Badass

 

Iraanis ma käisin 2009. a. sügisel. Nii et üht teist võib juba olla muutunud. Eks nemadki seal on mingil määral nutistunud ja skrollistunud ja sotsiaalmeediazombistunud. Aga selle rahva hing ja olemus on kindlasti sama. Umbes neljakümnest riigist, kus ma käinud olen, jättis just Iraan kõige kustumatuma mulje. Vaieldamatult. Peajagu üle. Pole mingit küsimustki. Sest seal ei ole vaatamisväärsusi. Jah, Persepolise varemed ja Masjed-e Shah Esfahanis jne. Aga Teheran on, olgem ausad, päris õudne peldik. Loodust seal ka eriti ei ole, on mingisugune pruun lõpmatus. Ja muidugi mäed. Eks otsides kindlasti leiab kohti, mida turismindada annaks, aga sellel pole mõtet. Sest igasugused turismiatraktsioonid kõik kahvatuksid selle kõrval, mis sinuga pidevalt seal juhtub. Selle kõrval, ET sinuga pidevalt midagi juhtub. Kogu aeg tuleb keegi, kõnetab farsi keeles, ja siis juhtub midagi. Me olime kolm noort siredat valget meest, eks see aitas ka omajagu kaasa. Mina, Francis Kanadast ja Pier Itaaliast. Me hakkasime tänavapildis silma. Ja kui me tänaval kõndisime, siis tulistati seksikate pearättide alt meie pihta tuliseid pilke ja saja meetri jooksul peatati meid kolm korda, et midagi öelda või pakkuda. Ja need polnud üldse tüütud kommertstehingud, vaid vastupidi, midagi külalislahkuse vallast. Kutsuti lõunale, peole, piknikule, kalale, filmi vaatama, muuseumi ja Allah teab kuhu. Farsi keelel pole kuigi palju ühist mitte ühegi keelega, mida mina oskan, nii et suhtlus käis enamjaolt konteksti, kehakeele ja telepaatia abil. Meid sõidutati, toideti, näidati neid vaatamisväärsusi, mis eriti mingit vaatamist väärt ei olnud. Vaid umbes kolm tundi peale seda, kui olime Teherani saabunud, peatas meid suhteliselt hästi inglise keelt rääkiv noormees, osutas lähedalasuva mošee suunas ja palus meil talle järgneda, sest kohaliku linnaosa kõrgeim vaimulik olevat kuulnud, et saabunud on külalised ja tahtvat meid tervitada. No sa ei usu ju sellist asja? See on kindlasti mingi skämm? Kivistunud uskumatuses võtsime jalanõud jalast, panime seljakotid seina najale, ja astusime mošeesse. Kümned silmapaarid vaatasid meid, iga silmapaari all särav naeratus. Mulla pidas pika farsikeelse kõne, mille noormees meile inglise keelde tõlkis, ja milles kõlasid läbivalt sõnad friend ja welcome. Ükskõik mis küsimuse või mure korral on Tehranis mingil tänaval mida ma enam ei mäleta, üks mošee, kuhu ma võin alati minna ja abi saada.

Muidugi oli kogu see külalislahkus seal üsna performatiivne, minu põhjamaise tuima natuuri jaoks naljakaski. Aga ikkagi siiras. Sajanditepikkune, sügav, inimlik, ajalooülene külalislahkuse komme.

Ma olin seal 2009. a. novembrikuus, eelmine protestidelaine oli olnud juulis. Paljud internetisaidid olid blokeeritud, aga iga teise mööduja käest võis küsida mälupulga peal programmi nimega UltraSurf, mis kõik need saidid avas. Eks see oli mingitlaadi VPN vist? Ma ei tea, siis ei olnud veel nutitelefone ja internet oli üldse selline asi kus paar korda päevas käisid, mitte kogu aeg ei viibinud. Üks protestil osalenud vend näitas mulle oma käsivart, mis oli peale politseipoolset puukaigastega peksmist valesti kokku kasvanud. See oli mingi Teherani paneelmaja kuuenda korruse korteris elutoas tantsu ajal. Sest, ja see on lihtsalt üks järjekordne asi, mis seal juhtub: meid oli tänavalt üles korjatud, korterisse viidud ja majarahvas kogunes kõik peole. Sest nii kauged külalised nagu meie kindlasti väärisid väikest ennelõunapidu. Põrandale pandi vakstu, kuhu laotati liuad ja vaagnad datlite ja kookidega. Kardinad pandi ette, sest pidutseda tuleb salaja, et kombluspolitsei ei näeks. Paar maja eemalt toodi kohale üks muusikaõpetaja, kes mängis mingit kõrvitsast ja traadist koosnevat pärsia pilli. Muusika oli korraga lüüriline ja rütmikas, ja me olime kõik keset elutuba suures ringis ja tantsisime. Ja siis üks vend tõstis üles oma särgivarruka, ja tema sõber purssis halvas inglise keeles, et "Protest, police, beat, break arm". Ja kõik olid rõõmsad, see oli osa elust, osa tantsust. Ja see polnud isegi päeva kõige erilisem sündmus.

Kümme päeva hiljem Shirazi linnapargis olid kõik õhtul kogunenud ilusa valge rotundi ümber, kordamööda astuti mikrofoni ette ja loeti luulet. Rumi ja Hafez. Ja kes teab mida veel. Ja siilisoenguga tursked põkid, kes näevad välja sellised, et tahavad sulle kangi all peksa anda, olid kaelakuti koos ja nutsid, sest poeesia oli nii ilus.

Ma ei tea, miks see siiras, elujaatav, lahke rahvas on omale nii õudsa režiimi kaela saanud. Evani vangla ja kombluspolitsei. Selle fakti, et tantsimine on keelatud. Mis geopoliitilised ja kultuurilised tegurid on selle esile kutsunud. Ma ei tea. Ma tean, et ma kartsin. Ma tean, et Iraanis tõstsid minus pead mingid nõukogude ajast saadik uinunud instinktid ja mõttemustrid, mille kohaselt võimu peab kartma. Ma kartsin juba enne Iraani jõudmist. Ühest Istanbuli antikvariaadist olin ostnud Orwelli "Loomade farmi", ja kui rongiga Iraani piiri poole sõites olin selle läbi lugenud ja seljakotti ära pannud, tuli üks Iraani mees ja hakkas meile selle režiimi õudustest rääkima. Kui meie jutuajamine läbi sai, läksin tasakesi oma kupeesse, võtsin seljakotist "Loomade farmi", ja õige vaikselt lükkasin selle raamatu rongiaknast välja, mingite Ida-Türgi tolmuväljade vahele. Ma kartsin jõuda Iraani, "Loomade farm" seljakotis. Mida see selle režiimi kohta ütleb? Mida see minu kohta ütleb? Ja mida see ütleb "Loomade farmi" kohta?

Mu süda on teiega, kõik keda ma kohtasin. Ma ei mäleta teie nimesid, ja teie näodki hakkavad meelest minema, nii et pean neid fotode pealt meelde tuletama. Aga ma mäletan neid uskumatuid elamusi, seda ürgkülalislahkust. Ja seda imetlust, mida ma teie vastu tundsin.

Traat

 

Sel ajal kui Koraaniga kõvasti vastu pead saanud elajad Moskvas ajupestud zombisid nottisid, olin ma Nursipalus järjekordsel õppenädalavahetusel. Fotol olen hästi rahuloleva näoga, sest olen just oma väikeste humanitaarikäekestega püsti tirinud 16 kg kaaluva VHF masti. Õhtul pimeda metsa all otsmikulambi valgel sidetraati vedades leidsin oma kiivri alt lisaks veel ühe mõttetraadi. Hakkan seda nüüd siin kerima. See pole väga uus ega ainulaadne traat, kordan suuresti endast targemate traate, aga traat on ta siiski, ja nii ma ta ka kirja panen.

Kuna me oleme sunnitud elama 140 miljoni ajupestud zombi kõrval, siis me peame olema neile vastupidiselt väga targad ja tegusad. Kaitseliidus leidub muidugi ka mõttelaiskust ja tölplust, nagu suurele ja traditsioonidega militaarorganisatsioonile kohane. Aga põhiliselt on siin ikkagi paarkümmend tuhat tuksuvat südant ja tarka kätepaari, kes tahavad panustada ilma selle eest tasu saamata. Kaitseliit on nagu metsades ja harjutusaladel pidevalt toimuv väike laulupidu. See on midagi sellist, mis mulle aastate jooksul ikka uuesti ja uuesti hämmastava arusaamisena vastu pead lööb. Enamasti lööb ta vastu pead just mingitpidi rasketes oludes. Näiteks veebruari öösel kell kolm metsas naaberkompanii patrulliga kohtudes. Vahetame sosinal koodsõnu. Kivimägi ja Kaljumägi, tutvustavad nad ennast. Saimre ja Seimra, vastame meie. Räägime paiknemisaladest, metsasihtidest ja tollest raiesmikust sealpool, kus pioneerid päeval mootorsae-õpet läbi viisid. Sellest, et on kuradi külm ja hambapasta on tuubis ära külmunud. Aga miks me sellest kõigest räägime? Öelge mulle, Kivimägi ja Kaljumägi, miks? Miks oleme me öösel kell kolm keset veebruarikuud siin metsas, ja mitte mõnes hoones, nagu normaalsed inimesed? Meid ei sunni selleks ei riik ega tööandja. Mitte keegi. Miks me siis siin oleme? See on ju jabur.

Igaühel on selleks kindlasti omad põhjused. Kaitseliit on läbilõige ühiskonnast, ja sellisena kirju. Kivimäe ja Kaljumäe motivatsioone ma ei tea, võibolla nad tahtsid naise juurest minema või tegi rühmaülem neile paar väga kurja telefonikõnet, ja nad leidsid, et peavad tulema. Aga mu enda sisemuses toimuvast olen ikka püüdnud aru saada. Nii ka tol ööl pealambi valgel sidetraati puu ümber kerides kerisin oma peas ka mõttetraadi sellest, et miks ma siin olen. Üks võimalik seletus on umbes järgmine.

Elu on täis ebaõiglust ja raskusi. Paljud ei tule sellega toime ja kibestuvad. Kibestunud inimene muutub kurjaks ja hakkab ise juurde looma seda, mis teda kibestunuks muutis: kurjust ja ebaõiglust. Aga üks viis mitte kibestuda, on võtta kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest nii suur osa, kui kanda jaksad, ja tõsta see VABATAHTLIKULT oma õlgadele. Just nimelt vabatahtlikult, et elu ei sunniks sind neid asju tegema, vaid sa teeks neid ise, omast tahtest. Siis ei ole sa lihtsalt elutuulte pillutada, vaid sa oled mingi jõud siin maailmas. Imetilluke, kaduvväike jõud tohutu suures maailmas. Aga ikkagi mingi jõud, mitte lihtsalt punktmass, mis teiste punktmasside vahel elastselt ringi põrkub. Targemad inimesed enne mind on öelnud, et sel hetkel kui sa teed otsuse tõsta oma kannatus üles ja kanda seda risti, lunastad sa oma püüdlusega elu kogu traagika ja ebaõigluse.

Võib-olla oleme me Kivimäe ja Kaljumäega just seda siin metsas tegemas: maailma kannatusest väikest osa oma seljas mäest üles kandmas. Aga võib-olla ka mitte, võib-olla on väga nartsissistlik ennast väikseks jeesuseks pidada. Ma ei tea seda. Aga ma tunnen, et raskused, mis meid selleks sunnivad, on selles mõttes omamoodi väärtuslikud. Võib olla aitab see hirmus sõda meil pääseda Lääne-Euroopalikust heaolu- ja peataoleku mülkasse vajumisest. Substantsita intellektuaalidest, nagu ütles Exupéry. Võib-olla aitab see piiri taga kobrutav vägistajate ja mõrtsukate armee meil uuesti leida ühisosa ja koonduda selle ümber. Meil on ikkagi ju veel värsked mälestused tõelistest riigimeestest, kes meid kõiki ühendasid.

Just sellepärast on raskused tihti ka võimalused. Võimalused vajuda alla virinasse ja kibestumisse, või tõusta kõrgemale raskuste ja kurjuse ületamisse. See lolluse ja kurjuse impeerium meie kõrval on meie raskus ja võimalus. Võimalus vajuda Ida-Euroopa rahvastele osaks saanud ajaloolise ebaõigluse üle virisemisse, või siis võimalus tõsta see ebaõiglus VABATAHTLIKULT oma õlgadele ja kanda see mäest üles.

Aastate jooksul olen vabatahtlikult omandanud C-kati ja alarmsõiduload, minööri B-kategooria, sideallohvitseri oskused. Oskan veoautot koormata ja koormatud veoautoga maastikul sõita. Kahveltõstukiga laos töötada nii, et virnad ümber ei lähe. Tunnen vastase sõjatehnikat, oskan seada püsti külgmiine ja somaalia telekaid. Võin une pealt edastada 6-linerit, 9-linerit ja MISTi. Isegi ATAK-i kohutava kasutajaliidesega olen võrdlemisi ära harjunud, ja oskaksin seda sõjapidamises enamvähem kasutada. Oskan inimest elustada, kasutada žgutti, iisraeli sidet, ambut ja dekonõela, rajada veeniteed, teha süstelahuseid. Eelkõige aga olen omandanud mingisuguse võime püstijalu, saapad jalas, mõelda. Saada infot ja võtta vastu otsuseid käigu pealt. See on jällegi mingi väärtus, mida aina kontori-, arvuti- ja andmepõhisemaks muutuvas maailmas väheks kipub jääma.

