Operaator Kõps mägederiigis

Räägivad, et EOS 5D Mark II on väga vinge fotokas, sest sellega saab videot teha. No minu vana EOS 350D ront teeb ka väga hästi videot. Nepaalis eksperimenteerisin timelapse'i võimalustega.
Vaadake ise:

http://vimeo.com/album/160585

(Kes ei tea, mida timelapse tähendab, siis see tähendab seda, et sa teed mingi regulaarse ajavahemiku tagant pilti ja siis paned need kokku filmiks.)

Mungad

Tagasivaatena veel üks lugu Himaalajatest. Nüüd on sellest juba pea kolm nädalat möödas, aga meeles nagu eilepäev.

Olime jätnud seljataha mäekülje sisse ehitatud lindinimeste linna nimega Namche ja ronisime mööda kaljust mägirada edasi. Kõrgus andis tunda, hapnikku oli vähe, hingeldasin, kott oli raske. Kivisse raiutud astmed jätkusid ja viisid aina ülespoole. Kes need raius? Kas need raiuti tuhat aastat tagasi või eelmisel suvel?

Vastu tuli šerpasid, turiste, jakke ja kitsi, kes kõik läksid omapäid kuhugi šerpa, turisti, jaki ja kitse asju ajama.

Siis jõudsime Tengboche kloostrini. 3800 meetri kõrgusel elava mõnekümne mahajaana mungani.

Õue oli kosta mingeid trumme, kellegi monotoonset häält midagi retsiteerimas ja aeg-ajalt midagi pasunalaadset. Astusin templi suure saali uksest sisse. Et pildistada ei tihanud, siis otsisin kotist pleieri ja lindistasin sellega.

Tegemist oli hämara saaliga, kus istus ridade kaupa mitukümmend tumepunas palakas munka ja tegid nii:

http://tank.offline.ee/helistik/tengboche.mp3

Istusin saali nurka maha, võtsin lootoseasendi, panin silmad poolkinni ja liitusin meditatsiooniga. "Tere, ega ma ei sega?" küsisin subpartikulaarsel eetrilainepikkusel munkade käest. "Vaadake, ma olen võõramaalane ja võhik, ei tea teie kommetest ega meditatsioonitehnikatest midagi."
"Ei sega, pole midagi. Ega meie ju ka alles õpime," vastasid mungad.

Läksin siis nendega umbes pool tundi kestnud kahe tuhande aastasele reisile. Läbisime minu isiksuse, mälestuste ja elu heledamaid ja tumedamaid kihte, ning samaaegselt Maa ja inimkonna olevikku ja minevikku, galaktikat ja Universumit. Kõike, mille kohta ma lugenud või mille peale mõelnud olin. See kõik oli korraga. Ja kaua. Tasapisi hakkas kõik see siiski laiali haihtuma, järgi jäi ainult üldisem reaalsusemuster, siis hajus seegi. Polnud enam muud kui munkade retsitatsioon ja muusikainstrumentide hääled. Olin kohal. Istusin ja olin kohal.

Nepaalis, Tengboche kloosti saalis nurgas maas.

Mõned soovitused

Saabununa tagasi Himaalajatest on mul mõned soovitused sulle, kes sa elad keset lääne tsivilisatsiooni luksusi merepinna kõrgusel.

1) Tee mõni väike füüsiline pingutus. Näiteks sammu kiiresti trepist üles, üle ühe astme. Naudi seda, et kiirenenud hingamine taastub loetud sekundite jooksul ja sellega ei kaasne praktiliselt mingit lämbumistunnet. Naudi normaalse hapnikusisaldusega atmosfääri. Naudi asjaolu, et sa ei pea kõndima vanuri kiirusel, kepile toetudes, ähkides nagu astmahaige. Sest 5000 m kõrgusel, kui sul on aklimatiseerumiseks olnud vaid mõned päevad, peab.

2) Mine õue, külma kätte. Seisa seal veidi, kuni tunned et külm hakkab tõesti kontidesse pugema. Siis mine ruttu oma tuppa. Oma sooja tuppa, kus temperatuur on umbes.. noh.. toatemperatuur. Ja tunne rõõmu sellest, et sa ei pea pugema magamiskotti, kandma toas seitset kihti riietust ja jooma termosetäite kaupa teed, et sooja saada.

