Päris villis

Mina tegin vahepeal ühe väga olulise avastuse. Jõudsin mingisse sellisesse kohta või tajusin sellist tunnet, mida tuleb vist ette väga harva. Selle ainsaks iseloomustavaks väljendiks oskan ma öelda "üli cool". Ma ei tea paremat sõna. Eesti keeles lihtsalt polegi väljendit selle kohta. Ma ei tea, miks ükski muu ei sobi.
Ma tajusin seda Saaremaal jaanipäeva paiku kadakate vahel villise kastis ringi kruiisides. See tunne oli nii segane ja seletamatu, samas nii ehe ja tugevasti tajutav, et ma pean sellest kirjutama. Et ise aru saada. Sest ma olen selle tundmisest natuke hämmeldunud. See oli nii üli cool, et ma tean, et ma poleks mitte mingi hinna eest sel hetkel olnud kuskil mujal ja teinud midagi muud. Ükskõik, mida mulle oleks pakutud. See hämmeldab mind. Ma oleksin jäänud sinna villise kasti igal juhul.
Ma tean, et selle tunde vajalikuks eelduseks on kadakad, soolane tuul, tinahall vihmaähvardus taevas, ja valge rumm, mida saab sõidu ajal juua otse pudelist. Ja see, et vahepeal on vaja kastist maha hüpata, et lasta villis läbi mingist karjaväravast või peletada tee pealt lehmi. Ja ka see, et kuskil küla vahel jalutab noorpere, kellele saab küüti pakkuda, kes samuti villist ägedaks peab, kuid kellele ma saan ükskõikselt õlga kehitada ja teha nägu, et selline ongi minu elu.
Aga põhiline komponent on muidugi villis ise. 1969. aasta GAZ-69, bensiinimootori ja kolme käiguga. Kapotialusega, mis näeb välja porine ja 30 aastat vana, aga kus särab äsjavahetatud bensufilter, millel veel hinnasilt küljes. Ees istmetega juhile ja kaassõitjale, taga kastis kahe pikipingiga. Tähtis on, et sel villisel oleksid kojamehed, mis töötavad, aga üldse klaasi ei puhasta. Ja esiklaas, mida saab peale pikka roostes kruvidega jändamist üles tõsta. Ja tagumine porte, mida saab alla lasta, kui inimesed kasti või kastist maha ronivad. Mootor ei pea mitte lööma vaikselt nurru, vaid ütlema kõval selgel häälel "pott pott pott pott".
Kui sa seisad sellise villise kastis, siis on äge suure hooga sõita läbi sügavate lompide, nii et vett pritsib kahte lehte ja isegi see on äge, et juhi jalad saavad seejuures läbimärjaks, sest põrandasse on roostetanud suured augud. Ja kogu see kooslus muutub veelgi coolimaks siis, kui õhtu poole tuleb käigukang käigukasti küljest lahti ja me lükkame suure kruvikeerajaga otse käigukastist esimese käigu sisse ja ma sõidan niimoodi koju, kõrgete tuuridega. Teist käiku ju sõidu pealt sisse panna ei julge, sest kruvikeeraja kukuks rappuvas autos näppude vahelt otse käigukasti pöörlevate hammasrataste vahele.
Tegelikult see asjaolu, et suure kruvikeeraja abil saab käike vahetada küll vanal roostes ja laguneval villisel, aga mitte tutikal linnamaasturil, teeb kogu maailma tutikad linnamaasturid minu silmis täiesti mõttetuteks punnvõrrideks. Võrreldes roostes ja laguneva üli cooli vana villisega.
Tänu oma vanusele esindab see villis tahes tahtmata minu jaoks minevikku. Ta esindab sedasama Saaremaa minevikku, milles selliste masinatega sõitsid agronoomid kolhoosipõldu mõõtma ja veterinaararstid karja kontrollima. Või natuke vanemat minevikku, milles Horch 108'ga, sõitsid ringi Saksa sõdurid. Alguses täites uljalt führeri käske, hiljem põgenedes Sõrve poole, kui Punaarmee Orissaare kandis juba GAZ-67'ga ringi sõitis. Isegi seda lugu, kui Aadu talu, meie kodupaiga, ühes aidas varjas end keegi eestlane Saksa mobilisatsiooni eest, ja väejooksikuid otsima tulnud Wehrmachti sõdurid sammusid juba poole õue peale, ent viimasel hetkel kostis naabertalust mingi hääl ja nad pöörasid otsa ümber.. isegi seda lugu esindab see villis minu jaoks.
Seega on see ajaloo hõng, mis villise kastis sõites seguneb Saaremaa õhu, istmete kunstnaha ja valge rummi hõnguga. Südamesse kerkib Tõeliste Asjade tunne, asjade, mis tulevad mitte vilkuva valguse või elektroonilise pininana, vaid läbi kompimismeele. Krobeline metall peopesa all ja poriloigust pritsinud vee külm plekk käisel on päris. Ma tunnen veidi jahedust, ja võtan tinahalli taeva all villise kastis kihutades pudelist lonksu rummi. Mu näkku puhub tuul, niiet veidi raske on ettepoole vaadata, aga ma märkan siiski kummardada õigel hetkel, et mitte kaseoksaga vihinal näkku saada. Sel hetkel ma mõtlen: "Kurat, see on üli cool!"


Foto: Harry-Anton Talvik