Nüüd veidi raamatute algustest. Täna antikvariaatides tuhnides taasleidsin rõõmuga ühe lapsepõlvest väga tuttava, ent ammu kadunud raamatu. Ma olen selle üle väga rõõmus, ja tahan tunnet teiega jagada.
See raamat oli Antonie de Saint-Exupery "Öine lend". Olen vahepeal proovinud seda ka muude väljaannete kujul lugeda, aga need üldse ei tööta. Vaja on justnimelt seda 1966. aasta trükki, sinise ümbrispaberiga, millel on stiliseeritud biplaan lendamas tumedas taevas. Ainult sellel on õige lõhn, õige paberi krobelisus, aja jooksul õigesti kollakaks tõmbunud värv ja veel palju väga tähtsaid omadusi.
Et tegemist on minu jaoks tõelise maiuspalaga, siis otsustasin seda kohe otse tänaval natuke, hästi natuke!, näkitseda. Võtsin ta lahti ja lugesin läbi ainult esimese lause.
Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse.
Mulle tundub, et raamatu kõige esimene lause on raamatu üldse kõige tähtsam lause. Edaspidised on niisama sisutäiteks, kuni raamatu viimase lauseni, mis on samuti väga oluline. Need kaks on nagu kaaned, mille järgi, siiski siiski, saab tihti raamatu üle otsustada. Raamatu lõppu ei tohi ette ära lugeda, aga ainult viimase lause võib. Nagu võib ette ära vaadata ka raamatu tagumise kaane.
Gibson räägib dokfilmis "No Maps for these Territories" oma loomepiinadest noore kirjanikuna, kui ta püüdis välja mõelda ühe oma raamatu esimest lauset. Ta räägib, et pani sellesse niipalju tööd ja vaeva, et seda oli lugedes liiga selgelt tunda. See lause oli ülenikerdatud ja moodustas üksinda omaette terviku. Ei läinud kuhugi edasi. Just see ongi väga tähtis - raamatu esimene lause peab minema või olema suunatud kuhugi edasi. Ta ei tohi lõpetada mõtet. Ta peab seda alustama ja siis pooleli jätma.
Mäekinkude varjud lennuki all lõikusid juba pikkade kiiludena...
Ta peab tekitama tunde, et toimumas on mingi muutus. Kohe on midagi algamas.
...saabuva õhtu kullasse.
Saab alguse öö, milles on lennuk, saab toimuma öine lend. Varjud ei lõiku pikkade kiiludena, vaid nad lõikuvad JUBA pikkade kiiludena saabuva õhtu kullasse. See tähendab, et varjude roomamine pikkadeks idapoole suunatud kiiludeks oli ette teada, ja nüüd see siis juhtuski. Juba nad lõikuvad...
Seega, hea lugeja, läksime!
2. juuli 2008
Ahoi, Hawaii!
Täna kruviti Hawaii Expressis mu lahtitulnud porilaud uue kruviga kinni ja täiesti tasuta seejuures. Väga normaalne teenindus. Tänan.
30. juuni 2008
Päris villis
Mina tegin vahepeal ühe väga olulise avastuse. Jõudsin mingisse sellisesse kohta või tajusin sellist tunnet, mida tuleb vist ette väga harva. Selle ainsaks iseloomustavaks väljendiks oskan ma öelda "üli cool". Ma ei tea paremat sõna. Eesti keeles lihtsalt polegi väljendit selle kohta. Ma ei tea, miks ükski muu ei sobi.
Ma tajusin seda Saaremaal jaanipäeva paiku kadakate vahel villise kastis ringi kruiisides. See tunne oli nii segane ja seletamatu, samas nii ehe ja tugevasti tajutav, et ma pean sellest kirjutama. Et ise aru saada. Sest ma olen selle tundmisest natuke hämmeldunud. See oli nii üli cool, et ma tean, et ma poleks mitte mingi hinna eest sel hetkel olnud kuskil mujal ja teinud midagi muud. Ükskõik, mida mulle oleks pakutud. See hämmeldab mind. Ma oleksin jäänud sinna villise kasti igal juhul.
