14. märts 2010

Minu ekvaator

Dumai on suht mõttetu sadamalinn Sumatral. Enamik turiste, kes siia Malaisiast kiirlaevaga saabuvad, suunduvad otsejoones edasi bussi peale, et ruttu Sumatra ilusaid vulkaane, templeid ja mošeesid uudistama minna. Minuga aga läks nii, et jäin siia natukeseks kinni. Nimelt on siin üks mr. Muchsin, kes õpetab lastele inglise keelt. Et Dumaist liigub tihti turiste läbi, on ta teinud sellise süsteemi, et rändajad saavad tema pool tasuta toitu ja peavarju, vastutasuks aga istuvad tema inglise keele tunnis ja on lastele inglise keele õppevahendiks.



Juuresoleval pildil võitegi näha pedagoog Tanki (jah, see töll pildi keskel) ümbritsetuna tema agarate Indoneesia õpilaste poolt. Kokku andsime nende kahe päeva jooksul neli tundi, mille käigus ma sain siis vastata sellistele küsimustele nagu "How old are you?", "What is your job?", "What are you hobbies?", "What is your favourite movie?". Muidugi küsiti kas ma olen ka Facebookis. Ilmselt saan ma lähipäevil omale tuhat uut väikest Indoneesia sõpra.

Selle inglise keele õppe eesmärgiks on, olgem ausad, suurendada laste võimalusi Indoneesiast minema saamiseks. Töö, õppimise või abielu kaudu kuhugi minema saamine on siin omaette suur tööstus. Olin ise juures, kui seesama mr. Muchsin aitas vahendada väikest tehingut, mille käigus üks kohalik lapsega ent lahutatud neiu ja üks heal järjel Iraagi härrasmees tahtsid ühte heita. Et neiu inglise keelt ei osanud, siis tuldigi mr. Muchsini juurde, kes toimis tõlgi ja vahendajana. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et neiu peab saama korra Iraagis potentsiaalse peigmehe perekonda ja esimest abikaasat vaatamas käia. Sest abielu ei ole ju kahe inimese, vaid suguvõsade vaheline asi. Kui suguvõsad ja teised abikaasad ilusti nõus on, siis võibki kaubaks minna.

Ka minule toodi vaadata üks Merlina nimeline neiu, kes tahtis küll niisama inglise keelt praktiseerida, ent samas mulle anti mõista, et ta tahaks väga välismaalasega abielluda. Temal on veel ekstra boonuseks see, et ta on kristlane. Moslemitele on väljaspoole oma religiooni abiellumine väga keeruline, kui mitte võimatu. Vaja on šariaadikohtu luba, mille saamiseks peab peigmees tõestama oma igapidi ontlikkust, ja ka siis on see võimalik suuresti vaid teoreetiliselt. Nii et kristlaseks olemine on selles mõttes siin justkui eelis. Merlina käibki siis suhtlemas kõigi mr. Muchsini õppevahend-turistidega, et äkki läheb õnneks. Ta on täitsa viks ja armas neiu, nii et ma ei imestaks kui tal ühel päeval tõesti hästi läheb :)

Meie vahel siiski tehingut ei toimunud, aga neiu oli lahkesti nõus mind oma võrriga bussijaama viima. Võrr on siin, nagu üldse enamikus maailmas, põhiliseks liiklusvahendiks. Hoidsin Merlina õlast kõvasti kinni, kui me Dumai liikluses navigeerisime ja minu suure seljakotiga võrri seljas balansseerisime. Mind pandi bussi peale, mille nimi oli Dumai-Bukittinggi-Padang Super Executive Air-Con Express. Ütleme nii, et eriti Super ega eriti Executive see buss ei olnud, aga kohale ta mind tõi ja nüüd olen ma Bukittinggis.

Üks pisiasi vajab veel mainimist. Ühe õppetundide vahelise pausi ajal käisin jalutamas. Muezzin üürgas minareti otsas asuvast valjuhääldist kõiki palvusele kutsuda ja mošee ette hakkas juba inimesi kogunema. Möödujad naeratasid ja hüüdsid "Hello mister!" Kõik oli nagu ühes moslemilinnas ikka. Aga midagi oli nagu imelik. Läks natuke aega, et aru saada, mis viltu on. Viltu oli see, et väga palav oli ja päike siras heledasti, aga ükskõik mis suunas ma vaatasin, ei paistnud päike mulle silma. Ma keerasin pea kuklasse ja siis nägin seda. Päike oli seniidis. Sest oli keskpäev ja ma olin ekvaatorile väga lähedal. Päike oli seniidis ning postidel ja majadel puudusid varjud.

Ja nüüd, peale öö läbi kestnud Super Executive'iga halbadel maanteedel loksumist olen ma juba teisel pool ekvaatorit. Maakera vöökoha ületamine toimus lauspilves öös, oavarrest valas troopilist vihma ja taevas kumas silmapiiri kohal pidevalt sähvivast äikesest või mõne naftarafineerimistehase tohutust oranžist gaasitulelondist. Niimoodi ületasin ma ekvaatori. Pleieris mängimas Coldplay, närides mingit viimasest peatusest ostetud pirukat, mõtlesin et huvitav kas ekvaator oli juba ära või on alles ees. Lõpuks sai uni must võitu ja suikusin, kuni ärkasin kell viis hommikul konduktori "Hello, mister! Bukittinggi!" peale ja kobisin unisena bussist maha.



Nii et nüüd olen lõunapoolkeral ja niipea tagasi ei tule. Plaanis on Sumatra, Java, Bali, Papua ja Saalomoni saared. Ja kõik need inimesed nende peal.

2 kommentaari:

Oss ütles ...

Mis jalka seis jäi?

tank ütles ...

Vaheajal hakkas kohutavat padukat sadama, nii siin Jakartas kui telekas. Ma ei kus matš toimus, aga nad igatahes sumpasid konkreetselt pahkluuni vees. Ja maad mööda sööte anda ei saanud, noh. Väga põnev oli. Lõppseis 3:0 ühe meeskonna kasuks. Nime ei mäleta :)