Jägerjuust

Täna olin Kaubamajas toitu ostlemas. Otsustasin et ostan ka kodujuustu. Asusin siis ennast risti läbi müügisaali navigeerima. Kuskil viinerileti juures läks mõte veidi uitama, mõtlesin inimkultuurist kui sellisest ja Erkki Luugi lindudest kui üldisest protsessist ja, noh, nagu ikka. Ja järgmisel hetkel leidsin ennast piimatoodete asemel seismast alkoholiriiuli ees, vaatamas tõtt suure liitrise Jägermeistriga. Mine korraks kodunt ära ja kohe on vanad sõbrad platsis. Raisk! :)

Indiana Jones

Hollywoodist saadeti minu poole teele meeldiv sünnipäevakingitus: 22. mail, see tähendab täpselt minu sünnipäeval, esilinastub Tartus piitsa ja kaabuga kauboiarheoloogi Indiana Jonesi uusim film. Et mul on arheoloogias veel mõned eksamid sooritada ja magistritöö kirjutada, kavatsen seda kindlasti vaadata. Õppematerjalina.
Ise mõtlen siin, et kui Indyle antaks professuur siin Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia instituudis, mis ained siis õppekavasse ilmuksid? Tõenäoliselt oleks seal kindlasti hulgas sellised ained nagu "Sissejuhatus kaunite naistega kurameerimisse", "Natside armeesüsteem ja sõjatehnika", "Lõuahaakide metodoloogia" ja "Muististe õhkimise praktikum".

Vedelad kosmosed

John on juba edasi liikunud vedelate kosmoste juurde :). Soovitan jällegi kuulata.
Muide, kas keegi teab, kust saaks osta sellist asja nagu Blu Tack? See on sihuke plastiliinitaoline kleepuv ollus, millega on hea asju teiste asjade külge kleepida (ntx kontaktmikrofone pindade külge).
Kaubahalli Tiimaris ei olnud.

Tahked kosmosed

John laenas mulle proovimiseks oma vanu kontaktmikrofone. Need talletavad tahkes aines levivaid helisid, umbes nagu stetoskoop, mis arstidel alati kaelas tolkneb. Näiteks surud vastu oma arvutikorpust ja kuuled mis sees toimub.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.

Tegime ära 2008

Käisime laupäeval siis kah ühes solgiaugus mulistamas, nagu kombeks oli. Väga lahe üritus. Mulle meeldis just see, et kogu maad oli haaranud mingi koristamise ja ühistöö meeleolu. Autoga oma lipujaama poole sõites nägime siin-seal töökinnastatud ja kummikustatud seltskondi, näos olid naeratused ja kõigil oli ülev tuju. Meenutas ausalt öeldes veidi laulvat revolutsiooni. Nagu omamoodi Balti kett, aga mitte niisama käest kinni seismas, vaid ühtlaselt jaotunud üle kogu maa ja tegemas midagi konkreetset. Tõeliselt äge!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)

PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!

Väljakutse teile kõigile!

Täna (õigemini küll juba eile) töölt koju kõndides otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja jalutada ringi Toomel. Ilm oli kevadiselt värske, õhus oli soojust, lõhnades helgust ja igasugused mahlad maapinnas, taimedes, puudes ja inimestes tsirkuleerisid juba. Seisin Toomemäel lindude lärmis ja mõtlesin sellele, kui ilus on Mirtel Pohla. Otsustasin, et siit edasi kodu poole naeratan igale ilusale tütarlapsele, kes mulle vastu tuleb. Minu pakti iseendaga tunnistas loojangueelse päikese kuldne kuma.
Viisin lubatu täide. Vastu sain kaks naeratust, ja üks tütarlaps naeratas mulle juba enne, kui mina talle jõudsin naeratada. See pole küll mingi rekord, aga ikkagi. 2:1, minu võit.
See on minu väljakutse. Kes lööb üle? (Ei pea ainult tütarlastega piirduma, valim koostage ise.)

Video värk

Flickr lubab nüüd üles panna ka videosid. Sellega seoses panin üles mõned fotokaga tehtud videohakatised reisidelt Balkanile ja Indiasse, mis enne mu koduarvutis pidid resideeruma.
Üks video on sellest, kui vinge on täiskiirusel kihutava India rongi vaguniukse peal kõõluda. Vaata ise.
Vabandan, et video on külili. Pildistamisel tundub hea mõte fotokas külili keerata. Fotokaga filmimisel samuti. Pärast seda videot vaadates enam mitte.

