Täna avastasin oma köögi põrandalt imeliku punaka laigu. Uurisin nii ja naapidi, lõpuks selgus: akna taga kasvav vahtrapuu on nii punaseks muutunud, et sinna peale paistev kuldne sügispäike tekitas mu kööki punast värvi päikeselaigu!
Imeline ilm!
22. september 2008
17. september 2008
Veel üks algus
Alles praegu, 31-aastasena, jõudsin ma raamatuni „Sada aastat üksildust“. Ma olen alles veerandi peal, niiet olemuseni pole veel jõudnud. Aga algus on sellel raamatul väga hea. Ja hea algus on raamatu puhul väga tähtis, nagu ma mainisin ühes oma eelnevas sissekandes.
Nüüd siis nautige:
Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.
Kohe avatakse kruvikeerajaga lugejas mitu luuki: hispaaniapärase nimega kolonel mahalaskjate rivi ees – see oleks nagu viide mingile Hispaania või Ladina-Ameerika kodusõjale. Kauge õhtupoolik aga on tripp tagasi lapsepõlve. Ja kaks asja kokku panduna – mingis kodusõjas valel pool võitlemise eest surma mõistetud kolonel meenutab mahalaskjate rivi ees ühte kauget õhtut oma lapsepõlvest. Tekitab ju tahet kaasa elada?
Järgmine lause algab: „Tol ajal...“ Jah, tõepoolest, edasi lugedes saamegi teada koloneli lapsepõlvest, tema kodukülast ja ka sellest, miks ta sel hetkel mahalaskjate rivi ees seisis.
Kas hukkamine ka tegelikult aset leidis, või päästis koloneli viimasel hetkel mingi ime, sellest peate aga juba ise lugema. Sest ka mina ei tea veel seda :)
16. september 2008
1:51:14
Pealkirjas toodud numbrijada tähistab minu tulemust SEB Tallinna Sügisjooksul. See on aeg, millega ma läbisin 21,1 km distantsi. Ise olen päris rahul, arvestades et ma pole mingi sportlane. Arvestades ka seda, et ma ei jooksnud endal hinge seest välja, vaid lontsisin enda jaoks suht rahulikus tempos. Ülitore üritus oli, hoopis midagi muud, kui üksinda maantee ääres või metsas ringi joosta (mis on ka tore, aga teistmoodi).
Füüsilise pingutuse, rütmiliste jooksmisliigutuste ja Runner's High seisukorras tekib teatud meditatiivne või teispoolne seisund, millega iga pikamaajooksja tuttav on. Kõik enda ümber hakkab tunduma kuidagi nagu filmis ja mina ise filmitegelasena. Peda maja nurgal jubedat träänsi mängiv DJ, joogipunktide neiud, jooksjatega patsi lööv jänesekostüümis mees ja isegi need kaks saunatünni, mis jooksuraja äärde olid veetud ja bikiinides beibedega täidetud (patta pandud ilu, ütles Andra) - need kõik olid stseenid ja tegelased mingist filmist. Ja vahepeal, õhuks tiheda süžee vahele, näidatakse avaraid merevaateid Pirital või tühje vanalinna tänavaid, kus pole mitte midagi peale üksikute neoonvestides rajakorraldajate ja kaasjooksjate ähkimise.
Oli väga hea film. Tänud korraldajatele.
Füüsilise pingutuse, rütmiliste jooksmisliigutuste ja Runner's High seisukorras tekib teatud meditatiivne või teispoolne seisund, millega iga pikamaajooksja tuttav on. Kõik enda ümber hakkab tunduma kuidagi nagu filmis ja mina ise filmitegelasena. Peda maja nurgal jubedat träänsi mängiv DJ, joogipunktide neiud, jooksjatega patsi lööv jänesekostüümis mees ja isegi need kaks saunatünni, mis jooksuraja äärde olid veetud ja bikiinides beibedega täidetud (patta pandud ilu, ütles Andra) - need kõik olid stseenid ja tegelased mingist filmist. Ja vahepeal, õhuks tiheda süžee vahele, näidatakse avaraid merevaateid Pirital või tühje vanalinna tänavaid, kus pole mitte midagi peale üksikute neoonvestides rajakorraldajate ja kaasjooksjate ähkimise.
Oli väga hea film. Tänud korraldajatele.