3) Mine vetsu ja vaata oma ilusat potti. Ilusat puhta prill-lauaga euroopalikku potti. Tore ju, et sa ei pea kükitama auguga laudpõrandaga putkas, mis on ehitatud mäekülje kohale.

4) Vaata oma toas ringi. Vaata kõiki neid seadmeid, mis tarvitavad elektrit - oma arvutit, lampi, mobiiltelefoni laadijat. Ole õnnelik, sest seinast tuleb elektrit, mis need seadmed kõik tööle paneb. Mõtle tänulikult nendele kateldele, mis Ida-Virumaal keevad ja sulle elektrit toodavad. Sa ei pea peale päikeseloojangut elama maja ainsa 4W säästupirni valgel, mis põleb päeval päikesepatareist kogutud elektri jõul. Kui veab. Kui ei vea, antakse sulle küünal...

5) Telli takso või istu oma autosse ja sõida sellega kuhugi. See on tegelikult päris kõva luksus, et sa saad sisepõlemismootori jõul liikuda, kui ise enam edasi ronida ei jaksa. Himaalajates saab muidugi tellida helikopteri, aga selle Kathmandust kohaletulek üksi maksab juba 7000 dollarit.

6) Võta telefoni või arvuti teel ühendust kellegagi, kellest sa hoolid. Ütle talle, et sa temast hoolid. Sest Himaalajates võid sa oma musikesest väga puudust tunda, aga sul ei ole mitte mingit võimalust talle seda öelda, sest mobiilivõrku pole ja lähim fikstelefoniga küla on küll teisel oru küljel näha, aga sinna on terve päeva tee. Internet? Jah, siit nelja päeva kaugusel on satiühendus internetiga. Kui Vishnu annab, siis see täna ka töötab, kui oled nõus maksma 1000 ruupiat tunni eest.

Kui see kõik on tehtud, siis istu oma laua taha tagasi ja kadesta mind. Kadesta, sest sa pole hinganud kõrgmäestiku hõredat õhku. Sa pole jälginud sinust 5 meetri kaugusel mööda külatänavat sõitvat pilve. Sa pole külmavalu-uimasust unustanult vaadanud kuldse päikeseloojagu kuma Everesti mäeküljel. Sa pole istunud 4000 m kõrgusel šerpamajas jakisitaahju ääres soojas, nautinud hoolitseva šerpa-vanaema külalislahkust ja joonud chang'i tema tagasihoidliku mehega, kes räägib sulle oma kolmest Everesti tipus käigust. Sa pole seisnud kõrgmäestiku absoluutses kõrvulukustavas vaikuses ja lummatult vaadanud oma tuhandeaastast voolu voolavat liustikku. Sa pole kuulnud raginat, millega kukub jääkosest alla järgmine jääpank.

See kõik, teate, on lihtsalt ja absoluutselt väga suur. Meie planeet. Ja meie inimesed selle peal.

Tulge ja vaadake ise. Mul pole lihtsalt sõnu.