Ma tean, et selle tunde vajalikuks eelduseks on kadakad, soolane tuul, tinahall vihmaähvardus taevas, ja valge rumm, mida saab sõidu ajal juua otse pudelist. Ja see, et vahepeal on vaja kastist maha hüpata, et lasta villis läbi mingist karjaväravast või peletada tee pealt lehmi. Ja ka see, et kuskil küla vahel jalutab noorpere, kellele saab küüti pakkuda, kes samuti villist ägedaks peab, kuid kellele ma saan ükskõikselt õlga kehitada ja teha nägu, et selline ongi minu elu.
Aga põhiline komponent on muidugi villis ise. 1969. aasta GAZ-69, bensiinimootori ja kolme käiguga. Kapotialusega, mis näeb välja porine ja 30 aastat vana, aga kus särab äsjavahetatud bensufilter, millel veel hinnasilt küljes. Ees istmetega juhile ja kaassõitjale, taga kastis kahe pikipingiga. Tähtis on, et sel villisel oleksid kojamehed, mis töötavad, aga üldse klaasi ei puhasta. Ja esiklaas, mida saab peale pikka roostes kruvidega jändamist üles tõsta. Ja tagumine porte, mida saab alla lasta, kui inimesed kasti või kastist maha ronivad. Mootor ei pea mitte lööma vaikselt nurru, vaid ütlema kõval selgel häälel "pott pott pott pott".
Kui sa seisad sellise villise kastis, siis on äge suure hooga sõita läbi sügavate lompide, nii et vett pritsib kahte lehte ja isegi see on äge, et juhi jalad saavad seejuures läbimärjaks, sest põrandasse on roostetanud suured augud. Ja kogu see kooslus muutub veelgi coolimaks siis, kui õhtu poole tuleb käigukang käigukasti küljest lahti ja me lükkame suure kruvikeerajaga otse käigukastist esimese käigu sisse ja ma sõidan niimoodi koju, kõrgete tuuridega. Teist käiku ju sõidu pealt sisse panna ei julge, sest kruvikeeraja kukuks rappuvas autos näppude vahelt otse käigukasti pöörlevate hammasrataste vahele.
Tegelikult see asjaolu, et suure kruvikeeraja abil saab käike vahetada küll vanal roostes ja laguneval villisel, aga mitte tutikal linnamaasturil, teeb kogu maailma tutikad linnamaasturid minu silmis täiesti mõttetuteks punnvõrrideks. Võrreldes roostes ja laguneva üli cooli vana villisega.
Tänu oma vanusele esindab see villis tahes tahtmata minu jaoks minevikku. Ta esindab sedasama Saaremaa minevikku, milles selliste masinatega sõitsid agronoomid kolhoosipõldu mõõtma ja veterinaararstid karja kontrollima. Või natuke vanemat minevikku, milles Horch 108'ga, sõitsid ringi Saksa sõdurid. Alguses täites uljalt führeri käske, hiljem põgenedes Sõrve poole, kui Punaarmee Orissaare kandis juba GAZ-67'ga ringi sõitis. Isegi seda lugu, kui Aadu talu, meie kodupaiga, ühes aidas varjas end keegi eestlane Saksa mobilisatsiooni eest, ja väejooksikuid otsima tulnud Wehrmachti sõdurid sammusid juba poole õue peale, ent viimasel hetkel kostis naabertalust mingi hääl ja nad pöörasid otsa ümber.. isegi seda lugu esindab see villis minu jaoks.
Seega on see ajaloo hõng, mis villise kastis sõites seguneb Saaremaa õhu, istmete kunstnaha ja valge rummi hõnguga. Südamesse kerkib Tõeliste Asjade tunne, asjade, mis tulevad mitte vilkuva valguse või elektroonilise pininana, vaid läbi kompimismeele. Krobeline metall peopesa all ja poriloigust pritsinud vee külm plekk käisel on päris. Ma tunnen veidi jahedust, ja võtan tinahalli taeva all villise kastis kihutades pudelist lonksu rummi. Mu näkku puhub tuul, niiet veidi raske on ettepoole vaadata, aga ma märkan siiski kummardada õigel hetkel, et mitte kaseoksaga vihinal näkku saada. Sel hetkel ma mõtlen: "Kurat, see on üli cool!"
