Avalikud teadaanded

Vahelduseks kaks täiesti igavat haldusliku iseloomuga teadaannet.

Leidus üks inimene, kes veel ei teadnud, et detsembrikuu Go Discover ajakirjas ilmus minu artikkel väikesest seiklusest Iraanis. Nüüd kuulutan igaks juhuks siis üle, et kõik teaks. Praegu poodi minna seda ajakirja nõudma on vist juba hilja. Nii et.. ma ei teagi... lihtsalt võtke teadmiseks.

Teine tähtis kuulutus puudutab Floriani ja mu telefoni. Nimelt peale paarinädalast lahusolekut sain ma oma telefoni jälle tagasi, sest leidus üks hea inimene, kes selle mulle Lõuna-Indiast kulleriga järele saatis. See hea inimene peab Alleppey's sellist külalistemaja: http://www.dazzledewresort.com/

Kui kellelgi Alleppey'sse asja, astuge läbi, tervitage minu poolt ja ööbige seal. Veits üle saja krooni öö eest sellises kohas pole palju.

Ja hakake saatma mulle nüüd sõnumeid. Massiivselt!

Sissejuhatus Malaisiasse

Maandusin Koaala Sumparis. Kuna troopikas karusid ei ela, siis on pealinn neil siin nimetatud koaala järgi.

Esimene asi mis juhtus, oli see, et kohe seal lennukitrepi peal löödi mulle sooja märja ajalehega näkku, lärtsti! Lonely Planet iseloomustab siinset kliimat päris tabavalt et "hot and steamy as Tom Jones in a greenhouse".

Teise asjana üllatas tõik, et siin asjad töötavad. Peale Indiat, kus valitseb üldiselt kas totaalne kaos või üleorganiseeritud bürokraatlik totrus, on väga meeldiv viibida kohas, kus asjad töötavad. Liiklus (indialane loe: seislus) ei kujuta siin mitte plekist ja vingugaasist koosnevat Browni liikumist, vaid rahulikku voogu, mis kulgebki nendest asfaldile veetud valgetest joontest ja nooltest lähtuvalt. Ja punase tule süttides jäädaksegi täiesti seisma. Ja kui kuskil on parkimist keelav liiklusmärk, siis seal tõepoolest ei pargitagi! Raske on sellise asjaga harjuda. :)

Tegelikult ei ole KL muidugi mingi Koaala Sumpar, vaid supermetropol. Kohalikud ütlevad tema kohta "Kei Ell", nagu Los Angelesi kohta on popp öelda "Ell Ei". Arengus on süüdi naftaraha - Malaisia on üks näide selle kohta, et nafta ei pruugigi alati olla rahvale needuseks. Turisti meelitamisel ei sõida Malaisia ainult oma pikast ajaloost tuleneval pärandil, nagu India, vaid iseseisvumisest alates on usinasti ehitatud ka aina uusi uhkeid asju. Ja osad on päris ilusad. Eesti kinnisvaraarendajad võiks siia vaatama tulla, kuidas betoonist, klaasist ja terasest saab teha ka täitsa kenasid hooneid.

Ja et siin on töötav infrastruktuur, päris poed, restoranid ja baarid, viisakalt riides inimesed ja täitsa sile asfalt, on mul tunne nagu oleks tagasi pärismaailma jõudnud.

PS - Minu poolt kasutatud transpordivahendite nimekirja saab nüüd lisada ka monoraili. Mulle väga meeldib see, et ühistransport on tõstetud ülejäänud tänavast mitme korruse jagu kõrgemale. Siis istud oma trammiistmel ja vaatad kõigile neile kiiskavate linnamaasturitega tõusikutele ülevalt alla. :)

Lugu läheb edasi

Train journeys are about possibilities. They denote a change in state. When you arrive, you are no longer the same person who departed. You can make new friends en route, or find old enemies; you may get diarrhoea from eating stale stamosas or cholera from drinking contaminated water. And, dare I say it, you might even discover love. Sitting in berth number three of coach S7 of train 2926A, with fifty thousand rupees tucked inside my underwear, the tantalizing possibility which tickled my senses and thrilled my heart was that I might, just might, be about to fall in love with a beautiful traveller in a blue salwar kameez. And when I say love, I don't mean the unrequited, unequal love that we profess for movie stars and celebrities. I mean real, practical, possible love. Love which does not end in tears on the pillow, but which can fructify into marriage. And kids. And family holidays in Goa.