Nepaal ja eesti keele piir

Kuna ma armumise-sõna kasutasin Iraani kohta ära, siis Nepaali kohta mul enam sõna pole. Reisisin poolteist kuud ja nüüd siis lõpuks jõudsin eesti keele piiridest väljapoole. Alguses, kui Nepaali jõudsin oli kõik veel korras. Kathmandu on eesti keeles kirjeldatav: kõige õigem väljend selle kohta oleks "Maailma segunemispealinn". Et Nepaal oli 1951. aastani välismaailmast absoluutselt isoleeritud, on Kathmandus väga palju sisuliselt keskaegset, mis on segunenud 21. sajandi telekommunikatsioonilise, tehnoloogilise, turismindusliku ja turumajanduslikuga. Usunditest on siin segunenud hinduism ja budism. Budistide jaoks on hinduistid enamvähem õigel teel, nad lihtsalt pööravad liiga palju tähelepanu mingitele jumalus-kehastustele; hinduistide jaoks omakorda kummardavad budistid Buddhat, kes oli vaid Višnu üheksas kehastus. Niiet mõlemas usundis on naaberusund ka kenasti oma koha leidnud. Budistid ja hinduistid kummardavad kenasti kõrvuti, vahest kasutavad nad isegi samu templeid, sest pole ju mõtet ehitada kahte eraldi templit.
Niisiis, segunemispealinn. Hindu, Tiibeti ja Hiina kultuuride segunemise, lääne vs ida segunemise, keskaegse ja tänapäevase segunemise pealinn. Aga kui bussiga Himaalajate poole hakkasime sõitma, siis aknast välja vaadates tundsin kuidas eesti keel jääb järjest jõuetumaks nende vaatepiltide kirjeldamisel. Ja kuskil Jiri ja Shivalaya vahel, hirmsat moodi rappuvat külavahe-mägiteed pidi sõites istus minu lähedal üks Nepaali vanamees, kes hoidis kaenla all kana. Vaatasin seda närviliselt kaagutavat kana, vaatasin vanamehe kortsulist nägu, vaatasin kaljuseid mägesid, vaatasin seda teeäärest algavat kuristikku, mille serv kihutas lahtisest bussiuksest vaevu küünrakaugusel, vaatasin mööduva maja seinale maalitud suurt sirpi ja vasarat - maoistide sümbolit, vaatasin neid newareid, tiibetlasi, šerpasid ja kurat teab mis rahvaste esindajaid. Ja niimoodi me ületasimegi eesti keele piiri. Edasine kirjeldus annab edasi vaid osa tegelikkusest. Vaid niipalju, kui keel võimaldab.

Nüüdseks oleme matkanud kaheksa päeva läbi äralõigatuse. Läbi külade, milledeni pääsemiseks ainuke tee ongi see, mida mööda meie tulime - kitsuke mägirada, mida mööda peab päevade kaupa kõmpima. Kõik vajalik, mida kohapeal valmistada ei saa, tassitakse sinna seljas. Ehitusmaterjal, toiduained, tööriistad. Elektrit neis külades enamasti pole, välja arvatud mõned ettevõtlikumad külad, kes on vangistanud mõne läheduses asuva mägioja paarisaja kilovatist generaatorit vedama ja tõmmanud traadid paari kilomeetri raadiuses laiali. Paljude majade katustel on ka päikesepatareid, mille laetud akud õhtul majakese ainsat säästupirni toidavad. Me elame küünla- ja taskulambi valgel. Läheme magama kell kümme õhtul, sest pimedas pole eriti midagi teha peale lugemise. Ärkame kell seitse hommikul, aga külma tõttu ei poe magamiskotist välja enne, kui päike pole üle mäeharja tõusnud küla peale paistma.

Täna puhkame provintsipealinnas (nimega Namche Bazaar). See on kohalikus mõistes tohutu suur koht - siin on vist üle saja maja! Ja lisaks on siin sellised luksused, nagu pidev hüdroelekter, fikstelefon ja internet! Võõrastemaja, milles me elame, ei ole lihtsalt ühekordse laudseinaga onn, vaid meenutab päris maja. Sellel on lausa kolm korrust. See küla ise on ehitatud orukülje peale, nagu kõik asustused siinkandis. Mäekülg on nii järsk ja kuristik selle all niivõrd sügav, et kogu see asula meenutab pigem mingite lindinimeste eluaset kuskilt muinasjutust.

Nagu ma ütlesin, oleme väljaspool eesti keele piire. Pildid aitaksid, aga internet on siin nii kallis, et ma saan neid üles laadida alles Kathmandusse naastes (dets lõpus). Seniks üksainuke foto matka algusest, kui mäed olid veel väga leebed ja pinnas terrass-põldudeks konverteeritav. Pildi paremas nurgas on näha ka mägirajake, mida mööda me oleme nüüdseks üle nädala aja kulgenud.

PS - Tegin isikliku kõrgusrekordi Lamjura mäekurus, 3550 m merepinnast. See kestab veel paar päeva. Täna aklimatiseerume Namches (u. 3400 m), homme liigume Everest Base Campi poole, kus ma ilmselt pystitan uue rekordi. Base Camp ise jääb ilmselt nägemata, sest praegusel aastaajal ei toimu seal mitte midagi.