29. august 2008
9. august 2008
Onu Tank
Ma sain onuks! Eile, 888-päeva õhtul kell 23:54 sündis väike tavaline ime: siia ilma tuli minu venna ja tema naise armastusest alguse saanud uus inimene. Tüdruk tuli suure pauguga, olümpiamängude avatseremoonia ja Lõuna-Osseetia sõja alguse päeval. Nagu röövlitütar Ronja, kelle sündimise ööl välk röövlilossi pooleks lõi, kui te mäletate :)
Raekoja platsis avasin vahuveini nii kõva pauguga, et kork lendas "Suudlevate tudengite" katusele. See laps saab veel suuri asju tegema!
8. august 2008
Orüks ja Ruik
Olen pikka aega püüdnud endas kultiveerida leppimist kaduvusega. On see siis budismi mõjul (millest ma tean küll vähe) või lihtsalt, aga püüan näha vananemise, unustamise, lagunemise ja hävinemise taga asjade loomulikku ringkäiku, teerajamist uuele. Ka endast püüan mitte liiga kinni hoida, selle asemel püüan mõista, et ma ei ole mingi omaette subjekt või entiteet, vaid osake Universumist ja selle ringkäigust. Seega ma kuulun taaskäitlemisse maailma hapniku-, süsiniku-, vaimuenergia-, ja milleiganesveelringluses, nagu ka kõik muu siin maailmas.
Kui ma tahan illustratsiooni sellele, et inimene ei ole mingi püsiv nähtus, vaatan youtube-ist mingi tüübi kuute aastat 90-s sekundis, või muid sellesarnaseid videosid. Ja see kõik töötab. Arvasin, et olen leppimise juba leidnud. Ma ei masendu sellest, et ma vananen ja varsti suren. Ega sellest, et kõik mis ma eksamiks pähe ajasin, on nüüdseks jälle meelest läinud. Ega sellest, et inimsuhe, mis tähendas kunagi peaaegu tervet maailma, on nüüd tähtsusetu. See kõik on Universumi loomulik ringkäik. Jaaniiedasi.
Aga siis tuleb üks autor (Margaret Atwood) ja kirjutab ühe raamatu (Orüks ja Ruik). Selles raamatus ta kirjeldab kaduvust ehedalt ja hingeminevalt. See raamat on tehniliselt hea, see mähib kaduvuse kirjanduslikult paeluvasse süžeesse, psühholoogiliselt usutavatesse karakteritesse ja virutab sellega sulle lagipähe.
Kaduvust immitseb raamatu settingust, sest settinguks on postapokalüptiline maailm. Kaduvust voolab kosena peategelase lapsepõlve- ja noorusajameenutustest, mil maailm veel funktsioneeris. Ja kontrastist nende kahe maailma vahel.
Lõpuks hakkab kaduvust sümboliseerima ka ühe kõrvaltegelase ebainimlikult tundetu ja ratsionaalne maailmapilt (kunst, usk ja armumine on tõelised vaid sedavõrd, kuivõrd nad muudavad inimese biokeemiat, jne). Sest kuidas veel saaks kaduda kõik kogemuslikult oluline ja tähendusrikas, kui mitte ratsionaalsetesse mõttekäikudesse hajumise teel?
Ja kaduvus kukub sulle tellistkivina pähe peategelase enda-mitte-leidmise näol, aina vananemise ja sihitult ringitõmblemise näol. Fakt, et inimkond lõpuks hukkub mingi õudsa haiguse läbi, on vist juba lihtsalt peategelase allakäigu manifestatsioon.
Mõistagi oli see kõik vaid minu nägemus. Aga kui soovite raamatut, mis on paari-kolme õhtuga läbitav, mis teeks teile pai, annaks lõuahaagi ja seejärel jätaks teid segaduses enda ette vahtima, siis "Orüks ja Ruik" on üks paganama hea valik.
(Tänud, Andra!)
1. august 2008
Kuidas osad mõtlevad asju väga keeruliseks
Üks vana lugu.
Ta võttis sigaretist sügava mahvi. Ta toetab seljaga vastu ööklubi seina. Vastu välisseina, sest me seisame ööklubi juures tänaval. On oktoober. Ta naeratab hurmavalt. Ma ütlesin talle enne, sees, et mul on oma tüdruk kodus ootamas. Ja ikka ta naeratab mulle hurmavalt. See hurm häirib mind. Mitte sellepärast, et ma tunneks mingit kiusatust. Kuigi ma tunnen kiusatust. Aga mitte sellepärast ei häiri see mind. Vaid sellepärast, et ma kardan talle haiget teha, sellega, et ma tema hurmale järele ei anna. Ma kirun ennast mõttes selle eest, et lasin flirdil nii kaugele minna. Samas patsutan ennast mõttes õlale, et tubli töö, mees. Siin, sinule hurmavalt naeratamas, on beib keda nii mõnedki silmapaarid ööklubis piidlesid. Ega ma pime ei ole, ma panin seda tähele. Ja ma isegi piidleks teda, noh okei, piidlengi tegelikult.