-- Vikas Svarup "Slumdog Millionaire"

Ilus lugu, kas pole? Aga see pole minu lugu. Minu rongi number on 8029, mitte 2926A, see kannab nime LTT Shalimar Express, mu kohanumber on 40, vagun S17, ja ma ei sõida selle rongiga selleks, et armuda vastasnaril reisivasse ilusasse tüdrukusse, kes kummardub narilt alla, et oma kingad põrandale visata ja kelle pluusikaelusest ma sellejuures väga sügavale sisse näen, vaatepilt mis kuueteistaastasele India poisile kindlasti väga liigutav on. Nii liigutav, et ta tahab soetada selle tüdrukuga pere ja minna puhkusele Goasse. Ei, see pole minu lugu. See on Ram'i, ühe India tänavapoisi lugu.

Minu lugu on teistsugune. Kuigi raamatus kirjeldatavad stseenid ja kohad ja lõhnad ja hääled on nii tuttavad, on minu lugu teistsugune. Minu lugu räägib kõigepealt sellest, kuidas läksin tagasi Dharavisse, et uuesti ja seekord omapäi selle tänavaid ja käigukesi mööda uitada, kuidas ma lasin ühel kohalikul tänavapoisil ennast ringi juhatada, huvitavamaid kohti näidata ja enda käest raha nuruda. Kuidas ma hetkeemotsiooni ajel otsustasin, et Indiast aitab, läksin esimesse internetiputkasse, ostsin ja printisin välja lennupileti Kalkutast Kuala Lumpurisse.

Siis räägib see lugu sellest, kuidas ma istusin Kalkuta rongi peale, lamasin poolteist ööpäeva vahekäigu kõrval oma ülemisel naril, vaatasin aknast välja, vaatasin teisi reisijaid, kuulasin teemüüja laulu, kuulasin vagunikolinat ja vedurivilet, kuulasin vastutuleva rongi müratormi teisel pool õhukest vaguniseina, kuulasin pleierist Kunileiu ja Ernesaksa koorilaulu mis on nii armas et toob klombi kurku, kirjutasin läpakasse artiklit Dharavi slummist, kirjutasin läpakasse oma reisikirja, kirjutasin läpakasse seda blogipostitust mida sa praegu loed, et see kunagi kuskil internetti pääsedes üles riputada, pesin hambaid, nägu ja käsi, jagades kraani kõrgi India pereisaga, astusin peatuste perroonidele, et hetkeks viibida mingis järjekordses linnas, mille nime ma võib-olla peatusesildilt näen, võib-olla ka mitte, vahet pole ausalt öeldes, see on lihtsalt mingi järjekordne linn, kus elab näiteks mingi paar miljonit inimest oma lootuste ja muredega, sõin samosasid ja banaane, et hüpata rongiuksest sisse tagasi siis, kui rong on juba aeglaselt liikuma hakanud, et jõuaks tekkida magus põnevusmoment hinges, hurmav väike hirmuke, et äkki ma jään rongist maha, siia Kesk-India linna, mille nime ma ei tea, teadmata isegi kas me oleme ikka veel Maharastra osariigis või oleme jõudnud juba Chhattisgarhi, ilma oma seljakotita, ilma oma passita, telefonita, kõigeta. See teeb naril oma kola keskel lamamise märksa mõnusamaks.

Aga see kõik oli vahepalaks. Eelkõige ma ikkagi lamasin oma naril, vaatasin räpast vagunilage ja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.

Jah, väga palju võib juhtuda 36 tunni jooksul, kui sa peaaegu oma narilt liikumata läbid 2000 kilomeetrit, sõidad ühe subkontinendi ühelt rannikult teisele, Araabia mere kaldalt Bengaali lahe äärde.

Aitab Indiast, aeg on liikuda edasi. Mõne tunni pärast tõusen kõrgele Maa atmosfääri, et sealt alla tulles leida end hoopis teise kultuuri, keele, lõhnade, helide ja värvide maailmast, Malaisiast.