PPS - Everesti olen nüüd ka näinud. Kaugelt küll, aga homme hakkame lähemale minema. Ta on võimas, ta tõmbab. Mõistan George Mallory't, kellelt küsiti, et miks ta tahab Everesti otsa ronida. Mallory vastas: "Because it's there". 1924. aastal jäi Mallory oma kaaslasega kadunuks, nende külmunud surnukehad leiti alles 1999. aastal tipu lähedalt. Kas nad tippu ka jõudsid või mitte, seda ei tea keegi.

Bahraini lennujaamas

Praeguseks on Iraan läbi. Istun Bahraini lennujaamas, sest veebisait, kust ma pileti ostsin, arvas et Bahraini kaudu on kõige parem Delhisse lennata. See veebisait teab ilmselt maailma lennuliinidest rohkem kui ükski inimene, sest tal on terve andmebaas peas. Niisiis pidin teda uskuma.

Nii et mingisuguse veebisaidi ja andmebaasi tõttu olen ma riigis, millest ma ei tea absoluutselt mitte midagi. Moodsad ajad. Lennuk oli Euroopa oma, lennufirma Bahraini Kuningriigi oma, üks stjuuardess soomlanna, mina eestlane, reisijad iraanlased. Ja kirsiks jäätise peal võttis siin lennujaamas mind vastu kahemeetrine jõuluvanakuju ja "Jingle bells". No häid jõule tõesti!

Lennu ajal tuli kõlaritest araabiakeelseid teadaandeid. Tänu Hollywoodi propagandale on valge lääne inimese jaoks see, kui araabia keel ja lennukid esinevad ühes ja samas situatsioonis, väga tugeva terrorismi-konnotatsiooniga. Sestap panin pleieri pähe ja kuulasin Chalice'i.

Olin 5000 m kõrgusel kuskil pimeda Pärsia lahe kohal, mu pea kohal lõunamaa tähtkujud ja all sähvis äike. Aga Chalice tekitas ikkagi natuke sellise tunde, et ma olen kodus (aitäh, Jarek!). Ma igatsen praegu väga oma armast külma ja sopast Tartut. Igatsen oma inimesi, oma keeles rääkimist. Sõprusi, mis kestavad kauem kui ühe õhtu või neli-viis päeva.

Tunni aja pärast viib lennuk mu Delhisse ja sealt hiljem Nepaali. Ma ei mäleta enam seda, kuidas ma Eestist lahkusin. Aga olen alles kuu aega teel olnud. Maakera kumerusest on enamik veel ees, aga näe, juba igatsen koju.

Päris suur on see meie planeedike.

Shiraz

Need autorongk2igud osutusid ikkagi pulmarongk2ikudeks. Olen veidi pettunud, lootsin midagi huvitavamat. Aga tegelikult on loogiline, et pulmarongi tehakse 66siti. P2eval ei oleks see Iraani liikluses lihtsalt v6imalik. Seismist oleks rohkem kui s6itmist, ilmselt m6lgitaks 2ra ka v2hemalt paar-kolm autot. Ja Esfahan on nii ilus koht, et pool Iraani k2ib seal abiellumas.

Tegin vahepeal ulja m2giretke, olen nyyd n2inud loojuva p2ikese veripunast helki Zagrose lumistel tippudel ja v6in 6nnelikuna surra (aga niipea veel ei tahaks). Liikusin l2bi m2gede Esfahanist Shirazi. Siin passin nyyd kuni laup2evani. Uudiseid on ka pressifrondilt: kirjutasin Ekspressi reisilisale artikli rongis6idust ja Go Discoveryle sellestsamast m2giretkest. Millal nad ilmuvad, ei tea 6elda. Ma hoiaks silma peal, aga siin ajaleheputkades ei myyda kumbagi v2ljaannet.