Aga ma mõtlen, et ma ei ole ju lantimise pärast siin. Ma ei tulnud siia ööklubisse selleks. Ma tulin lihtsalt korraks. Koos sõpradega. Mul pole isegi eriti raha kaasas, sõbrad ostsid mulle pileti. Mu oma tüdruk magab kodus, sest ta on päev läbi tööd teinud ja homme hommikul vara läheb jälle tööle. Ma tulin lihtsalt, niisama. Ja nüüd ma seisan siin, ja tema seisab ka siin ja naeratab hurmavalt.
Ma ei saa aru mida ta sellega mõtleb. Kas see hurm on lihtsalt tema loomulik olek, või ta teeb seda hurma ikkagi selleks, et mind kuidagi ära vedada, enda poole? Äkki ta arvab, et minu jutt, et mul on kodus tüdruk ootamas oli niisama mingi udu. Et ma mängin mingit raskesti kättesaadavat? Või ta arvab, et see on tõsi, aga ma ei kavatse oma tüdrukule truu olla ja ta tahabki mind ainult korraks enda poole? Ehk ma käin tema poolt läbi, olen seal lihtsalt tunnikese-paar ja siis lähen edasi. Koju. Sest kõik ju teevad nii.
Või äkki ma kujutan seda kõike üldse ette? Äkki tal pole minust sooja ega külma? Äkki ta lihtsalt tantsis minuga õhtu otsa, ja vestles, veetis aega, ja pani niisama käe mitmel korral minu ümber. Ja ta tuli minuga koos välja ja seisab siin nüüd hetke, teeb ühe suitsu ja läheb siis koju?
Aga äkki need naised töötavadki niimoodi? Ta arvab, et veetis minuga õhtu tantsides ja vesteldes lihtsalt sellepärast, et ma olin huvitav. Ja nüüd ta mõtleb, et ta hakkab kohe kodu poole minema. Aga kui ma nüüd mingi osava nipiga tal ümber kinni võtaks ja suudleks, siis ta tuleks kaasa ja suudleks mind vastu, või kui ma teda lihtsalt jõuga haaraks ja vastu seina suruks, siis ta alluks mulle. Ja tunneks minu vastu tundeid. Oleks minu jaoks soe ja märg. Ja kui ma seda ei tee, siis ta ei tunne neid tundeid ja ei ole soe ja märg?
Ja võibolla ta tunneb minu vastu sooje tundeid, ta tahaks sügaval sisimas mind endale, kuid on juba eos alla andnud, sest ma ütlesin, et mul on kodus tüdruk ootamas. Ja võibolla tal on praegu valus ja kahju, ta mõtleb sellest, kuidas ta oleks minu pärast paljuga nõus, aga kuidas ta on hiljaks jäänud. Võibolla ma peaksin teda lohutama?
Ta võtab uue sügava mahvi. Ta ei näe välja eriti kurb. Ma ütlesin midagi naljakat, mille peale ta mulle naeratab. See võib muidugi olla mask. Ma vaatan talle sügavale silma, et näha seal tema tõelisi tundeid. Ma näen seal seda valget osa silmast, mis on igal inimesel, aga seda tumedat keskmist osa, mis on tunnete indikaator, seda ma tänavalambi valguses õieti ei näe. Ma mõtlen, et isegi kui ta on kurb, siis kas ma peaksin teda lohutama? Äkki ta hakkab sellest veel tugevamaid tundeid tundma minu vastu, kui ta tajub et ma olen hell ja hooliv? Äkki ma peaks hoopis mängima tõelist rõveauku, ütlema talle midagi solvavat ja kaduma? Aga kas see oleks piisavalt usutav? Ma olen ju jätnud mulje, et ta tõesti meeldib mulle. Sest noh, ta ju tõesti meeldib mulle. Äkki ma peaks tegema mingi teatraalse lähenemiskatse, mis on piisavalt taktitundetu ja jõuetu, et panna teda seda tõrjuma, ja äkki ma peaks siis ütlema midagi solvavat ja kaduma? Siis oleks tal ju kergem, kui ta näeks et ma olen tõeline rõveauk? Või äkki ta kaotaks siis viimase usalduse enda vastu, sest tal tekkisid õhtu jooksul tunded mingi tüübi vastu, kes lõpuks osutus selliseks vastikuseks nagu mina? Jube keeruline.