Nii et sõjaoht on mind sundinud arenema. Muidugi on minus ka kibestumust ja tüdimust sellest kõigest. Lääneriikide peataolekust, argusest ja otsusekindlusetusest. Vene sõdurite poolt sooritatavatest inimsusevastastest õudustest. Pühapäeva pärastlõunatel väsinult koju saabumistest ja esmaspäeva hommikul väsinult töönädala alustamistest. Sellest kuradi militaarrohelisest kolast, mis kodus pool tuba enda alla võtab. Kaitseliidu peale kulutatud aja võrra tegemata jäänud asjadest, lugemata jäänud raamatutest. Sellest, et ma pole saanud ajapuuduse tõttu olla parem isa, elukaaslane, töövõtja ja sõber.

Veelgi enam. Ma ei saa salata, et Moskva terroriakti videoid vaadates tundis osa minust varjamatut rõõmu. Paras tibladele. Maitsku nüüd ise seda, mida sajad tuhanded ukrainlased on pidanud tunda saama. Vaat nii kaugele on see sõda mind viinud, et tunnen rõõmu, kui terroristid automaatidest juhuslikke tsiviilisikuid tulistavad. Kibestumine, sõjaväsimus, kättemaksuiha, kurjuse ja kannatuse soovimine Venemaale ja venelastele. Need on mu südames kindlalt juurdunud, selles pole kahtlust.

Piir headuse ja kurjuse vahel ei lähe mööda Narva jõge, vaid ikka sealt, kust Solženitsen ütles - läbi igaühe südame. Ma palvetan Arese poole, et ma seda piiri ikka näha oskaks. Et seda esimest oleks rohkem, kui teist. Arenemist ja eneseületust oleks rohkem kui kibestumust ja pahameelt. Et see väikese tilliga diktaator oleks mind muutnud pigem paremaks, kui kurjemaks. Pigem tugevamaks kui endasarnasemaks.

Palvetan, et Kivimäge ja Kaljumäge ka.

Ussisõnad

Ussisõnad annavad jõudu. Mul tekib aimdus, miks peastaabi kulupead õppusele sellise nime valisid.

Ussisõnad on magamiskotid maakoolide spordisaalide põrandatel. Rühmade nimed klassiruumide ustel: TTRaR, LuR, PiR ja TaR. Lahingvestis ja automaadiga tüüp, sussid jalas ja hambahari suus, kes sulle koolimaja peal vastu tuleb.

Ussisõnad on kaablid ja ruuterid ja läpakad, üleekspluateeritud kohvimasin ja markeritega joonistatud skeemid valgetel tahvlitel. Inimesed läpakate taga ja telefonide otsas, rääkimas, seletamas, korraldamas. Veoautod sõitmas öös, kastis koormad.

Ussisõnad on ootamatu hingeline lähedus rühmakaaslasega, kellest sa enne eriti palju ei teadnud. See väga veidraks kiskuv huumor, kui sa oled samade inimestega nädal aega hommikust õhtuni koos. See, kui sa kohtad kuskil Saverna põhikooli ees muruplatsil laiguliste hulgas sõpra, keda pole mitu aastat näinud. Ja kui õhtul koju minnes näed trepikojas lahingvarustuses majanaabrit. Sinise lindiga tähistatud tsiviilauto linnaliikluses.

Ussisõnad on nimed. Sajad ja sajad nimesildid lahingvestidel. Kasemets ja Kasesalu. Jõemets ja Jõesalu. Saarejärv ja Järvesaar. Smirnov, Antonov, Karu ja Ilves. Iga nime taga inimene, iga nimesildi kohal nägu. Huvitatud ja teotahtelised, väsinud ja tülpinud, lõbusad ja jutukad näod. Igasugused näod. Heleda päevapäikese käes või õhtul hilja oranži tänavavalgustuslambi valguses. Näod, mis sind vaatavad. Näod mis ootavad sinu suust sõnu. Näod näod näod.

Ussisõnad on see, kui sa räägid ennast sodiks. Seisad kaks tundi vihmas kolmekümne mehe ees ja räägid. Päevade kaupa hommikust õhtuni räägid räägid räägid räägid. Räägid nii, et sa ei mäleta enam oma nime.

Ja ussisõnad on see, kui sa enam ei jaksa. Kui kohvitermos sai tühjaks kaheksa tundi tagasi ja viimasest suutäiest on möödas neli. Ja ussisõnad on see, et just täpselt siis, kui sa tõesti enam ei jaksa, astub kuskilt rohukõrre tagant välja mingi kadett Pikk või Mitt või Lepp, sirutab naeratades terekäe ja võtab koorma mõneks ajaks enda kanda. Sa käid korraks maapinnalohus oksel ja nutmas, tõmbad hinge ja hammustad Kekecit peale. Ja siis jaksad jälle.

Ja veel on ussisõnad see "pole hullu" kell kaheksa õhtul Nursipalu õppelinnaku betoonitolmuses keldris, kui mehed su ees on väga loppis nägudega, nad on hommikust saadik maastikul laiali olnud, talunud oktoobritormi, ja nende eelmisest soojast söögist on möödas kümme tundi. Sa oled neile juba poolteist tundi rääkinud, nad on väsinud aga sa pead neile veel rääkima paar asja enne kui nad vabaks saad lasta. Ja sa püüad neid julgustada, innustada: "Viimane pingutus veel, palju pole jäänud!" Ja sulle vastab see nimetu hääl tagant nurgast, see üdini eestlaslik "pole hullu, teeme lõpuni".

See nimetu näotu Jõesaare või Saarejõe "pole hullu, teeme lõpuni" ongi Ussisõnade vapikiri. Ilm on päris ära keeranud, aga pole hullu. Ussisõnad annavad jõudu.

Tbilisi tüdruk

Nõukogude Liidu lagunemine ei lõppenud 1991. aastal, see kestab ikka veel.

Lagunev süsteem ei vali vahendeid, seepärast
ära looda halastust
sõdurid ei maga
nad kolba lõhki löövad sul
sapöörilabidaga

1989. a. Tbilisi ülestõusu ajal olin ma 10-aastane, ning see sündmus on mu mälus talletatud täiskasvanutelt pealtkuuldud õuduslugude ja Soome uudistediktori tõsise näona. 10-aastane poiss on muidugi väga vastuvõtlik ja imeb kõike endasse nagu käsn, nii läksid ka need lood sapöörilabidatega peksmisest, pisargaasist ja lämbuvast rahvamassist kuhugi sügavale mu sisse ja jäid sinna elama. Sapöörilabidas on siiani mõiste, mis tekitab kuskil argisemate kihtide all mu sees endiselt õõva, kuigi nüüd olen ise sõjamees, kellel on see tööriist tabelvarustuse hulgas.

Nii nagu kristlusel on omad märtrid, nii on ka minu iseoma personaalmütoloogias sellised tegelased, kes aeg-ajalt ilmutavad ennast ja kehastavad mingeid inimeseksolemise arhetüüpe. See 16-aastane Tbilisi tüdruk, kelle Vene sõdurid sapöörilabidatega surnuks peksid, on kindlasti üks sellistest pühakutest mu peas. Ta jäi mu poisipähe elama ja tuleb nüüd aeg ajalt meelde, ilmutab end, nagu pühakud ikka ennast ilmutavad. Ja kui ta jälle tuleb, siis me oleme temaga veidi aega koos. Kui argielu parajasti muud ei nõua, siis ma võtan ta vastu, ning koos temaga selle teadmise ja leppidapüüdmise, et maailmas eksisteerib karjuvat vägivaldset ebaõiglust. Me veedame temaga koos veidi aega, mil ma küsin talt tolle õhtu kohta, millest sai viimane õhtu tema elus. Ta oli sinna platsile tulnud oma emaga. Kes teda koju ootama jäi? Mis mõtete või lootustega ta sinna tuli? Millal tekkis esimene silmside Vene sõduriga? Mis hetkest ta kartma hakkas? Millal ta sai aru, et sureb? Ja eelkõige, kindlasti ja eelkõige, küsin ma alati seda, mis TUNNE oli surra. Püüan ette kujutada seda olekut, süda adrenaliinist tagumas, valupimedus silmis, ja paanika, see kohutav ehmatus ja paanika. Mis tunne on olla ümbritsetud Vene sõduritest, kes sinu suhtes vähimatki kaastunnet või halastust ei ilmuta? Mis tunne on saada sapöörilabidaga lööke rindkeresse? Pähe?

Ja korduvad ja korduvad Tbilisi tänavad
Ladudes on ootamas sapöörilabidad
Inimesed jälle gaasi kätte lämbuvad
Korduvad korduvad Tbilisi tänavad

Nutitelefonide ja sotsiaalmeedia ajastul on muidugi omad uued pühakud. Nüüd, kui Vene sapöörilabidad jälle välguvad, sai pühakuks see seitsmeaastane tüdruk, kes Kiievi pommivarjendis "Let It Go'd" laulis ja miljonite inimeste põsed märjaks tegi. Ma olen Kaitseliitlane ja parameedik, sellepärast olen sõja- ja soolikavideotega harjunud, need mind väga ei häiri. Aga ma olen ka 8-aastase tüdruku isa, nii et pange sõjavideosse väike tüdruk ja ma töinan sekundipealt nagu titt. Ja kui tuli uudis, et ta on turvaliselt Poolasse jõudnud, siis langes üks kivi mu südamelt. Tuhat kivi jäi sinna muidugi alles, sest tuhandetele teistele inimestele ei ole õnn niimoodi naeratanud. Twitteri ja Redditi kaudu saame me neid kõike näha. See Ukraina pereisa, kes nuttes oma naise ja kahe lapsega hüvasti jättis, kui nood põgenikebussi peale läksid, et Poola sõita. Need kaks Butša poissi, kes peale Vene õuduste alt vabanemist oma nälga surnud ema hauale mahlapaki ja kaks konservsuppi viisid. Need on sellesama Tbilisi tüdruku-pühaku uued inkarnatsioonid, inimesed, kes kehastavad türanliku vägivalla ohvriks langenu arhetüüpi.

Mu magamistoas on sõjakapp. See on kapp, kus ma hoian oma sõjaasju. Kui ma need sõjaasjad omale selga ja külge panen, et Kaitseliiduga õppusele minna, küsib mu tütar: "Issi, kas sa lähed päris sõtta või mängusõtta?" Ja mina ütlen talle alati: "Mängusõtta." Ikka ja alati: "Mängusõtta". Ma palun Jumalat, geopoliitilist reaalsust ja Universumi kärgstruktuuri, et ma saaks alati öelda "mängusõtta". Nii on see olnud juba sellest ajast saadik, kui ta rääkima ja midagi nendest asjadest jagama õppis. Me mängime Kaitseliiduga sõda, et päris sõda ära hoida. Nagu paganad Halloweeni ajal panid selga koledad kostüümid ja tegid kõva lärmi, et kurje vaime eemale peletada, paneme meie Kaitseliidus omale selga laigulised kostüümid ja teeme kõva pauku, et sõda eemale peletada. Selle nimi on heidutus. Ja iga kord mu süda murdub natuke. Sest meist üldse mitte kaugel on sajad tuhanded isad, kes ei saanud ühel päeval enam oma tütardele öelda, et lähevad mängusõtta. Nad panid ka kostüümid selga ja tegid pauku, aga sellest ei piisanud, kurjad vaimud tulid ikkagi. Tuli minna päriselt sõtta. Teha seda, mille jaoks oldi harjutatud. Nad ütlesid oma tütardele "Pärissõtta" ja läksid. Ja nende tütred jäid maha nutma. Varjenditesse ja põgenikekolonnidesse. Pillutatuna laiali üle Ukraina ja Euroopa, autosalongides, Poola koolivõimlate põrandatel, Suurbritannia vastuvõtupunktides, Eesti munitsipaalkorterites, jäid emad ja lapsed muretsema oma abikaasade ja isade pärast. Püüdma korraldada igapäevaelu. Hankima lastele toitu, koolikohta ja sõpru. Ehitama midagi, mis võiks asendada normaalset elu.

Ja see Tbilisi tüdruk samal ajal ikka ilmutab end vahest. Ja Vene sapöörilabidad muudkui välguvad. Ja JMKE muudkui laulab. Kõik see käib ja keerleb samsarana edasi.

https://www.youtube.com/watch?v=xPwSZSjh5sE

Ühed tulevad, teised lähevad

Sõitsin eile autoga ja kuulasin artikliettelugemisrobotist artiklit sotsiaalmeedia weaponization'ist (kuidas tõlkida "weaponization" eesti keelde?). Teisisõnu siis sellest, et erinevad instantsid päästavad sotsiaalmeediasse valla algoritme ja botte ja botnetikesi, eesmärgiga mõjutada erinevate demograafiliste segmentide mõttemaailma. Seal nad siis sõdivad sotsiaalmeediaplatvormide endi algoritmidega, mis püüavad nende mõju vähendada. Seda võib nimetada infosõjaks, või, kui see on kombineeritud mingite kineetiliste operatsioonidega reaalses maailmas, lausa hübriidsõjaks. ISISe sõjaline edu põhineski väidetavalt suuresti sotsiaalmeedias loodud kuvandil, nii et selleks ajaks kui Kalashnikovidega rätipead oma musta varesejalalipu all mõnda linna kohale jõudsid, olid kaitsjad enamasti juba peamahalõikamise hirmus postilt põgenenud. Iisrael, Venemaa, Breitbart jpt on selles kõiges väidetavalt juba üsna vilunud.

