Porter-antropoloog

Austusest kohalike porterite vastu otsustasin oma 30 kg varustust ise Luklast Namchesse tassida. Antropoloogi t66 ongi kohalikku elu omal nahal j2rgi proovida. Juuresolev foto on tehtud teekonna alguses, sestap on mu n2ol veel rahulolev muie. Praegu, Namches, on mu n2ol umbes samasugune rahulolev muie, sest ma j6udsin kohale. Aga oi kuidas ma seda m6tet teekonna jooksul kirusin ja ykshaaval k6igi Himaalaja k6rgemate tippude nimel maap6hja needsin. Eriti muidugi Jorsale ja Namche vahel, kui horisontaalselt olin juba peaaegu kohal, aga vertikaalselt oli minna veel suurem osa teest. See oli mu teekonna kolmas p2ev ja nyyd, viimase kolme tunni jooksul tuli ronida viimased 600 meetrit peaaegu otse yles kuni Namcheni. 6hur6hk sellel k6rgusel on umbes 500 mmHg, ajul j2tkus hapnikku t2pselt vaid niipalju, et k2skida jalgadel j2rgmine samm astuda.
Nii ma siis ryhkisin porteritega yhes rivis ja yhte sammu. Puhkepauside ajal suhtlesime zhestide ja n2oilmetega sellest, et raske on koorem ja k6rge on m2gi. Olime korraks vennad hingelduses ja fyysilises kurnatuses, isegi kui nii erinevad k6iges muus. Mina teen seda t66d ju niisama nalja p2rast kolm p2eva oma elust. Nemad kannavad 60-90 kg koormaid paari dollari eest p2evas kogu oma elu. Minu austus, sydamest!
Et veetsin esimese 66 Luklas ja tulin Namche poole kolm aeglast rahulikku p2eva, on keha j6udnud ilusti aklimatiseeruda. Pole peavalu ega iiveldusi ega muud vastikut. Muidugi, l2mbumistunne suuremate fyysiliste pingutuste j2rel, aeg-ajalised hingeldushood ja muud kergemad symptomid on. Ja muidugi unen2od! Oo, millised unen2od! Kus ma k6ik k2inud pole, oma hapnikupuuduses aju m6ttej6ul. Kardan vaid, et aklimatisatsiooni edenedes need unen2od l6ppevad. Ei tahaks, et need l6ppevad. Sest on midagi l2biraputavalt nihestavat ja piirepurustavalt j6uduandvat selles, kui peale m6nd teisi planeete ja fantastilisi olevusi h6lmavat unen2gu 2rgata ja m6ista, et see k6ik oli uni. Et tegelikult ma olen oma voodis. Aga siis m6ista, et see voodi asub Nepaali m2gikylas, 3500 m k6rgusel Himaalaja m2estikus...
Ja vaja on m6lemat, nii j6udu kui nihestust. J6udu on vaja selleks, et sundida ennast hommikul soojast magamiskotist v2lja pugema, tuppa kus on viis kraadi sooja. Nagis ripuvad j22kylmad riided, mis tuleb selga panna. Kraanist voolab j22kylm vesi, millega tuleb ennast pesta. K6igi v2ikeste igap2evaste toimetuste jaoks on tarvis seda j6udu.
Ja nihestust on vaja selleks, et saavutada vaatluseks vajalik distants. Antropoloogia on alguse saanud eksootiliste rahvaste uurimisest. Meil on sellised terminid nagu "otherness", ehk k6ik mis pole meie, ja "rich points" ehk tugeva avastusliku potentsiaaliga hetked, hetked mil sa h2mmeldud n2htu yle. Antropoloog seisab kummalise kahetise ylesande ees - yhest kyljest saada oma informantidega s6braks, sulanduda kogukonda. Teisest kyljest j22da eemaltvaatajaks, kuu pealt kukkunuks, n2htamatus skafandris astronaudiks. Ma v6tan selle unen2ost saadud nihestuse ja Namchest saab kaljuseina sisse uuristatud lindinimeste pesa, sherpadest saavad marslased ja mina olen Neil Armstrong, kes neid uurib.
Aeg t66le minna.
Neil Armstrong, out!

Aasia valgus

Moskva lennujaamas istudes lõi mu sisse veidi seda erutust, mis ikka
enne reisi tavaliselt on. Imelik, et seekord tekkis see alles poolel
teel Nepaali. Vanasti tekkis reisieelne erutus ikka juba paar päeva
enne reisi algust, kodus asju pakkides või nii. Aga seekord pidin,
näe, juba esimese vahemaandumiseni ootama.

Tallinn-Moskva lennukis oli sellele eelnenud üks vahejuhtum. Minust
paar rida eespool, teispool vahekäiku istus üks paarike umbes aastase
lapsega. Laps niheles ja vigises vahetevahel nutta, ilmselgelt oli tal
lennukis halb. Lõpuks, ühel hetkel, vaatas ta sirgelt mulle otsa ja
tema pilgus oli kõik see stress ja ebamugavus. Ma tegin kõige lahkema
näo mida ma oskan ja naeratasin talle. Laps mõtles natuke aega, varjus
korraks ema õla taha ja piilus mind sealt siis aeg-ajalt vaadata. Ja
tasapisi moondus ta nutunägu samuti rõõmsaks naeratuseks. "Ma tean, et
siin on ebamugav, laps," ütlesin talle telepaatiliselt. "On umbne ja
inimesed on kõik imelikud, istuvad enda ette vahtides ja ei käitu nagu
inimesed tavaliselt. Mootorid mürisevad ja nii edasi. Aga vaata aknast
välja, laps. Mõtle, me oleme 10 km kõrgusel Maa atmosfääris. Kas see
pole imeline?" Laps vaataski vaheldumisi aknast pilvi ja ema õla
tagant mulle naeratades otsa. Rohkem ta ei vingunud terve selle lennu
ajal.