Foto: Harry-Anton Talvik
Ma tajusin seda Saaremaal jaanipäeva paiku kadakate vahel villise kastis ringi kruiisides. See tunne oli nii segane ja seletamatu, samas nii ehe ja tugevasti tajutav, et ma pean sellest kirjutama. Et ise aru saada. Sest ma olen selle tundmisest natuke hämmeldunud. See oli nii üli cool, et ma tean, et ma poleks mitte mingi hinna eest sel hetkel olnud kuskil mujal ja teinud midagi muud. Ükskõik, mida mulle oleks pakutud. See hämmeldab mind. Ma oleksin jäänud sinna villise kasti igal juhul.
Ma tean, et selle tunde vajalikuks eelduseks on kadakad, soolane tuul, tinahall vihmaähvardus taevas, ja valge rumm, mida saab sõidu ajal juua otse pudelist. Ja see, et vahepeal on vaja kastist maha hüpata, et lasta villis läbi mingist karjaväravast või peletada tee pealt lehmi. Ja ka see, et kuskil küla vahel jalutab noorpere, kellele saab küüti pakkuda, kes samuti villist ägedaks peab, kuid kellele ma saan ükskõikselt õlga kehitada ja teha nägu, et selline ongi minu elu.
Aga põhiline komponent on muidugi villis ise. 1969. aasta GAZ-69, bensiinimootori ja kolme käiguga. Kapotialusega, mis näeb välja porine ja 30 aastat vana, aga kus särab äsjavahetatud bensufilter, millel veel hinnasilt küljes. Ees istmetega juhile ja kaassõitjale, taga kastis kahe pikipingiga. Tähtis on, et sel villisel oleksid kojamehed, mis töötavad, aga üldse klaasi ei puhasta. Ja esiklaas, mida saab peale pikka roostes kruvidega jändamist üles tõsta. Ja tagumine porte, mida saab alla lasta, kui inimesed kasti või kastist maha ronivad. Mootor ei pea mitte lööma vaikselt nurru, vaid ütlema kõval selgel häälel "pott pott pott pott".
Kui sa seisad sellise villise kastis, siis on äge suure hooga sõita läbi sügavate lompide, nii et vett pritsib kahte lehte ja isegi see on äge, et juhi jalad saavad seejuures läbimärjaks, sest põrandasse on roostetanud suured augud. Ja kogu see kooslus muutub veelgi coolimaks siis, kui õhtu poole tuleb käigukang käigukasti küljest lahti ja me lükkame suure kruvikeerajaga otse käigukastist esimese käigu sisse ja ma sõidan niimoodi koju, kõrgete tuuridega. Teist käiku ju sõidu pealt sisse panna ei julge, sest kruvikeeraja kukuks rappuvas autos näppude vahelt otse käigukasti pöörlevate hammasrataste vahele.
Tegelikult see asjaolu, et suure kruvikeeraja abil saab käike vahetada küll vanal roostes ja laguneval villisel, aga mitte tutikal linnamaasturil, teeb kogu maailma tutikad linnamaasturid minu silmis täiesti mõttetuteks punnvõrrideks. Võrreldes roostes ja laguneva üli cooli vana villisega.
Tänu oma vanusele esindab see villis tahes tahtmata minu jaoks minevikku. Ta esindab sedasama Saaremaa minevikku, milles selliste masinatega sõitsid agronoomid kolhoosipõldu mõõtma ja veterinaararstid karja kontrollima. Või natuke vanemat minevikku, milles Horch 108'ga, sõitsid ringi Saksa sõdurid. Alguses täites uljalt führeri käske, hiljem põgenedes Sõrve poole, kui Punaarmee Orissaare kandis juba GAZ-67'ga ringi sõitis. Isegi seda lugu, kui Aadu talu, meie kodupaiga, ühes aidas varjas end keegi eestlane Saksa mobilisatsiooni eest, ja väejooksikuid otsima tulnud Wehrmachti sõdurid sammusid juba poole õue peale, ent viimasel hetkel kostis naabertalust mingi hääl ja nad pöörasid otsa ümber.. isegi seda lugu esindab see villis minu jaoks.