Õõvastav on aga see, et järjest enam kasutatakse selles vallas masinõppealgoritme ja botnette. Teisisõnu, kuskil küberruumis midagi tehakse, aga need ei ole inimesed, kes teevad. Need on masinad. Sõjapidamine on füüsilisest maailmas ära kolinud (noooh.. mitte muidugi üleni, vaid osaliselt), see on muidugi tore. Aga seal küberruumis, kuhu see kolinud on, käib sõjapidamine juba hoopis teistmoodi, ja keegi täpselt ei tea, kuidas (masinõppealgoritmid on teatavasti mustad kastid, mille sisse ei näe).

Nii et kui ma sõitsin mööda Reidi tee tutikatest, väidetavalt liiklusvoogude optimeerimiseks masinõpet kasutavatest valgusfooridest (kus siras ilus ere optimaalne roheline tuli), siis löödi mulle järsku näkku nägemusega maailmast, kus inimesed pole enam olulised, kus masinad teevad kõik, millel vähegi tähtsust. Mu auto pole küll veel isesõitev. Ja artikkel, mida ma kuulan, on ka inimese poolt kirjutatud (vähemalt ma arvan - tegelikult, kui see oleks juba algoritmi poolt kirjutatud, kas ma siis teaks seda?). Aga seda maailma on juba kirjeldanud näiteks Andris Feldmanis oma romaanis „Viimased tuhat aastat”, ja veel suur hulk ulmekirjanikke. Maailma, kus inimeste ja robotite vahel ei ole olnud mingit suurt sõda, võib olla vaid siin seal mõni väike nagin, aga mitte midagi strateegiliselt või isegi taktikaliselt olulist. Nagu küttkorilaste ja põlluharijate vahel ei toimunud eriti mingit sõda. Lihtsalt ühed tulid, ja teised läksid ära. Ei läinud täiesti minema, mõni porine nartsudes küttkorilane on ju ka praegu kuskil kolmanda ja neljanda maailma piiril, oda käes, vaatamas ülelendava drooni kaamerasse.Varsti oleme siis meie sellised. Tekstiilist riietes tegelased, käes mingid ebaolulised ent naljakad arhailised asjad nagu inimõiguste deklaratsioon, mingid moraalifilosoofia köited, muusika ja romantiline armastus. Sellistena satume aeg-ajalt tehisintellekti teadvusevoogu.

Ptüi, mõte läks rändama. Niimoodi jääb ju artikkel kuulamata. Vajutan ettelugemisrobotil paar korda "Rewind 30 sec" nuppu ja pööran oma tähelepanu uuesti mahedale naishäälele, kes loeb mulle ette artiklit küberruumis sõdivatest masinatest.

Christopher Nolan. "Tenet".

Hakkasin ka siis selle Nolani asja peale mõtlema. Tema "Memento", mida ma nägin vist umbes 2005. aastal (Jaak sina näitasid, ehk mäletad täpsemalt?) oli muidugi üks neist filmidest, mis mõjus kuskil nii põhimisel tasandil, et kaadrid, hetked ja arusaamise kohad sellest filmist jäävad meelde elu lõpuni. Ja siis tulid (vaatamise järjekorras) "The Prestige", kus oli jälle mindfuck mindfucki otsa, ning mis peale selle järgis vaatajale lahtiseletatud võlutriki-struktuuri (pledge - turn - prestige) ka ise ja oli seetõttu ägedalt meta. Ja siis "Insomnia" ja "Inception", mis mõlemad algasid i-tähega ja tegid minu sees imetegusid. Ja kuigi "Insomnia" polnud nii hea, kui Norra režisööri (kelle nime ma ei mäleta) samanimeline originaal (ilmselt seepärast, et olen Tromsøs, kus Norra versioon aset leidis, elanud; tolles Nolani Alaska linnakeses aga mitte), ja kuigi ma neid Nolani poolt vändatud Batman'i filme vaadata ei ole tahtnud, sest kummimaskidega filme üldse tõsiselt võtta ei suuda, ja kuigi jaa jaa okei okei, "Interstellar" oli pettumus, siis ikkagi. On selge, et tegemist on andeka filmitegijaga, kes rikastab inimeste mõttemaailmu ja pangaarveid. Sest üks asi on jah tema filmide kunstiline kvaliteet. Ja kõik see, et ta käsitleb inimpsühholoogiat, artikuleerib filmikeeles asju inimeseks olemise kohta, mida sõnadega öelda ei saa. Jaa jaa. Aga teine, hoopis teine, ja hoopis haruldasemgi asi on see, et ta opereerib kasumipõhises filmitööstusmaailmas ja suudab seal punkt üks kasvatada investorite raha ja punkt kaks luua päris oma kunstiliste ambitsioonidega teoseid. Seega ta ei opereeri kunstnikuna mitte ainult režisööritöös vaid ka kuskil märksa fiskaalsematel lainepikkustel. Ei loo mitte ainult kunstilist väärtust, vaid ka majanduslikku. Ja see on tähtis.

Aga see on see tavaline filmijutt, mida räägitakse iga kord, kui mõni Nolani film jälle välja tuleb. Seda teavad kõik, kes Nolanist üldse midagi teavad.

Hoopis teine, ja hoopis isiklikum jutt on see Laagna tee jutt. Ma tean, et "Nolan tahab kuuks ajaks sulgeda Laagna tee" on saanud juba väga palju tähelepanu, kuigi moodustab kogu filmiprojektist vaid pisikese osa. Ja kuigi sellest mitte väga olulisest täpist on juba kasvanud kassahiti mastaabis märul, kus Hiid-Nolan ja Hiid-Kõlvart teineteist Laagna tee süvendis möirete, jalalöökide ja läbi õhu lendavate liinibussidega kostitavad, siis ikkagi tahan ma siia veel väikese omapoolse kübemekese lisada.

Sest ma olen Lasnamäel üles kasvanud, see tuuline paneelikatevaheline mitteruum, see kaugete lugematute helendavate aknaruutude valgusega raamitud tühermaa, see alatine lõpetamatus, mida kujutas endast kommunism, on mu lapsepõlve mängumaa. Ja Laagna teed ei nimetatud siis veel Laagna teeks, vaid "karjääriks" või "süvendiks" või "kanaliks", sest seda, et sinna võiks tõesti kunagi ehitatud saada mingi tee, ei osanud keegi isegi oma metsikuimates unistustes ette näha. Ei Brežnevi, Andropovi ega Tšernenko ajal. See tee koos sileda asfaldi, kiirtrammide ja säravate poodidega, kust nõukogudemaa kodanikud võisid kõike tasuta võtta, oli alati olemas mitte kunagi kätte jõudvas tulevikus. "Õnne kõigile, tasuta, ja et kellelegi ei tehtaks liiga," ütles Red "Väljasõidus rohelisse," kui Arthur oli oma uljas õhinas nähtamatusse hakklihamasinasse jooksnud ja tee kuldse sfäärini oli lõpuks vaba. Sest sfäärini jõudmiseks oli vaja inimohvrit, ja Strugatskite raamatus sobis selleks ohvriks hästi rumalavõitu noor uljaspea Arthur. Reaalses maailmas saadeti kommunismi nimel hakklihamasinasse rohkem inimesi, kui ühegi teise idee nimel kunagi seda tehtud on, aga ikka ei jõutud kuldse sfäärini. See Lasnamäe süvend kujutas endast seetõttu muidugi Tsooni, ja oli seetõttu lihtsalt kohaks, kus poisid käisid tongipüstolitega sõda mängimas. See oli "Väljasõit rohelisse," mis kestis ega lõppenud. Kraatrid segamini hunnitute paekillustikulademetega, mingid ekskavaatorid siin seal, ja hästi palju pori. Ideaalne mängusõjaväli. Tsoon ja stalkerid, nõiasült ja sääsekiilakad.

Kaader Mark Soosaare väga heast dokfilmist "Lasnamäe" (1985)

Seega, koht kus mu enda poisikeseaju on renderdanud fantaasiaid kurjadest tulnukatest ja inim-vastupanuvõitlejatest (mäletad teleseriaali "V", mis sel ajal Soome telekast käis?), ehk poisikeste Tsoon, võib saada Christopher Nolani võtteplatsiks.

Ma ei tea, kuidas lõppeb Hiid-Nolani ja Hiid-Kõlvarti heitlus. Mida ütlevad transpordispetsialistid ja muud onud ja tädid, kes kaaluvad erinevaid kulusid-tulusid. Liiklusummikutest tulenevat keskkonnakahju. Riske elanikkonnale, mis tulenevad operatiivsõidukite vähendatud operatiivsusest. Elurütmide häiritusest tulenevat psühholoogilist kahju. Piiratud logistilise võimekuse tingimustes toimuva Üldlaulupeo poolt esile kutsutud meelehärmi. Ma loodan, et otsus langetatakse kaalutletult. Ja seega ma ei tea, kas tulevad seal võtted või ei tule. Ja isegi kui tulevad, siis muidugi ma ei oota, et seal filmitud lõigud kujutaksid seal filmis Eestit. See pole üldse oluline. Näiteks terve Berlin Stationi kolmas hooaeg, mis kujutas sündmusi Eestis, filmiti hoopis Ungaris (mis tõi kaasa muuhulgas ka ungari näitlejate poolt aukartustäratavalt võõristava kõlaga pursitavad eestikeelsed repliigid, mis hoidsid kogu hooaja vältel õhus ainulaadset õõva). Kõik mis kaamerasse talletatakse, on konstrueeritud, reaalsusest eemal, ja kosmeetiline. Ma tean seda ja see pole oluline. Ma ei tahagi näha Nolani "Tenetis" Tallinna. Sest ka minu poisikesepeas polnud Tallinn mitte Tallinn, vaid tulnukatega peetavate lahingute tanner, kus varjudes hiilis surm. Ma tahaks teada, milleks ta muutub Nolani poisikesepeas.

Peame rohkem igavlema

Uus tehnoloogia hekseldab saabudes tihti puruks ja lükkab laiali kõik enda ees. Lugesin hiljuti "Kõrboja peremeest" ja kuigi see on väga hea raamat (väga väga hea!), siis tajusin, et mul puudub võime lõpuni aru saada nendest inimestest seal, kes harisid maad ikka põhiliselt oma ihurammuga. Nende suhe oma maaga oli ju sõna otseses mõttes füüsiline, kehaline. Jah, ma olen ka vikatiga heina niitnud ja lapsepõlvesuvedel kasuvanaisaga seda rõuku pannud, ja tänu nendele lapsepõlvesuvedele on minul, Lasnamäe poisil, mingid unustuse ja ettekujutuselasude alla mattuma hakkavad mälestused heina lõhnast päikeseloojangupunase taeva taustal, ja mul on selle kaudu side maaga. Aga maa ei ole mulle kunagi tähendanud elatist ega tööd. Sellest, kuidas traktorid ja muud jõumasinad muudavad jäädavalt ja pöördumatult põllumeeste suhet oma maaga, muudavad selle läbi-klaasi-abstraktsemaks, räägib väga hästi Hollandi visuaalantropoloogi Metje Postma film "Av maren en mennen" ("Of Mares and Men"). Mõned aastad tagasi linastus Maailmafilmil üks teine, ka väga hea, film kuskilt India kolkakülast, kuhu jõudis lõpuks ometi elektrivalgus. Vanad inimesed ei mõistnud seda barbaarset kalki ohtlikku (elekter võib ju tappa!) valgusallikat. Nad ei süütanud pimeduse saabudes elektripirni, vaid jätsid hütiukse lahti, et tähevalgus tuppa pääseks. Mulle hakkab tunduma, et ma olen ka juba üks nendest vanadest inimestest.

