Väike maailm ja suur inimene selle sees

Mumbais on raudteejaam, mida vanasti kutsuti Victoria Terminuseks, nüüd aga Chhatrapati Shivaji Terminuseks. See on tohutu, kümne Balti jaama suurune transpordisõlm. Selles jaamas sebib pidevalt tuhandeid inimesi, tuhanded kastitud kerjuseperekonnad pikutavad põrandal, reisijad istuvad ja ootavad oma rongi, rikšajuhid otsivad kliente. Vähem kui aasta tagasi seisin ma keset seda raudteejaama, käed kõrval rippumas ja imestasin suu ammuli kogu selle sebimise üle. Veidi hiljem ma muretsesin pakihoidu antud seljakoti turvalisuse pärast. Veel natukese aja pärast tundsin ärevust eelseisva öise rongisõidu pärast. Ma sõin, jõin, hingasin, rääkisin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin seal. Tegin seal inimeseks olemise asju, koos hindude, moslemite, kristlaste, sikhide, džainistide, budistide ja ateistidega minu ümber.

Nüüd aga, vähem kui nädal tagasi sisenesid sinna raudteejaama kaks meest, kes avasid rahvamassi pihta Kalašnikovidest tule ja pildusid granaate. Kokku toimus kolme päeva jooksul selles linnas kümme terroriintsidenti: tulistamisi ja pommiplahvatusi. Surma sai veidi vähem kui 200 inimest. Taj Mahali hotellis peeti maha korralik sõda terroristide ja India eriüksuste vahel, hoiti pantvangis kümneid inimesi ja plahvatas vähemalt kuus pommi. Selle hotelli eest ma kõndisin tookord mööda. Mind peatas üks turistidest elatuv kerjuspreester, kes sidus mu käe ümber mingi paela, küsis raha ja pobises mingi loitsu.

See pael on mul siiani ümber käe. Ma püüan arvata, et kas ka see kerjus veel oma igapäevast turistide koorimise tööd teeb, või läks ta ära oma jumala juurde.

Ja siis ma mõtlen, et inimene peab olema üks paganama suur loom, kui tema sisse mahub korraga armastus ja soov lapsi saada, ning samas ka soov tulistada automaadist juhuslike inimeste pihta.

Ja veel mõtlen ma, et maailm on geograafilises mõttes väga väikseks jäänud, kui Tartu tudengi südame panevad kokku tõmbuma terroriaktid Mumbais.

(India reisikiri, India fotod)

Protsendipunkt

Viimasel ajal on hakanud levima väljend "protsendipunkt". Seoses kõiksugu majandusuudiste ja muu taolisega alati miski kukub või langeb nii ja niipalju "protsendipunkti". Kas keegi oskab seletada, kust kohast see väljend võetud on? Miks seda "punkti" sinna vaja on? Miks ei räägita "mu loeng algab 20 minutipunkti pärast", ei osteta poest "250 grammipunkti ühepajatoitu" või ei saada palka "9000 kroonipunkti"? Mida on protsendid meile teinud, et me neile seda "punkti" sappa peame toppima?

Detsembrikuumus

Loodetavasti on kõik, kes kavatsesid vaatama minna, selle filmi juba ära näinud, seega ma ei riku kellegi filmielamust sellest kirjutades. Kui sa siiski tahad veel vaatama minna, siis kiirusta, sest Ekraanis oli peale meie veel umbes 6 vaatajat ja nii tühja saaliga filmi vist enam kaua ei näidata (asi võib olla muidugi ka selles, et Tasku uus arusaamatu nimega kobarkino imeb kõik vaatajad endasse ja Ekraan ongi nüüd kogu aeg tühi).

Ma ei ütle seda tavalist „päris head“ või „suht jama“, mis kinosaalist väljudes enamasti üle huulte ronib. Minu käest pole mõtet seda ka küsida. Mulle meeldivad kõik Eesti filmid. „Taarka“ meeldis, „Mina olin siin“ meeldis, isegi „Tuulepealne maa“ meeldib. Löö või maha. Meeldivad. Kindlasi on määravateks teguriteks „eesti“ ja „oma“. Peruu või Läti sarnased filmid mind kindlasti absoluutselt ei paeluks.