Elasin siiani soliidses hotellis, mida pidav vanah2rra ilmselt p2rines revolutsioonieelsest ajast. Ta oli v2ga suursugune, osutas mulle pidevalt rituaalsete liigutustega teed ja r22kis 2gedat lordilikku inglise keelt. Kui ma kysisin, kas hotellis ka internetiv6imalus on, oli ta lausa solvunud:
"But sire! This is a hotel, is it not? Therefore we most certainly have internet."
Tjah, tore hotell oli. Aga kallis, sestap kolisin k6ledasse ja kylma peldikusse, mis on 500 m eemal ja poole odavam.

Tegelikult ma tahtsin elama minna Automaadivendade Ordu yhikasse, aga Automaadivendade Ordul on t2na just mingi aastap2ev, seet6ttu on kogu Iraani Automaadivennad v2ga elevil ja yhikas suletud. Automaadivendade Orduks nimetan ma seda asutust: Islamirevolutsiooni Valvureid, see on siis segu Kaitseliidust, hiiglaslikust 2rikorporatsioonist ja usulisest liikumisest. P2ris hirmus, kas pole. Aga nad peavad Shirazi odavaimat 66maja (voodikoht on 20 kr), kus elavad p6hiliselt palver2ndurid. Oleks mulle sobinud ilusti, aga * v6tku. Neid ja nende aastap2eva. T2naval sebib palju noori laigulises mundris poisse, kes lehvitavad rohelisi islamilippe ja on r66msad. Lisaks tahavad nad k6ik minuga suhelda, aga see pole Iraani oludes midagi erilist. Siin tahavad k6ik kogu aeg igal pool v2lismaalastega suhelda. Pleier aitab siinkohal v2ga h2sti, sest siis ma lihtsalt ei kuule neid.

Fotol olen ma mingis pisikeses Iraani m2gikylas koos paari noore terroristiv6sukesega. Me ei osanud eriti teineteise keelt, aga kalale kutsusid nad mind sellegipoolest.

Esfahan ja Ir4n H4xx0r

Sain Iraani valitsuse internetitsensuurist jagu. Selleks tuleb
k2ivitada pisike exe-failike nimega UltraSurf. Internetist seda
t6mmata ei saa, sest vastav sait on... noh... blokeeritud. Aga kui
kysida, siis umbes iga teine noor inimene v6ib selle sulle m2lupulga
peale kopida. J2rjekorde n2ide sellest, et keelud ja tsensuur on
m6ttetud asjad. Nad ei saavuta midagi, muudavad lihtsalt inimeste elu
ebamugavamaks.

Esfahan on muidu kift, rahvas on sama 2ge, aga liiklusummikud ja
reostus pole nii hullud, kui Teheranis. Elame peat2nava 22res ja
6htuti umbes 10-12 vahel on siin selline komme, et jube pikk rongk2ik
autosid s6idab m66da peat2navat edasi-tagasi, inimesed autodes
pasundavad, lasevad k6vasti muusikat ja huilgavad. Vahest on m6ni auto
ka lilledega kaunistatud, vahest s6idab rongk2igu l6pus vilkuritega
politseiauto ja hyyab valjuh22ldist midagi farsi keeles. Ma pole veel
aru saanud, kas politsei yritab neid korrale kutsuda v6i vastupidi,
osaleb rongk2igus. Ja mis rongk2ik see selline yldse on. Oleks ma
Eestis, arvaks et pulm. Aga see toimub igal 6htul. Pealegi siin on
Iraan. See rahvas siin v6ib niiv6rd r66msameelselt t2histada n2iteks
seda, et 6htu j6udis k2tte v6i seda, et naabert2nava Mehrat sai
hakkama jube maitsva kebabiga. Neist v6ib k6ike uskuda.

T2na 6htul pyyan v2lja uurida, mis v2rk on. Sest kuna nad mu
hotelliakna alt iga kymne minuti tagant m66da s6idavad, siis magada
niikuinii ei saa.

ps - pilte ikka yles panna ei saa. Internet on flickri jaoks liiga aeglane.

Teheran sai läbi

Oli täiesti hull. Meid adopteerisid kaks neidu, kellele ma mõttes andsin nimeks Õed Segased. Nad sisustasid ära kogu meie aja. Vedasid meid autoga ringi, toitsid, lahutasid meelt, jagasid infot. Istusime nendega restoranides, kohvikutes, liiklusummikutes ja parkides. Põhimõtteliselt polnud meil endal vaja enam mitte millegi pärast muretseda, kõik tehti ette ja taha ära. Uskumatu.