"Noh, tšau siis," ütles ta, naeratas ja lahkus. Lihtsalt niisama.
Ma seisan veel veidi ööklubi ukse ees, üksinda, ja mõtlen et mida see nüüd siis tähendas.
Ta võttis sigaretist sügava mahvi. Ta toetab seljaga vastu ööklubi seina. Vastu välisseina, sest me seisame ööklubi juures tänaval. On oktoober. Ta naeratab hurmavalt. Ma ütlesin talle enne, sees, et mul on oma tüdruk kodus ootamas. Ja ikka ta naeratab mulle hurmavalt. See hurm häirib mind. Mitte sellepärast, et ma tunneks mingit kiusatust. Kuigi ma tunnen kiusatust. Aga mitte sellepärast ei häiri see mind. Vaid sellepärast, et ma kardan talle haiget teha, sellega, et ma tema hurmale järele ei anna. Ma kirun ennast mõttes selle eest, et lasin flirdil nii kaugele minna. Samas patsutan ennast mõttes õlale, et tubli töö, mees. Siin, sinule hurmavalt naeratamas, on beib keda nii mõnedki silmapaarid ööklubis piidlesid. Ega ma pime ei ole, ma panin seda tähele. Ja ma isegi piidleks teda, noh okei, piidlengi tegelikult.
Aga ma mõtlen, et ma ei ole ju lantimise pärast siin. Ma ei tulnud siia ööklubisse selleks. Ma tulin lihtsalt korraks. Koos sõpradega. Mul pole isegi eriti raha kaasas, sõbrad ostsid mulle pileti. Mu oma tüdruk magab kodus, sest ta on päev läbi tööd teinud ja homme hommikul vara läheb jälle tööle. Ma tulin lihtsalt, niisama. Ja nüüd ma seisan siin, ja tema seisab ka siin ja naeratab hurmavalt.
Ma ei saa aru mida ta sellega mõtleb. Kas see hurm on lihtsalt tema loomulik olek, või ta teeb seda hurma ikkagi selleks, et mind kuidagi ära vedada, enda poole? Äkki ta arvab, et minu jutt, et mul on kodus tüdruk ootamas oli niisama mingi udu. Et ma mängin mingit raskesti kättesaadavat? Või ta arvab, et see on tõsi, aga ma ei kavatse oma tüdrukule truu olla ja ta tahabki mind ainult korraks enda poole? Ehk ma käin tema poolt läbi, olen seal lihtsalt tunnikese-paar ja siis lähen edasi. Koju. Sest kõik ju teevad nii.
Või äkki ma kujutan seda kõike üldse ette? Äkki tal pole minust sooja ega külma? Äkki ta lihtsalt tantsis minuga õhtu otsa, ja vestles, veetis aega, ja pani niisama käe mitmel korral minu ümber. Ja ta tuli minuga koos välja ja seisab siin nüüd hetke, teeb ühe suitsu ja läheb siis koju?
Aga äkki need naised töötavadki niimoodi? Ta arvab, et veetis minuga õhtu tantsides ja vesteldes lihtsalt sellepärast, et ma olin huvitav. Ja nüüd ta mõtleb, et ta hakkab kohe kodu poole minema. Aga kui ma nüüd mingi osava nipiga tal ümber kinni võtaks ja suudleks, siis ta tuleks kaasa ja suudleks mind vastu, või kui ma teda lihtsalt jõuga haaraks ja vastu seina suruks, siis ta alluks mulle. Ja tunneks minu vastu tundeid. Oleks minu jaoks soe ja märg. Ja kui ma seda ei tee, siis ta ei tunne neid tundeid ja ei ole soe ja märg?
Ja võibolla ta tunneb minu vastu sooje tundeid, ta tahaks sügaval sisimas mind endale, kuid on juba eos alla andnud, sest ma ütlesin, et mul on kodus tüdruk ootamas. Ja võibolla tal on praegu valus ja kahju, ta mõtleb sellest, kuidas ta oleks minu pärast paljuga nõus, aga kuidas ta on hiljaks jäänud. Võibolla ma peaksin teda lohutama?