Aga filmist endast. Kindlasti oli põhitähelepanu pööratud märulile. Kasutamata oli jäetud palju tegelaste sisemisi dramaatikaid, ka ajaloolist tausta jne. Ilmselt polnud kavas teha suurte kunstiliste ega psühholoogiliste ambitsioonidega filmi, vaid üks korralik kvaliteetne märul. Selle peale mõeldes avastasin, et „märul“ kõlab juba ette halvasti, kuigi märulifilm võib tegelikult ju olla hea. Märul, action, romantiline draama – on teatud žanrid mis on lihtsalt ära rikutud. Nagu Naked Gun rikkus igavaseks absurdiparoodia – mäletate näiteks Top Secretit – HEAD paroodiafilmi, mis tehti enne žanri rikkumist?

Aga filmi juurde tagasi. Märul oli tõesti hea. Kindlasti seetõttu, et märulis osalevad tegelased läksid mulle korda, ma suhestusin nendega ja hoolisin nendest kui minu kaasmaalastest. Tegemist ei olnud duelliga cooli neegerkurjategija ja karmikäelise karismaatilise politseiinspektori vahel. Ega ei päästetud ka planeet Maad hävingust. Ei olnud Bondi, ei Will Smithi ega Bruce Willist. Ent oli action. Kummaline, kas pole. Action ilma nende ikoonideta. Ja ilma ka actionfilmides peaaegu žanritunnuseks saanud klišeede, liialduste ja "lõpukollideta"*.

Selle eest oli (küll veidi poogitud, ent naljakas murdes kõnelev) kindral Põdder (kes oli peaaegu terve filmi kestel muide purjus – kas pole kodune?), kena naabripoiss Rõuk oma veidi lapsemeelse prutaga, tore eestimeelne venelane jne. Ja taustaks Tallinna tänavad. Kokku sai selline äge Eesti moodi kartulimärul. Ja ma ei mõtle seda halvasti. Vastupidi – tõeliselt hinge läks.

-------------------

* Lõpukoll on filmi viimane, otsustav vastane, kes enamasti astub peategelase vastu kuskil visuaalselt paeluvas asukohas ja kelle alistamiseks peab peategelane leidma mingi suure sisemise tõe, ületama lapsepõlvest saadik teda valitsenud hirmu või muutuma muul moel kõvasti paremaks inimeseks.

Poeetiline politsei!

Päeva parima uudise toob meieni Postimees: http://www.postimees.ee/?id=44709

Labas!

Et ma olen nüüd kaks korda järjest Leedus käinud, siis olen ära õppinud mingi koguse leedukeelseid väljendeid. Tegin neist nimekirja, ja panin siia kirja, iseenda jaoks, et oleks kust enne järgmist Leedu reisi vaadata (kirjapildi õigsuses pole ma sugugi kindel). Tervitused lähevad Arlisele, kes minuga koos Leedu teatud aspekte fännib.

Esiteks, standardfraasid:
Tere (labas), aitäh (aciu), ma ei räägi leedu keelt (aš nekalbu lietuvieškai), ma ei saa aru leedu keelest (aš nesupprentu lietuvieškai), terviseks (i sveikata), palun arve (prošu saskaita).

Teiseks, liiklemist puudutav:
bussijaam (autobusu stotis), raudteejaam (geležinkelio stotis), tänav (gatve), vasak (kaire), parem (dešine), baar (baras), kohv (kava), kohvik (kavine).

Kolmandaks, varia:
Ma armastan sind (aš miyli tu). Ikka võib ju vaja minna. Onju, Arlis!
Ma armastan moosi (aš miylu uogiene). Seda oletatavasti ei lähe vaja. :)
Raudse hundi tänav (Geležino Vilko gatve). Kui Rooma linnal on Romuluse, Remuse ja emahundi legend, siis Vilniusel on Gedyminase ja rauast hundi legend. Mis meil on? Ülemiste hallvanake? Tartu vaim? Igav. Vaat karujõuga suurvürst ja rauast hunt, see on juba midagi.

Ja lõpetuseks üks täiesti kasutu väljend: "Swedbank" - naujas "Hansabanko" vardas. Nüüd siis teate.

