Pealkirjata

Täna seisin ma Lõuna-Jõgevamaal taluõuel, ja vana Tani Madis teadis rääkida, et kui ta oli pisike poisike ja käis taamal metsas, siis olid seal kännud sama kõrged kui tema. Ja see oli sellepärast, et need puud olid langetatud hiinlaste poolt, ja hiinlastel oli komme saagida puid oma rinna kõrguselt. Hiinlaste? Jajah, need olid need Esimese maailmasõja aegsed sõjavangid, keda sakslased siin sunnitööl hoidsid.

Taolise globaalpoliitilise fakti tõi minuni räbalasse särki riietatud vana mees, kes käis aeglaselt, kepile toetudes ja kellele ilmselt väga meeldis viin. Ta on nagu maa sool või ajaloo hõng. Ta on osake sellest, mida me ajalootunnis õpime. Vana Madis.

"Ah mis nüüd mina, mina olen poisike! Aga minu isa, vaat tema teadis lugusi..."

Aga siiski ka tema räägib meile. Räägib jahikoertest, kes läksid rebaste järel urgu ja jäidki sinna. Lubjaahjust, mis on teisel pool jõge, kuhu peab mööda kive hüppama. Vallamaja ehitusest, mille jaoks seal lupja põletati ja kuhu viidi kive siitsamast lähedalt murrust.

Ma olen arheoloog ja minevikku välja kaevata on minu töö. Ma ei kõnni mööda maad, ma ei näe inimesi. Ma kõnnin kultuurkihil ja näen ühiskonda :)

Järgmine stseen. On hämarduv õhtu, umbes neli päeva tagasi. Ma liigun aeglaselt, astumiseks kohti valides, mööda soist metsaalust. Juba on veidi õhtust rõskust õhus, juba ma mõtlen vaikselt kodu ja kuuma teetassi peale. Ja siis ma kuulen järsku mörinat. Kuskil minust vast 100 meetri kaugusel ragistab miski võsas ja möriseb. Ja ma kardan, sest on veidi kõle, hämar ja metsaalune on soine, liikuda on siin halb. Autoni on GPSi järgi vähemalt kilomeeter. Siis ma näen vilksamisi üle metsasihi liikuvat loomaturja. Ja natuke hiljem nelja pisemat turjakest. Ma kardan, sest põrsastega metsseaema võib olla väga agressiivne.

Mul on sõpru, kelle jaoks vabadus on see, kui nad vahetavad ühe kontoritöö teise vastu. Head sõbrad, ma ei saa teist aru :) Proovige hämaras kevadise metsa all metssiga kohates leida endas julgust karjuda "Aaaaaaeeeooooöööööööääääääääää!" Saage tunda seda võidurõõmu, kui kuulete kiiresti eemale ragistamas olendit, keda hetk tagasi kartsite. Võib-olla täiesti põhjuseta, aga siiski kartsite. Ja tundke seda ürgset vabadust, et saite võitu teisest loomast.

Veel nädal varem. Ma astun kuskil Lääne-Virumaal mööda põldu. Vaade on avar, ma võin igas suunas mitmeid kilomeetreid näha. Minust paarisaja meetri kaugusel on põllul madalam koht, mis on kevadvete poolt üle ujutatud. Ja selles vees ujuvad haned. Sajad, sajad, sajad haned. Tagasi Eestis, sest on kevad! Viis-kuussada tükki. Või tuhat või miljon. Terve minu maailm on neid täis. Ma hiilin tasapisi neile lähemale. Ma keskendun igale sammule. Püüan olla hästi vaikne ja väike. Iga detail on tähtis. Mulla lõhn. Hanehäälitsus. Saapa hääl vastu kivi vaovahel. Minu hingetõmbed.

Ja siis järsku algab murrang. Kõigepealt on see tunne. Mingi nihe meeleolus. Siis, pikk sajandiksekund hiljem, algab hanehäälitsuste laine, mis tekib vasakul ja liigub kruuksuva kosena paremale. Ja sellele järgneb maavärin, õhumürin, tiivaplagin. Hanekurgud kruuksuvad, tuhat tiivapaari peksab vastu õhku. Ma olen tasakaalu kaotamas, kõik mu ümber müriseb ja kohiseb ja tõuseb ja plagiseb. Ja see haneparv saab lõpuks maast lahti ja tõuseb, tõuseb, ikka veel tõuseb. Ma seisan Lääne-Virumaal, minu ümber on kilomeetrid põldu ja mu pea kohal on viissada hane. On teisipäeva õhtupoolik, tööpäev hakkab lõppema. Just another day at the office.