Ta võtab uue sügava mahvi. Ta ei näe välja eriti kurb. Ma ütlesin midagi naljakat, mille peale ta mulle naeratab. See võib muidugi olla mask. Ma vaatan talle sügavale silma, et näha seal tema tõelisi tundeid. Ma näen seal seda valget osa silmast, mis on igal inimesel, aga seda tumedat keskmist osa, mis on tunnete indikaator, seda ma tänavalambi valguses õieti ei näe. Ma mõtlen, et isegi kui ta on kurb, siis kas ma peaksin teda lohutama? Äkki ta hakkab sellest veel tugevamaid tundeid tundma minu vastu, kui ta tajub et ma olen hell ja hooliv? Äkki ma peaks hoopis mängima tõelist rõveauku, ütlema talle midagi solvavat ja kaduma? Aga kas see oleks piisavalt usutav? Ma olen ju jätnud mulje, et ta tõesti meeldib mulle. Sest noh, ta ju tõesti meeldib mulle. Äkki ma peaks tegema mingi teatraalse lähenemiskatse, mis on piisavalt taktitundetu ja jõuetu, et panna teda seda tõrjuma, ja äkki ma peaks siis ütlema midagi solvavat ja kaduma? Siis oleks tal ju kergem, kui ta näeks et ma olen tõeline rõveauk? Või äkki ta kaotaks siis viimase usalduse enda vastu, sest tal tekkisid õhtu jooksul tunded mingi tüübi vastu, kes lõpuks osutus selliseks vastikuseks nagu mina? Jube keeruline.
"Noh, tšau siis," ütles ta, naeratas ja lahkus. Lihtsalt niisama.
Ma seisan veel veidi ööklubi ukse ees, üksinda, ja mõtlen et mida see nüüd siis tähendas.
31. juuli 2008
Kuulutus kõikidele minu tuttavatele, kes kannavad tohutusuuri päikeseprille
Lugupeetud tuttavad, kes te kannate tohutusuuri päikeseprille. Mulle pole mõtet tänaval tere öelda, sest ma ei tunne teid ära. Teil on ees tohutusuured päikeseprillid.
28. juuli 2008
Vaindloo vaikus
Vaindloo saar on väga kärarikas koht. Tuule kohin, mere müha ja kajakate läbilõikav kisa on siin pidevad kaaslased. Kuna saar on väga väike, on peaaegu kõikjale kuulda ka tuulegeneraator ja pöörlev radariantenn.
Ometi on Vaindlool väga vaikne. Selle vaikuse juhatab sisse pooleteisetunnine sõit piirivalvekaatril lainetava mere ja mootorimüra sees. See on justkui tutvustus või tester Vaindloo kärarikkasse vaikusse. See võimaldab õppida vahet tegema kärarikka kära ja vaikse kära vahel. Mine kajutisse ja kuula raadiost reklaame või uudistesaateid, või unusta sisse oma mobiiltelefon ja saa siia mere ja taeva üksildusse sobimatuid kõnesid. Nii sa tunned ära kärarikka kära. Kuid mine istu laevatekile ja kuula perioodiliselt lainetesse lõikuvat vööri, või istu Vaindloo saare lõunatippu ja kuula kiviklibuga klõbistavaid laineid. See ongi vaikne kära - pretensioonitu ja lihtsalt olemasolev. See on Vaindloo vaikus.
Vaindloo saarel elab piirivalvekordoni koer, nimega Pavarotti. Karjaloomana tunneb ta suurt vajadust suhelda, kuid saarel on püsivalt vaid kaks inimest. Seetõttu on ta kohutavalt rõõmus sinu saabumise üle, tiirutab sinu ümber, liputab saba ja kargab sinu najale püsti, käpad sinu kõhus. Kuid ta on selle kõige juures täiesti vait. Ta ei niutsu ega ei haugu. Vahest istub ta liikumatult rannakividel ja vaatab vaikses käras rulluvaid laineid. Vaindloo vaimne vaikus on sellesse koerasse imbunud.
Vaindloo pakub horisontaalses mõõtmes tohutut avarust - radaritornist avaneb vaade tohutule merele, kõik Soome lahel liikuvad laevad on kui peo peal. Kuid Vaindloo on suur ka vertikaalselt. Kordoniõuel on kaevumaja, mis sisaldab sügavale mere alla tungivat kaevu. Kas te teadsite, et kaev, mis on rajatud rannikust 30 km kaugusele merre, imepisikesele laiule, annab täiesti puhast põhjavett?