Seega on see ajaloo hõng, mis villise kastis sõites seguneb Saaremaa õhu, istmete kunstnaha ja valge rummi hõnguga. Südamesse kerkib Tõeliste Asjade tunne, asjade, mis tulevad mitte vilkuva valguse või elektroonilise pininana, vaid läbi kompimismeele. Krobeline metall peopesa all ja poriloigust pritsinud vee külm plekk käisel on päris. Ma tunnen veidi jahedust, ja võtan tinahalli taeva all villise kastis kihutades pudelist lonksu rummi. Mu näkku puhub tuul, niiet veidi raske on ettepoole vaadata, aga ma märkan siiski kummardada õigel hetkel, et mitte kaseoksaga vihinal näkku saada. Sel hetkel ma mõtlen: "Kurat, see on üli cool!"
Foto: Harry-Anton Talvik
17. juuni 2008
Pattern Recognition
Youtube'i on ilmunud hunnik videosid, milles inimesed panevad lauale otsapidi kokku 3-4 mobiiltelefoni, sinna vahele popcorni terasid. Kui siis helistada kõikidele telefonidele korraga, lendavad popcorniterad plaksuga lahti.
Mis selle idee on, ei tea keegi. Ilmselgelt on tegu võltsinguga, see on selge. Spekuleeritakse, et tegu võib olla mingi viirusreklaaminduse nipiga. Aga kes on selle taga, seda ei teata.
Asi meenutab väga neid footagehead'e Pattern Recognitionist, kes skännisid internetti, et otsida sealt mingi tundmatu autori tehtud filmijupikesi. Ja keegi ei teadnud, kes see geniaalne autor on. Noh raamatu lõpuks see muidugi selgus, aga situatsioon iseenesest meenutab veidi seda praegust.
Niiet Gibson tegi jälle ära :)
LISATUD: Kuna internetis käib kõik jube kähku, siis loomulikult on juba ilmunud videosid, kus näidatakse, et tegelikult see nipp ei toimi. Tsiteerin ühe video lõpust kuuldud hüüatust: "Why would the internet lie?"
PS - Kõige selle videovaatamise boonuseks on see, et saab kuulda mis karvaseid ja sulelisi helinaid inimesed üle maailma kasutavad. Tõeline assortii :)
LISATUD VEELGI - natuke uurimistööd aitab siiski selgitada, kes on kogu selle jandi põhjustanud. Tegemist on mingeid Bluetooth vidinaid tootva firmaga, kelle tooted väidetavalt vähendavad "kahjulikku kiirgust" 99% võrra. Peale selle et nad lihtsalt üliseksikad välja näevad ja sõltumatus Šveitsi instituudis igapidi testitud on. Saage tuttavaks: Cardo Systems.
Mis selle idee on, ei tea keegi. Ilmselgelt on tegu võltsinguga, see on selge. Spekuleeritakse, et tegu võib olla mingi viirusreklaaminduse nipiga. Aga kes on selle taga, seda ei teata.
Asi meenutab väga neid footagehead'e Pattern Recognitionist, kes skännisid internetti, et otsida sealt mingi tundmatu autori tehtud filmijupikesi. Ja keegi ei teadnud, kes see geniaalne autor on. Noh raamatu lõpuks see muidugi selgus, aga situatsioon iseenesest meenutab veidi seda praegust.
Niiet Gibson tegi jälle ära :)
LISATUD: Kuna internetis käib kõik jube kähku, siis loomulikult on juba ilmunud videosid, kus näidatakse, et tegelikult see nipp ei toimi. Tsiteerin ühe video lõpust kuuldud hüüatust: "Why would the internet lie?"