Täna ma ületasin Kaave jõe, hüpeldes mööda neid kive, mida Tani Madis näitas, ja üle mille pahises vesi. Mul olid head saapad ja kasepuust kepp, millega jõepõhjast tuge saada. Ja teadmine, et need kivid on jäänused kunagisest vesiveski tammist, mida ma ise arhiivis 1799. aasta kaardilt näinud olen.

Tunne on kuidagi... võimas.

Hooaja avapauk

Selle aasta kevadekuulutajateks on need putukad Tõrve külas üle Pedja jõe kulgeva silla käsipuul.

Album täienes

Lisasin oma flickri albumisse veel tänaöiseid tegemisi. Otsustasin seekord statiivist loobuda ja proovida mis saab, kui pika säriga käest pildistada. Mitte kedagi muidugi ei üllata, et pilt tuleb udune. Küll aga võib üllatada see, kui lahedad võivad taolised pildid välja näha. Eriti kui pildistada kõndimise pealt.
Astuge edasi: http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157612252739510/

Tasuta elu

Läksin eelmisest postitusest ajendatult veidi hoogu ja koostasin väikese nimekirja tasuta saadaolevatest asjadest ja "teenustest". Vaata mu blogi paremasse serva, kastikesse "Tasuta asjade reklaam".
Tasuta transporti pakuvad kyyt.eu ja autostopp.net, mis on põhimõtteliselt vana hea pöidlaküüdi internetiseeritud variandid. Kuigi üldjuhul töötab füüsiline tee ääres seismine ja füüsilise pöidlaga vehkimine kindlasti paremini, siis need variandid on mõnusad halva ilmaga või pikemate marsruutide puhul kasutamiseks.
Tasuta elamist saab couchsurfingust ja hospitalityclubist, mis pole samuti midagi põhimõtteliselt uut, vaid lihtsalt ürgse külalislahkuse kombe toomine internetti ja toredatest inimestest koosneva kogukonna ehitamine selle ümber. Põhimõte on mõlemal siis selline, et mina majutan minu kodulinna sattunud couchsurfingu/hospitalityclubi kasutajat, ja kui ise olen reisil, leian igast linnast eest mõne kasutaja, kes omakorda mulle elamist pakub.
Freecycle listid pakuvad kõiksugust muud tasuta kola, mis parajasti kellelgi üle juhtub olema. Nii et kui oled autostopp.neti abil liikunud kuskile linna X, leidnud seal couchsurfingust öömaja ja vajad näiteks jalgrattakummi või koogivormi, maksab kindlasti kohaliku freecycle listi arhiivist vaadata.
Ma mõtlen, et pakiks koti, üüriks oma korteri välja ja läheks pikemale tasuta elu ringile. Kui kuskilt tasuta süüa ka saaks...
Ma kogun tasapisi taolist infot juurde, kui keegi oskab veel vastavaid viiteid anda, siis ma hea meelega kuulan teid.

Linnade vahel liikujatele

Teen tasuta reklaami ühele kuldaväärt algatusele:
http://kyyt.eu/

Kokku hoides päästame keskkonna ja Eesti majanduse :)

Udu

Teisipäeva õhtul oli Tartu linna peal hull udu. Läbi selle udu siras linna kohal täiskuu. Seega pidin jälle võtma fotoka ja sukelduma sellesse uttu. Tulemused panin täiendama oma flickri setti.

Masin teeb keeltega asju

No kõik eesti blogid kubisesid nüüd sellest kui naljakalt ja valesti see Google Translate ikka eesti keelt tõlgib. Aga Sven on ainsana pihta saanud sellele, et kui naljad kõrvale jätta, on eestlaste jaoks tegemist sajandi uudisega! Lisaks sellele, et eestlase tekstiväli on mõõtmatult avardunud (okei, kõver ja katkine ta ju on veel, küll ta tekstikorpuse täienedes areneb - igaüks saab sellele muide kaasa aidata), on teine ja võib-olla isegi olulisem uudis aga see, et meie kartulieestikeelsed tekstid on nüüd loetavad maailmale. Ameeriklastele, eurooplastele, venelastele. Jah, ka Zinaidale korrus kõrgemalt, kes muidu ainult vene delfit loeb. Ka temale.
Kunas toimus mõni eelmine võrreldava tähtsusega sündmus meie kultuuri ja keele püsimajäämise seisukohalt?

Noh ja mõte läheb siit edasi. Nimelt, tahaks väga, et masin saaks ka eestikeelsest KÕNEST aru, ja oskaks seda tekstiks muundada (kõnetuvastus). See tähendab siis, et ma saaks arvutile dikteerida, ja vastav tekst ilmuks Wordi või kuhu iganes dokumendi sisse (muide sünteeskõne, mis on sisuliselt vastupidine protsess, ehk kirjaliku teksti muundamine inimhäälseks kõneks, on juba enamvähem saavutatud, aga see on ka võrreldamatult lihtsam).