Palju õnne kõigile, kes seda loevad! Olete võitnud jackpoti!

Inimesel on omadus pidada normaalseks seda, kuidas asjad on tema eluajal tema lähiümbruses. Kuigi me oleme omale ehitanud vägevad proteesid ajas kaugele tagasi vaatamiseks (minevikuteadused - ajalugu, arheoloogia, paleontoloogia) ja ruumis kaugele edasi vaatamiseks (teleskoobid, televisioon, sidevõrgud), siis nendest laekuvat infot võtame me ikka vastu nagu läbi vati. See, mida me nende kaudu teada saame, pole nagu päris "päris" maailm. See on mingi saade. Mis siis, et dokumentaal, ikkagi saade. Päris päris elu on ikkagi siinsamas meie ümber, ja tähtsam.
Me teame läbi vati, et igal aastal sureb malaariasse miljoneid inimesi. Aga nad on kaugel. Me teame läbi vati, et inimeksistentsi põhiküsimus on, et kuidas mitte nälga surra. Aga ikkagi tundub meile olulisem see, mida ütles Savisaar või millist digifotokat valida.
Me võime ajalooraamatust lugeda, et siinsamas Eestimaal, meie esivanemate hulgas möllas Põhjasõja ajal nälg ja katk, mille tulemusena 400 000-st inimesest jäi alles 170 000. Kümnekonna aastaga suri maha 230 000 inimest, üle poole elanikkonnast. Aga see oli ammu, mitusada aastat tagasi ju. Nüüd on teised ajad. Nüüd on "ikaldus" naljaka tähendusvarjundiga sõna. Nüüd võime kõhu selverist ostetud toitu täis pugida, ilma et peaksime alepõllu jaoks palehigis puid langetama või rampväsinult viletsa harkadraga härja taga põldu kündma.
Ja kui see selverist ostetud kõhutäis - kõhutäis, mis nii ajaloolises kui ka tänapäeva demograafilises perspektiivis on ülimalt luksuslik, maitsev ja meile praktiliselt tasuta kätte tulnud - kui see kõhutäis on veidi kallimaks läinud, leiame, et midagi on halvasti. Ja näitame mingile tühisele osale inimkonnast, mida me nimetame arenenud riikideks, ja ütleme et just nii nagu neil peaks asjad käima. Nii on normaalne.
Oeh, kallid inimesed, tahaks ma öelda. Küll leidsime endale ikka mure! Ülemus sõimas, lennuk hilines, bensiin on kallis, keegi on parklas mu auto ära mõlkinud. Täiesti kohutav! Esivanemad tunnevad teile kaasa. Esivanemad, kes vaikselt elusast peast katkuvoodis mädanesid või pealt vaatasid, kuidas nende seitsmest lapsest viimase elusoleva kehal näljaplekid tasapisi suurenesid.
Minuarust oleme me Viking Loto jackpotivõitjad, kes nurisevad võidusumma väiksuse üle :)

Tahan peole!

Tuleb äge pidu. Pane flaiku oma blogisse, saad tasuta. Lähem info jõuab automaatselt sinuni, kui klikid flaieril! :)

Anti Saar - "Nemad kaks"

Lugesin seda raamatut.
Vahest, kui ma ise proovin midagi kirjutada, siis mõne fraasi või lause koha peal on tunne, et see on eriti hästi välja kukkunud. Et selles on tugevat emotsionaalset laengut või tähenduslikku sügavust või sõnastuskunsti kõrgemat pilotaaži. Kogu ülejäänud tekst on olemas vaid selleks, et olla mingit viisi narratiivne või puhttäidislik sõrestik, mille külge need head kohad riputada.
"Nemad kaks" tundub koosnevatki ainult nendest hästi välja kukkunud kohtadest. Sõrestik seal all on vaevu nähtav, nagu võre suvel lokkava ronitaime all.
Ma tean, et kõik seda raamatut juba niigi kiidavad. Mis siis. Ma kiidan ka. Sest see tõesti meeldis mulle.