PS - Kõige selle videovaatamise boonuseks on see, et saab kuulda mis karvaseid ja sulelisi helinaid inimesed üle maailma kasutavad. Tõeline assortii :)
LISATUD VEELGI - natuke uurimistööd aitab siiski selgitada, kes on kogu selle jandi põhjustanud. Tegemist on mingeid Bluetooth vidinaid tootva firmaga, kelle tooted väidetavalt vähendavad "kahjulikku kiirgust" 99% võrra. Peale selle et nad lihtsalt üliseksikad välja näevad ja sõltumatus Šveitsi instituudis igapidi testitud on. Saage tuttavaks: Cardo Systems.
11. juuni 2008
UFO2008
EM-iga paralleelselt on käimas veel teine, aga veidi varjatum võistlus. ETV stuudiokoomikud on (salaja) välja kuulutanud meistrivõistlused triviaalsuste väljaütlemises. Seni olen kuulnud kahte päris head süvaanalüütilist mõttefragmenti:
"Värava saab lüüa see meeskond, kelle käes on pall."
JA
"Kaotusseisust juhtima minna on raskem, kui viigiseisust."
Eks neid üritusi koguneb veel siia tasapisi. Mingi hetk panen hääletusele, ja lõpus saab koos uue Euroopa meistriga karika pea kohale tõsta ka UFO2008 Triviaalsuste Triviaalsus :)
TÄIENDUSED:
1. "Enamik peatraumasid leiab aset aju piirkonnas."
2. "Mäng algab seisust 0:0."
"Värava saab lüüa see meeskond, kelle käes on pall."
JA
"Kaotusseisust juhtima minna on raskem, kui viigiseisust."
Eks neid üritusi koguneb veel siia tasapisi. Mingi hetk panen hääletusele, ja lõpus saab koos uue Euroopa meistriga karika pea kohale tõsta ka UFO2008 Triviaalsuste Triviaalsus :)
TÄIENDUSED:
1. "Enamik peatraumasid leiab aset aju piirkonnas."
2. "Mäng algab seisust 0:0."
30. mai 2008
Jägerjuust
Täna olin Kaubamajas toitu ostlemas. Otsustasin et ostan ka kodujuustu. Asusin siis ennast risti läbi müügisaali navigeerima. Kuskil viinerileti juures läks mõte veidi uitama, mõtlesin inimkultuurist kui sellisest ja Erkki Luugi lindudest kui üldisest protsessist ja, noh, nagu ikka. Ja järgmisel hetkel leidsin ennast piimatoodete asemel seismast alkoholiriiuli ees, vaatamas tõtt suure liitrise Jägermeistriga. Mine korraks kodunt ära ja kohe on vanad sõbrad platsis. Raisk! :)
14. mai 2008
Indiana Jones
Hollywoodist saadeti minu poole teele meeldiv sünnipäevakingitus: 22. mail, see tähendab täpselt minu sünnipäeval, esilinastub Tartus piitsa ja kaabuga kauboiarheoloogi Indiana Jonesi uusim film. Et mul on arheoloogias veel mõned eksamid sooritada ja magistritöö kirjutada, kavatsen seda kindlasti vaadata. Õppematerjalina.
Ise mõtlen siin, et kui Indyle antaks professuur siin Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia instituudis, mis ained siis õppekavasse ilmuksid? Tõenäoliselt oleks seal kindlasti hulgas sellised ained nagu "Sissejuhatus kaunite naistega kurameerimisse", "Natside armeesüsteem ja sõjatehnika", "Lõuahaakide metodoloogia" ja "Muististe õhkimise praktikum".
Ise mõtlen siin, et kui Indyle antaks professuur siin Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia instituudis, mis ained siis õppekavasse ilmuksid? Tõenäoliselt oleks seal kindlasti hulgas sellised ained nagu "Sissejuhatus kaunite naistega kurameerimisse", "Natside armeesüsteem ja sõjatehnika", "Lõuahaakide metodoloogia" ja "Muististe õhkimise praktikum".
Vedelad kosmosed
John on juba edasi liikunud vedelate kosmoste juurde :). Soovitan jällegi kuulata.