Reisisin märtsis Maltal. Reisimine on muutunud. Ma ei mõtle ainult tähendusekandjaid, asju mille pärast reisitakse. Näiteks Gozo saar Malta külje all, kus nädalakese elasime, müüs ennast veel kümme aastat tagasi nümf Kalüpso kodusaarena, kus Odüsseus seitse aastat vangis oli. Igasse turismibrožüüri oli see lugu ära trükitud, see oli müügiargument. Aga peale seda, kui seal filmiti mingid "Troonide mängu" osad, on loomulik, et Odüsseuse müüt ununes. Vanad müüdid jäid uutele alla, ja Gozot hakati müüma kui "Troonide mängu" saart. Loomulikult. Ma ei mõtle muutuste all seda. Ma mõtlen, et muutunud on reisimise olemus, see tegevus ise. Selline maailmareis nagu ma 2009. aastal paberist Lonely Planetite, suust-suhu informatsiooni ja näpuotsatäie interneti abil tegin, on nüüd juba võimatu. Maailm muutub hämmastava kiirusega, ja praegu reisides näengi ma turismipiirkondades seda suurt muutusehämmeldust, kui kõik need turistid, kes tulid ju omaarust reisile, aga veedavad ikka suurema osa ajast oma nutitelefonide külge naelutatuna, aeg-ajalt pilgu tõstavad ja hetkeks neid Vahemere vaateid vaadates "mis toimub?!" mõtlevad. Mu telefoni on installitud Tripadvisor, Hotels.com, Booking.com, Agoda, Malta ühistranspordiäpp ja mingi Malta kohaliku omavalitsuse poolt tellitud mõttetu turismiäpp. Lisaks on mu telefonis veel kaamera ja kogu see fotode ja videode manageerimine selleks mõeldud äppides. Ja Google Maps ütleb mulle väga täpselt, kuidas ma saan kohalike Malta liinibusside abil kiiresti ja odavalt kuhugi liikuda, kusjuures isegi kui ma mõne kohanime natuke valesti kirjutan, ütleb ta mulle, mida ma tegelikult mõtlesin. Ma võiksin ju kõiki neid äppe mitte kasutada, reisida nagu Chris McCandless "Into The Wildist", visates kõik kaardid lihtsalt minema, aga siis oleks see juba hoopis teistmoodi reis. See oleks protest ühiskonna vastu, punk, kontrareis. See pole mu eesmärk. Mu eesmärk on lihtsalt puhata, näha veits vaatamisväärsusi, veeta aega oma tüdrukuga ja lugeda palju. Ma ei taha protestida. Niisiis veedangi ma palju aega selleks ette nähtud turismiäppides ja kusjuures Booking.com-is olen saavutanud juba "Genius" leveli, mis annab edasiste öömajade bookimisel -10% soodustust.

Foto: Tanel Toomsalu

See foto on tehtud 2009. aastal Nepaalis, ilmselt Namche külas. Mul on käes vana klapiga Nokia (s.t.  ta oli juba siis vana - Flo oli enne mu reisi andnud mulle enda vana telefoni, kui minu oma ära varastati - mäletate neid aegu, kui sõber võis sulle tasuta oma vana telefoni anda, ja see ajas asja ära?). Ja siis, keset Nepaali mägesid sain ma - kujutage pilti! - sõnumi Eestist. 160 hästi armast tähemärki. 2011. aastal tegin sealsamas välitöid ja siis oli mu toas, seal Nepaali mägikülas, juba wifi. 2013. aastal olin seal kolmandat korda, ja siis ei olnud wifit enam vaja, sest mul oli 3G ja nutitelefon.

Sellel minul, kes siin fotol klapiga Nokiast tähemärke loeb, oli 2009. aastal Facebooki konto küll juba olemas, aga Facebook ei olnud veel see reaalajas pidevaid uuendusi purskav tähelepanuröövel. Telefoni kaudu ma sinna ei pääsenud ja see newsfeedi nimeline asi töötas tänapäeva mõistes väga kohmakalt. Postituse ülespanemisest kuni newsfeedi jõudmiseni võis minna tund aega. Milline õnnis aeglus, mõtlen ma praegu.

Ma ei saa salata, et olen natuke pettunud. Alguses lubati, et ülemaailmsest arvutivõrgust saab kogu planeeti ühendav keskkond, global village, kuhu me kõik kokku tuleme ja mcluhanlikus väikeillimarluses kõik sõbruneme. Nüüd on sellest saanud hoopis global sales funnel. Mingi imetabane iseõppiv maaväline mõistus, mis seisab kõigest maisest kõrgemal ja pakub mulle aina täpsemini sihitud tooteid.

See aeg enne nutitelefone, seda pidevat ühendusesolemist ja kõiki neid disruptivaid startuppe äratab minus üha enam nostalgiat. Eks see on suuresti ilmselt vananemise märk, iga põlvkonna jaoks oli vanasti ju rohi rohelisem. Aga ühegi vananejate põlvkonna jaoks enne meid ja meie vanemaid ei ole ka maailm nii palju muutunud.

Pilootidel on hea ingliskeelne väljend - staying ahead of the airplane. Püsi oma lennukist eespool. Ära lase lennukil sind juhtida. Mõtle ette, ära lase üllatustel tekkida. 2010. a., kui ma Tromsøs antropoloogiat õppisin, tundus mulle väga imelik, et sotsiaalvõrgustikku ehitavad arvutispetsialistid. Äkki oleks mõnda sotsiaalteadlast või lausa - hoidu jumal selle eest! - humanitaari ka tarvis? Me ei püsi muidu sellest lennukist eespool, ja võib ette tulla üllatusi. Ma ei tea, kui palju oleksid sotsiaalteadlased või antropoloogid trollifarme, hübriidsõda, Brexitit ja Trumpi ette osanud näha (võib olla üldse mitte). Aga sellest lennukist eespool ei püsi me kindlasti enam ammu.

Ma ei mõtle, et kõik see uus oleks halb, oh ei. Selles on palju head, ja nagu näha, on see uus ka elujõulisem. Muidu ta ju peale ei tungiks. Ma mõtlen lihtsalt selle peale, mida ta enda ees puruks hekseldab ja laiali lükkab. Ma olen ju arheoloog, mina korjan üles seda, mis on vana ja katkine. Niisiis, võtame välja pintsli ja kühvlikese, ja hakkame vaatama, mida see vana kultuurkiht meile jutustab.

Näiteks see tunne, et tahaks mingi konkreetse inimesega rääkida, aga ei saa, sest ta on kuskil ära. Mäletate? Praegu on ka vahest nii, et ei saa, aga siis on põhjused sotsiaalsed, ja see on hoopis teine tunne. Tahaks rääkida, aga ta on ära. Võib-olla isegi teises riigis - siis ei saa kohe päris tükk aega rääkida. Oli võimalik kedagi lausa igatseda. Olid ajad.

Veel mäletan ma unelemisi kuskil, näiteks bussipeatuses, midagi oodates. Aeg, mida tuli surnuks lüüa. Või ka teadmatuses istumine - buss pidi tulema kell 12:40, kell on juba 12:43, ja bussist pole jälgegi. Kas ma jäin hiljaks, ja buss sõitis juba ära? Või jääb hoopis buss hiljaks? Või kas ta äkki ei tulegi? See oli omalaadne kohtumine lõpmatusega - see, kui sa pidid ootama, ja ei teadnud, kui kaua veel. See on ju puhas lõpmatus. Kus ma tänapäeval lõpmatust kogeda saan?

Ja oh! Mu lemmik - igavuse tunne. Issand, kuidas ma seda aega taga igatsen. Praegu on mul igavuse tekkides alati võimalus kohe midagi kuskil klikkida, või taskust telefon võtta ja midagi tegema hakata. Ja enamasti mitte ainult võimalus, vaid ka vajadus. Ma pean kindlasti midagi tegema, olgu see siis töö või mingi inimsuhe, mis seda nõuab. Nii et selle igavuse tunde tundmiseks pean ma spetsiaalselt aega planeerima, minema kuhugi spetsiaalselt selle jaoks ette nähtud kohta või kasutama teenust. Näiteks minema kinno igavat filmi vaatama. Või vähemalt vajutama mingeid nuppe, katkestama ühendusi. Nagu mobiililevist välja pääsemiseks müüakse ka juba teenuseid - üüritakse ruume, kus sa saad olla levist väljas. Samamoodi võiks saada osta igavust. Tere, ma sooviks osta igavust. Kui kaua? Ma ei julge alguses palju võtta, ütleme tund aega. Palun, minge siit uksest sisse.

Praegu ma tunnen, et tahaks omale rohkem seda igavuse-aega, et vanu olemise viise ja vaimseid praktikaid meelde tuletada. Lasta mõttel lennata, sihitult, ilma eesmärki seadmata. "Kõrboja peremehes" lasi Katku Villu omal dünamiidiga käe otsast. Dünamiit oli uus ja ohtlik tehnoloogia, mis ei sobinud tolleaegsete olemise viisidega kokku. Uus tehnoloogia hekseldab armutult vanu olemise viise, aga kui me tahame oma lennukist ette jõuda, on meil neid veel vaja. Peame rohkem igavlema.

Ainult natukene

Need hullud unenäod on jälle tagasi. Kõrgus teeb oma töö ja nii nagu kaks aastat tagasi Namches ärkan ma ka nüüd igal ööl mitu korda keset unenägu täis fantastilisi olendeid, kaugeid planeete, võlukunsti, erootikat ja kvantmehaanikat, ning mul läheb alati tükk aega aega, et aru saada, kus ma siis tegelikult olen. Hapnikupuuduses aju rapsib jõuetult pimedas toas referentside ja taustsüsteemide puuduses, ja püüab saabuda mingisse "päris" reaalsusse, aga lumine šerpaküla 4400 meetri kõrgusel mägedes ei ole kerge koht, kuhu saabuda.

Sellest on nüüd umbes nädal, kui Lukla mägilennuväljal maandusime. See nädal on möödunud põhiliselt askeetluse, harjunud mugavustest ilma olemise tähe all. Sellised asjad, nagu motoriseeritud transport, soojus, elekter ja pidev ühenduses olemine tunduvad nüüd nii kauged, kättesaamatud ja ihaldusväärsed. Eile lõuna ajal jõudsime Dingbochesse, kus mobiililevi pole ja me lahkume siit alles homme hommikul, kui hakkame edasi Lobuche poole ronima. Sel teel on vahepeal kohti, kus on lootust levi kohata. Patareide laadimine on siin kallis, sest elekter on päikesepatareidega toodetud ja akudesse talletatud, niiet nutitelefoni, tahvelarvutit ja muid taolisi luksusi ma omale lubada ei saa. Nii võtsingi ma nüüd, aklimatiseerumispäeval, mil mäestikutõveohu tõttu veel kõrgemale ronida ei tohi, kätte kaks asja kaugest minevikust, kuskilt kahekümnendast sajandist. Need kaks asja on pastakas ja kaustik. Ja ma kirjutan nendega blogisissekannet, et see kuhugi tsivilisatsiooni, näiteks kuue päeva pärast Namchesse, jõudes arvutisse ümber toksida. Ja kuigi mu blog on juba ammu omandanud mingi päeviku olemuse, oma mõtete ja tunnete üleskirjutamise, mitte niivõrd teistele esinemise, kuivõrd pigem mingite asjade endast välja saamise funktsiooni, on niimoodi pastakaga kaustikusse kirjutades see päevikukirjutamise tunne veelgi tugevam. Nii ma siis alustangi südamepuistamist.

Dear diary! Tunnen puudust tuttavatest kultuurilisest taustsüsteemist. Märkidest ja viidetest, mis kuuluvad minu keelde, minu märgisüsteemi. Inimestest, kellega mind ühendavad koos kogetud asjad, ühiselt veedetud ajad. Elektrist, mis käitab masinaid, millest ma olen sõltuvuses. Soojusest, mis võimaldaks toas viibida ilma sulejopeta. Inimlikust intiimsest lähedusest kellegi muuga peale patareide, mille ma võtan ööseks oma magamiskotti, et nad jääkülmas oma laengut ei kaotaks, ja hambapastatuubi, et hommikul oleks võimalik sealt midagi kätte saada. Atmosfäärist, mis võimaldaks normaalselt, ilma iga väiksema pingutuse järel hingeldamata hapnikku omastada. Ma ei taha enam seda üksinduse ja äralõigatuse tunnet, kui mobiililevi pole ja väljast pimedast ööst kostab laviinimürinat. Aitab nendest mäestikutõvelistest, kes, kui püüan oma magamiskotis kerra tõmbudes sooja saada, käivad teisel pool õhukest vineerseina asuvas WC-s järgemööda oksendamas.

Südamepuistamine näib aitavat. Pilved läksid veidi laiali ja päike hakkas paistma lumistele majakatustele, kust nüüd nirisevad sulavee joad. Mõtted lähevad samuti helgematele radadele.
Ramesh, kellega koos me seda filmi siin teeme, on hea ja sooja südamega inimene. Meie vahel valitseb tõeline sõprus, niipalju, kui see eestlase ja tamangi vahel võimalik on. Ta on matkagiid ja veab siin mööda mägiradasid ringi oma kliente, kolme taivanlast, kes on õnneks nõrgukesed, liiguvad aeglaselt ja teevad iga tšorteni ja mäetipuvaate juures pilti. Mul on seega aega rahulikult kaugel nende ees liikudes positsioone otsida ja omale vajalikke kaadreid filmida, kartmata, et nad mulle kaadrisse ilmuks. Üldse tunduvad kõik turistid-trekkerid siin vegeteerivat oma võimete piiril, mida pole vaja imestada, olemine on siin tõesti karm, eriti kui oled siin esimest korda. Ja siis ma lasengi endal natukene kasvada sellel tundel, mille eest Tengboche kloostri mungad mind oma ühismeditatsioonis hoiatasid, mida ka mu enda sisemine eetikasüsteem taunib, ning mille eest manitseb mind kogu Himaalaja mäestik oma miljoniaastases võimsas rahus. Aga ma olen tubli olnud ja tasuks selle eest natuke võib. Nii ma siis maiustan natuke selle tundega. See tunne on see, et ma olen võimas filmilooja, kui ma lendan oma kaameraga mööda Himaalaja kivitreppe, minust 300 meetrit allpool põriseb pilvede vahel helikopter, ma möödun matkakeppidele toetuvatest ja ähkivatest taani noortest, möödun ameerika täkkudest, kes Luklas kuraasikalt lärmasid ja kilde pildusid, aga nüüd on vaikseks väsinud, möödun india vanapaarist, ja mingeid gaasiballoone vedavast jakikaravanist. Ma lendan mööda Himaalajat ja lõikan oma kaameraga sellest tükke. Mul on kõik kontrolli all, akudes piisavalt särtsu, mälukaartidel piisavalt ruumi. Säri, fookus, white balance, iso, kõik on täpselt õige. Pan-id õnnestuvad, kompad on head, audiolevelid paigas. Kaotatud mikrofonišvammi asemele meisterdan käigu pealt sokist ja vatist uue. Ma olen võimas filmilooja.