Rentslimiljonärid

Ma tean juba, et Indias pole eriti mõtet midagi oodata või eeldada. Sest reaalsus on alati teistsugune. Aga ikkagi, kui sulle öeldakse, et homme sa näed üht Aasia suurimat slummi, siis fantaasia läheb käima ja loob su peas mingi eelneva ettekujutuse. Võtab selle viletsuse, kerjused ja tänavamustuses roomavad lapsed, mida India linnades tihti kohtab, ja korrutab näiteks sajaga.

Ja siis, kui sa lähed ja kõnnid ringi Dharavi slummis Mumbais, irvitab India sulle jälle näkku. "Vahi lolli, jälle eeldas midagi." Näed elamuid, mis ei olegi kilest ja papist, vaid täitsa korralikest tellistest. Näed inimesi, kes ei istu niisama ega tegele varastamise ja kerjamisega, vaid kes teevad käsitööd ja sorteerivad prügist välja kõike, mida annab taaskasutada. Näed lapsi, kes käivad isegi mingit sorti koolis. Masendava issand-jumal-kui-õudne-kuidas-need-inimesed-elavad-mulje (nagu "Slumdog Millionaire'st" võis Dharavi kohta jääda) asemel sain positiivse elamuse selle kohta, kuidas väga limiteeritud ressursside abil, äärmises vaesuses, on võimalik positiivse mõtlemise ja tugeva kogukonnatunde korral suht hästi elada. SUHT hästi, sest ega see elu siin muidugi mingi meelakkumine ei ole. Näiteks need sorteeritud plastmassi graanuliteks sulatavad mehed ei tööta ilmselt just eurotingimustes, aga siin Indias tuleb oma väärtushinnangud elukvaliteedi osas enivei ümber kalibreerida. Ja see fakt, et neil on töökoda, kus nad saavad plastmassi graanuliteks sulatada, ja et slummielanikest on loodud mingi sotsiaalne süsteem, mis korjab Mumbai tänavatelt selle plastmassi ja papi ja metalli ja sorteerib ja jagab eri töökodade vahel taaskasutamiseks, ja et töökodadest väljub tooraine, mis läheb uuesti kasutusse, ja et slummi tuleb selle eest mingi raha, on juba iseenesest üli-üli-positiivne!

Ja neli-viis aastat tagasi tuli siia mingi britt, vaatas seda slummielu ja otsustas, et ta tahab midagi head siin maailmas teha. Ta otsis mõned paremini inglise keelt oskavad kohalikud omale giidideks, tegi siin-seal turistidele reklaami ja nüüd on tal organisatsioon, mis lükkab sellest slummist iga päev läbi paarkümmend turisti kuuestes gruppides. Nihestab nende inimeste maailmapilti ja tõstab teadlikkust. Ja lisaks sellele genereerib ekskursioonitasudena heal päeval kuni 10 000 ruupiat. Lahutame sellest maha organisatsiooni käigushoidmise kulud ning järele jääb puhastulu, mille abil käitab ta arvutiõpet andvat kooli Dharavi slummis. Ma vaatan talle järele, kui ta peale meie jutuajamist ronib redelit mööda tagasi oma teise korruse "kontorisse". Geenius! Mees on viie aastaga loonud omale masina, mis toodab talle iga päev tööstuslikes kogustes head karmat.

Ma tahan omale ka sellist masinat.

Raport

Päriselu on viimasel ajal läinud nii aktiivseks, et pole aega internetis istuda. Sellest ka postitustepõud siin blogis. Ja ega tänanegi päev pole erand. Vahepeal on nähtud Mathura ahvid, Vrindavani templid, Agra elektrikatkestus ja teadmine, et Taj Mahal on kuskil lähedal, Varanasi (jälle! Jälle Varanasi!) ghatid ja Ganges, Cochini pimedad palavad ööd, Alleppey kanalid, ja järved, Cherai rand krabide ja suurte lainetega.

Praegu olen Mumbais, homseks olen end registreerinud ekskursioonile Mumbai slummidesse. Firma kes seda korraldab, koosneb noortest aktivistidest, kes saadava tulu edendavad slummielanike elu. Firma kannab neil nime Reality Tours. Eks see ütleb ka midagi. Kaamerad on tuuri ajal keelatud (mõistetav, eks).