Mina ei oleks osanud seda arvata. Vaindloo nihutas minu sügavamaid kihte, maa geoloogilise aluspõhjani välja. Vaindloo vapustab vaikselt.
Ometi on Vaindlool väga vaikne. Selle vaikuse juhatab sisse pooleteisetunnine sõit piirivalvekaatril lainetava mere ja mootorimüra sees. See on justkui tutvustus või tester Vaindloo kärarikkasse vaikusse. See võimaldab õppida vahet tegema kärarikka kära ja vaikse kära vahel. Mine kajutisse ja kuula raadiost reklaame või uudistesaateid, või unusta sisse oma mobiiltelefon ja saa siia mere ja taeva üksildusse sobimatuid kõnesid. Nii sa tunned ära kärarikka kära. Kuid mine istu laevatekile ja kuula perioodiliselt lainetesse lõikuvat vööri, või istu Vaindloo saare lõunatippu ja kuula kiviklibuga klõbistavaid laineid. See ongi vaikne kära - pretensioonitu ja lihtsalt olemasolev. See on Vaindloo vaikus.
Vaindloo saarel elab piirivalvekordoni koer, nimega Pavarotti. Karjaloomana tunneb ta suurt vajadust suhelda, kuid saarel on püsivalt vaid kaks inimest. Seetõttu on ta kohutavalt rõõmus sinu saabumise üle, tiirutab sinu ümber, liputab saba ja kargab sinu najale püsti, käpad sinu kõhus. Kuid ta on selle kõige juures täiesti vait. Ta ei niutsu ega ei haugu. Vahest istub ta liikumatult rannakividel ja vaatab vaikses käras rulluvaid laineid. Vaindloo vaimne vaikus on sellesse koerasse imbunud.
Vaindloo pakub horisontaalses mõõtmes tohutut avarust - radaritornist avaneb vaade tohutule merele, kõik Soome lahel liikuvad laevad on kui peo peal. Kuid Vaindloo on suur ka vertikaalselt. Kordoniõuel on kaevumaja, mis sisaldab sügavale mere alla tungivat kaevu. Kas te teadsite, et kaev, mis on rajatud rannikust 30 km kaugusele merre, imepisikesele laiule, annab täiesti puhast põhjavett?
Mina ei oleks osanud seda arvata. Vaindloo nihutas minu sügavamaid kihte, maa geoloogilise aluspõhjani välja. Vaindloo vapustab vaikselt.
Puhkus oli minu võit!
Kõik kohad, mida puhkuse käigus külastasin, algasid v-tähega. V nagu võit!
Veriora
Vergi
Vaindloo saar
Vilnius-Trakai
Vilsandi
Viljandi
Verioral toimus NAK-i suveseminar "Lätete pääl", kus pidasin ettekande ja peale pidu ärkasin NAK-i liikmena.
Vaindloo saar oli kuhugi teisele planeedile kuuluv pisike laiuke keset Soome lahte. Vaindloost tuleb varsti ka väike omaette lookene, pildid on üleval siin ja siin.
Trakais käik oli tõestus sellest, et seljakotiga ja igasugustest plaanidest vabana reisides pole ükski koht liiga kaugel (geograafilises mõttes, vaimselt võib olla küll).
Üldiselt tuleb öelda, et mingist puhkamisest polnud juttugi, vastupidi, väga väsitav (kuid õnnelik!) puhkus oli. Nüüd saab rahulikult igapäevarutiini sees puhata.
Veriora
Vergi
Vaindloo saar
Vilnius-Trakai
Vilsandi
Viljandi
Verioral toimus NAK-i suveseminar "Lätete pääl", kus pidasin ettekande ja peale pidu ärkasin NAK-i liikmena.
Vaindloo saar oli kuhugi teisele planeedile kuuluv pisike laiuke keset Soome lahte. Vaindloost tuleb varsti ka väike omaette lookene, pildid on üleval siin ja siin.
Trakais käik oli tõestus sellest, et seljakotiga ja igasugustest plaanidest vabana reisides pole ükski koht liiga kaugel (geograafilises mõttes, vaimselt võib olla küll).
Üldiselt tuleb öelda, et mingist puhkamisest polnud juttugi, vastupidi, väga väsitav (kuid õnnelik!) puhkus oli. Nüüd saab rahulikult igapäevarutiini sees puhata.
Tellimine:
Postitused (Atom)