Õed Segased on nad sellepärast, et üks (Anusha) ei osanud eriti inglise keelt, aga juhtis autot nagu segane. Ise ta ütles, et nagu Schumacher. Ma arvan siiski, et nagu segane. Aga siin on kõik juhid sellised. Teine (Hourieh) oskas inglise keelt veidi, aga mitte eriti palju, arvestades, et ta töötab inglise keele õpetajana. Ja oma vähest keeleoskust kasutas ta suht segase jutu ajamiseks.

Iraan on siiani mulle õpetanud:
- Keelebarjäär ei tähenda, et suhelda ei saaks. Vabalt saab: kehakeele, käte, häälitsuste ja telepaatia abil.
- Alkoholikeeld ei tähenda, et pidutseda ei saaks. Need inimesed siin pidutsevad kaine peaga hullemini kui eestlased purjus peaga.
- Riietumist puudutavad sundused - vähemalt põlvedeni ulatuv mantel ja kaetud juuksed - ei tähenda, et naised ei või ilusad välja näha. Siin ringi vaadates saad aru, et taljesse liibuva lõikega mantlis ja pearätiga naisterahvas võib väääga seksikas olla.

Aga kõik "ebasünnis" (ehk see, mis puudutab muusikat, pidutsemist ja üldse enese hästi tundmist) käib muidugi suletud akende ja ettetõmmatud kardinate taga. Ja keset pidu võib keegi sulle muu jutu seas poetada, kuidas politsei teda suviste valimisjärgsete demonstratsioonide ajal puukaigastega peksis või kuidas tema kõrval seisnu kuuli sai. Politseid on siin kahte tüüpi - bad police ja good police. Institutsionaalsetest tagamaadest ma pole aru saanud, aga bad police liigub põhiliselt öösiti. Tean, et kui bad police on läheduses, siis ei tohi eriti midagi teha. Peab seisma, kõndima või istuma ja vaatama sirgelt enda ette. Siis ei juhtu midagi halba. Good police on seevastu väga abivalmis. Ükskord alustas good police meiega ise juttu, küsisid et kust oleme ja nii edasi, aretasid sellist tavalist turistidialoogi. Ja jutu lõpetuseks andsid meile igaleühele suhkrutüki. Politsei jagab suhkrut! No ma ei tea :)

Selline koht on siis see Iraan. Ma armun iga päevaga järjest rohkem ära. Ainsaks negatiivseks asjaoluks on Teherani kohutavalt reostatud õhk ja tohutud liiklusummikud, suure osa ajast veetsime seal ühest kohast teise liikudes, kas siis metroos, Segaste Õdede autos või mõnes taksos. Aga Teheran on nüüdseks õnneks seljataga.

Nüüd on meie rongi peal moodustunud kolmesest seltskonnast jäänud alles kaks - Pier (itaallane) sõitis tagasi Türki. Kurdistan on talle millegipärast väga hingelähedane ja ta läks sinna mingit fotoreportaaži tegema. Meie Francisega jätkame Iraani lainel. Kirjutan seda praegu bussis teel Esfahani poole. Francis nokib mu kõrval magada. Kui interneti leian, siis postitan ära kah.

PS - Kõik kes te loete seda blogi facebooki kaudu, teadke et facebook on Iraanis blokeeritud ja ma ei saa teile vastata (kuni ma ei leia häkki, millega blokist mööda saab). Flickr on kah blokeeritud, sestap ei ole ma saanud ka uusi fotosid üles panna. Tuleb kannatada Indiani (poolteist nädalat veel).

Teheran

Rong jäi umbes 10h hiljaks, seega kestis sõit Istanbulist Teherani kokku 84h. Türgi territooriumil sõitis rong enamasti umbes 50 km/h, seega tunne oli väga kodune (nagu Edelaraudtee). Sellest sõidust võiks eraldi postituse teha, aga uued muljed tulevad aina peale ja ma lihtsalt ei jõua kõike üles kirjutada kahjuks.