Aga ainult natukene, manitsevad mind Tengboche mungad Kangyuri-üminal oma kloostrist. Aga ainult natukene, mühisevad Himaalajad mu ümber.

Ja neil on õigus.

Currahee

Ameerika kangelas-patriootlikus sõjaseriaalis „Band of Brothers“ treenivad Easy-kompanii dessantväelased igal hommikul Currahee-nimelise mäe otsa joostes. „Three miles up, three miles down!“ nagu ütleb leitnant Sobel David Schwimmeri meeldejäävas kehastuses. Saabaste müdin, vee loksumine välipudelis ja see klõbin, mida teeb rihmaklamber jooksmise ajal vastu relvarauda. Minu Curraheeks siin Bergenis kujunes Stolzekleiven. See on 900 meetri pikkune trepp, mis tõuseb 313 meetrit otse Sandviksfjelleti otsa. Väidetavalt ligikaudu 1000 trepiastet, mille ehitasid valmis 2011. aastal Bergeni linnavalitsuse poolt Nepaalist kohaletoodud šerpad. Need mehed on kivitööspetsialistid, umbes nagu päkapikud Keskmaal, ja kui nad võtavad ette ühe mägiraja valmistamise, on see nagu mägiradade Rolls-Royce. Ma tunnen jalataldadega, nagu oleks tagasi Solukhumbus. Ja sellepärast ma siin õieti olengi.

Kodus istumine oli minu jaoks ennast ammendanud. Kohv, e-kirjad, veebikeskkonnad, mingite abstraktsete projektide ajamine. Igahommikused jooksutreeningud leevendasid olukorda, aga ei lahendanud seda. Dokumentalist minus tõstis taas pead. Ma tundsin, et närtsin siia arvuti taha tuppa ära. Tundsin, et pean minema välja pärisellu, sellesse elavasse hingavasse reaalsusesse, õue, kus on lihast ja luust inimesed, kus sajab taevast märga vett, ja kus võib päriselt haiget saada. Ma pean minema selle reaalsuse sisse ja lõikama oma kaameraga sellest tükke. Kui ma seda nüüd ei tee, õige pea, siis tahenengi konformseks kõige halvemas mõttes lääne plastmasseluga kohastunud automaadiks. Mul on filmiidee ja mingil määral säästetud raha, mis võimaldab minna Nepaali ja teha see teoks. Aga puudub julgus, otsusekindlus. Valmisolek panna huugama suur hulk aega ja isiklikku raha, oma energiat, olemata tulemuses kindel. Võib-olla lendab see kõik vastu taevast? Võib-olla ma ei saa mingit filmimaterjali, sest ma pole asju enda jaoks piisavalt läbi mõelnud või õigesti ette kujutanud? Võib-olla see, mida ma vaimusilmas näen ägeda ja huvitavana, taandub kaamera ees plassiks igavaks löraks? Võib-olla joon ma ennast Kathmandu lennujaamas täis ja tulen nuttes tagasi, olles aru saanud, et minust pole asja, et ma ei suudagi teha muud, kui palgatööd?

Nagu Currahee mägi noppis Easy-kompanii noorte hulgast välja need, kes sõduriametisse ei sobinud, on ka minul vaja Stolzekleiveni treppi veel millekski muuks peale füüsilise treeningu. Otsuse langetamiseks. Mõnikord harva on elus vaja teha nii suuri otsuseid, et tundub, et oma kehast, oma pea sees olevatest teadmistest ja analüüsivõimest ei piisa. Vaja on midagi suuremat. Näiteks mõnda suurt puud, järve või mäge. Sellepärast tegin ma ühe hommikuse jooksu ajal kuu aega tagasi ebahariliku pöörde. Keerasin kodurajalt kõrvale ning võtsin suuna Stolzekleiveni poole.

Suured asjad sünnivad enamasti joostes. Meid õpetatakse elama tegelikkuses, kus tavaolek tähendab istuvat asendit, aga see ei ole minu arust evolutsiooniga kooskõlas. Kõik minu paremad mõtted on tulnud jooksu pealt. Pulss stabiilne, hingamine kõhuga ja sügav, jalad minu all olevat planeeti tõukamas, rütmiliselt ja optimaalse nurga all – see on asend, milles ma tunnen ennast kõige mugavamini. See on asend, milles me oleme liigina veetnud sadu tuhandeid aastaid.

Umbes 12 kilomeetrit on seljataga, kui ma jõuan trepini ja asetan jala esimesele astmele. Kui poleks aegajalt vastutulevaid norralasi, võikski arvata et kuuled kuskilt jakikellasid ja tunned ninasõõrmetes Solukhumbu hommikust kadakasuitsu lõhna. Siin, kahe reaalsuse vahel, gravitatsiooni, mäenõlva ja minu lihaste vastasmõjus hakkab sündima otsus. Poolt- ja vastuargumentideks on kivised astmed, kopsudest sisse-välja pahisev õhk ja see kerge raua maitse suus, mis tekib pikaaegsel füüsilisel pingutusel. Umbes veerand tundi või kakskümmend minutit kestab see vaagimine ja vastus saab selgemaks tasapisi, kõrguse kasvades. Üleval, Storevatneti järve ääres, kus jää tasapisi voolule ja kevade soojusele järgi andes praksub, on kõik juba selge.
Ma tahan veel öelda, et see otsusele jõudmise protsess, see sisemine heitlus, oli tõeliselt suur seiklus. Koju jõudes ostsin ma esimese asjana Nepaali piletid ja nüüd seda blogipostitust kirjutan ma juba Bergeni ja Oslo vahelt, Norwegian Airi pardawifi kaudu. Mul on kotis videotehnika ja juuste all mingi plaan, filmitegemine algab. Aga siiski on mul tunne, nagu suur osa sellest seiklusest oleks juba seljataga. Need kakskümmend minutit Stolzekleiveni kiviastmetel, minu oma väikene Currahee, olid iseenesest juba tervet reisi väärt.
Aga vaatame, mis tuleb. Mind on jälle planeedi peale lahti lastud.

Ma olen jälle mõtlik

Bergeni linnaraamatukogus oli täna tuletõrjehäire. Akna taga ladistas vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis olid inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja lugesid kes mida, kui järsku hakkas kõlama kõrvadele valus kellahelin. Ärevad pilgud ristlesid ruumis ringi, kõik vaatasid kõiki teisi ja ootasid, et keegi midagi teeks, kuni raamatukogutädi uksele tuli ja kõigil väljuda käskis. Kui olin läpaka ja muud asjad kokku pakkinud, vihmamantli selga ajanud ja koridori liikunud, olid seal juba raamatukogutädid ja -onud punased vestid selga ajanud ja moodustanud aheliku, mis kõiki külastajaid sujuvalt ja kiiresti välisukse poole juhatas. Kõik toimus väga asjalikult-õlitatult, ning paari minutiga oli maja tühi.

Seisin koos teistega natuke aega vihma käes üle tee muruplatsil, kuhu paar punavesti liiklust kinni pannes meid kõiki juhatasid ja mis oli ilmselt evakuatsiooni-kogunemispunkt, aga siis läksin raudteejaama kioskist omale tasuta kohvi häkkima. Üle õla nägin veel üht punases vestis meest, kes hakkas just rahvahulga poole pöörduma. Ma teadsin juba, mida ta rääkima hakkab. Ütleb, et tegu oli õppusega ja kõik on korras ja et me tahtsime lihtsalt proovida. Siin Norras võetakse selliseid asju väga tõsiselt. Ja ükski nägu vihma käes seisvas rahvahulgas ei olnud viril.

Tasuta kohvi häkkimine Narveseni kioskist käib nii, et ostad suure topsi, millesse tuleb masinast lasta kaks tavalist kohviportsjonit. Kui kahe cappucino asemel aga lasta topsi sisse üks espresso ja üks cappucino, siis jääb tops pooltühjaks, sest espresso on kange, aga koguselt väike. Kioskimüüja peab sind siis algajaks amatööriks, kes on vaid ühe kohviportsjoni topsi sisse lasknud, käsib sul tagasi masina juurde minna ja veel korra nuppu vajutada, teadmata, et sa oled tegelikult juba edasijõudnud häkker. Tulebki minna tagasi masina juurde ja, nagu kästud, lasta oma topsi sisse lisaks kahele tasulisele veel üks, kolmas ja tasuta, kohv.

Tagasi raamatukogu poole jalutades ja seda kohvi käega vihma eest varjates läksidki mõtted igapäevatoimetuste juurest lendu ja tõusid kuhugi Bergeni ümbruse mäekülgedele, kus hallid vihmapilved aegamööda kuusesaludes rebenesid ja miljon pisikest niiskusepiiska puuokastes ja alustaimestikus tilk tilga haaval omavahel ühinedes väikesi nirekesi moodustasid, mis omakorda ojadeks ühinenuna alla linna ja fjordi poole voolama hakkasid. Sealt ülevalt oli vaade lausa hingemattev, kuigi ma seda ei näinud vaid ainult kujutlesin, ja nii hakkasingi mõtlema ühe hetke peale, mis oli aset leidnud nädal-poolteist tagasi Eestis, kaitseväe polügoonil Tapa lähedal.

Sest mul oli tunne, et mida rohkem ma elan maailmas, kus teatud järjekorras teatud nuppe vajutades ja teatud kohtades teatud moega seistes on võimalik omale õhust tasuta asju võluda, maailmas kus tuleleegi lõikava valu või suitsu sisse lämbumise paanika asemel tabab mind vaid kellahelin ja punases vestis tädi (ja seegi on õppus), seda rohkem jään ma ilma millestki, mis on päris, millestki, millest me kõik pärineme ja mida me unustada ei tohiks. Selles mõttes sobis see hetk seal Tapa polügoonil väga hästi. Sest see hetk oli täis PÄRIS elamust ja PÄRIS kogemust. Me olime oma kompaniiga õppusel, käimas oli vastase kaugtule imitatsioon, minu ümber lõhkesid laengud, õhk oli täis tuld ja mulda ning ma lamasin kaevikupõhjas ja vääksusin hirmust.

On hetki, mis näivad kestvat väga pikalt, hetki mis muudavad meid, ja mille käigus on võimalik palju õppida. Ma arvasin, et olin selle päeva jooksul juba palju õppinud. Olime harjutanud kuulipilduja käsitsemist, laadimist ja tühjakslaadimist, tõrgete eemaldamist, positsioonile liikumist ja taandumist, käsuahelat ja ettekandeid jao sees. Aga päeva tähtsaim õppetund oli veel ees. Kui peale mitmendat proovi kõik juba enam-vähem hästi välja tuli, muutusin ma hooletuks ja lasin enda sees idanema hakata illusioonil, et ma oskan seda. Illusioonil, et ma tean, mida ma teen. Illusioonil, et ma olen selles hea. Minu õppetund seisneski selle illusiooni purustamises. Me andsime koos paarilisega kuulipildujast tuld. Üks söötis linti ette, timmis sihikut ja vahetas vajadusel vintrauda, teine kõmmutas laskesektoris tõusvate ja langevate sihtmärkide pihta. Mul oli kõik hästi - laskasend hea, relv töötas, väsimust polnud, adrenaliini aga küllaga. Paariline läks laskemoona juurde tooma ja ma jäin hetkeks laskepesasse üksi. Ja täpselt siis algaski minu õppetund.

Esimese plahvatuse ajal seisin ehmatusest nõutult, ühegi mõtteta, käed ripakil, nagu loll. Kõik eelnev oli pühitud, püüdsin ainult vankuval maapinnal ja õmblusmasina kombel taguva pulsiga tasakaalu säilitada. Teise plahvatuse ajal kukkusin kui niidetult kaevikupõhja ja mu kurgust pääses välja mingi "väääoooeeeehhhhh". Edasine on kõik udune. Ma olin näoli kaevikupõhjas ja mu maailmas polnud enam midagi muud peale mu silme ees tantsivate liivaterade. Ja nende kohutavate kõmakate. Ja selle musta lima, mis oli mu jäsemed maapinna külge kinni kleepinud ja milles ma tundsin ära oma merepõhjahirmu Tallinna lahest. Ja selle haleda halina, mille olemasolu ma alguses ei märganudki, siis aga ei saanud aru, kust see tuleb ja seejärel avastasin imestusega, et ma teen seda ise. Ma ei tea, kui kaua see tegelikult kestis. Millal plahvatused lakkasid, mu paariline tagasi jõudis, ma püsti tõusin ja sihtmärkide pihta tule andmist jätkasin. Ilmselt oli see paarkümmend sekundit kuni minut.