Muide, kas keegi teab, kust saaks osta sellist asja nagu Blu Tack? See on sihuke plastiliinitaoline kleepuv ollus, millega on hea asju teiste asjade külge kleepida (ntx kontaktmikrofone pindade külge).
Kaubahalli Tiimaris ei olnud.
Muide, kas keegi teab, kust saaks osta sellist asja nagu Blu Tack? See on sihuke plastiliinitaoline kleepuv ollus, millega on hea asju teiste asjade külge kleepida (ntx kontaktmikrofone pindade külge).
Kaubahalli Tiimaris ei olnud.
9. mai 2008
Tahked kosmosed
John laenas mulle proovimiseks oma vanu kontaktmikrofone. Need talletavad tahkes aines levivaid helisid, umbes nagu stetoskoop, mis arstidel alati kaelas tolkneb. Näiteks surud vastu oma arvutikorpust ja kuuled mis sees toimub.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.
Minu kodu seinad, põrandad, radiaatoritorud, vann, boiler ja teekann kõik said järsku elavateks maailmadeks, mille seest kostvaid helisid oli minul harukordne juhus kuulata. Tahked läbipaistmatud sisekosmosed, mida saab tajuda vaid kõrvade abil. Need on pimedad klaustrofoobsed maailmad, kus me ise eksisteerida ei suuda. Aga me oleme ehitanud omale kõrvad, mis sinna maailma ulatuvad. Piesokristallist ja jupikesest juhtmest. See on nagu vaataks teleülekannet Kuult või kuskilt ookeanisügavusest. Me saadame oma kombitsad või tajuproteesid keskkonda, mis meid ennast hetkega tapaks.
John on ise kauem mässanud selle teemaga, ja oma ägedamad saavutused võrku üles riputanud. Kuula, mis toimub mobiilimasti püstihoidva metallvandi sees. Või mis hääli kuuleb läbi kiirevoolulise jõe tõmmatud traadis. Astu edasi.
5. mai 2008
Tegime ära 2008
Käisime laupäeval siis kah ühes solgiaugus mulistamas, nagu kombeks oli. Väga lahe üritus. Mulle meeldis just see, et kogu maad oli haaranud mingi koristamise ja ühistöö meeleolu. Autoga oma lipujaama poole sõites nägime siin-seal töökinnastatud ja kummikustatud seltskondi, näos olid naeratused ja kõigil oli ülev tuju. Meenutas ausalt öeldes veidi laulvat revolutsiooni. Nagu omamoodi Balti kett, aga mitte niisama käest kinni seismas, vaid ühtlaselt jaotunud üle kogu maa ja tegemas midagi konkreetset. Tõeliselt äge!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)
PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!
Mis mind veidi häirib, on see arutu viha prügiloopijate vastu. Asjalikud ettepanekud selle kohta, kuidas vähendada loodusesse loobitava prügi hulka, ei häiri. Just arutu viha häirib.
Ühest küljest ma saan aru, et kihiseva solgi sees solberdamine teeb kurjaks. Aga tuleb ikkagi meeles pidada, et tegemist oli vabatahtliku üritusega. Kui osalesid, siis tee oma tööd ja ole rõõmus edasi.
Teiseks, ma olen arheoloogiaüliõpilane. Ma kaevan igal suvel inimeste prahi sees. Vahe on lihtsalt selles, et too praht asub maa sees sügavamal ja on üle tuhande aasta vana. Aga see õpetab mulle, et seal, kus elab inimene, tekib kultuurkiht. See on inimese olemasolemisega kaasaskäiv seaduspärasus. Vihastada selle peale on sama tark, kui vihastada rändlindude peale, sest et nad sügisel ära lendavad. Või metsa peale, sest et see aegajalt põleb, või kliima peale, sest et see tasapisi muutub. Ärge kurjustage. Rohkem zen'i :)
PS - "Teeme ära" korraldajad ootavad häid ideid, mida järgmiseks teha. Näib, et see äge üritus läheb siiski kordamisele!
Tellimine:
Postitused (Atom)