Muidugi ma pidin nüüd enda jaoks ära seletama, mis andis mulle võime
teisi inimesi niimoodi mõjutada. "See on Aasia valgus," otsustasin.
"Ma olen teel Nepaali ja minus on juba see valgus tasakesi lõkkele
löönud." Peale magamata ööd 10 km kõrgusel lennates tuleb pähe
imelikke mõtteid. Ja üks neist oli see väljend - Aasia valgus.
Millegipärast hakkas see mind sealt Moskva lennukist alates kummitama.
Ma tean, et see on vist mingi budismist rääkiva raamatu pealkiri. Ja
üldse hindude ja budistide "muistsest tarkusest" rääkidest
tavatsetakse seda väljendit vist kasutada. Kuigi minu jaoks pole Aasia
valgus üldse religiooniga seotud. See on selline veider tunne mis
tekib Aasia linnade tänavatel, umbes nagu Tartus tekib Tartu vaim.
Olen seda tundnud ka Indoneesias, mis pole üldse hinduistlik ega
budistlik, vaid suuremalt jaolt üldse islamiriik. Ja isegi Aasia pole
ta enam õieti.

Umbes 24h hiljem olin Kathmandus. Olin hotellis paar tundi unevõlga
lunastanud, peale ööpäevast lennukites ja lennujaamades istumist
ennast kasinud ja turgutanud. Ma polnud veel tänavatel kõndinud, sest
hotelli toodi mind otse autoga. Nüüd oli mul vaja otsida apteek kust
osta Diamoxi (mäestikutõve vastu, ülehomme lendan Everesti rajale). Mu
peas olid asjalikud mõtted ja praktilisus. Astusin tänavale ja see
Aasia valgus tabas mind täiesti ootamatult. Seisin tunglevaid inimesi
täis tänaval. Kolm võrri möödusid minust järjestikku sentimeetri
kauguselt, tänava teist serva pidi liikus kilkav koolivormis lastekari
ja juba hüüdis keegi mind "Excuse me," ja pakkus mingit toodet müüa.

Äratundmishetk oli võimas. Mälestused voogasid pähe. "Aaaa... õige
jah," oli kõik mida ma sel hetkel mõtlesin.

Kui see üle läks, kõndisin joonelt ühte restorani mis asub teise
korruse rõdul ja kust on hea kõike seda sagimist vaadata. Ma kõndisin
sinna, sest ma mäletasin teed.

Olen tagasi.

Kolm hüvastijättu

Semester sai läbi ja viimane nädal aega on möödunud hardas hüvastijätumeeleolus. Esimene hüvastijätt oli minu ja mu tüdruku vahel, mis on oluline aga isiklik ja blogis pole sellest midagi kirjutada. Teine hüvastijätt oli meie kursusekaaslaste vahel. Läheme neljaks pikaks kuuks lahku, igaüks oma antropoloogilisi välitöid läbi viima. Projekte, mis igaüks omale enda kontaktide, huvide ja võimaluste kohaselt kokku pani. Kõik mu kursakaaslased käisid mitu päeva pikkade nägudega. Istusime seminaris, klomp kurgus, käisime viimasel väljasõidul Sommarøy lähedale, laulsime ja naersime koos, kõigil meelel ainult peatne lahkuminek. Millal sa lendad? Neljapäeval, aga sina? Järgmine nädal. Kirjuta siis ikka, eks ju. Jah, kirjutan. Ole ettevaatlik. Tule kindlasti tervelt tagasi.

Huvitav, et kuue kuuga võib üks niivõrd kirju seltskond niivõrd kokku kasvada. Teineteisest kõike teada saada ja teineteise plaanidele niivõrd kaasa elada. Ma tean iga oma kursavenna ja -õe kohta täpselt, kuhu ja miks ta välitöödele läheb. Me lendame neljaks pikaks kuuks laiali, pihustume pisikestesse kohtadesse, maakolgastesse ja linnadesse meie pisikesel planeedil, Islandist Kamerunini ja Teravmägedest Boliiviani hakkame  me inimeste eludes surkima, küsimusi küsima ja filmima. Tahtma teada saada miks me, inimesed, seda või teist asja teeme ja mida see või teine asi täpselt tähendab, ja mida see kõik üldse kokku tähendab. Meil igaühel on kotis kaamera ja külluses tühja videolinti. Meie ülesandeks on täita see kõik kaadritega, mis oleksid meie uurimisküsimuste ja üldse inimeksistentsi osas kõnekad. Magnetosakesed sellel lindil on praegu nullasendis, kõikide võimaluste potentsiaalse välja asendis. Me peame need osakesed seal niimoodi paigutama, et maailm sellest paremaks ja targemaks muutuks.