See paarkümmend sekundit kuni minut aitas purustada illusiooni, et ma võin olla mingiski mõttes hea võitleja, kuidagi hästi treenitud või valmis sõjaelamusteks. Ma võin osata käsitseda kuulipildujat ja tegutseda hästi jao ja rühma koosseisus, aga ma ei saa kindlasti kunagi valmis olla selleks, et minu ümber õhus lendab surm. Mulle õpetati, et maailm minu ümber võib mind neelata iga hetk, kui ta vaid tahab. Mulle õpetati alandlikkust ja tuletati meelde, et ma ei ole kuidagi eraldiseisev olend, et mul ei ole mingit omaette olemust. Budistid nimetavad seda ego-illusiooniks. Mu ego-illusioon lasti nende lõhkelaengutega tükkideks ja ma olen selle eest tänulik.

Praegu istun taasavatud raamatukogus. Akna taga ladistab vihma, aga soojas ja mõnusas heledasti valgustatud ruumis on inimesed ennast mugavalt toolidele kerra tõmmanud ja loevad kes mida. Siin ei ole plahvatusi. Isegi tulekahju ei ole, see oli vaid õppus. Aga ma olen käinud kohas, kus on, ja õppinud sellest midagi. Mu mõtted tulevad kõrgelt mäeküljelt alla tagasi siia ja ma asun jälle tööd tegema.

Taevane valgus

Öine taevas on minu jaoks alati olnud otsapidi natuke püha. Tähti täis toksitud taevavõlv tundub mulle justkui kirikuvõlvina, mille all ei sobi kõva häälega rääkida ega väga räusata. See võlv teeb mind mõtlikuks ja vaikseks. Sellepärast olin ma natuke pahane oma kaaslaste peale, et nad juttu ajasid ja nalja viskasid. Tavaliselt tulen ma tähti vaatama üksinda. Aga seekord olime me autoga sõitnud linnast välja, Kvaløya mägedesse, et linnakuma ei segaks.

Õnneks ei olnud ma pahane sugugi kaua, vaid ainult korraks. Sest esiteks olid nad ju ikkagi mu head sõbrad. Ja teiseks saab igasugune jutuloba ja naljaviskamine ükskord otsa. Esimeste virmalisteveikluste ajal asendus see vaimustusehüüetega. Roheline virmalistekardin kogus lehvides jõudu ja lähenes aegamööda meile. Aeg-ajalt sõitis meie hõiskamise saatel kardinat mööda paremale või vasakule mõni iseenese magnetvälja sisse keerduv plasmaspiraal. Aeg-ajalt vaibus roheline kiirgus natukeseks, et siis mõne minuti pärast uue jõuga põlema lahvatada. Kardin üha lähenes meile kuni oligi lõpuks otse meie peade kohal. Terve taevalaotus oli nüüd tuld täis, Maa magnetvälja jõujooned kiirgasid päikesetuule ja atmosfääri ülakihtide vahelises kohtumises roheliselt, lillalt ja punaselt. Seal väikese maantee äärses väikeses puhkealas olime me reisil läbi kosmose. Meie hüüded vaibusid tasapisi, kuniks lakkasid sootuks. Igasugune keeleline eneseväljendus tundus siin nii kohatuna, mõttetuna, jõuetuna midagi väljendama. Igasugune "ohh", "ahh" ja "vau" olid täiesti suutmatud endas meie emotsioone kandma. Me seisime lihtsalt täielikus vaikuses, ainsaks hääleks minu timelapse'i klõpsiv fotoaparaat. Kellelgi polnud enam vaja millestki rääkida. Me ei püüdnud oma olemasoluga midagi peale hakata. Me lihtsalt seisime põleva laotuse all täielikus allumises ja ootasime, mis järgmiseks juhtub.

Praegu on mul tunne, et üks etapp mu elust on läbi saanud. See eilne magnettorm ja sellega kaasnenud virmalistemöll oli midagi sellist, nagu me kõik ette kujutame, et virmalised olema peaksid. Meil on ju kõigil peas mingi kujutelm, kas mõnest filmist, fotolt või jumal teab kust. Me teame, millised on ühed väga ägedad virmalised. Eriti mina. Minu jaoks on kõik pilvitul ja pimedal ajal taevas nähtav kandnud eriti suurt tähendust. Tähistaevas on alati olnud minu jaoks kõige vahetumaks kontaktiks selle kosmoloogilise reaalsusega, milles me elame, ja mis on meie, inimkonna, tõelise olemuse kõige ilmekamaks, lausa füüsiliseks puust-ette-ja-punaseks kirjeldajaks, kuid mida igapäevaelu laed, linnatuled ja helendavad ekraanid kipuvad meie eest üha rohkem varjama. Ma olin pikka aega endas kandnud kujutelma sellest, milline saab olema see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.

Eile ma nägin neid. Mitte ei kujutanud ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis.

Nüüd on selle asjaga ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam olla eilse ületuseks, vaid ainult korduseks. Hea rahulik tunne on.

Tagasiteel autos arenes meil huvitav vestlus. Osad meist arvasid, et kuna teadus on virmalised ära seletanud, on sellega neilt natuke nagu lummust ära võetud. Et küll vanasti võis inimestel olla müstiline tunne virmalisi nähes, sest nemad ju ei teadnud, mis need virmalised tegelikult on. Mina ise ei arva üldse nii. Jätame praegu kõrvale selle, et ka vanasti oli inimestel küllaga kaasaegse maailmapildi ja kultuurilise kontekstiga vastavuses olevaid seletusi selle kohta, misasjad need virmalised on, niiet meie, "teaduse poolt valgustatud", ei ole selles osas kuidagi mitte erilisel positsioonil. Aga ma ei mõista seda, kuidas saab teadus midagi üldse "ära" seletada? See, et Päikese atmosfääri ülakihtidest väljarebitud ja Maa poole paisatud laetud osakesed Maa magnetväljaga kohtudes ja selle jõujooni pidi viissada kilomeetrit sekundis kihutades meie atmosfääri molekulidega põrkuvad ja neid valgusemänge põhjustavad, on ju vaid kirjeldus, mis ei seleta midagi "ära". Sügavamad küsimused "mis see on?" ja "miks see eksisteerib?" on ju alles. Teadus lihtsalt kirjeldab toimuvat, suurendab ning täpsustab meie arusaamist reaalsusest ja seeläbi suurendab ning täpsustab ka minu absoluutset piiritut vaimustust, siirast austust ja harrast tänutunnet selle Universumiks nimetatud tohutu kaadervärgi vastu.

Kas armastuse biokeemilise mehhanismi väljaselgitamise hetkel lakkab armastus olemast armastus?

Sama hästi võiks arvata, et vanasti seletati virmalised "ära" sellega, et need on mingid vihtlevad murueide tütred või liustike poolt peegeldatud valgus või peninukimeeste linnast mägede tagant paistev valgus. Ega teadus, nii palju kui ta suudab seda nähtust seletada, ei isoleeri seda ju ümbritsevast tegelikkusest ja ei pane ära kausta "Seletatud", vaid vastupidi, seostab ülejäänud Universumiga. Teadus mitte ei väida, et "virmalised on lihtsalt laetud osakeste põrkumine õhumolekulidega ja kõik". See pole mitte teadus, mis nii väidab. See on mingi naiivmaterialism. Tee google image search "auroras on other planets" - teadus näitab meile täpselt, kui uskumatult imelises maailmas me elame. Mida paremini seda Universumit tundma õppida, mida rohkem sellest "ära" seletada, seda suuremaks muutub minu vaimustus ja lummatus.

***

Seda timelapse'i on soovitatav vaadata kindlasti täisekraanil ja mitte väga heledas toas ning kindlasti HD-s, niiet kliki siia, et minna vimeosse ja vaadata: http://vimeo.com/35646808

Ärkamised

Mulle kohutavalt meeldib ärgata. Ma olen sellest ilmselt ka varem siin kirjutanud. Ärkamised on lihtsalt niivõrd ägedad elamused.

Olin kuskil liivarannal, mingi jõe kaldal, päike paistis, olin ujumispükste väel ja hästi soe oli. Rohkem ma eriti ei mäleta. Väga hästi aga mäletan seda tunnet, et midagi suurt hakkab kohe muutuma. See ei olnud mitte mingi väljaspoolt algava muutuse ootus, et taevas läheb pimedaks või vesi muutub vereks või mingi muu taoline filmitrikk. Vaid tulemas oli mu enda seest, kõhust algav muutus, et kõik see, mis on olemas, ei ole tegelikult reaalsus. Hakkasin nimelt tasapisi ärkama. Unenäo-jõekallas mu ümbert kadus, aga ma ei teadnud veel, kuhu satun. Mäletan, et väga põnev tunne oli, ümberringi oli pimedus, mustus, päikeselist jõekallast enam polnud, aga midagi uut selle asemel ka veel polnud. Ootasin siis seal pimeduses... Aegamisi hakkasin kuulma hääli, aga silmi veel lahti teha ei saanud. Ärkamine on selline asi, mis võtab teatud aja. Ja kuulmismeel hakkab alati varem tööle, kui silmad lahti teha saad. Sestap toimub meie saabumine siia reaalsusse alati "kõrvad ees".

Lõpuks jõudis see uus, "päris" reaalsus kohale. Tegelikult kestis see kõik võib-olla paar sekundit, aga minu teadvuses oli see väga pikk aeg. Häälte, temperatuuri, oma kehaasendi ja vist veel mingite muude aistingute kaudu tuli meelde, et olen Oslo Gardermoeni lennujaamas. Olin kahe lennu vahel kohvikulaua taga tukkunud. Tuli meelde, et kirjutasin midagi läpakaga, aga et kell oli veel väga vara hommikul siis tuli peale suur uni. Panin läpakakaane kinni, pea ilusti käppadele ja otsustasin veidi tukastada, sest lennukini oli veel terve tund aega. Ja nüüd, viis minutit hiljem, ärkasin jälle. Alguses kõrvad, siis mõistus, siis silmad, nagu me alati siia maailma tuleme, tulin ka mina tagasi.

Sama päeva jooksul, natuke hiljem, leidis aset sarnane situatsioon. Aga seekord olin ma lennujaamas, istusin värava ootealas, vaatasin akna taga seisvat lennukit ja kõik hakkas jälle lagunema. Kõik kadus tasapisi kuhugi, mingi suur muutus oli tulemas. Sain kohe aru, mis toimub - ma olen jälle ärkamas! Osalt tuttav, osalt uudne tunne valgus üle minu. Jäin ootama. Mis nüüd saab?

Kõigepealt kõrvad - reaktiivmootorite undamine ja õhu pahin mööda lennukikeret. Siis mõistus - selge, olen lennukis, teel Oslost Tromsøsse ja järelikult jäin lennukis jälle magama. Viimaks avan ka silmad - lennukiaknast paistavad lumised kaljunukid, natuke merd, fjordikäärud ja siia-sinna nagu peoga puistatud laiurämpsu. Lennuk on madalal, vast kilomeetrit kaks. Oleme tegemas vahemaandumist Bodøs.

Mu esimene mõte, kui silmad avasin ja mõistus tööle hakkas, oli see, et üks mu kursaõde on Bodøst pärit. Mõtlen tema peale, selle naeru peale, mida talle väga naerda meeldib, ja selle püüdliku tarmukuse peale, millega talle meeldib maailmasse suhtuda, püüan siinses karmis polaarmaastikus ära tunda seda, mis mu kursaõele sellise iseloomu on andnud. Teiseks - ma tunnen ära ühe koha, ühe kaljudevahelise abaja, mida olen ma varem näinud maalilt Tromsø kunstimuuseumis, kus ma koristajana töötan (Adelsteen Normann - "Fra Bodø Havn syd"). Maalil olid seal 19. sajandi kaluripaadid rannale lohistatud, praegu aga moodsad tänapäeva mootorpaadid hulpimas ankrus nii reidil kui kai ääres. Ma mõtlen, et kas need 19. sajandi Põhja-Norra kalurid, nähes Adelsteen Normanni oma molberti, lõuendi ja värvidega rannal mässamas, mõtlesid selle peale, et nende paadid saavad nüüd tuleviku tarbeks talletatud ja kunagi sada aastat hiljem tiirutab siin kaljude vahel üks suur rauast lind, mille kõhus istuv noormees on neid sealt lõuendi pealt näinud ja vaatab nüüd alla kaljudele ja paatidele ja mõtleb tagasi nende peale, ja püüab arvata, mida nad minevikus mõtlesid... Kas nad mõtlesid selle peale, et ma tulevikus mõtlen nende peale ja püüan ära arvata, kas nad mõtlesid minu peale?

Kolmandaks mõtlen ma, et külma sõja ajal oli siin USA lennuväebaas ja Pakistanist Peshawarist startinud ameeriklaste ülivinge luurelennuk U2 pidi peale põhjalikku luurelendu NSVL-i territooriumi kohal täispildistatud filmidega siin Bodøs maanduma. Paraku tulistasid aga venelased selle Sverdlovski oblasti kohal alla. Kas toonased leitnandid, kes hoolega radariekraani jälgisid, ning missioonilt naasvat pilooti oodates võib-olla binokliga silmapiirigi skaneerisid, oskasid arvata, et kunagi maandub reisilennukiga sellele samale maandumisrajale üks noormees ja kirjutab sellest kõigest pastakaga oksekoti paberile, sest ta läpaka aku on tühjaks saanud?