PS - Oma telefoni ma kaotasin ära. Või kui päris täpne olla, siis ei kaotanud, sest ma tean väga hästi, kus see asub. Aga ma ise asun 1200 km põhja pool, nii et vaevalt ma talle järele minna viitsin. Tänan Floriani kellelt ma selle sain, igati hea telefon oli. Otsin omale siit millalgi mingi uue.

PPS - Kunagi kindlasti kirjutan pikemalt. Luban :)

Minu Delhi

Hakkasin kirjutama midagi kokkuvõtlikku oma kolmest nädalast siin Delhis, aga et ma jõudsin oma jutujärjega religioonideni, siis kujunes see nii pikaks, et poleks lihtsalt interneti sisse ära mahtunud. Seetõttu kirjutasin ma blogi jaoks uue teksti - selle siin - ning tegin tolle teise, liigpika, teksti veidi ümber ja panin ära oma reisikirjafaili. Toda reisikirjafaili saab lugeda kunagi, kui ma tagasi olen. Kui see kõik kunagi valmis saab. Kui see kõik on läbi. Läbi tehtud, läbi mõeldud ja läbi kirjutatud. Kõik horilkased õhtud Ukrainas, Musta mere sinine vesi, Istanbuli ilusad majad, Iraani ilusad inimesed, Himaalaja hilusad hliustikud ja ka India kerjused saavad seal loodetavasti sees olema. Ja kõik see ka, mis veel tuleb. Ma ei teagi, mis kõik veel tuleb.

Et olen nüüd pea kolm nädalat oma hotellitoas elanud ja põhiliselt lugenud raamatuid, lugenud internetist jumal teab mida, vaadanud filme ja natuke ka kirjutanud, siis Delhi minu jaoks ei ole mitte eriti pildid, mida ma näen, vaid on põhiliselt need hääled, mis aknast kostavad. Kellegi raadiost õhtuti kostev islamimuusika, ja kellegi teise raadiost kostvad Bollywoodi hitid. Lähedalasuva raudteejaama veduriviled. Kõik need nõmedad tuvid, kes tulevad siia katustele oma igitüütuid armukudrutusi tegema ja ära lendavad, kui ma akna avan et neid peletada. Üks ilusa harmoonilise häälega naine, kes siin kuskil lähedal elab ja iga päev ohtralt midagi hindikeeles hõigub, ma ei tea kellele ja mida, ma pole teda isegi näinud, aga tema hääle tunneksin ära ka kümne aasta pärast. Ma olen tema häält nii palju kuulnud, et ma pean teda juba suht lähedaseks inimeseks. Ja siis on siin see võileivamüüja, kes iga päev oma müügikäruga mu akna all peatub ja omletivõileiva tarbeks muna klopib. Aeg-ajal käib lääne turiste, kelle erikeelsed peohääled õhtuti hotellikoridorist kostavad. Ja umbes kaheteist-ühe ajal öösiti alustab koridoris välivoodi peal norskamist alustab üks hotelli töötaja.

Jah, need on Delhi hääled. Aga et inimene peab sööma, siis on Delhi natukene ka need pätsikesed ja pirukad, mida ma tänavalt ostan, veidi see asi, mida ma ühes söögiskohas siin söömas käin, mis mõnikord on nuudliroog, mõnikord riis. Ja muidugi on Delhi väga palju chai. See chai, mida ma siin joon ja mida ma olen proovinud ka Eestis järgi teha, aga edutult. See chai, mida ma mäletan juba oma esimesest India reisist, millesarnast jooki ma Tartus Tsink Plekk Panges huupi tellides ükskord sain, ja mille maitse tõi mind paugupealt tagasi India logisevasse rongi. Silmad kinni istusin kevadises Panges Tartus, aga kõrvus vadistasid kaasreisijad midagi hindi ja marathi ja telugu ja konkani keeles ja veemüüja laulis oma veemüügilaulu. Sõõrmetesse lõi vagunipõranda lõhn ja läbi akna perroonilt pakuti banaane müüa, sest selles päevaunelmas seal Panges tookord, kui ma ei näinud aknast siravat märtsipäikest sest mu silmad olid kinni, olime me rongiga jõudnud parajasti Ratnagiri jaama Goa ja Mumbai vahel. Nojah, see oli nüüd juba pea aasta tagasi, aga nii võimas asi on see chai.