Igatahes oleme nüüd Teheranis ja peale esimest päeva olen ma täiesti vapustatud. Inglise keeles on hea väljend: "Can't get one's head around smth." No praegu on nii, et I just can't get my head around this place. Ma mõtlen Iraani tervikuna. Ja eriti siinseid inimesi. Kuidas saab olemas olla nii siiralt ja otsekoheselt heatahtlik, uudishimulik ja külalislahke rahvas? Miks nad on olemas? Kust nad tulid?

Me olime Teheranis viibinud alla kuue tunni, kui meil oli juba neli telefoninumbrit, kuhu helistada, kui peaks abi vaja olema, kui tekib mingeid küsimusi või on lihtsalt jututuju. Sõbraks saamiseks piisab siin sellest, kui minna tänaval kelleltki juhiseid küsima või mõnikord ka sellest, kui lihtsalt kellelegi möödudes otsa vaatad. Kohe alustatakse juttu ja sõbrunetakse. Meie õhtu lõppes sellega, et olime ühe perekonna pool kodus, sest me arutasime poes omavahel inglise keeles kust leida pudelivett ja üks neiu küsis, kas ta saab meid aidata. Sai küll aidata - otsis meile selle pudelivee, jalutas ja jutustas meiega tund aega mööda Teherani tänavaid ja lõpuks viis enda poole koju, kus tema perekond pakkus teed, puuvilju, datleid ja kooki, tema noorem õde mängis meile trummi ja et sellest jäi väheks, kutsuti kohale muusikaõpetaja, kes esitas pisaraidkiskuvalt ilusa traditsionaalse ballaadi mingil kolmekeelsel poognaga iraani pillil.

See, et meid õhtu lõppedes autoga tagasi hotelli viidi, oli juba täiesti loomulik. Polnud lihtsalt võimalik, et asjad oleksid saanud kuidagi teistmoodi minna, sest hotell asus tõesti Teherani teises otsas. Perenaine nõudis tungivalt, et me igaüks võtaksime kaasa ka kotitäie datleid. Me ei jaksanud enam vastu vaielda :)

Muud huvitavat juhtus niipalju, et surusime kätt Iraanis ja kogu maailma šiiidi kogukonnas väga püha mehega, sest sattusime lihtsalt mingisse mošeesse sisse astuma. Mošees oli väga tšill atmosfäär. Laed ja seinad olid kaetud peegelmosaiigiga, kogu ruum oli heledasti valgustatud ja inimesed siin-seal põlvitasid palves. Ruumi ühes otsas istus kõrge trooni otsas mingi vanamehenäss (ehk mulla) ja rääkis mikrofoni sisse mingit farsikeelset juttu. Tema ümber istusid olid poolkaares härdad kuulajad. Hiljem nad ka laulsid midagi, nii et pisarad silmas. Istusime seina äärde maha, sest ei tahtnud inimesi väga segada. Aga ikka tuli mingi mees, tutvustas ennast ja küsis, kust me oleme (praegu on meid kolmene seltskond, kes rongi peal moodustus: mina Eestist, Pier Itaaliast ja Francis Quebecist - muide umbes pooled inimesed siin isegi teavad Eestit, uskumatu). Ajasime temaga veel veidi juttu, kuni mulla lõpetas oma rituaali. Siis ta vabandas end hetkeks, ütles et tutvustab meid mullale ja läks mullaga rääkima. Selle peale liikus mulla meie juurde, kogu mošeetäis rahvast hardas austuses tema järel (omavahel trügides, sest igaüks tahtis mullale lähemale pääseda). Meid filmiti ja pildistati mobiilidega, ja mulla hakkas meile läbi oma tõlgi rääkima. Kõigepealt vabandas, et ta inglise keelt ei oska, ja siis ütles mitmel erineval moel, et oleme siin linnas tema külalised, kui meil peaks vaja olema toitu, öömaja, raha, sõpra, abi jumalasõna osas või ükskõik mida muud, siis me ainult öelgu talle. Ülejäänud rahvas noogutas innukalt kaasa ja ma olin kõigest sellest nii liigutatud, et ei osanud muud, kui tammuda jalalt jalale, korrutada totakalt "Very nice, thank you!" ja mõelda, et mu sokid peale kolmepäevast rongisõitu vist haisevad väga.