Selle kõige kirjeldamiseks kulub kordades rohkem aega, kui mul kulus selle kõige mõtlemiseks. See kõik toimus esimese paari sekundi jooksul, kui olin silmad avanud. Ja kui ma peale seda vaatasin tagasi, mõtlesin kust ma siia Bodø kaljude vahele raudlinnuga tiirutama saabunud oli, ja meenutasin oma unenägu, siis mõtlesin paratamatult omakorda: kas mina oma unenäo-Oslo lennujaamas viibides oskasin arvata, kuhu ma ärgates satun? Kas oskasin ette ennustada neid kaljusid, seda (nüüdseks Norra) lennuväebaasi ja sõjalennukite kääbikuurge?

Kas oma unenäo-rannaliival oleksin ma osanud ette kujutada, et ärkan lennujaamas?

Ärgates muutub absoluutselt kõik täiesti fundamentaalselt, sul pole kunagi vähimatki aimu, kuhu sa satud. Ja mitte ainult selles mõttes, et sa ei tea mis saab olema su uus asukoht, vaid selles mõttes, et sa ei tea, kas sa satud maailma, kus on üldse selliseid mõisteid nagu asukoht, ruum ja aeg. See teeb ärkamise põnevaks elamuseks. Ei... põnev ei ole piisav sõna selle kirjeldamiseks. Õige sõna on vist psühhedeelne. Jah, ärkamine on psühhedeelne elamus. See on see, kui sa tajud aistinguid, mille olemasolustki, mille võimalikkusestki sa polnud varem teadlik. Tõesti, milleks tarbida hapet ja seeni, kui sa niigi ärkad igal hommikul üles? Unes (nagu ka seenese peaga) toimuvaid asju ei saa hästi ärkvel peaga seletada. Unes toimuvate asjade kirjeldamiseks puudub meil sõnavara, meie ajudel puudub selleks vastav mõistestik. Ja kahtlemata ka vastupidi - meie une-ajudel puudub mõistestik "päris" reaalsuse kirjeldamiseks, mõistmiseks.

Nädal aega varem olime Raplamaal metsas jalutamas ja ma möödusin ühest kuusest, mis tuules kõikus. Muidugi oli kuuski kõikjal ja nad kõik kõikusid tuules, aga just sellest ühest kuusest möödudes tabas mind korraks selline spontaanne aisting, et selle kuuse tüve kõikudes liiguvad ka tema juured mullas. Õige natukene. Ja nende juurte peal elavad mingid mügarikud või mikroorganismid, kelle elu sõltub sellest, et need juured vahest natukene liiguvad. Need mikroorganismid vajavad natukene õhku, ja natukene ruumi. Ja niikaua kuni puhuvad tuuled ja on aegajalt mõni torm, saavad need mikroorganismid elada. Sügaval maa all, kordagi tuult tundmata või valgust nägemata sõltuvad nad ometigi pilvedest, päikese soojusest ja madalrõhkkondadest. Vau, mõtlesin. Kui läbipõimunult seotud on kõik kõigega. Ja sinna see mõte tookord jäi. Jällegi, see võttis aega vast ühe sekundi: kuusk - tuul - juured - mikroorganismid - õhk - uuesti tuul - vau! Ja kõik, ma läksin edasi ja mürasin koeraga, kes meil jalutuskäigul kaasas oli. Päev jätkus.

Nüüd on mul tunne, et maailm on kokku pakitud nagu zip fail. Kui üks lühikene hetk, üks sekund ühest mu päevast võib hõlmata selliseid seoseid, maailmu, olendeid, maa-aluseid kosmoseid, siis mida kujutab endast terve mu elu? Või kõikide inimeste kõik elud? Kogu Universumi iga ajahetk?

Ärkamisehetkedel, kahe reaalsuse vahel balanseerides olen kõige lähemal sellele, et seda kõike tunnetada. Häid ärkamisi teile kõigile :)

Ära seda vaadet kunagi ära unusta, Tanel!

Skulsfjordvatnet

The Last Sun

Minust hakkab saama akadeemik. Veedangi suure osa oma päevadest teiste akadeemikute toodetud tekstides, ning produtseerin lisaks omapoolset. Uitmõtetele ja niisama unelemisele (kaasa arvatud näiteks blogikirjutamisele) eriti enam aega ei ole. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga eile, kui ma seda järsku avastasin, oli see veidi ehmatav.

Situatsioon oli selline, et me olime kursakaaslastega semestri lõpu puhul just maha pidanud väikese koosistumise. Palju head nalja, palju head toitu, palju häid sõpru, nagu alati. Ja kui oli käes lahkumiseaeg, hüvastijätud, kallistused, "millal sa tagasi tuled?" küsimused-vastused, siis ma tundsin ennast korraks kuidagi kurvana. Lume krudinal sammusime mööda tänavat, ja kui tuli minu ärapööramise koht, ja peale teist raundi kallistusi ja hüvastijätte, tegin ma nagu sammuksin minema, aga tegelikult jäin hekinurga taha kuulatama oma kaaslaste eemalduvaid hääli. Naerupahvakaid ja lumepallide mütsatusi ja muud naljakas-südamlikku müramist. Hinge sigines tänulikkus selle eest, et ma olen saanud olla siin need poolteist aastat keset neid toredaid inimesi ja seda ainulaadset linna.

Järgnes tunniajane jalutuskäik läbi öise Tromsø kodu poole, mille käigus ma saingi aru, et minust on saanud akadeemik. Olen pidevalt asjalik, ja pole üldse enam saanud olla selle linnaga kahekesi, mõtlesin. Ma tegin kohe sellevõrra pikema tiiru. Kõndisin läbi ülikooli campuse ja meenutasin kuidas ma poolteist aastat tagasi, seljakott seljas, nendes samades kohtades nõutult ringi tatsusin. Mul polnud kodu, mul polnud ühtegi sõpra, kõik oli võõras. Oma esimese öö magasin ma lennujaamas, teise öö magasin kodututele tudengitele eraldatud auditooriumi põrandal magamiskotis. Naljakas on seda meenutada nüüd, kus see linn on minu jaoks niivõrd täis tähendusi. Käisin läbi kõik tähtsad kohad, seisin inimtühjadel autoteedel ja kuulatasin seda vana head Tromsø öist baaskohinat. Mul oli tunne, nagu ma oleksin liiga kauaks jäänud arvuti taha istuma. Liiga kauaks jäänud lugema teadusartikleid ja kirjutama oma magistritööd, kui väljas, vaid õhukese aknaklaasi taga on KÕIK SEE. Ja kui ma märkasin madalal põhjataevas virmalistekuma, oli see juba nagu klišee. "Kamoon, Tromsø! Ära hakka peale," mõtlesin ma. "Mis siis on, ma lihtsalt natuke," mõtles Tromsø.

Virmalised on muidugi müstilised ja kosmilised ja kohutavalt ilusad. Selle vastu ei saa vaielda. Aga viimasel ajal on mulle meeldima hakanud üks teine värv, üks teine valgus. See oli paar nädalat tagasi, kui olin jooksmas oma 15 kilomeetrist ringi saare lõunatippu ja tagasi. Oli päeva kõige valgem aeg, see tähendab sellist koidueelset hämarikku, mis läheb tasapisi üle loojangujärgseks hämarikuks. Mööda läänekallast minnes, ja üle fjordi Kvaløyale vaadates ei näe midagi muud peale terashalli taeva, terashalli fjordivee, mustade mäetippude ja valge lume. See oli nii üleni mustvalge, trööstitu, karm ja arktiline maastik, et selline magusalt jäine hingus puges mu riiete alla. Ja üks asi selles pildis, üks värv, üks valgus, oli hingekriipivalt kallis. Oranžid tänavalambid! See harilik, alandlik, igapäevane oranž linnavalgus, mis siin, keset tundrat tähendab inimesi ja nende sooje kodusid. Hubaseid kööke ja suuri elutubasid. Nagisevaid puust treppe, ruudulisi kardinaid ja jäälilli aknal. Õdusaid pühapäevapärastlõunaseid olemisi. See oranž valgus paistmas teiselt poolt fjordi oli sel hetkel mulle kõige kallim asi maailmas.

Täna hommikul, i-le täpiks leidsin sellise lühivideo kellegi seinalt Facebookis:



Keegi on võtnud kätte ja teinud filmiks selle, mida ma siin pidevalt olen püüdnud tekstis väljendada. Ma ei tea, kas see film üldse midagi räägib neile, kes siin elanud pole. Aga vähemalt ma näen, et ma pole ainuke, kel selle koha vastu siin mingid tunded on :)

Ja päikest, millest see film ka räägib, ma veel mäletan. Novembri keskel, kui olid viimased päevad, mil veel päikest nägi, siis ma jäin alati koolitee kõige kõrgema koha peal seisma ja vaatasin teda kohe isu täis. Nii nagu ta kollakasoranžina sealt mägede vahelt piilus ja pikast vaatamisest mu silma võrkkestale sööbis. Nii on ta mul ka praegu meeles.

Ja juba ülehomme tõusen ma miljoneid aastaid sügaval maa all tohutu rõhu käes lebanud taimejäänuste põlemise tõukejõul, tilgakujulise ristlõikega metallist asjade kandejõul kõrgele Maa atmosfääri ja lendan imekombel Eestisse, kus on päike, sõbrad, pere ja kõik muud tähtsad asjad.

Tromsø / Tron

Veel katsetusi:

Lõpetage pooldumine!

Viimasel ajal on aset leidnud paar kummalist unenäolisuse piiri peal balansseerivat sündmust. Eile ma mõtlesin juba, et olen peast segi läinud. Loodan siiski, et asi on lihtsalt minu hajameelsuses.
Asi sai alguse tegelikult juba aastaid tagasi, kui oma tollase tüdrukuga rääkisin ambient-muusikast. Seletasin agaralt, et ambient pole sugugi ainult nohikute valdus, muusikastiil mida viljelevad kuskil keldris analoogsünti kallistavad rasvajuukselised sotsiofoobid ja kuulavad ühiskonnas enamvähem hakkama saavad, kuid ainult omataoliste veidrike seltskonda sallivad friigid. Et võtame näiteks Brian Eno, keda peetakse ju žanri loojaks, aga kes ometigi hakkas hiljem lausa maailmaklassi rokkstaariks ansamblis U2. Jah, olin nimelt veendunud et Brian Eno ja Bono on üks ja sama isik. Kust see arvamus mu pähe tuli, ei oska arvata. Kindlasti näitab see ka seda, et kummastki inimesest ma õieti palju ei tea. Aga nii oli. Suur oli mu üllatus kui mulle vastu vaieldi ja kiire visiit wikipediasse mu seisukoha ümber lükkas.
Vaat kus lops, mõtlesin ma siis.
Eelmisel nädalal selgus aga, et George Orwell ja Orswon Welles ei ole samuti üks ja sama inimene. Olin nimelt jällegi arvamusel, et see mees kes kirjutas "1984" ja "Loomade farmi", tegi algust hoopis raadiokuuldemängudega ja põhjustas oma tulnukateinvasiooni kuuldemänguga korraliku kaose (minu ettekujutuses leidis see siis aset Inglismaal). Jällegi jäi mul üle oma lolluse peale õlgu kehitada ja eluga edasi minna.
Aga kui eilses norra keele tunnis selgus, et tütarlaps Jelena Venemaalt, keda ma samuti olin pidanud üheks monoliitseks isikuks, osutus tegelikult kaheks eraldi inimeseks - Jelenaks Venemaalt ja Jekaterinaks Ukrainast, sai mul villand. Ma saan aru, et nad (ta) istuvad minust kaugel klassi teises otsas. Saan aru ka sellest, et Jelena ning Jekaterina on sarnased nimed, mõlemal neil on sarnased blondid juuksed ja üldse on nad sarnases vanuses ja nii edasi. Aga siiski on see komme äärmiselt tüütu - niimoodi poolduda. Palun lõpetage see! Mul tuleb hirm peale, et olen skisofreenik. Ja mis saab siis, kui poolduda otsustavad inimesed kellel on mu elus määravam roll? Näiteks mõni õppejõud või lausa juhendaja - mida ma siis teen? Või veel hullem - kui pooldunuks osutun ma ise? Kuidas see välja näeb? Mis tunne siis on? Kas umbes nii nagu "Fight Clubis"?
Igatahes oleks see kõik äärmiselt tüütu. Nii et palun lõpetage. :)

Virmalistest

Ma mäletan, et noore astronoomiahuvilisena, kui taevatähed ja kosmos oli minu jaoks kõige tähtsamad asjad maailmas, ei suutnud ma ära imestada, et inimesed kõnnivad linna peal, pilk maas, samas kui taevas paistis näiteks täiskuu või tiirlesid tähed. Miks ei ole kõigil pead kuklas? Miks olen mina ainus kes ülespoole vaatab?! Siin Tromsøs on mul vahest samasugune tunne - taevas veikleb kosmiline valgus - VIRMALISED! - aga linnapilt ei reageeri sellele silmnähtavalt kuidagi. Ikka sõidavad autod, majades põlevad tuled ja poodide küljes vilguvad reklaamsildid. Inimesed jätkavad oma tavalist elu. Lähevad koju, teevad süüa ja vaatavad telekat.