Aga jah, selline on siis minu Delhi. Peaks Petronele pakkuma. :)

Mõtteis tagasi Iraanis

Olen nüüd elanud üle nädala hotellis Delhi kesklinnas. Reisimisest ja turistirolli kehastamisest on veidi kõrini, sestap istun oma hotellitoas ja põhiliselt elan internetis. Tegin naabruses asuva internetiputka omanikuga tehingu - tema wifi ulatub minu hotellituppa, maksan talle 100 ruupiat päevas ja saan kasutada.

Asun füüsiliselt küll Delhis, ent mu mõtted on Iraanis. Loen internetist Iraani uudiseid ja protestijate foorumit (http://iran.whyweprotest.net/) ja mul on klomp kurgus. Nendel samadel tänavatel, kus me ringi rokkisime, kus meid sõidutasid Õed Segased ja kus meiega sõbrunesid teised iraanlased, nendel samadel tänavatel tulistatakse inimesi automaatrelvadest ja pekstakse puukaigastega: Automaadivendade Ordul on nüüd käed tööd täis. Vaatan neid mobiiltelefonidega filmitud videosid põlevatest autodest ja mässavatest inimestest. Mu süda tilgub verd, hea Iraani rahvas! Tilgub verd, kui ma tunnen uudisvideost ära väljaku, mille ääres ma mugisin ühe pärsia vanaema poolt mulle kilekotiga kaasapandud datleid. Tilgub verd, kui ma loen, et 300 inimest on arreteeritud. Ma tean ju, mida see tähendab, kui palju füüsilist valu, piinamist, ning kui sa oled naissoost, siis ka seksuaalset vägivalda. Ja kui keegi keskmise taseme miniboss kuskil nii otsustab, siis sa ei näe sinist taevast enam mitte kunagi oma elus.

Segastelt Õdedelt pole ma loomulikult mingit vastust saanud. Ma siiski ei muretse, et nendega midagi juhtunud on, pigem ei pääse nad lihtsalt internetti. Ma loodan siiralt.

Minu Iraani-reisi viimane pikem vestlus toimus taksojuhiga, kes mind Shirazi lennujaama viis. Ta rääkis mulle mitu aastat vana loo. Nende suguvõsas oli keegi arreteeritud, perekond saatis hulganisti asjatuid järelepärimisi, et teada saada millises vanglas nende poega hoitakse. Lõpuks, peale pooleteise aastast ootamist anti neile vastuseks üks aadress. Pere laenas raha kokku, et sõita teise Iraani otsa vanglasse poega vaatama. Lõpuks ometi, peale nii pikka lahusolekut! Kuidas tal küll läheb, kuidas ta ennast tunneb, kas ta on terve? Ja kui nad kohale jõudsid, selgus, et antud aadressil ei asu vangla. Vaid asub surnuaed...

Hea Iraani rahvas! Võtke palun see isehakanud valitsus, võtke see režiim ja islamirevolutsioon, segage hästi läbi ja pange ühte hästi suurde tünni. Siis valage see kõik üle oma naftavarudega ja pange põlema. Sest selge on see, et niikaua kui Iraanil on maailma ühed suurimad naftavarud, ei näe te rahu ega demokraatiat. Niikauaks jääb Iraan jätkuvalt oma koduste maffiabosside ning välismaiste "operaatorite" huvisfääridesse, kõiksugu valitsuste, salapolitseide ja luureteenistuste jõumängude tallermaaks.

Head protestijad, loen teie foorumit ja soovin teile jõudu ja vastupidavust. Seisan teiega pisargaasis, pillun Basiji' ja Sepah' märulivarustuses ahelike pihta munakive ja hüüan "Estaghlal, Azadi, Jomhuriye Irani!". Pidage vastu!

Operaator Kõps mägederiigis

Räägivad, et EOS 5D Mark II on väga vinge fotokas, sest sellega saab videot teha. No minu vana EOS 350D ront teeb ka väga hästi videot. Nepaalis eksperimenteerisin timelapse'i võimalustega.
Vaadake ise:

http://vimeo.com/album/160585

(Kes ei tea, mida timelapse tähendab, siis see tähendab seda, et sa teed mingi regulaarse ajavahemiku tagant pilti ja siis paned need kokku filmiks.)