Head kursakaaslased, te keegi ei oska eesti keelt ja Google Translate teatavasti sokib kõik ära. Seetõttu ei saa te kunagi lugeda, mida ma siia kirjutan. Aga te olete kõik mulle olulised ja ma elan teile väga kaasa. Need seitse kuud on olnud ühed ägedaimad mu elus. Ja õnneks te teate seda niigi. :)

See oligi minu teine hüvastijätt, kui me niimoodi laiali lendasime. Tromsø pisike polaarlennuväli lennutas Hamidou ära Kameruni ja Ane ära Boliiviasse. Ja järgmine olingi mina. Tõusin täna hommikul kell kuus AirBalticu lennukiga Tromsø kohale ja nägin lennukiaknast Kvaløya mägesid, milledest olen ka varem kirjutanud. Need mäed olid nüüd kaetud puhta paksu neitsiliku lumevaibaga ja nägid välja nagu kortsus vatitekk minu all. Tõusva päikese esimesed kiired valasid kõik selle punasega üle. Selle taga, kaugel läänes, oli Norra mere tumesinisest lõpmatusest koosnev silmapiir. Kell oli kuus hommikul ja see oli viimane asi, mida ma Tromsøst nägin.

Minu ja Tromsø vahelises suhtes hakkab juba midagi naljakat olema. Õigemini mitte suhtes endas, vaid selle määras. See on juba jabur, kui palju saavad personaalselt teineteise jaoks olemas olla inimene ja linn. Ma olen kaunis ratsionaalse mõttemaailmaga inimene, vaimudesse ja inglitesse eriti ei usu, aga millegipärast ikka võtan seda linna kui mingit olendit. See tekitab huvitavaid ja kohati sügavaima meeleliigutuseni hämmeldumapanevaid elamusi. Hämmeldumapanevaid siis, kui minu poolt sellele personifitseeritud Tromsøle omistatud tegudes on selgelt äratuntav suunatus või kavatsus. Nagu need virmalised, millega ta mind tervitas, kui saabusin, ja nüüd see hüvastijätu-päikesetõus. Kui ma seda silmasin, ei olnud minu emotsioon enam "Oh kui ilus!" Neid ilusaid hetki on juba nii palju olnud, et mu emotsioon oli "Nojah, loomulikult. Tromsø ju."

Nagu mõnel inimesel on mõni üdini temalik iseloomujoon või teguviis, on ka Tromsøl tahke, mida ei saa olla ühelgi teisel linnal. Kõik need vahepealsed hommikud ja õhtud, lumetormid ja polaaröö, kirkad selged talvepäevad ja mitmeööpäevased lumesajud, libedad tänavad, majakõrgused lumehanged, need lumelaadurid, mis lumepilves ja oranži tuld vilgutades tänavaid mööda roomavad, nagu ürgkoletised mingist vanast saagast. Inimesele on omane näha kaoses korda, looduse stiihias jumalat. Seal kus mingit ratsionaalset seost, põhjendust või kavatsust ei ole, tahame meie ikka näha mingit jõudu või kellegi kätt. Ja kuigi ma taunin ebaratsionaalset jumala-usku, näen ma kõigis nendes minuga siin aset leidnud juhtumistes nüüd ise ühte olendit - Tromsøt. Ma võin anda talle näoks Krokeni linnaosa aknatulukeste peegeldused fjordiveel, kui ma pimedas Dramsveienit mööda kodu poole kõnnin, ja hääleks lennujaamast kostva propelleripõrina. Tuksuvaks südameks võiks panna laupäevaõhtuse Storgata, täis rõõmsaid peomeeleolus inimesi. Neid metafoore võiks veelgi jätkata aga neil pole tegelikult üldse mõtet, sest linnad pole inimesed, neil pole nägu ega häält ega südant ega käsi-jalgu. Neil on tänavad ja majad ja olulised on hoopis muud asjad. Ja nagu täielikus vaikuses kuuleb inimene kõrvades omaenese vere tuksumist, kuulasin ma täna, meie viimasel koosoldud ööl mööda magavaid teid pidi lennujaama poole kõndides seda, mida kuuleb Tromsø oma veresoontes, kui kõik muu on vait. Kui ei põrise propellermootor lennuväljal, kui Jekta kaubanduskeskuse laiendustööd on vaikinud ja tänavatel ei sõida autosid. Ma seisin oma seljakottidega keset kõnniteed, kell pool viis hommikul, käed rippus ja olin selle linnaga kahekesi selles hääles, selles foonhelis, taustanivoos, kõiki tegevusi, hääli ja ärkvelolekuminuteid saatvas baaskohinas. Selles, mida ma ei oska kirjeldada ja mida pole mõtet lindistada. Tromsø näitas mulle midagi väga isiklikku. See oli inimese ja linna vaheline lahkumiseelne intiimhetk. Minu kolmas hüvastijätt.

Kohtumiseni, Tromsø, näeme taas augustis, kui sa oled soe ja roheline ja kõik on juba hoopis teistmoodi.

Nüüd ootab mind kaks ja pool kuud välitöid Nepaalis ning seejärel kuu aega Eestit. Uued tervitused, uued hüvastijätud.