Ka mina väntan kooli ja kodu vahet, loen-kirjutan koolitükke ja teen muid väikesi inimese asju. Aga ma tean, et meie peade kohal polaartaevas lehvivad kosmilised rohelised kardinad, tõstes meie tavategemised välja igapäevasest, andes sellele kõigele mingi planetaarse mõõtme. Alati kui ma virmalisi näen, tundub mu igapäevaelu kui katkend mingist Poul Andersoni ulmeraamatust. Ma olen mingil kaugel planeedil, väike ja nõrk inimkolonisaator.

Nädal aega tagasi lubas kosmoseilmateade magnetilist aktiivsust, ja öösel kell kaks nägingi aknast esimesi lahvatusi. Hüppasin ratta selga ja väntasin eelnevalt väljavaadatud kohta. Nagu noorena, kui ma teleskoobiga külmadel talveöödel väljas passisin, et Smena fotokaga 180 GOST-isele mustvalgele filmile Kuust ja planeetidest pilti teha, seisin ma ka nüüd lageda välja peal tähistaeva all ja plõksisin taevastest nähtustest pilte. Seal lagedal oli kõva ja külm tuul, aga mul oli väga hea olla. Sain kontakti millegi tähtsaga. Millegagi kosmosest. Olin korraga väga suur nii ajas kui ruumis. Läbikülmununa keset ööd tagasi koju saabudes oli hea tunne. Nagu oleks midagi tähtsat ära teinud.

Täna panin sellest virmalistetantsust kokku timelapse'i. Tean, et see oli alles proov. Virmalistepildistamises on omajagu tehnilist teadmist, mis peab olema omandatud. Tean, et pikk ja pime polaaröö on tulemas. Polaaröö, mille jooksul saan seda kõike harjutada. Pime polaaröö, mille jooksul maised asjad taanduvad hallideks siluettideks, ent taevased asjad paistavad sellevõrra võimsamate ja ilusatena.

Ja sellel lool siin on pühendus ka: Peep Kalvile, Tallinna tähetorni astronoomile, kes mind oma tiiva alla võttis ja astronoomiat tutvustas. Peep oli sõbralik ja hea jutuga mees, õpetaja ja sõber. Viipan Kassiopeia tähtkuju poole, kus asub Peebu "oma" täht, RX Cassiopeiae.

Helistik

Kes veel mäletab mu sellist projekti nagu helistik.com (suht suvalised binauraalsed helisalvestused), siis see on nüüd kolinud soundcloudi.

http://soundcloud.com/helistik

Lisandunud on ka Nepaalist paar salvestust. 

Suvi möödus sulistades

Oma lühikeseks jäänud suvepuhkuse jooksul Eestis võtsin osa ka ühest laevavrakkide otsimise ekspeditsioonist Liivi lahele ja tegin sellest väikese video.

Kontekstist väljas

Norra võib kohati olla äärmiselt bürokraatlik, ja akadeemilisi totrusi tuleb siin ette tihti. Nagu igas üle mõistlikkuse piiride paisutatud organisatsioonis (mida on enamik maailma ülikoole). Kui kursuselistis öeldakse, et meie uksekaardid kaotavad kord semestris kehtivuse ning nende pikendamiseks peame läbi käima mingist kontorist, siis pole selles iseenesest midagi üle mõistuse. Aga kui arvestada, et see kontor on avatud kolm päeva nädalas, tund aega päevas, siis see on juba natuke totter.

Ning kui me peale välitöödelt saabumist esimese kolme nädala jooksul seame oma eluolu uuesti sisse (osadele tähendab see näiteks uue kodu otsimist), võtame kokku kõik oma välitöömärkmed, kirjutame esmase välitööde aruande, loeme läbi teineteise aruanded, mitte kiiruga vaid arutledes ja analüüsides, vaatame läbi oma videomaterjali, koostame videostseenide nimekirja, kirjutame esmase analüüsi, loeme läbi teineteise analüüsid ja valime kogu video hulgast välja 30 min materjali presentatsiooni jaoks, siis olgem ausad, see on raske. See on väga raske, aga me anname endast parima, et see kõik ära teha.

Ja mingi uksekaardi pikendamine, oh see... see läheb kõige muu käigus vabalt meelest.

Nii ma istusin hilja õhtul montaažiruumis, süvenenuna oma Nepaali piltidesse ja helidesse. Minu teadmata jõudis kätte südaöö ning kuskil Tromsø Ülikooli kõikide uste avanemist ja sulgumist kontrolliva elektron-entiteedi ajusügavustes muutus üks bitt ühest nulliks. Lõpetasin kell pool kolm pahaaimamatult töö. Liikusin sokkide sahinal, käes teetass ja süda rahul tehtud tööga, mööda inimtühje koridore, kus seinte sees on tumedad uksekaardilugerid, mis valvavad sissepääsu seminariruumidesse ja kabinettidesse, klaasuste taga on videoserverid, kohtvõrguruuterid ja kõvaketaste RAID-array'd. Kõikenägeva HAL9000-liku videosilma objektiivil peegeldub mööduva inimese pikaksvenitatud kujutis. Jõuan oma töötoa ukseni, näen läbi klaasi juba koduselt segamini lauda, raamaturiiulit ja jakkigi nagis rippumas, ent sõbraliku piiksatuse ning kelmikalt vilkuva rohelise tulukese asemel tervitab mind vaenulik "piip-piip-piip" ja tontlik punane LED vaatab mulle kurjalt silma. Oot... misasja?? Teen kätteharjunud liigutuse uuesti. Uuesti kõlab "Piip-piip-piip" ja uuesti vaatab mind punane vilkuv LED. Kõik tuleb meelde, flashback kursuselisti tulnud e-mailile. Tõstan käed ahastuses pea kohale, pööran pilgu taevasse. Vaataja näeb mind ülalt-alla, kaamera tõuseb üha kõrgemale minu ahastava kuju kohale, saateks dramaatiline muusika. Häving on saabunud.

Mul on seljas t-särk ja jalas sokid. Riided, jalanõud ja kõik muu on töötoas luku taga. Minu dilemma on selles, et ma pean viie tunni pärast juba tõusma, et hommikuseks seminariks valmistuda, seega peaksin ma kiiremas korras koju magama minema. Aga välisriided ja jalanõud on töötoas luku taga. Kolan natuke mööda ülikoolikompleksi, et leida mõnd elavat hinge. Eriti hea oleks mõni turvamees. See pole esimene kord mul keset ööd mööda Tromsø Ülikooli kolada, ent siis on mul alati olnud mingi koht kuhu minna. Kontekst, milles olla. Nüüd olen ma alasti, sokkides, ja kontekstitu. Tühjalt kajavad mitme korruse kõrgused saalid/fuajeed/koridorid. Möödun suletud raamatupoest, erinevatest fuajeedest, öörežiimile seatud kohvikust. Sõidan liftidega, läbin tsoone milles valgustid liikumisandurite peale reageerides ise süttivad ja kustuvad. Tunnen end nagu Christopher Walken selles Fat Boy Slimi videos, kus ta tühja hotelli mööda ringi tantsib. Olen tohutus hoones, mis elab ja kus toimub asju, ent milles pole ühtegi elavat hinge.

See olukord on kirjanduslik või filmilik ja ma naudin seda väga, ent aeg pressib peale ja ma mõtlen oma aina lühemaks jäävale uneajale. Mul ei jää üle muud kui vändata rattaga koju niimoodi nagu olen - sokkides ja t-särgiga. Hingan korra sügavalt sisse-välja ja vaatan ülikoolikorpuse kahepoolset välisust. Seda avada saan ainult seestpoolt, sest mu uksekaart ju enam ei tööta. Kui ma nüüd väljun, siis tagasiteed enam pole. Aegluubis, nagu kangelasastronaut "Armageddonist" astun läbi iseavanevate uste õue. Uksed sulguvad mu selja taga. Külm Põhja-Norra kliima võtab mu ümber kinni, hingeõhk muutub tänavalambi valgusvihus auruks. Eemalt paistab jalgrattaparkla, kus pika rattahoidja külge on lukustatud üks üksik ratas. Minu armas vana sinine logu.

Vuuuhhh-vvuuuuhhhhh väntan jälle rattaga oma rituaalset väntamist. Nüüd pole see enam punk kimamine läbi sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi, vaid ühe kontekstist väljarebitud, akadeemiliste süsteemide ja turvaprotseduuride vahele äraeksinud noormehe jabur teekond mõnest absurdifilmist. Möödun pimedatest akendest, ületan vaikseid ristmikke. Kõik on hääletu ja elutu. Ükski asi ei liigu, ei inimesi, ei autosid. Isegi lennujaama poolt, kust alati on kuulda mõne reaktiivmootori vilinat või propelleripõrinat, kostub ainult kõrvulukustavat vaikust. Ka Widerøe turboprop on oma hilisõhtuse Hammerfesti-tiiru ära teinud ja angaari magama läinud. Mäeseljandikule jõudnuna peatan oma ratta, et tajuda kõikide meeltega seda baaskohinat, kõrvulukustavat vaikust, nagu tookord kui ma kõikide oma seljakottide ja filmivarustusega tatsasin lennujaama poole, et lennata välitöödele Nepaali. Tookord ma seisin sellest intiimhetkes Tromsøga kahekesi. Hüvasti jättes. Seekord seisame taas teineteise ees, ent ta on tabanud mind imelikul hetkel. Ma olen umbes nagu aluspesu väel tolmuimejaga tuba koristav mees, kui uksest astub sisse kaunis naine.
"Noh, et... eee.. tere siis."

Ørneveienit mööda fjordikalda poole oma lõpupikeed sooritades puhken juba valjusti naerma. Nii jaburalt tunnen ennast. Kontekstist väljas, nagu õun keset merd või barokne magamistoamööbel kosmoselaevas, väntab kell kolm öösel Tromsø polaartaeva all rattaga üks t-särgis ja sokkides täiest kõrist naerev noormees.

Mulle meenub üks mõni aeg tagasi toimunud ärkamine. Olin vajunud sellesse unenäotusse pimedasse olematusse, mis tuleb ette pika ja väsitava päeva lõpus, kui sa korraks pea lauale toetad või võtad toolil lebavama asendi. Ärgates tõusis mu teadvus otsekui tumedast tindist. Nende kahe sekundi jooksul, mil ma olin lahkunud olematusest, ent polnud veel päriselt saabunud ka olemisse, kuulsin tuttavaid helisid - jakikellasid ja šerpakeelset juttu. Ahhaa, olen Nepaalis. Aegamööda, pikkade ärkamise sajandiksekundite jooksul ekstraheerisin oma neuronitest vastava konteksti ja buutisin oma aju selle pealt üles. Namche küla, Himaalaja mäed. Šerpad, raid, chaudharid. Laadisin töömällu vajalikud reageerimisrefleksid füüsilistele aistingutele, käitumisalgoritmid kultuurilistele sisenditele. Jõudsin ärkamisprotsessidega nii kaugele, et avada silmad. Kohe näen tuttavaid värve, kohe tunnen tuttavaid lõhnu.

Avasin silmad ja nägin ripplage, päevavalguslampi selles. Veidi allpool oli aken, aknast paistev mäekülg ja Tromsø Ülikooli naaberkorpuse tuled. Oli pimenev õhtune aeg ja ma olin ühes väikeses ruumis Põhja-Norras. See oli Tromsø Ülikooli visuaalantropoloogiaosakonna montaažiruum ja Nepaali helid tulid arvutist. Olin montaažiruumis arvuti taha magama jäänud ja arvuti mängis mu Nepaali videomaterjali ette.

Mul kulus ilmselt mitu sekundit, et visata ajus kõrvale vale, Nepaali kontekst ning leida ja kasutusele võtta uus, Tromsø oma. Ja selle paari sekundi jooksul sain ma aru ka millestki väga olulisest. Millestki mida iga inimene teeb igal hommikul, kui ta ärkamisprotsesside jooksul saab uuesti iseendaks ja loob uuesti oma maailma. Laotab laiali maapinnad ja pikib sellesse kõik ehitised. Täidab need inimestega, keda ta tunneb. Ootustega käitumiste, tujude ja arvamuste suhtes, mida tuntud nägude tagant oodata. Tavadega kuidas käituda tundmatute inimeste suhtes. Võtab kasutusele seaduspärasused. Näiteks et asjad kukuvad allapoole, puit tundub käe all soe ja metall külm, külmkapis on toit ja mitte raamatud, ning õues on külmem kui toas. Kõik need miljon väikest asja loome me igal hommikul uuesti, paigutame teineteise suhtes vastavatesse vahekordadesse ja lülitame kogu süsteemi uuesti käima.

Tol õhtupoolikul seal montaažiruumis juhtus mul selle protsessi käigus väikene viga. Ainult korraks vaid. Mu teadvus tuvastas koheselt probleemi ja parandas selle. Ent ma sain masina korpuse vahelt sisse piiluda, hetkeks hammasrattaid näha. Ja minus tekkis huvi, mis siis saab, kui mul ühel hommikul see protsess päris nässu läheb? Mis siis saab, kui ma ei suuda oma konteksti päris õigesti taasluua? Kui juhtub viga, mida mu teadvus ei paranda?

T-särgis ja sokkides öösel kell kolm hullumeelselt naeru lagistades mööda surmvaikset Tromsøt vändates tundus, et nüüd ongi see käes. Kontekst on jumala nässus.

See oli teadmisi avardav kogemus. Tänan sind, totter bürokraatia!