Igaüks, kes on kunagi intervjuud teinud, teab kui hull töö on see pärast diktofonilindilt tekstiks toksida. Ajakulu on vabalt nelja-viiekordne intervjuu pikkus. Lisaks võimaldaks kõnetuvastus arvutit häälega juhtida. Mitte ainult väga šeff, vaid ka kiirem, oleks ju arvutile e-maile dikteerida ja neid sinna või tänna saata kästa. Ja lõpetuseks - võimalus genereerida eesti filmidele automaatselt subtiitrid ükskõik mis keeles (kõnetuvastus + saadud teksti masintõlge) lubaks neid vaadata kõvasti suuremal auditooriumil (näiteks kogu youtube kasutajaskonnal).

Nagu näha, võib mõnedest tehnovidinate arengutest väikekultuuridele kasugi olla. Okei, ma näen juba vankuvaid päid kandmas mõtteid "väääää" ja "määäää" ja "masin pole ikka päris see". Jah, muidugi pole. Masinaga tõlkimise häid ja väid lahkasime juba sealsamas Sveni blogis.

Fotospetsialistid, aidake!

Okei, ma tean et mu fotokas (Olympus SP510UZ) pole eriti palju parem keskmisest seebikast (natuke siiski on). Aga ikkagi, miks on minu pildistatud Kuul mingi roheline triip küljes (heledal osal): http://flickr.com/photos/tankkk/3252274678/sizes/o/

Kas midagi peale kaamera väljavahetamise saaks teha, et see ära kaoks?

Oih...

Täna vahetasid 1200 Playtechi aktsiat omanikku 371-pennise hinna asemel hinnaga 71 penni. Eks näpukaid juhtub kõigil. Vanaema peab terve rea kampsunit üles harutama, börsimaakler peab kuskilt tasa teenima kaotatud 3600 naela.
Ja noh, see teine maakler, see kes ostis, see võis vast lõunast juba ära minna, sest päevanoos oli juba välja teenitud.

Ühiskondlikke märkmeid fotograafilt

Täna kehastusin taas fotograafiks. Võtsin statiivi ja fotoka ja läksin tänavatele. Seekord aga tegin seda õhtuse tipptunni ajal, mitte öösel, nagu tavaliselt. Tipptunni ajal sellepärast, et tahtsin piltidele liiklust ja elu.
Selgus, et kui sa statiivi ja fotokaga tänaval liigud ja tegutsed, pannakse sind tähele. Mind kõnetas kokku kolm inimest: üks pensionär ja kaks joodikut. Pensionär ajas väga segast juttu:
"Mis see on?"
"See on fotoaparaat."
"Milleks seda vaja on?"
"Et pilti teha."
"Aga kas ilma ei saa?"
"Pilti teha?"
"Jah."
"Ei, minuteada küll mitte."
"Phähh."
Samal ajal hõikas teine pensionär eemalt pidevalt "Marta, tule ära!! Marta, ära nüüd sega! Lähme, Marta! Marta!"
Ilmselt arvas Marta, et tänapäeval tehakse pilti ikka mobiiltelefoniga, ning fotoaparaadid on ajast ja arust kola. Põlglikult järgneski ta oma sõbrannale.

Joodikutest esimene oli see-eest täiesti harilik standard-joodik ja esines standard-joodiku-repertuaariga: "Noormees, ära pahanda...", veits sõbramehejuttu (statiivi pidas ta mingiks spordivahendiks ja mind seetõttu spordimeheks, anna andeks) ja siis väike elamistoetustaotlus, sest bussipiletist on täpselt ühe bocki raha puudu. Et mul olid käed kinni, jäi ta sentidest seekord ilma.

Teine joodik oli viks lipsuga härra, keda talutas edasi keegi naisterahvas. "Eibzõhhnohh pildistame pildistame. Õuuu?? Jaajaaah." Ja ports arikuleerimata häälitsusi "funktsioon teadmata" osakonnast. Viril naeratus naisterahvalt. Küsiv kulmukergitus minu poolt ja viibe randmele (see tähistab kellaaega, teate, sellest ajast kui eksisteerisid veel käekellad) - et kell pool seitse esmaspäeva õhtul juba nii täis? Õlakehitus naisterahvalt: Äh, teate küll...

Nii ta on. Tartu pulseerib ja elab oma elu. Tore on neid hetki tunnistada ja talletada. Tunnistage teiegi: http://www.flickr.com/photos/tankkk/sets/72157612252739510/ (uuemad on alguse poole).