Taevaskoja loeng

Iga-aastane arheoloogia kevadkool Taevaskojas toimus taaskord ja mul paluti esineda. Kuna ma viibin aga Tromsøs, siis tegin loengu video teel. Teemaks on "Õppefilm arheoloogias" ja panen selle siia kah üles.

Kel huvi, sel silmad-kõrvad.

Õppefilm arheoloogias from Tanel Saimre on Vimeo.

Taas

Paar nädalat tagasi seisin ma jälle lennuvälja lähedal. Oli jälle pime, kuigi valget aega on siin juba palju, täiesti uskumatult palju ja täiesti uskumatult valget, aga tookord oli just parajasti pime, sest kell oli juba seitsme paiku õhtul. Ma seisin jälle lennuvälja lähedal maandumisraja ääres. Jälle põrisesid eemal propellerid ja jälle veiklesid pea kohal virmalised. Kõik oli väga sarnane kuu aega varem aset leidnud õhtuga, mil toimus minu taaskohtumine Tromsøga. Propelleripõrin, pimedus ja virmalised. See kõik on sama. Ainult, et täna ei ole mul suurt seljakotti. Täna on mul hoopis roheline Kiwi ostukäru. Lükkasin seda kolm kilomeetrit mööda lumiseid kõnniteid siia, lennujaama juurde. Käru on aus, korralik ostukäru, mille vasak tagaratas võdiseb ja mille tagaluugi küljes on reklaamtahvel ameerika maapähklite pildiga. Ma lükkasin selle ostukäru siia, lennujaama juurde, sest mul läheb seda vaja.

Ma seisin maandumisraja ääres ja vaatasin tähti. Eriti seirasin pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tean, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõunataevas liiguvadki tasakesi, vilgatavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja asfaldile laskuvad. Nende kõhtudest tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja siis astuvad terminalihoonesse. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt. Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind taolistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale näiteks läpaka ja blogiteksti, või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi notepadi. Või midagi sellist.

Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ma ka taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobinal vadistada. Kohe varsti juba. Õige pea.

Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania käimas. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see konkreetne lennuk aeglaselt kollase ikoonina flightradar24.comi kaarti pidi Oslost Tromsø poole tiksus. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.

Lõpuks on ta seal, see punavalge Boeing, lõpuks kihutab ta maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks, veel peale pikka ootamist ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, keda ma olen oodanud. Minu kallis musi, kellele ma ostukäruga lennujaama vastu tulin.

Raske kohvri ja seljakoti tõstame ostukärusse ja alustame tagasiteed minu poole. Saame ka kallistada ja vadistada, saame lükata rasket ostukäru läbi lume. Nagu kodutud parmud, naerame me. Saame vaadata kuidas tagumine vasak ratas kõnniteejääl laperdab, ostukärudel alati üks ratas laperdab. Saame vaadata, kuidas ostukärutäis pagasit sõidab mäest alla täitsa ise. Tromsø pole armukade ja vehib virmalistega ka mu musit tervitada. Me astume kodu poole, kaks vaest ent õnnelikku inimest. Teeme nalja ja räägime tühjast-tähjast. Maine vara ostukärus, virmalised pea kohal, naeratused suudel ja armastus südametes.

Ja siin me nüüd siis elame.

 

Ilusat naistepäeva kõigile naistele ja eriti mu musile :)

Akadeemiline piip

Ethnographers think - at least this one does - that if you believe you have eliminated the Hawthorne effect, you have probably smoked too much for breakfast.


--- Michael Agar. We Have Met the Other and We're All Nonlinear: Ethnography as a Nonlinear Dynamic System. Complexity vol. 10, No. 2, Nov/Dec 2004, pp. 16-24.

Kui juba akadeemilistes publikatsioonides kasutatakse kanepisuitsetamisega seotud metafoore, kas siis poleks tõesti aeg situatsiooni üle natuke järele mõelda?

Tegemist on ilmselt huumorit ja sõnademängu hindava autoriga, see on tekstist näha. Näiteks defineerib ta liblikaefekti vastandi. Liblikaefekt on siis mittelineaarsete süsteemide omadus, mille kohaselt väike muutus lähtetingimustes võib mõjutada tulemust väga suurel määral (kuulus näide liblikast, kes Hiinas tiibu lehvitab, mille tulemusena USA-d tabab orkaan). Selle vastandiks on bürokraadiefekt: ükskõik kui palju sa algtingimuste muutmise nimel ei rassi, lõpptulemus jääb ikka samaks.

Hoidugem bürokraadiefektist oma eludes. Ja ärgem hommikusöögiks liiga palju suitsetagem.

Ross Kemp vs Armadillo

Võrdlev kriitika kahe Afganistani-teemalise tele/filmiteose kohta. Esimeseks on Briti Sky One'i viieosaline telesari "Ross Kemp in Afghanistan", teiseks on taanlaste dokfilm "Armadillo". Viimast muide näitab ETV millalgi märtsis "Välisilm soovitab" sarja raames. Soovitan jälgida reklaami, ja õigel hetkel ennast teleka ette sättida, tegemist on päris hea teosega. Aga mõlemad nad on täis kõrbetolmu, vere lõhna ja vahetut kohalolemise illusiooni. Mõlemad on kaunis intensiivsed.