Liiga palju raamatuid

Järgnev info on täiesti kasutu.
Lugesin kokku raamatud, mis mul hetkel pooleli on.
Kaido Kama - "Ümbreilma reisikirä" - pole augustist saadik ridagi lugenud. Võrokeelne, seetõttu edeneb aeglaselt.
Marquez - "Sada aastat üksildust" - pikaks ja igavaks kiskunud. Selle arvamuse eest saab peksa, ma tean. Aga ikkagi.
Liis Kängsepp - "Minu Argentiina" - lihtne lugemine, edeneb ruttu, aga kahjuks ei asu minu elamises, vaid kohas kus ma aegajalt külas käin.
Thomas Kuhn - "Teadusrevolutsioonide struktuur" - alustasin kolmandat korda Lootuses, et seekord jõuan üle poole.
Ja tegelikult hoidsin korraks käes Ülo Matteuse "Läheb ega peatu" ja tahaks hoopis seda alustada.
See on nagu teleka vaatamine pidevalt kanaleid plõksides. Kuradi infoajastu.

Serbia dinaare, anyone?

Koristasin jälle oma korterit ja leidsin pooleteise aasta tagusest reisist üle jäänud 1429 Serbia dinaari. Neid Eestis kuskil vahetada ei saa, nii et mul pole nendega midagi peale hakata. Kui kellelgi on lähiajal Serbiasse asja, siis võib minu käest võtta. Nad on väärt u. 290 eek, aga motivatsiooni tekitamiseks annan ära tasuta.

Helista tel 52 161 52.

Ulme tõlkimisest

Tõlgin parajasti Bruce Sterling'i "Swarmi". Kuna see mult telliti, siis on kirjastusel Fantaasia ilmselt varsti ilmumas mingi kogu kus see novell sees on. Niiet jälgige reklaami ja ostke siis hästi palju.

UIme tõlkimine on huvitav, sest võimaldab kõiki ulmeklišeesid vaadata täiesti uue pilgu alt. Iga ulmefänn teab, et ulmes ehk science fictionis on science enamasti tunduvalt parem kui fiction - ehk siis, kirjanduslikus mõttes on ulmeraamatud enamasti kehvad, aga selle teeb tasa see science'ilikult paeluv pool. Sest olgem ausad, kirjanduslikult, puht draama mõttes, ei ole kuigi originaalne ega haarav see, et mõni järjekordne peategelane sureb kuskil dimensioonideülese amööbi kulendite vahel vaakumenergia kvarkšokki või asteroidist õõnestatud kosmosesipelgate pesa keskmes hiiglaslikus munemiskambris, neuroloogilised funktsioonid kaaperdatud kosmilise emasipelga poolt. Lugejale on see tüütu, aga tõlkijale avaneb siin alati mõni uus ja huvitav probleemideväli. Näiteks, kas peategelane ja kosmiline emasipelgas enne kulminatsiooni (ja neuroloogiliste funktsioonide kaaperdamist) toimuvas dialoogis teietavad või sinatavad teineteist? Sest originaaltekstis kasutatav "you" võib tähendada nii üht kui teist. Tavalugejana ei tulekski selle peale, et kangelasliku agendi ja kosmilise emasipelga vahelist dialoogi jälgides tuleks tähelepanu pöörata ka formaalsuseastmele, eks ole?
Või teine näide. Võimas tähelaev künnab vööriga kosmost. Laeval on üks inimesest reisija ja rõvedatest sisalikolenditest koosnev meeskond, kelle kohta autor kasutab terminit "alien". Kuidas seda sõna eestlasele edasi anda? "Tulnukas" pole sobiv, sest mõlemad, nii inimene kui rõvesisalikud on ühtmoodi "tulnud" antud situatsiooni, inimene isegi rohkem sest tegu on rõvesisalike laevaga.
Annab täiesti uue mõõtme vanadele, äraleierdatud lugudele, kas pole?

Hügieeniline luulepulk

"Mis sa teed?"
"Teed."
"Ahah, tee tee."

Muud polnudki öelda.

Ole alandlik

Sain järjekordse õppetunni intentsionaalse mateeria osas. Mul olid kaks asja tükk aega juba kadunud: üks dvd ja üks mälupulk. Otsustasin asjad kontrolli alla võtta ja need üles otsida. Otsisin siis. Vähemalt pool tundi mööda tervet korterit. Lõpuks andsin alla. Ei ole noh. Ju olen kellelegi andnud või kuhugi kaotanud.
Ja siis ma nägin neid. Nad olid keset lauda. Kõrvuti.
Materiaalsed objektid näitasid mulle, kes on siin majas peremees.
Teie olete peremehed, lugupeetud materiaalsed objektid. Palun ärge lööge mind kapinurgaga ega ärge minge kõige ebasobivamal hetkel katki.