27. märts 2010

Põgenemine paradiisi


Allikas: http://www.lomboktrails.com/gili-trawangan-lombok.htm

Mu telefon läks taas kaduma, nii et nüüd olen kättesaadav ainult Indoneesia numbrilt. Sest Indoneesia sim kaart jäi alles ja mul on juba uus telefon - üks reisikaaslane andis oma vana ja üleliigse telefoni mulle ära.
Ma ei ole oma telefoni peale üldse pahane, et ta otsustas põgeneda. Peale pikka ja seiklusterohket elu on ta täielikult ära teeninud vanaduspuhkuse siinsel imelisel paradiisisaarel. Ma olen ausalt öeldes ta peale isegi veidike kade. Ilmselt mõistis ta, et paremat võimalust enam ei tule ja ta roomas oma Nokia-klapi klõbinal salaja mu taskust välja.

See saar siin kannab nime Gili Trawangan ja kujutab endast tõesti täielikku klišeed. Esimesed paar tundi, mis ma siin ringi käisin, mugistasin ma pidevalt vaikselt naerda. Ei ole võimalik, et ongi selline koht päriselt olemas, mitte arvutiga tehtud. Mitte Photoshopi ja libedate reisiagentide poolt klantskataloogis kirjeldatud, vaid päriselt, reaalselt eksisteeriv. See ajas lihtsalt südamest naerma. Kilomeetrise läbimõõduga saareke, mis on täielikult ümbritsetud valge liivaranna poolt. Palmid, liiv ja sügavsinine ookean, mis taamal sulab kokku taevaga või kulmineerub naabersaare vulkaanitipuga.
Rentisin omale lähimast poehütist lestad ja maski ning läksin snorgeldama. Korallide vahel vupsasid vikerkaarevärvilised kalad ja väikesed merikilpkonnad. Taamal kadus merepõhi järsu vallina pimedasse sügavikku ja selle nõlval näksis ürgkala Ürjo mingit merikapsast. Minuvanused võib-olla mäletavad ühte siniste kaantega zooloogiaõpikut, mille esikaanel oli kollase- ja mustatriibuline kala. Need kalad võtsid mind siin korraks oma parve ja me ujusime koos ringi. Ma olin mereelustikust täielikus vaimustuses juba ENNE sukeldumiskursuse algust.


Allikas: http://www.globalcoral.org/4TH%20INTERNATIONAL%20BIOROCK%20CORAL%20REEF%20RESTORATION%20WORKSHOP.htm

Ja täna oli OWD esimene tund. Oeh. Siit lahkumine saab olema väga keeruline. Jälle üks selline koht.

Lombok ja Gunung Rinjani
Enne paradiisisaarele saabumist sai veidike ringi matkatud mööda vihmametsa.



Ja vallutatud üks vulkaan.


Allikas: http://gumuxranger.web.id/documents/seven-summit-indonesia.html

Retk kestis kaks päeva. Päris vulkaanitippu meid ei lastud, sest vihmahooaeg pole veel päris läbi saanud ja matkajaid sinna seetõttu ei lubata. Rajad on libedad ja varingute tõttu ohtlikud. Aga koidueelses pimeduses lõunapoolkera võõraste tähtkujude all kraatrinõlva pidi üles rühkimine, pimeduses vulkaanitipu lähedal kumav laava, vulkaanilõõrist kostuv reaktiivmootorit meenutav mühin ja sellele kõigele järgnev päikesetõusu-värvideplahvatus võtsid niigi juba jalad nõrgaks. Ilmselt poleks minust vulkaanitippu ronijat olnudki. Pidin maha istuma ja mõtlema, mis loodusjõud see on, mis kombineerib prootonite ja neutronite ürgsupist kokku selliseid imelisi pilte.

Ja siis otsustas keset kraatrijärve asuv minivulkaan veidi köhatada, nägime lõõrist tõusvat musta tossu- ja tolmupilve, siia-sinna lendas kruusa ja magmat ning nelja-viie sekundi pärast jõudis meieni ka kärgatus. Ma mässasin oma fotokaga nagu segane (millalgi ehk saan ka veidi pilte ja ühe timelapse'i üles laadida), aga mõistsin juba sealsamas, et see on ajaraiskamine. Pole mõtet püüda salvestada salvestamatut.

Seda, mida ma tol hommikul vihmametsa kohal kahe ja poole kilomeetri kõrgusel kraatriserval seistes tundsin pildistamise suhtes, olen ma hakanud tegelikult vaikselt tundma ka kirjutamise suhtes. Mul on aina raskem oma reisist siia kirjutada. Raske on muljetada, vastata "kuidas läheb?" küsimustele. Ma ei oska enam hästi sõnu ritta seada. Kõik mis ma kirjutan, tundub tühisena. Üha enam hakkab minus võimust võtma mingi vaikiv ja sügav lugupidamine, ülim respekt, mis väljendub selles, et ma istun oma hotellitoas ja vaatan seina, sest sees keeb lihtsalt selline ülim möll. Mu reis on olnud juba päris pikk, kogemusi ja elamusi on olnud palju. Ma ei suuda juba ammu isegi pooltki oma mõtetest ja tunnetest kirja panna. Seda on lihtsalt liiga palju.

Kuidas sa paned kirja maailma?

4 kommentaari:

altroff ütles ...

"Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... " Lester Burnham

Totukuul ütles ...

Ahoi, palju see Rinjani kahepäevane trekking sul maksis ja kust votsid?

Ma ise ka hetkel Indoneesias, mote Lomboki vulkaani otsa ronida meeldib ..

Parimat,
Alar

tank ütles ...

Tänud, Kristjan. See oli väga kohane.

Totu, matkakorraldaja on siin: http://lomboksmile.com/ Hind oli 350k. Neil on Senggigis oma putka kah, kohe küla keskel, Happy Cafe kõrval. Otsi silti "Tourist information". See pole muidugi mingi turismiinfo, vaid puhtakujuline reisiagent, aga nii on see Aasias igal pool. :)

tank ütles ...

Täpsustan igaks juhuks, et Senggigisse pole iseenesest vaja minna, matk algab Senarust, ilmselt võid ka sinna otse kohale ilmuda ja leiad ka omale giidi.

Ja teretulemast Indoneesiasse. See on üks väga lahe, mitmekesine ja äge riik.