Ross Kemp in Afghanistan
Ross Kemp otsustas, et seebiooper "Eastenders", kus ta nahktagis kiilakat jõhkardit mängis, ei ole päris tema unelmate töö ja ta otsustas hakata omaette tegema uurivaid telesarju. "Ross Kemp on Gangs" näiteks on selline sari, kus ta käib maailma erinevates linnades ja uurib kuidas, edeneb peksmine, vägistamine, vargused, narkokaubandus ja jalgpallihuligaanlus kohalikel gängidel. "Ross Kemp in Afghanistan" on aga selline sari, kus ta kleebib end Briti sõjaväe üksuse külge ja veedab nendega mõned kuud Afganistanis.

Kindlasti on see eetiliselt küsitav teguviis - minna sõjakoldesse ja filmida telesari eraõigusliku ehk kasumit taotleva telekanali tarbeks. Minu peas tekkis see küsimus kohe hetkega. Aga kui vaatasin sarja ära ja natuke järele mõtlesin, siis said need küsimused rahulikult kõrvale pandud. Ebaeetilist midagi otseselt silma ei hakanud, saade sündis kõigi osalejate nõusolekul, no mõistlikkuse piires. Ja mis selles siis halba on, et järjekordse lollaka tantsusaate, talendišõu või CSI-krimisarja asemel näidatakse midagi vahetumat? Midagi, kust vaatajal on ehk isegi midagi õppida? Midagi teadmiseks võtta?

Fakt, et see sari on tehtud, ei häirinud. Häiris hoopis retseptsioon. "Oh see on ikka päris kõva sari sest seal said mitu tüüpi surma ja kuulid lendasid jube lähedalt mööda!" Ma LOODAN väga, et sedasi rääkijad on televisiooni poolt tuimestatud, nad lihtsalt ei tee enam vahet mis teleekraanil on päriselt toimuv ja mis on päris filmist. Üks plasmahelendus kõik. Ma LOODAN et see nii on. Et nad pole lihtsalt ära loomastunud televaatajad, kelle jaoks sõda on mingi meelelahutus mida kartulikrõpsude kõrvale vaadata.

No ühest küljest oli tegemist väga tugeva sarjaga, aga selle juurde tulen tagasi hiljem, et lõpetada positiivse tooniga. Enne veel veidi negatiivset. Miks on vaja igasse kuradi telesaatesse saatejuhti? Ma tean, et telebosside arvamus keskmisest televaatajast on väga madal. Televaataja pole bosside arvates eriti targem märjast põrandalapist. Tarvis on saatejuhti. Iga sündmuse järel või ajal ilmub kaadrisse saatejuht, kes seletab vaatajale: vaadake nüüd toimub see ja too. Huvitav mis tunne oleks olla Ross Kemp? Olla lahinguväljal ja riskida oma eluga, selleks et mängida sedavõrd totrat rolli?

Refleksiivsuse puudumine häiris ka - ainult paaris ärevas olukorras oli korraks näha helimeest või kuulda kaamerameest. Muul ajal hoiti vaatajat ranges teadmatuses filmimise tegelikkusest. Ei mingit vihjet sellele, et situatsioonis viibivad ka kaameramees ja helimees. Miks?

Sõdurid räägivad intervjuudes oma tunnetest ja motivatsioonist, ja muutuvad sõja kulgedes aina siiramaks ja vahetumaks. Saatejuht räägib ka vaatajale oma tunnetest ja motivatsioonist, ent säilitab terve sarja vältel oma professionaalse telenäo ja räägib kuni lõpuni väga professionaalset telemöla. Näiteks "Ma tulin siia selleks, et teha saade sellest, kuidas on olla 21. sajandil Briti sõdur Afganistaanis". Ent miks sellisel juhul oli Ross Kemp ise oma saate peategelane? Miks meile ei tehtud saadet sellest, kuidas on olla sõdur, vaid tehti saade sellest, kuidas on olla saatejuht?

Reklaamijad. Ma ei vaadanud seda asja telakast, seetõttu ei pidanud ka reklaame vaatama (miks inimesed üldse telekat vaatavad, sellest pole ma ammu aru saanud?). Aga kui seal vahel oleks reklaamid olnud, siis oleks olnud ikka väga imelik. Kes tahaks ennast sellise sarja vahel reklaamida? Hea televaataja, loodame et nautisite seda äsjast lõiku reaalsest lahingutegevusest Afganistanis. Loodame, et otsustate ka meie popi ja noortepärase iPhone'i kasuks - see muudab teie elu sama põnevaks, nagu on sõduritel Afganistanis.

Intervjuud on küll suht hõlmavad ja laiaspektrilised, kuid dokfilmi stiilile omaselt puised (kui tuleb filmimeeskond - kaameramees pistab sulle objektiivi nina alla, helimees õõtsutab pika poomi otsas su pea kohal mikrofoniblimpi ja saatejuht hakkab küsimusi küsima, siis käitub ka karastunud sõjamees puiselt). On näha küll ägedat evolutsiooni meeste tunnetes - alguses, peale väljaõppe lõppu ja enne lennuki peale minekut on kõigi ajud ilusasti koolutatud ja räägitakse armee PR lausetes. Isikupära ja erinevust on, aga ainult armee PR-is lubatu piires. Hiljem, juba peale esimest kuuajast pikemat operatsiooni on meeleolud hoopis teised. Eriti peale tagasijõudmist Camp Bastioni ja sellega kaasnevat pingelangust. Tulevad esile iseloomud ja isiksused. See on hea. Seda võiks rohkem näidata. Vähem saatejuhti ja rohkem tegelasi.