Mungad

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.

Mõned soovitused

Saabununa tagasi Himaalajatest on mul mõned soovitused sulle, kes sa elad keset lääne tsivilisatsiooni luksusi merepinna kõrgusel.

1) Tee mõni väike füüsiline pingutus. Näiteks sammu kiiresti trepist üles, üle ühe astme. Naudi seda, et kiirenenud hingamine taastub loetud sekundite jooksul ja sellega ei kaasne praktiliselt mingit lämbumistunnet. Naudi normaalse hapnikusisaldusega atmosfääri. Naudi asjaolu, et sa ei pea kõndima vanuri kiirusel, kepile toetudes, ähkides nagu astmahaige. Sest 5000 m kõrgusel, kui sul on aklimatiseerumiseks olnud vaid mõned päevad, peab.

2) Mine õue, külma kätte. Seisa seal veidi, kuni tunned et külm hakkab tõesti kontidesse pugema. Siis mine ruttu oma tuppa. Oma sooja tuppa, kus temperatuur on umbes.. noh.. toatemperatuur. Ja tunne rõõmu sellest, et sa ei pea pugema magamiskotti, kandma toas seitset kihti riietust ja jooma termosetäite kaupa teed, et sooja saada.

3) Mine vetsu ja vaata oma ilusat potti. Ilusat puhta prill-lauaga euroopalikku potti. Tore ju, et sa ei pea kükitama auguga laudpõrandaga putkas, mis on ehitatud mäekülje kohale.

4) Vaata oma toas ringi. Vaata kõiki neid seadmeid, mis tarvitavad elektrit - oma arvutit, lampi, mobiiltelefoni laadijat. Ole õnnelik, sest seinast tuleb elektrit, mis need seadmed kõik tööle paneb. Mõtle tänulikult nendele kateldele, mis Ida-Virumaal keevad ja sulle elektrit toodavad. Sa ei pea peale päikeseloojangut elama maja ainsa 4W säästupirni valgel, mis põleb päeval päikesepatareist kogutud elektri jõul. Kui veab. Kui ei vea, antakse sulle küünal...

5) Telli takso või istu oma autosse ja sõida sellega kuhugi. See on tegelikult päris kõva luksus, et sa saad sisepõlemismootori jõul liikuda, kui ise enam edasi ronida ei jaksa. Himaalajates saab muidugi tellida helikopteri, aga selle Kathmandust kohaletulek üksi maksab juba 7000 dollarit.

6) Võta telefoni või arvuti teel ühendust kellegagi, kellest sa hoolid. Ütle talle, et sa temast hoolid. Sest Himaalajates võid sa oma musikesest väga puudust tunda, aga sul ei ole mitte mingit võimalust talle seda öelda, sest mobiilivõrku pole ja lähim fikstelefoniga küla on küll teisel oru küljel näha, aga sinna on terve päeva tee. Internet? Jah, siit nelja päeva kaugusel on satiühendus internetiga. Kui Vishnu annab, siis see täna ka töötab, kui oled nõus maksma 1000 ruupiat tunni eest.

Kui see kõik on tehtud, siis istu oma laua taha tagasi ja kadesta mind. Kadesta, sest sa pole hinganud kõrgmäestiku hõredat õhku. Sa pole jälginud sinust 5 meetri kaugusel mööda külatänavat sõitvat pilve. Sa pole külmavalu-uimasust unustanult vaadanud kuldse päikeseloojagu kuma Everesti mäeküljel. Sa pole istunud 4000 m kõrgusel šerpamajas jakisitaahju ääres soojas, nautinud hoolitseva šerpa-vanaema külalislahkust ja joonud chang'i tema tagasihoidliku mehega, kes räägib sulle oma kolmest Everesti tipus käigust. Sa pole seisnud kõrgmäestiku absoluutses kõrvulukustavas vaikuses ja lummatult vaadanud oma tuhandeaastast voolu voolavat liustikku. Sa pole kuulnud raginat, millega kukub jääkosest alla järgmine jääpank.

See kõik, teate, on lihtsalt ja absoluutselt väga suur. Meie planeet. Ja meie inimesed selle peal.

Tulge ja vaadake ise. Mul pole lihtsalt sõnu.