistmist sellega, mis oleks ÕIGEM, kas teadus, usk või mingi kolmas asi. Sellel kõigel on pistmist ainult ühega - uus on huvitav, vana on igav. Isegi siis, kui uus on äraunustatud vana.
Esialgne eufooria ägedast uuest asjast on asendunud tuima kohustusega, sissekulunud harjumusega. "20-aasta vanune" on nüüd juba solvav omadus. "Möödunud sajandi tehnika" tähendab "ammu asendamist vajav". Asendamist rõõmuta uue tehnika poolt pakutavate uute võimaluste üle, asendamist lihtsalt tuimast kohustusest. Sest peab. Sest on aeg. Aeg on edasi läinud.
Kui teaduslik-tehnoloogilist eufooriat võrrelda uue kleidiga, siis alguses oli see kleit äge moeröögatus, aga aja kulgedes hakkasid kõik seda kandma ja enam ei ole selles tegelikult midagi uudset või paeluvat. Kõik kannavad seda lihtsalt sellepärast, et kõik seda kannavad.
Ma usun, et aeg on küps see kleit ära visata. Sellepärast võrsuvad igasugused New Age, UFO- ja uhuu-liikumised, USA (mõnede arvates juhtiv teadusriik) on tagasi pöördumas kristluse sooja rüppe ja teaduskonverentsidel märatsevad kreatsionistid.
Sellel kõigel pole vähimatki pistmist sellega, mis oleks ÕIGEM, kas teadus, usk või mingi kolmas asi. Sellel kõigel on pistmist ainult ühega - uus on huvitav, vana on igav. Isegi siis, kui uus on äraunustatud vana.
7. jaanuar 2008
Darwinil läks halvasti
Peale kuulsat merereisi The Beagle'i pardal hakkas Charles Darwini elu üldiselt allamäge minema. Teda tabasid kolm õnnetust järjest:
Overwork, Illness and Marriage
Overwork, Illness and Marriage
Tellimine:
Postitused (Atom)