Kõige selle kriitika lõppu tuleb öelda, et tegemist oli siiski põneva vaatamisega (no muidu ta poleks ju telesari). Ross Kemp viitsib vaeva näha. Lõppude lõpuks on nad ju kõva töö ära teinud, enda elud ohtu seadnud et meie laisalt lamaskledes saaksime saada osa sõjategevusest Afganistanis. Üle keskmise kvaliteetne televisioon.

Armadillo

No Armadillo näol on tegemist filmiga, mitte telesaatega, nii et see on kohe teine tera. Kui vaataja on aheldatud kinoistmesse ja tal pole seda hirmsat telekapulti ehk kanalivahetamise võimalust, julgevad rahastajad lubada märksa sügavamat stiili. Ja taanlased on kohe mõnuga sügavaks ja kunstipäraseks läinud. Tulemuseks on see, et umbes samades tingimustes, samas piirkonnas ja samal ajal tegutsenud samasuguste meeste tegevusest on valminud hoopis teistsugune teos. No umbes nagu Koit Toome laulud ja Erki-Sven Tüüri looming. Mida osad on neile jällegi pahaks pannud. Et ei sobivat teha kunstipäraseid värviefekte ja ilukaadreid, kui reaalselt inimesed sõdivad. Seda kriitikat ma ei mõista - kunstipärane käsitlus ei sobi, aga Lenorit reklaamida sobib?

Veel - kuna saatejuhti polnud, oli ekraanil kohe kõvasti rohkem ruumi. Kellele anti Ross Kempi saates sõna? Põhiliselt Ross Kempile. Vahest intervjueeriti ka mõnda sõdurit. Kellele anti "Armadillos" sõna? Sõduritele. Nemad olid need kes lugu jutustasid. Mitte saatejuht. Ja kuna ruumi oli palju, mahtus ekraanile, ülla ülla, lausa ka kohalikke! Afgaane!

Ja mis tähtsam - ka vaatajale oli ruumi jäetud. Lasti tekkida emotsioonidel. Pikad sekundid aeglasi kaadreid ja mõtlikku muusikat. Hea. Ruum ja õhk. Polnud seda pidevat pea äralöömise tunnet (Tarkovski väljend) kui vaataja avastab, et ta on tõusnud režisööri vaimsele tasemele ja seal ongi lagi ees.

Jaa, vaieldavusi oli muidugi kaa. Kui filmitegijad filmisid sõdurite lahkumispidu enne Afganistani siirdumist ja mõistsid et stripparit polegi tellitud, tellisid nad ise kähku strippari, et saada vajalikke kaadreid filmi jaoks, kus noored poisid tequila peale tisside vahelt sidruniviilu hammustavad. Sest muidu poleks ju see.

Kokkuvõtteks

Ross Kemp rääkis sellest kuidas sõduritele on vaja rohkem palka ja rohkem helikoptereid, sest nad on kodumaa kangelased kes kaugel kõrbes meie vabaduse eest oma verd valavad. Kuid Janus Metz ja Armadillo tegijad julgesid asuda sõdurite poolele mingis märksa sügavamas mõttes - nad näitasid mõistva hoolivusega kaadreid kus noored äksi täis sõdurid vahetasid vaimustunult lahinguelamusi nagu rääkiks nad arvutimängust. "Ja siis ma hüppasin sealt uksest sisse ja põmm-põmm, põmm-põmm, kaks taliibi läksid reisile ööbikuteriiki." Need kaadrid tekitasid Taani avalikkuses kõva tormi. "Issand jumal kas tõesti meie poisid on sellised metslased?" Armadillo tegijad ei kartnud tuua vaatajateni seda karmi tõde, et kui me saadame palgasõdurid enda eest maailma teise otsa sõdima, siis nad ei pakigi lahinguvarustuse hulka salvrätipakki, et peale iga kill'i pisaraid pühkida.

Päike

Teisipäeval nägin ma Päikest. Huvitav, kui tähendusrikkalt see lause võib kõlada. Siin Tromsøs pole Päike paistnud vist novembrikuust saadik. Aga nüüd, teisipäeval, nägin ma Päikest. Tegelikult juba kaks nädalat tagasi tähistati siin kalendri järgi seda, et Päike hakkab jälle mägede tagant tõusma. Sõin minagi Solbollet ehk päiksekuklit ja rõõmustasin, et must ja pikk pimedus on läbi saamas. Aga need paaritunnised vopsakad, mis Päike siin taevas tegi, jäid alati kas pilves taeva taha või olin ma parajasti sel ajal seminaris või muul põhjusel toas. Päevad on muidugi valgemad, õigemini, nüüd saab üldse jälle rääkida päevast kui sellisest. Ent Päikest otseselt näha polnud.