Hiljem selgus, et see mulla polegi mulla, vaid lausa ajatolla, tema nimi on Amjad ja ta on tõeliselt sõbralik ja suure vaimuga mees, seda võin ma nüüd öelda. Temast lihtsalt kiirgus seda.

Kui ma Indiasse esimesest silmapilgust armusin, oli see selle maa tohutute mastaapide, demograafilise ja sotsiaalse olukorra ning psühholoogiliste ja spirituaalsete reaalsuste paljususe tõttu.

Praegu, peale esimest õhtut Iraaniga, on mul taas tunne, et ma olen armunud. Aga seekord elanikkonda, lihtsalt inimestesse siin. Eks vaatame, mis tulevik toob. Praegu on alles esimese päeva õhtu ja seda kõike on olnud nii palju, et ma nüüd lihtsalt panen pastaka käest, sest olen rampväsinud.

Head ööd!

Vallutasin Aasia

Peale kahte lühikest luureretke Aasia poolele kolisin eile lõplikult
siia. Vahepeal oli siis selline situatsioon, et ise viibisin Aasias,
mu seljakott aga hostelis Euroopas. Nüüd aga olen Euroopa tolmu
saabastelt pühkinud ja ilmselt ei jõua kodumandrile tagasi enne
kevadet.
Istanbuli kohta niipalju, et kui tahate linna, milles oleks paras
ports eksootikat aga mis oleks siiski suht euroopalik, siis tulge
siia. Aga arvestage, et see on elanike arvult maailmas suuruselt viies
linn. Ja oma suuruse tõttu ei ole ta nii odav, kui "vähearenenud"
Türgi kohta võiks oletada. Eriti kehtib see alkoholi kohta, millele
Türgi on kehtestanud väga kõrged maksud. Samas eestlasele ikkagi
täiesti talutav. Ööelu on siin see-eest selline, et Zavoodi tihedusega
kokkupakitud pidu käib 4-5 kvartali suurusel territooriumil. Tõsiselt,
püüdsin sellest mäsust risti läbi minna, oi kui kaua aega läks.
Praegu elan Koray nimelise noormehe keldrikorteris Aasia poolel
Kadiköy linnaosas. Noormees ise läks sõbra juurde, sest kahekesi siia
elama ei mahu. Vaat selline külalislahkus. Küll aga jättis ta mulle
oma koera. Mängime ühe kollase plastmassrõngaga ja ma loen talle
Orwelli "Loomade farmi" ette.
Muide, ma mõtlen, et peaksin "Loomade farmist" enne Iraani piiri lahti
saama. Tõenäoliselt on see Iraanis keelatud raamat ja võib piiri peal
jamasid tekitada. Vähemagi pärast on inimesi Iraanis vangi pandud -
näiteks vales kohas pildistamise eest. Nõukogude Liidu kasvandikuna ma
umbes tean, kuidas need asjad toimivad. Lapsena nägin "Loomade farmi"
käsitsi trükitud eestikeelset tõlget kiirköitja vahele köidetuna ja ei
mõistnud, miks peaks selline tore loomadega raamat keelatud olema.
Kuidagi veider on mõelda, et ma kardan raamatut üle piiri viia.
Raamatut?!! Raamat kui keelatud aine. Jabur.
Kui tsensuurist rääkida, siis internet on Türgis tsenseeritud.
Avastasin selle, kui püüdsin vaadata üht youtube-i videot. Kogu
youtube on "decision no 2008/402". Selle peale guugeldasin pornot ja
ennäe - enamik pornosaite kah blokeeritud. Elagu valitsused, kes
otsustavad inimeste eest, mis meile hea on!
Igatahes, rongipilet Teherani on ostetud, kolmapäeva õhtul asun teele.
Vahepeal on väike laevasõit üle Van-i järve Ida-Türgis, kuid üldiselt
kestab rongisõit kolm ööpäeva. Millega on kõige parem liiprite maitset
suust peletada?