Teisipäeval aga algas seminar alles kell 12. Veerand tundi enne keskpäeva - Päikese kulminatsioonihetke - kõndisin ma ülikooli poole. Oma mõtteis, nagu ikka. Midagi küll kipitas silmanurgas, mina aga jätkasin jonnakalt oma mõtete mõtlemist. Ja alles mitu minutit hiljem sain aru, et Päike, mida ma silmanurgast juba tükk aega nägin, oligi ju see. See oli Päike! Julgelt mäetippudest kõrgemal, mitte arglikult piilumas, vaid heledalt siramas, nagu ta oleks alati seal olnud, nagu vahepeal polekski olnud seitsme nädala pikkust ööd. Heledalt paistis ta nüüd, keset suurt sinist taevast, kuskil kaugel veel mõned helevalged pilvetupsud. Päike paistis.

Päike paistis. Ma jäin seisma, sest see rabas mind. Rabas ja ehmatas. Nagu nälginule ei tohi korraga anda väga palju süüa, ei tohiks pimeduses elanule niimoodi järsku, ilma mingi hoiatuseta, näidata Päikest, seda tohutut igikestvat vesinikupommi plahvatust. Seda tohutut hõõguvat plasmakera, termotuumareaktsioone, 620 miljonit tonni vesinikku, mis IGAS SEKUNDIS heeliumiks ja energiaks muutub.

Foto: TRACE Project, Stanford-Lockheed Institute for Space

Seda on natuke liiga palju ühele pikka aega pimeduses elanud imetajale.

Foto: Hinode JAXA/NASA

Kunagi lapsena lugesin astronoomiaõpikust, et Päike põletab sekundis kaks miljonit tonni mateeriat energiaks. See tähendab, reaktsiooniks kuluva vesiniku ja reaktsiooni käigus tekkiva heeliumi masside vahe on kaks miljonit tonni. See kaks miljonit tonni energiat kiirgub siis raadio-, infrapuna-, valgus-, uv-, röntgen- ja gammakiirgusena maailmaruumi laiali. Maa asub Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, teisisõnu väga kaugel, nii et meieni jõuab sellest muidugi vaid mingi kaduvväike osa. Aga mina olen ka kaduvväike olend ja sellest osakesest piisab mulle enam kui küll. Mulle ja veel kuuele miljardile inimesele, taimedele, putukatele, vetikatele, planeeditäiele biomassile mis selle gaasikera soojuse paistel muudkui vohab. Lennukid lendavad, autod ja rongid sõidavad, elektrijaamad väntavad meile elektrit ja tehased huugavad - kõik selle tulepalli poolt fossiilkütustesse salvestatud energia jõul. Selline elu andja, kõige liigutaja on meie võimas Päike.

Foto: anthonymcevoy

Ja tema tõuseb niimoodi järsku mind mägede tagant ehmatama. Kuradi tüüp :)

Tsensuur?

Fotol on ühe antropoloogia teooria raamatu märksõnade register. "Nazi Germani" juurde on millegipärast unustatud leheküljenumbrid märkida. Juhus? :)

(Anthropology in Theory: Issues in Epistemology. Ed. Henrietta L. Moore, Todd Sanders. Oxford: Blackwell 2006)

Frozen Land, Moving Pictures

Filmifestival TIFF2011: tehtud.
Umbes 25 filmi vaatamine, mõnda kaks korda, mõnda läbi poolune: tehtud.
Popkorni, joogitopside ja muu laga koristamine iga seansi järel: tehtud.
Nelja mobiiltelefoni, kahe uksekaardi, lugematu arvu mütside, sallide ja kinnaste tagastamine omanikele: tehtud.

Nagu iga hea asjaga, on ka visuaalantropoloogiaga sedasi, et inimesed ajavad terminid sassi. Ka visuaalantropoloogiaks peetakse vahest kultuuri uurimist selle poolt toodetavate visuaalsete kujutiste läbi, filmide, telesaadete, kasvõi ajakirjade esikaante läbi. See on üks põnev ja aus valdkond, aga seda ei tuleks siiski nimetada visuaalantropoloogiaks (visual anthropology) vaid visuaalsuse antropoloogiaks (anthropology of visuality). Ja täpselt just seda saabki teha üks filmifestivalil vabatahtliku abitöölisena töötav noormees, kelle tööks on enne filmi algust saaliukse peal piletite rebimine ja peale filmi lõppu rahva saalist välja karjatamine, ning kellel just täpselt filmi ajal mingit tööd teha ei tule. See noormees istub siis mõnele vabale istekohale või nende puudumisel lihtsalt trepiastmele ja hakkab tegelema visuaalsuse antropoloogiaga.

Üks ekraan, üks valgus, ühed värvid. Kui palju neid erinevaid kombinatsioone seal ikka olla saab? Filmifestival on parim koht, et jõuda teadmiseni sellest, kui palju. Alguses mõistusega, ja siis tagantjärele ka muu kehaga. Südamega ja soolikatega. Selleks on vaja mitu ööpäeva järjest vaadata maailma kõige erinevamaid filme, kuni kuskile pimesoole ja kaksteistsõrmiku vahel oleva arstide poolt veel avastamata tundeelundini jõuab see arusaamine, et maailm on ikka kuradima suur ja kirev ning see avaldub kõik selles, mida filmitegijad teevad. Filmitegijad-inimesed, Amirid, Björnid, Veikod, Paavod, Olgad, Andreid, Prachyad, Amitepid, Ludmilad, Milahid, Lid, Stefanod, Martad. Neid on palju ja nad kõik tahavad midagi öelda. Midagi ekraanilt inimestele näidata. Ja seda kõike vaatab üks poiss kes istub kinosaalis trepiastmel ja teeb oma peas visuaalsuse antropoloogiat.

Hea on alustada mingitest mõttetutest kergemeelsetest, ent naljakatest ja lahedatest komöödiatest (Kiki), liikuda natuke mõttekamate komöödiateni (Basilicata Coast to Coast) ja gei-seebiooperiteni (Loose Cannons), vaadata selle peale midagi kaameraga tegelastel pidevalt näossõitvat ja inimemotsioonide sügavamatesse osadesse sukelduvat (Taulukauppiaat) ja segada selle kõige sisse üks sõjadokumentaal (Russian Lessons), mille järel lahkuda kinosaalist tundega "mis kurat teil viga on, inimkond?!". Vaadata lisaks asju, mida sa mitte kunagi mitte mingil muul kombel vaatama ei satuks, kui just filmifestivalil vabatahtliku abilisena: Asju millel pole isegi oma lehekülge imdb-s.

Nojah, ja kui ma siis kõige selle segapudru keskel avastasin end järsku ühe Tai kung-fu filmi (Ong-Bak) vaatajate seast, isegi kuigi ma üldiselt kung-fu filme eriti vaadata ei viitsi, siis kehitasin ma õlgu ja mõtlesin et las minna. Sest kõik need aegluubis jalad ees läbi õhu vastasele näkku lendamised ja kahe erineva nurga alt filmitud ning üksteise järele monteeritud plahvatused omandasid ka mingi teise tähenduse. Mitte "oh sa kurat kui äge efekt" ja "täitsa lõpp kui hästi peksab" tähenduse, mille jaoks nad tegelikult mõeldud on aga, olgem ausad, millena nad tegelikult ju ei tööta, vaid "hmm ah et siis sellised esteetilised eelistused" ja "selge, see storyline läks nüüd siis sinna" tähenduse.

Taolises meeleolus kinosaali ukse peal seistes ja pileteid käristades tekkis igasuguseid huvitavaid ideid. Et miks piirduda lihtsalt ettenähtud rolliga: naeratus, käristus, "tänan" (takk)? Peale kümnendat tsüklit on see ju tõesti igav. Vahelduseks võiks ju teha hoopis naeratus, käristus, "palun" (vær så god). Või siis vaheldumisi: naeratus, käristus, "takk", naeratus, käristus, "vær så god". Või tänan-palun asemel öelda norra keele asemel hoopis midagi muud. Näiteks eesti keeles "palun". Või vene keeles "spasiba". Või siis üldse midagi suvalist. Näiteks "nuudlid". Naeratus, käristus, "nuudlid". Ükskõik mida sa ütled, niikaua kui naeratus on näol, naeratatakse vastu. Vahest tuleb mõni klient ka midagi küsima. Enamlevinud küsimused olid, et kui pikk see film on, millest see film räägib (?!) ja miks pileti peal ei ole istekohti märgitud. Juba esimese päeva keskel oli mul tekkinud oskus inimese näost, ilma üldse tema küsimust kuulamata, küsimusele ära vastata. Päeva lõpupoole, kui väsimus ja tüdimus juba võimust võtma hakkavad, piisab ka sellest kui lihtsalt noogutada ja käega saali poole viibata. Küll nad edasi liiguvad. Alati töötas.


Peale seansi lõppu, kui rahvas on saalist välja saadud, algas siis noosi korjamine. Toitu ja jooki oli alati, mõnikord pakendis, mõnikord põrandal laiali. Aga alati oli ka midagi veel. Kui saalis istub 400 inimest, on kindel, et keegi midagi unustab. Mütsid, sallid, mobiiltelefonid. Elamise-olemise materiaalne kultuur. Arheoloogina kaabin ma sama asja, ainult tuhat aastat hiljem, maa sees üles. Nüüd aga, kinotöötajana, korjan värskena põrandalt. Ühe tegevuse eest saan teaduslikke publikatsioone ja akadeemilist feimi. Teise eest isegi mitte palka. Ühiskonnas on mõnikord prioriteedid naljakalt seatud.

See Kanada tšikk, kellega ma viimasel päeval koos töötasin, sai õnneks mu huumorist aru. Kui ma peale järjekordset naeratus-käristus-takk raundi, piletikontsude kokkulugemise ajal tegin talle kanahäälega "takk-takk-takk", siis ta kõverdas käed mõistvalt küünarnukkidest kanatiibadeks ja tegi peaga nokkivaid liigutusi. Hea kui on mõttekaaslasi. Peale festivali lõpupidu, igale vabatahtlikule ette nähtud kahte tasuta õlut, läbi lume kodu poole vantsides, kolmveerand tundi kõnnitud, veerand tundi veel, kell kolm öösel kuskil Scandic hotelli taga prügikonteinerite vahel ja hotelliköögist tuleva rasvahaisu sees oli ikkagi tunne, et midagi head sai ära tehtud. Kaasa aidatud ühe filmifestivali korraldamisele. Mingite mõtete levikule, mingile ideede segunemisele. Hea meel oli.